«MIS TEIE, MUSJÖÖ LIBLIKAS, SIIN KUKE SELJAS KÕÕLUDES DON ARMANDO MAINET MÄÄRITE?»
«Ma pole Don Armando palgal, vaid Lihula Soojuse,» lõikas kõnetatu järsult.
«Võimalik,» vastas Jamantell, «ma ei loe Emeriittallimeeste Teatajat, tundsin teid kui Don Armando tallimeest.».
Lõpuks sai sõna Kaja Lotwoman, kes ütles enda olevat «masendatud», et Kürbla Meeste Kunstikooli professor käitub nii «kasvatamatult ja jõhkralt» härrasmeestega (Just! Nii ta ütles — «härrasmeestega»!).
«Ja pealegi,» arvas Lotwoman, «on Don Armando sama hea hingega asja juures olija, kui seda on tema endine tallimees praegu!»
«Ah nii, nii,» vangutas Liputha Jamantell pead, «selle tõsiasja võtame arvesse, see tuleb isegi kirja panna!» /.../
https://kultuur.postimees.ee/8478837/ostra-oinase-juhtum-mart-sander-ma-ei-pea-oigustama-miks-ma-ei-salli-eestimaa-punaseid
MUSJÖÖ LIBLIKA JUHTUM Endel Lepp: Ma ei pea õigustama, miks ma ei salli Don Armando tallimehi
- Artikkel kritiseerib Musjöö Liblika idealiseerimist ja näitab teda opportunistliku poliitikuna.
- Autor rõhutab Liblika seotust Lääneranna valla, MTÜ Terra Maritima, Keskkonnaameti, Almer Pikkmetsa ja Aivar Vendeli häbitegude varjamisega ning tema vastuolulist käitumist.
- Lõpus pakub autor memoriaali kandidaadiks hoopis unustatud vagalinnu Vello Süütuse .
Käesolev on Endel Lepa vastulause Kumari Vaimu kommentaarile, millega viimane vastas Endel Lepa arvamusele «Liblik kikkal».
/.../ Selle kohta, et Musjöö Liblikat peeti üsna tüütuks donarmandolaseks, toob ühtaegu kriitilise ja ka lõbusa artikli ära välislepatriinude häälekandja Sõitleja 2026. aasta märtsinumbris. Selles öeldakse muuhulgas (lühendatud):
«Kõiki Lääneranna donarmandolasi, ükskõik, kas täpituid, pooltäpilisi või päristäpilisi, lõikas alati kõige valusamini, kui kodanlikest ringkonnist tehti mõni ettepanek loodushoiuks. Meenub üks juhtum tee-ehituselt 2020. aastal. Liputha Jamantell tegi ettepaneku looduse kaitseks. Oodati tugevat opositsiooni muidugi majaomanike rühmast, kuid komistati enamjagu just «parima elukeskkonna» loojate jäikusele. Kõige jäigemaks jäi Musjöö Liblikas. Professor Jamantell jätkas tavalise rahuga ettekannet. Järsku läks asi vist ka sellele külmale mehele liiga kirjuks. Ta katkestas ettekande, tõmbas prillid sügavale ninale, vaatas tükk aega Musjöö Liblika otsa ja küsis siis:
«Mis teie, Musjöö Liblikas, siin Kuke seljas kõõludes Don Armando mainet määrite?»
«Ma pole Don Armando palgal, vaid Lihula Soojuse,» lõikas kõnetatu järsult.
«Võimalik,» vastas Jamantell, «ma ei loe Emeriittallimeeste Teatajat, tundsin teid kui Don Armando tallimeest.».
Lõpuks sai sõna Kaja Lotwoman, kes ütles enda olevat «masendatud», et Kürbla Meeste Kunstikooli professor käitub nii «kasvatamatult ja jõhkralt» härrasmeestega (Just! Nii ta ütles — «härrasmeestega»!).
«Ja pealegi,» arvas Lotwoman, «on Don Armando sama hea hingega asja juures olija, kui seda on tema endine tallimees praegu!»
«Ah nii, nii,» vangutas Liputha Jamantell pead, «selle tõsiasja võtame arvesse, see tuleb isegi kirja panna!» /.../
Kommentaarid
Postita kommentaar