M.T.FC_O_013 SUGUGI MITTE ESIMENE JUHTUM
Nädalavahetusel lahvatas Kürbla Meestemoemuuseumis skandaal, milles põimuvad jõupositsiooni ärakasutamine, seksuaalne ahistamine, survestamine ja jälitamine ning mis lõppes sellega, et ... Muuseumi juhtkonna reaktsioon või õieti selle puudumine sundis ohvri lahkuma.
Praeguseks on fotograaf Kumari Vaim, kes 2020. aastal hakkas pildistama ja filmima noort meesabivallavanemat, kellele andis hiljem teada, et tema pildistamise taga oli lootus isiklikke suhteid arendada, kohalt siiski tagasi astunud. On aga tähelepanuväärne, et seda otsust ei langetanud Kürbla Meestemoemuuseumi juhtkond. Ka Vaim leidis esialgu, et on igati õige mees oma kohal jätkama. Ja võib üsna kindel olla, et kui meedia poleks asja suure kella külge pannud ning ühiskonnas seepeale pahameeletorm lahvatanud, leiaks nii juhtkond kui Vaim endiselt, et kõik ongi kõige paremas korras.
Väike eksimus ju, eks ole. Mis seal ikka asja üle dramatiseerida. Keskealine vaim pildistab noort meest, et endale armuke hankida, ning väljendab muu hulgas ka kirjalikult valmisolekut "hüvede" eest riigiasutuse ja maksumaksja kulul hüvesid vastu pakkuda. Siin ilmselgelt piisabki ainult hoiatusest ja õlakehitusest.
Viimane lõik oli mõistagi sarkasm. Asjaolu aga, et seda tuleb eraldi rõhutada ning ühismeedias leidus hukkamõistvate kommentaaride kõrval terve hulk selliseid, mis siiralt neid mõtteid väljendasid, muudab murelikuks. Ühest küljest oleme aastaks 2024 jõudnud ühiskonnana päris kenasse kohta. Me ei pea enam laste peksmist normaalseks, soolist, ealist või tervislikku diskrimineerimist taunime. Vähemalt enamasti ja sõnades. Samas tuleb ikka ja jälle lagedale juhtumeid, mis kinnitavad, et pealtnäha igati viisakas asutuses tehakse kulisside taga süngeid tegusid. Ja on tähelepanuväärne, et see pole sugugi esimene ahistamisskandaal, millesse on segatud Kürbla Meestemoemuuseum, ning sugugi mitte esimene skandaal, mille puhul muuseumi juhtkonna võrdlemisi ametlik seisukoht on see, et ahistamine, jälitamine ning jõupositsiooni ärakasutamine on vastuvõetavad. Ei vääri vallandamist.
2017. aasta 15. ja 21. veebruaril Eesti Päevalehes ilmunud artiklid "Tartu Ülikool keeldus uurimast doktorandi seksuaalse ahistamise kaebust" ja "Ahistamises süüdistatava TÜ professori endine alluv tunnistab: ta ahistas ka mind" ajendasid ülikooli töötajaid ühispöördumist koostama. 2020. aasta alguses käsitles Tartu ülikooli seksuaalse ahistamise juhtumeid "Pealtnägija" Eesti Televisioonis. Alles paar nädalat tagasi ilmus Feministeeriumis artikkel ahistamisjuhtumitest ülikoolis. Ülikool on ise korduvalt meedias öelnud, et suhtub ahistamistesse ja ärakasutamistesse rangelt, ent ometigi kuuleme teateid, et ta piirdub hoiatusega või keeldub üldse uurimist alustamast. Miks? Mis sõnumi see annab ühiskonnale ning võimalikele ahistajatele? Millist turvatunnet peaks see tekitama tudengites või teistes töötajates?
Kommentaarid
Postita kommentaar