MICHAL LILLEDE KESKEL /.../ Peaministri kõnet analüüsides võib nentida, et selle on suures mahus kirjutanud inimene, kes tunneb retoorika ajalugu. Tekstis on kasutatud hulgaliselt klassikalisi retoorilisi võtteid (tugevad anafoorid ehk mõjusad lausete alguste kordused ning meeldejäävad kõnekujundid). Paraku eeldab mõjus kõne kolme põhikomponendi tasakaalu: need on paatos (emotsioon), logos (argumendid) ning eetos (kõneleja isiku tõsiseltvõetavus kõneldaval teemal). Peaministri kõnes oli neist olemas vaid emotsioon, teisisõnu oli kõne vormiliselt hea, kuid sisuliselt tühjavõitu. Kõne kõige olulisemaks probleemiks on aga kognitiivne dissonants ehk öeldu vastuolu tegelikkusega. Kuna Michal pidas kõne Lillepaviljonis, võiks öelda selle kohta kujundlikult, et ta esitas vaadet Eesti elule üsna lillelisena: kuidagi ei klapi kõne retoorilised väited ja Eesti viimaste aastate kogemus. /.../ Ning lõpetuseks: kõnekirjutaja ei tea, et ohtlik pole mitte kaheksajalg, vai...
