TOOMAS

Toomas
1. sajandi apostel, kes on saanud tuntuks oma uskumatuse ja skeptitsismi tõttu. Pärast Kristuse surma misjonär Indias, hukati ja maeti Madrase lähedale. 394. aastal toodi Edessasse, sealt Egeuse mere äärde ja hiljem Abruzzisse. Tooma apogrüüfid pärinevad 2.-4. sajandist. Ta on arhitektide patroon (pühakupärimuse järgi ehitanud India kuningale palee) ja pimedate patroon (oma vaimse pimeduse tõttu). Idakirik pühitseb ta surmapäevana 6. oktoobrit, Süürias jm aga 3. juulit. Inglismaal on talle pühendatud 46 kirikut.

Tahma-Toomas, Must-Toomas
Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk, mis on pimeduse varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati ta siis uksest välja. Tavaliselt rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse taha ja märgistas pere, kelle ukse tagant ta uusaastahommikul leiti.

Toomad, jõulutoomad
Valgeis rõivais ja mõnikord maskeeritud mehed käisid Saaremaal kolmel päeval õlut maitsmas ja lähenevaid pühi teatamas või ka naabritele õlut viimas. Ringi käidi üksinda või rühmana. Enamasti olid nende rõivad valged, mida on seostatud hingede ringiliikumisega. Vahel kandis toomas karvast musta kasukat ja oli tahmase näoga, mis viitas aastalõpul rändavatele kurjadele jõududele. Toomastel oli mõnikord kaasas puust sau, kaigas või nn toobripuu, millega taoti tantsimisel vastu põrandat. Küllatulnud toomaste tantsimine oli teine sagedane tegevus.

Mõnel pool on mehed käinud tahmaste nägudega kõrtsis toomast valgeks joomas. Saaremaalt pärit kirjanik Juhan Peegel on arvanud, et õlletegu, tähtis sündmus 19. ja 20. sajandi kehvades oludes, määras saarlaste pühad ja tähistamisviisid. Saartel on kogu jõuluaajal maskeerutud erinevateks olenditeks.

Mida teised teevad
Toomasandid, kes käsidi toitu palumas ja jõulupühi kuulutamas, olid tuntud mitmel pool, ka näiteks Inglismaal, kus toomapäeval on tähistatud kirikukelladega jõulupühade algust. Ööl vastu toomapäeva on padja alla pandud sibulaga ennustatud armsamat.

Õlenukud ja kaltsukujud
Enamasti sümboliseerivad sellised nukud personifitseeritud ebaõnne, mis tuleb viia majast või külast eemale või koguni metsa. Nukke on pekstud ja viidud protsessiooniga külast ära. Küllalt sageli oli viimine siiski salajane toiming, mida hämaruse varjus toimetati. Õlenukke valmistati ja nende abil suunati ebaõnn ja haigused eemale toomapäeval (Tahma-Toomas, Must-Toomas, Jõulu-Toomas), nääride ajal (nääritont, näärimees, näärinäkk), vastlapäeval (metsik), tuhkapäeval (kada, tuhkapoiss).

Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse.

Kindlatel tähtpäevadel valmistatud nukke, kujusid, jooniseid kasutati nimiolendite kahjustamiseks, tõrjumiseks või edendamiseks. Nii on kevadistel tähtpäevadel joonistatud vaenlase kuju kriipsujukuna puukoorele ja antud talle nimi. Nimeliste puust, kaltsudest, vahast inim- ja loomakujude ja maagia abil kahjustati kujutatut, samasuguste kujudega on ka edendatud ja ravitud, viies neid kindlal ajal ohvripaika.

Talvisel madisepäeval tõrjuti Saaremaal ja Lääne-Eestis kärbseid, viies puupulkadest ja õlest "kärbseid" naaberperesse. Ka on selliseid sümboolseid kärbseid 19. sajandil käsikiviga jahvatatud, et putukaid majast eemale hoida.

19. sajandi lõpuks oli enamik nukkude ja kujudega seotud tavasid muutunud meelelahutuslikeks ja sellistena elas osa neist meedia õhutusel 20. sajandi teise pooleni. Uue rakenduse leidsid õlrkujud ja -nukud 20. sajandi lõpul aastavahetuse kaunistuste ja kuuseehetena.

Taive Särg toomapäeva lauludest
Toomapäevast alates, kolmel päeval enne jõulupühi, käisid Saaremaal (jõulu)toomad. Nad teatasid eelolevate tähtpäevade saabumist nagu on kombeks ka selle piirkonna martidel ja kadridel ning soovisid lühidalt õnne uueks aastaks. Üksikuid teateid on toomaste tantsudest ja lauludest, mis värsimõõdu järgi otsustades on suhteliselt uued.
 : https://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-toomapaev.php