KJST_056 MATI SEPP KIRJUTAB:
Kuidas jahimeestel on õnnestunud varjata mastaapset salaküttimist?
Salaküttimine on Eestis sama tavaline nähtus, kui liikluses kiiruse ületamine. Kuid kui liikluses ohjeldab kiiruseületajaid politsei, siis salaküttimise ohjeldamise osas pole toimivat kontrolli.
Salaküttimine leiab aset igas Eestimaa maakonnas ja sellega ei tegele keegi muu kui jahipiirkonna jahimehed ise. Selline asi ei ole Eestis sisuliselt võimalik, et mingid tüübid hangivad kusagilt mustalt turult relvad ja käivad jahipiirkonna maadel salaküttimas. Jahipiirkonna jahimehed peiliks nad kohe välja ja arved klaaritakse kiirelt metsas ära.
Eestis on kahte sorti jahindust - üks on see ilus avalikkusele reklaamitav jahipidamine, et kõik on ausad ja hoitakse loomade arvukust tasakaalus ja teine on seadusevastane möll, mille mõõtmeid ei suuda keegi hoomata.
Maalehel õnnestus leida viis jahimeest, kes julgesid avada selle ebaseadusliku möllu tagamaid. Mõistagi kõnelesid nad anonüümselt, sest kui jahimehed saavad teada, kes asjadest rääkisid, loetakse parimal juhul viisakalt sõnad peale, et rohkem seda teha ei tohi. On olnud muidugi tavakodanikke, kes on keskkonnaametile kirjutanud avaldusi, et seal toimub ebaseaduslik jahipidamine ja, et palun võtke midagi ette. Inimesed on siis oma suureks üllatuseks avastanud, et neile helistab seejärel jahipiirkonnast mõni jahimees ja seletab enamasti viisakalt, kuidas salaküttimist ei toimu. Üldjuhul piisab sellest kõnest, et tavakodanik saab aru, et rohkem avaldusi ei maksa kirjutada. Asja konks on selles, et salaküttimist uuritakse väärteomenetluse korras ja siis on jahimeestele kõik info kättesaadav, kes avalduse tegi.
Pärnumaa juhtum, kus lasti aastaga kahtlustuse järgi 20 ilvest, avas aga salaküttimise Pandora laeka, mida on üle 10 aasta tohutult proovitud vaka all hoida. Ma olin isegi hämmingus, et selline uurimine suudeti edukalt läbi viia ja, et see tuli jahimeestele tervikuna nagu välk selgest taevast. Sest jahimeestel on kõrvad ja silmad igal pool ja üldjuhul on sellise uurimise läbiviimine pea võimatu, aga keskkonnaameti järelevalve pool näitas esimest korda musklit jahimeeste vastu, et neil on võimekust uurida kuritegevust nii, et jahimehed jälile ei saa. Keskkonnaametis on ilmselt väike seltskond ametnikke, kes on otsustanud asjale hakata pidurit tõmbama ja see ametnike ring peab ulatuma väga kõrgele ametikohtadeni välja, kes on niiöelda äraostmatud. Kuid on olemas ka teine võimalus: keegi mõjukas isik lihtsalt tahtis lahti saada neist vahele jäänud tüüpidest ja keskkonnaamet oma maine parandamiseks oli rõõmuga nõus aitama. Ma tahaks loota, et see esimene versioon on ikka õige.
Kuid kuidas saab salaküttimine olla nii edukas? Süsteem on üliturvatud kuna Eestis on 15 000 jahimeest ja seal hulgas on nii politseinikke, poliitikuid, keskkonnaameti töötajaid, KAPO töötajaid jne. Kui keegi neist korra libastub ja lasebki ühe loaga rohkem loomi, on ta psühholoogiliselt juba süsteemi osa. Kõige hullem, kui riigitöötaja laseb ennast pehmeks rääkida ja teeb seda kellegagi koos, siis ta on eriti tugevalt konksu otsas. Hirm hoiab kogu süsteemi elus. Ma olen korduvalt rääkinud, et minagi olin kunagi jahimees ja ma olin täpselt samamoodi selle süsteemi konksu otsas kuni mulgi nagu neil viiel jahimehel, kes nüüd Maalehele kõik ära kõnelesid, sai selle süsteemi kaitsmisest kõrini. Mina sain süsteemist välja, riskides oma eluga – ma istusin KeA autos kolme inspektoriga, kes minult tunnistusi võtsid ja ütlesin, et tunnistan ka oma patud üles, andke valge paber ja pange või vangi. Mehed ehmusid ära ja ütlesid, et nad pole siin selleks, et mind karistada tehtud asjade eest vaid soovivad kätte saada suuremad tegijad, keeldusid minu avaldust vastu võtmast ja ütlesid ka otsesõnu välja, et ma olen sügiseks nagunii maha löödud, et see avaldus ei muudaks minu saatust. Aga mul on kombeks ellu jääda, jäin siis ellu ja olen kuus aastat metsameestega ellu jäänud kuigi silmus tõmbub aina koomale. Tajun väga selgelt, et metsas käimine muutub aina ohtlikumaks, sest korruptiivne süsteem laguneb igast otsast ja meeleheites inimesed on valmis rakendama kõiki abimeetmeid, et ennast päästa.
Üks põhjus, miks keskkonnainspektorid öösiti mööda metsi öövaatlus sihikutega jahimehi taga ei aja, kes tegelevad salaküttimisega, tuleneb teadmisest, et see võib inspektoritele elu maksma minna. Käsitulirelvaga hästirelvastatud öövaatlusseadmega varustatud jahimehe vastu minna on sulaselge enesetapp. Ning ühiskondlikku ega poliitilist survet ka pole, et nüüd inspektorid peaks metsas jahimehi taga ajama. Lihtsam on lihtsalt saada oma palk kätte ja elada üks päev veel.
Inspektoritel pole ka sellist väljaõpet, et relvastatud inimesi metsas üles leida ja ammugi ei teata, kuidas nendega toime tulla ilma politsei toeta. Olukorda raskendab veel jahimeeste endi laiaulatuslik ringkaitse, mis on paljuski ka psühholoogiline. Seda, kui jahimees laseb ühe loaga mitu looma, tihti jahimeeste silmis ei peetagi salaküttimiseks vaid tavapäraseks jahinduse osaks.
Kuid kuidas edasi? On selge, et üks võimalus on teha jätkuvalt nägu, et Eestis salaküttimine on olemas, aga mitte selline mure, millega peaks riik tõsiselt tegelema. Teine võimalus on luua riiklik järelevalve süsteem, mis kisub kogu selle kaose avalikusse ette ja hakataksegi süstemaatiliselt täie tõsidusega metsas salakütte ka püüdma. Ilmselt toimuvad lõpuks ka mingid tulevahetused ja ühiskond saab veelgi suurema ehmatuse osaliseks. Aga lõpuks lüüakse karmi käega kord majja ehk siis kuulutatakse salaküttimisele riiklikul tasandil lõpp. Võetakse pihtide vahele salajased kui ka ametlikud lihavabrikud, kes on valmis realiseerima salaküttimise tulemusel saadud ulukiliha, Maksu- ja Tolliamet puistab musta raha tegemise süsteeme jne. Kuid kas maal elav eliit, kes on väga paljuski läbi imbunud kogu selle süsteemi olemusest, on valmis kõigest loobuma, sest jahindus on eri huvigruppe väga ühendav lüli koos oma kaosega.
Hetkel selleks valmidus veel kindlasti puudub, sest me elame mullis, et Eestis pole lokkavat kuritegevust ja selle päevavalgele kiskumine paneks kõikuma ühiskonna turvatunde eriti praegustel keerulistel aegadel. Inimesed pole valmis astuma seaduslikku, linnades on see paljuski juba toimunud, aga maal looduses toimuv on jätkuvalt veel seadusloomega kohati vastuoluline.
Eesti metsades on umbes 10 000 jahimeest, kes rohkemal või vähemal määral jahivad ning kui seda 10 000 inimest ei valva mitte keegi, siis pole mingi ime, et asjad lähevad käest ära, sest alati leidub mingi hulk inimesi, kes avastavad, et looduse arvelt on võimalik päris palju raha teenida, seda isegi seadusvastaselt.
Kommentaarid
Postita kommentaar