MISKI EI MUUTU / SUUR TÜLI RAHVUSOOPERI KOORIS_4: TÖÖKIUSU SÜÜDISTUSED, PISARAD JA KOORIJUHI OOTAMATU AMETIST LAHKUMINE / KUULA HELISALVESTISI JUHTKONNA JA KOORI SUHTLUSEST _ EESTI EKSPRESS/KUUM_ 1.07.2026
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120593820/pisarad-ja-tookius-ooperikooris-kaks-aastat-tuli-viis-rahvusooperi-koorijuhi-ametist
#EstoniaOoperiteater #Armandonia #FearAndLoathingInEstonia #GentlemenFromEstonia #ValusadKirjad #KyrblaMeesteKunstikool #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #NoliMeTangere #Meestemoemuuseum #GentlemensFloralCabinet #ExcavanzaKomatsu #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #KumariImedemaa #ELFHTrends #TangoKyrblium #TheGardenOfMensFashionDelights #MEEZ072026
2025. aasta hooaja lõpus tuli Maaten koori ette ja tuletas meelde, et seadus nõuab rahvusooperilt siiski regulaarseid etendusi ja professionaalset kvaliteeti. „Ja tööohutus, töökeskkond, tööheaolu, töömugavus – need on alles pärast seda, kui esimene eesmärk on täidetud,“ olid sõnad, millega ta töötajad suvepuhkusele saatis.
Kui eesriie 2024. aasta 24. mail pärast „Madama Butterfly“ ooperietendust langes, algas maruline aplaus. Solistid ja dirigent kummardasid publikule. Aga suurem osa ooperikoorist jäi liikumatult seisma.
Publik ei teadnud, et see polnud lavastuslik võte. See oli vaikne protest.
Päev varem oli toimunud koorilauljate atesteerimine eksikombel nii, et kogu maja sai otse-eetris seda kuulata, vaadata ja ka komisjoni kommentaare kuulda. Neli lauljat kukutati läbi. Suure osa koori jaoks tuli see kõik šokina.
Sellest päevast algas ooperikooris konflikt, mille lahendamiseks on koorilauljad saatnud juhtkonnale paarkümmend kirja ning peetud on kümneid tunde kirglikke koosolekuid.
Kahe aastaga kasvas konflikt nii suureks, et nüüd juuni keskpaigas vabastati peakoormeister Heli Jürgenson päevapealt ametist. Otsus sündis vahetult pärast seda, kui Ekspress tundis juuni alguses huvi Rahvusooperi ooperiosakonna tööprotsesse käsitleva uuringu tulemuste vastu.
Kuigi peadirektor Ott Maaten ega nõukogu esimees Ivari Ilja uuringut ei kommenteerinud, sai kaks aastat kestnud koorikriis vaikselt lõpu.
„Ma ei tea, kuidas selline info on teieni jõudnud. Leppisime Maateniga kokku, et ei kommenteeri seda,“ ütleb Heli Jürgenson Ekspressile.
Juristide soovitusel lauljad aga lindistasid kahe aasta jooksul kõiki oma kohtumisi nii Jürgensoni kui teatri juhtkonnaga. See oli ainus võimalus, kuidas oleks hiljem võimalik proovida tõendada töökiusu, juhul kui konflikt peaks jõudma töövaidluskomisjoni.
Ekspressi käsutuses olevad lindistused, kirjavahetused ning intervjuud paljude koorilauljatega maalivad pildi kollektiivist, kus kahe aasta jooksul ei suutnud juhtkond leida lahendust Jürgensoni ja koori vahelisele süvenevale konfliktile.
Järgnev lugu põhinebki lindistustel, kirjadel ja intervjuudel asjaosalistega.
Kolm monoloogi
Atesteerimisega alanud konflikt jätkus 2024. aasta septembris, kui koori 30 lauljat tegid juhtkonnale pöördumise, milles kritiseerisid teravalt orkestri ja koori direktori Aili Roose assistendi käitumist. Näiteks olevat assistent lapseootel töötajale öelnud: „Kuidas sa julgesid rasedaks jääda?“ Ühe töötaja väitel nimetas ta naist ka „idioodiks“.
Koor lootis, et Jürgenson seisab nende eest ja hakkab uurima, mis on juhtunud. Osa kooriliikmete sõnul juhtus aga vastupidine – koori kaitsmise asemel hakkas Jürgenson koori süüdistama ning nõudis, et igaüks esitaks oma väidetele tõendid.
4. oktoobril astus Jürgenson koori ette, kus pidas pika monoloogi. Lindistuselt on kuulda, kuidas Jürgenson ütleb, et ei suuda hetkekski uskuda, et assistent on kõiki „riivanud, solvanud, teinud haiget, jaganud terviseandmeid, rasedusandmeid, ma ei tea veel mida“.
„Ma olen lihtsalt nii pettunud. Ma ei tunne teid ära,“ ütleb Jürgenson koori ees. „Ma näen siin saalis nii palju väikeseid inimesi. Väikeseid. Ja see on lihtsalt mulle nii šokeeriv.“
Jürgenson rääkis koorile, kuidas varem on ta alati vastu tulnud igasugustele soovidele – palgata puhkustele, mujal esinemistele, soojamaareisidele. „Siis nüüd on sellega tänasest kõik,“ ütleb Jürgenson. „Ärge rohkem tulge [taoliste soovidega]. Kui atesteerimine tekitab nii palju turbulentsi, siis järgmine atesteerimine – in corpore, kõik. Ära käimised sitz-proovidest, kui mängib orkester – null. Et ei oleks hilinemisi, puudumisi, ebaviisakat olemist. Kõik. Siit lõppeb minu lahkus.“
"Kõik. Siit lõppeb minu lahkus."
Kuula Heli Jürgensoni sõnavõttu kooriproovis
Sellest hetkest muutus usaldamatus kooris vastastikuseks vimmaks.
Jürgenson pidas kuu jooksul veel kolm koori süüdistavat monoloogi, mis tekitasid koori koosolekul küsimuse: kas ametist peaks lahkuma ka Jürgenson ise? Aga kes oleks sel juhul tema asemel? Kooriliikmed siiski leidsid, et Jürgensoni tööga ollakse rahul ja rohkem seda ei arutatud. Küll aga läks see protokolli, kust Jürgenson seda hiljem luges ja uue tüli üles tõstis.
Töörahust oli olukord nüüd kaugel – suhted olid nässus, kooriproovid jäid ära. Koor valis enda hulgast kaks usaldusisikut, kes muutusid Jürgensoni silmis reeturiteks. Paljud kooriliikmed kaalusid lahkumist, mitmed otsisid juba uut töökohta. Mõni soovis üldse laulmisega lõpparve teha.
"Ma küsin nüüd kolmandat korda, enne kui ma lähen teen [politseisse] avalduse, kes salvestas minu kõnet?"
Oktoobri lõpuks olid kooris pinged laes. Koori direktorile Aili Roosele kirjeldasid kooriliikmed igapäevast töökeskkonda: proovi minnes neid ei tervitata, samas peab koostöö jätkuma. Ühe näitena olevat Jürgenson tagastanud paberkotis isegi raamatu inimesele, kes oli varem sellesse talle pühenduse kirjutanud.
„Kuidas mina töötajana peaksin oma vaimset tervist hoidma? Kust ma abi saan?“ küsiti Rooselt.
Üks vähidiagnoosiga kooriliige kurtis, et tema pulss tõuseb iga kord, kui peab dirigendiga kokku puutuma. Näiteks soovis ta Jürgensoni monoloogide ajal saalist lahkuda, kuid Jürgenson ei lubanud.
Üks usaldusisik tunnistas Roosele, et suudab tööl käia vaid rahustite ja antidepressantide abil.
„Minust vaadatakse läbi – see pole meeldiv. Tunne on, nagu mind poleks olemas,“ llsas teine.
„Närvid on läbi. Mõtlen, et äkki leian endale hoopis midagi muud. Ma värisen, kui pean enda eest seisma,“ ütles kolmas.
Nad ootasid juhtkonna kiiret tegutsemist, sest ei suutnud sellises töökeskkonnas õhtul ooperilavale minna.
Samas rõhutasid kõik: Heli Jürgenson on professionaalselt hea koorijuht.
„Aga ma ei oleks kunagi tahtnud teada, et inimene võib olla võimeline ka nii madalale laskuma.“
„Kui kaua see veel kestab?“ küsiti Rooselt.
Roose ütles, et kaasab võimalikult kiiresti erapooletu kriisinõustaja.
Oktoobris saabuski koori juurde nõustaja, kes tegi Roose juuresolekul kõigi kooriliikmetega lühiintervjuud. Assistendi vastu oli 35 kooriliiget, tõendeid tema halva käitumise kohta kogunes 14. Paljud olukorrad, näiteks alkoholi tarvitamine tööl, olid aga sõna sõna vastu ja neid ei arvestatud.
Aasta lõpus tuli Ott Maaten koori ette ja teatas, et raport on valmis. Selle järgi on kommunikatsioon rahvusooperis halb ja seda püütakse parandada.
Läheb ainult hullemaks
Selleks hetkeks oli aga Jürgenson läinud poolega koorist lootusetult tülli – Jürgenson ei andestanud, et tema „parem käega“ nii käituti.
Möödunud aasta 7. mail kogunes üle poole koorist Ott Maateni kabinetti.
Algatuseks imestati, et Jürgenson keeldus oma ooperikoori üldlaulupeole laskmast, sest ei tahtnud halba energiat enda lähedale.
See aga võeti jutuks pigem möödaminnes, sest peamine teema oli siiski kriis ooperikooris. „Pole vist inimest kooris, kellele perearst poleks kirjutanud unerohtu või antidepressante,“ ütles üks ooperikoori lauljatest.Maaten tegi assistendile hoiatuse halva suhtlemise pärast kolleegidega. Kuna aga koori õhkkond paremaks ei muutunud, vabastati assistent kolm kuud hiljem töölt.
„Minu meelest ei ole aktsepteeritav, kui Jürgenson ütleb pärast iga ooperikooriproovi, et tal on oksemaitse suus. See on vastastikune usaldamatus, ja seda usaldust enam võita ei saa,“ leiab keegi.
„Me ei ole rumalad ega idioodid. Me oleme professionaalsed muusikud,“ lisab teine.
Üks laulja ei suuda aga enam töötada, sest proovides toimuv tõstab ta pulsi kõrgele.
Kolmas rääkis Maatenile teiste kolleegide ees, et üritas enesetappu. „Ma olen õnnelik, et see ei õnnestunud,“ lisas ta.
Need ei olnud üksikud emotsionaalsed avaldused. Poolteist tundi kestnud kohtumisel kordusid samad märksõnad: kooris toimub alandamine, hirmutamine, ignoreerimine, levinud on usaldamatus, vaimne terror, valitseb toksiline töökeskkond.
Lauljad kirjeldasid, kuidas neid nimetati „kräpiks“, „kohutavaks“ ja „mittekvalifitseeruvaks“. Nad rääkisid Jürgensoni vihastest reaktsioonidest, demonstratiivsest mitteteretamisest, kirjalikest noomitustest ning tundest, et neid jälgitakse proovides pidevalt.
Kord olevat Jürgenson ilmunud lavale kardinate vahele ja hakanud dirigendile kaasa dirigeerima – koor ei teadnud, keda vaadata, ja tekkis tempoline lahmimine.
Maaten kuulas lauljaid ja tuletas meelde, et teater tuleb toime ka siis, kui inimesed lahkuvad. „Ükskõik mis ka ei juhtuks, teater saab hakkama. Isegi kui keegi lahkub, leiame mingi lahenduse. Toome välismaalase või teeme vähemate inimestega – me saame hakkama.“
Kooriliikmed vaidlesid vastu, et küsimus pole üksikutes töötajates, vaid kogu koori jätkusuutlikkuses. „Kas me peame eriala vahetama sellepärast, et töötame iga päev toksilises töökeskkonnas?“ küsiti Maatenilt.
Üks laulja hoiatas, et aina rohkem lahkumisi muudaks ka ooperikoori koosseisu.
„Praegu on ooperikooris juba üle veerandi välismaalased. Sellest saab siis nagu balletiosakond, kus varsti pole enam ühtegi eestlast. Tulebki uus aeg ja uued inimesed ning lõpuks ei huvita see enam kedagi.“
Maaten vastas, et teater peab ajaga muutuma.
Üks kooriliige kirjeldas, et tema jaoks on suurim hirm igapäevane tööletulek. „Ma ei karda atesteerimist. Ma kardan tööpäeva. Kui ma seda maja näen, tahan nutta. Mul on halb olla. Mul ei tohiks olla halb tööle tulla.“
Poolteist tundi kuulas Maaten kooriliikmete muresid ja kirjeldusi võitlustest oma vaimse tervise pärast. Kohtumine lõppes lootuses, et nüüd, kui peadirektor ise on kuulnud kooriliikmete muredest, suudab ta kriisi lahendada.
Seda ei juhtunud.
2025. aasta hooaja lõpus tuli Maaten koori ette ja tuletas meelde, et seadus nõuab rahvusooperilt siiski regulaarseid etendusi ja professionaalset kvaliteeti. „Ja tööohutus, töökeskkond, tööheaolu, töömugavus – need on alles pärast seda, kui esimene eesmärk on täidetud,“ olid sõnad, millega ta töötajad suvepuhkusele saatis.
Ott Maaten räägib prioriteetidest: enne tulemus, siis heaolu
„Pooled võtsid selle peale peotäie antidepressante,“ sõnab Anu*, kes andis erakorralise lahkumisavalduse aasta alguses. Tema sõnul jätkus kriis ooperikooris ka uuel 2025/2026 hooajal.
„Asi ei muutunud sugugi paremaks – olin 13. inimene, kes Jürgensoni pärast töölt lahkus. Veerand koori lahkus,“ ütleb ta. Nii oli ooperikoorile suur üllatus, kui Postimees valis tänavu jaanuaris aasta inimeseks just Jürgensoni, tõsi, seda küll laulupeo vedamise eest.
Samal ajal kutsus ta ooperikoori lauljaid atesteerimisele, nende seas ka Anu koos nelja lauljaga.
„Ma ei ole ettelaulmise vastu – aga oli ju selge, et see kaks aastat kestnud totaalne töökius kolmveerandi kooriliikmete suunas oli jätnud oma jälje ehk atesteerimine oli mõeldud kättemaksuna. See oli kõigile meile viiele selge.“
Anu pidi ette laulma kogu repertuaari, lisaks 40 lehekülge ooperist, mis polnud hetkel mängukavas. Talle anti pool tundi kontsertmeistriga harjutamiseks. „Selle ajaga poleks ma suutnud isegi materjali läbi vaadata. Sain aru, et nõudmised olid mulle nii rasked, et saaks mulle sule sappa panna.“
Ta ei kartnud ette laulda – ta usub, et oleks sellega toime tulnud –, kuid ta ei tahtnud saada vallandatud. „Ma ei saanud oma hea nimega riskida,“ põhjendab ta, miks keeldus ettelaulmisest.
Nii ütleski ta 31. jaanuaril erakorraliselt oma töölepingu üles. „Paljud töökiusu ohvriks sattunud lauljad on juba töölt lahkunud,“ seisab tema Maatenile kirjutatud avalduses. „Sealjuures olen mina sattunud töökiusu ohvriks, mulle kui koori lauljale ei ole tagatud turvaline töökeskkond ning tööga jätkamine on ohuks minu vaimsele tervisele. Töökius on tekitanud mulle mitmeid vaimse tervise probleeme: depressiooni, ärevust ja unetust. Süstemaatiline, pikaajaline vaenulik ning ebaeetiline käitumine töötajate suunal, kes on töösuhtes nõrgemas positsioonis ja selle tõttu abitus ning kaitsetus seisukorras, ei ole lubatud.“
Juhtkond rahuldas Anu avalduse ja ta sai hüvitiseks kolme kuu keskmise töötasu.
Miski ei muutu
Murrang saabus tänavu suve alguses, pärast seda kui Ekspress hakkas küsima rahvusooperis läbi viidud tööprotsesside uuringu kohta. Juhtkond seda ei kommenteerinud, kuid samal ajal lasi Jürgensoni suurema kärata lahti. Ametlikult: poolte kokkuleppel.
Jürgenson ütleb, et kirjutas avaldusele alla. „Lahkusin tegelikult oma soovil, tundsin, et selles majas ma enam töötada ei saa. Kui inimesed on minu vastu ja juhtkond ei suuda seda aastaid lahendada – ja ehkki ma pole süüdi –, siis lahkusin väärikalt.“
Jürgenson ütleb, et ehkki ta teadis ühe kooriliikme enesetapukatsest, kinnitab ta, et on tõesti koorile korduvalt öelnud: „Kui te puhtalt laulma ei hakka, viskan end Solarise ees trolli alla.“
„Pooldan musta huumorit,“ ütleb Jürgenson. Ta kinnitab, et on teinud oma tööd ausalt, andnud tagasisidet õnnestumistele ja ebaõnnestumistele ning tema südametunnistus on puhas. „Ma ei ole kindlasti mingi pehmo ega nunnutaja, sest mina vastutan, et rahvusooperi koor laulaks kõrgetasemeliselt.“
Jürgenson rõhutab siiski, et näeb ka juhtkonna suutmatust kriisi õigel ajal lahendada. „See on inimeste juhtimise alane kriis!“ ütleb Jürgenson olukorra kohta rahvusooperis.
Peakoormeistri assistent Ksenija Grabova ütleb Ekspressile, et ka tema kaheksa aastat kestnud töö Rahvusooperis on lõppenud, sest juhtkond otsustas tema tähtajalist töölepingut mitte pikendada.
„Viimased kaks aastat on olnud traumeerivad ja täis töökiusu. Olen rahul, et ei jätka enam Rahvusooperis Estonia. Olen viimase aasta jooksul kaalunud meediasse pöördumist, et juhtida avalikkuse tähelepanu Rahvusooperi juhtimiskriisile, kuid isiklikel kaalutustel loobusin sellest mõttest,“ ütleb Grabova, kes ei soovi enam muusikavaldkonnas töötada.
Grabova hinnangul viisid nii tema kui ka Jürgensoni lahkumiseni eelkõige juhtkonna tegevusetus ja suutmatus konflikte lahendada. „Meil oli kaks aastat olnud väga pingeline aeg. Pidevad kaebekirjad, mis sageli ei jõudnud meieni Heliga, et probleeme kohe lahendada. Minu arvates leiti juhtkonna poolt järjekordne patuoinas, keda töölt vallandada, et säilitada näiline töörahu,“ sõnab Grabova.
*nimi muudetud.
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120593820/pisarad-ja-tookius-ooperikooris-kaks-aastat-tuli-viis-rahvusooperi-koorijuhi-ametist
/.../ Kui eesriie 2024. aasta 24. mail pärast „Madama Butterfly“ ooperietendust langes, algas maruline aplaus. Solistid ja dirigent kummardasid publikule. Aga suurem osa ooperikoorist jäi liikumatult seisma.
Publik ei teadnud, et see polnud lavastuslik võte. See oli vaikne protest.
/.../
Järgnev lugu põhinebki lindistustel, kirjadel ja intervjuudel asjaosalistega.
Järgnev lugu põhinebki lindistustel, kirjadel ja intervjuudel asjaosalistega.
/.../
2025. aasta hooaja lõpus tuli Maaten koori ette ja tuletas meelde, et seadus nõuab rahvusooperilt siiski regulaarseid etendusi ja professionaalset kvaliteeti. „Ja tööohutus, töökeskkond, tööheaolu, töömugavus – need on alles pärast seda, kui esimene eesmärk on täidetud,“ olid sõnad, millega ta töötajad suvepuhkusele saatis.
Ott Maaten räägib prioriteetidest: enne tulemus, siis heaolu
„Pooled võtsid selle peale peotäie antidepressante,“ sõnab Anu*, kes andis erakorralise lahkumisavalduse aasta alguses. Tema sõnul jätkus kriis ooperikooris ka uuel 2025/2026 hooajal.
„Asi ei muutunud sugugi paremaks – olin 13. inimene, kes Jürgensoni pärast töölt lahkus. Veerand koori lahkus,“ ütleb ta. Nii oli ooperikoorile suur üllatus, kui Postimees valis tänavu jaanuaris aasta inimeseks just Jürgensoni, tõsi, seda küll laulupeo vedamise eest.
Samal ajal kutsus ta ooperikoori lauljaid atesteerimisele, nende seas ka Anu koos nelja lauljaga.
„Ma ei ole ettelaulmise vastu – aga oli ju selge, et see kaks aastat kestnud totaalne töökius kolmveerandi kooriliikmete suunas oli jätnud oma jälje ehk atesteerimine oli mõeldud kättemaksuna. See oli kõigile meile viiele selge.“
Anu pidi ette laulma kogu repertuaari, lisaks 40 lehekülge ooperist, mis polnud hetkel mängukavas. Talle anti pool tundi kontsertmeistriga harjutamiseks. „Selle ajaga poleks ma suutnud isegi materjali läbi vaadata. Sain aru, et nõudmised olid mulle nii rasked, et saaks mulle sule sappa panna.“
Ta ei kartnud ette laulda – ta usub, et oleks sellega toime tulnud –, kuid ta ei tahtnud saada vallandatud. „Ma ei saanud oma hea nimega riskida,“ põhjendab ta, miks keeldus ettelaulmisest.
Nii ütleski ta 31. jaanuaril erakorraliselt oma töölepingu üles. „Paljud töökiusu ohvriks sattunud lauljad on juba töölt lahkunud,“ seisab tema Maatenile kirjutatud avalduses. „Sealjuures olen mina sattunud töökiusu ohvriks, mulle kui koori lauljale ei ole tagatud turvaline töökeskkond ning tööga jätkamine on ohuks minu vaimsele tervisele. Töökius on tekitanud mulle mitmeid vaimse tervise probleeme: depressiooni, ärevust ja unetust. Süstemaatiline, pikaajaline vaenulik ning ebaeetiline käitumine töötajate suunal, kes on töösuhtes nõrgemas positsioonis ja selle tõttu abitus ning kaitsetus seisukorras, ei ole lubatud.“
Juhtkond rahuldas Anu avalduse ja ta sai hüvitiseks kolme kuu keskmise töötasu.
Miski ei muutu
Murrang saabus tänavu suve alguses, pärast seda kui Ekspress hakkas küsima rahvusooperis läbi viidud tööprotsesside uuringu kohta. Juhtkond seda ei kommenteerinud, kuid samal ajal lasi Jürgensoni suurema kärata lahti. Ametlikult: poolte kokkuleppel.
Jürgenson ütleb, et kirjutas avaldusele alla. „Lahkusin tegelikult oma soovil, tundsin, et selles majas ma enam töötada ei saa. Kui inimesed on minu vastu ja juhtkond ei suuda seda aastaid lahendada – ja ehkki ma pole süüdi –, siis lahkusin väärikalt.“
Jürgenson ütleb, et ehkki ta teadis ühe kooriliikme enesetapukatsest, kinnitab ta, et on tõesti koorile korduvalt öelnud: „Kui te puhtalt laulma ei hakka, viskan end Solarise ees trolli alla.“
„Pooldan musta huumorit,“ ütleb Jürgenson. Ta kinnitab, et on teinud oma tööd ausalt, andnud tagasisidet õnnestumistele ja ebaõnnestumistele ning tema südametunnistus on puhas. „Ma ei ole kindlasti mingi pehmo ega nunnutaja, sest mina vastutan, et rahvusooperi koor laulaks kõrgetasemeliselt.“
Jürgenson rõhutab siiski, et näeb ka juhtkonna suutmatust kriisi õigel ajal lahendada. „See on inimeste juhtimise alane kriis!“ ütleb Jürgenson olukorra kohta rahvusooperis.
Peakoormeistri assistent Ksenija Grabova ütleb Ekspressile, et ka tema kaheksa aastat kestnud töö Rahvusooperis on lõppenud, sest juhtkond otsustas tema tähtajalist töölepingut mitte pikendada.
„Viimased kaks aastat on olnud traumeerivad ja täis töökiusu. Olen rahul, et ei jätka enam Rahvusooperis Estonia. Olen viimase aasta jooksul kaalunud meediasse pöördumist, et juhtida avalikkuse tähelepanu Rahvusooperi juhtimiskriisile, kuid isiklikel kaalutustel loobusin sellest mõttest,“ ütleb Grabova, kes ei soovi enam muusikavaldkonnas töötada.
Grabova hinnangul viisid nii tema kui ka Jürgensoni lahkumiseni eelkõige juhtkonna tegevusetus ja suutmatus konflikte lahendada. „Meil oli kaks aastat olnud väga pingeline aeg. Pidevad kaebekirjad, mis sageli ei jõudnud meieni Heliga, et probleeme kohe lahendada. Minu arvates leiti juhtkonna poolt järjekordne patuoinas, keda töölt vallandada, et säilitada näiline töörahu,“ sõnab Grabova.
*nimi muudetud.
„Pooled võtsid selle peale peotäie antidepressante,“ sõnab Anu*, kes andis erakorralise lahkumisavalduse aasta alguses. Tema sõnul jätkus kriis ooperikooris ka uuel 2025/2026 hooajal.
„Asi ei muutunud sugugi paremaks – olin 13. inimene, kes Jürgensoni pärast töölt lahkus. Veerand koori lahkus,“ ütleb ta. Nii oli ooperikoorile suur üllatus, kui Postimees valis tänavu jaanuaris aasta inimeseks just Jürgensoni, tõsi, seda küll laulupeo vedamise eest.
Samal ajal kutsus ta ooperikoori lauljaid atesteerimisele, nende seas ka Anu koos nelja lauljaga.
„Ma ei ole ettelaulmise vastu – aga oli ju selge, et see kaks aastat kestnud totaalne töökius kolmveerandi kooriliikmete suunas oli jätnud oma jälje ehk atesteerimine oli mõeldud kättemaksuna. See oli kõigile meile viiele selge.“
Anu pidi ette laulma kogu repertuaari, lisaks 40 lehekülge ooperist, mis polnud hetkel mängukavas. Talle anti pool tundi kontsertmeistriga harjutamiseks. „Selle ajaga poleks ma suutnud isegi materjali läbi vaadata. Sain aru, et nõudmised olid mulle nii rasked, et saaks mulle sule sappa panna.“
Ta ei kartnud ette laulda – ta usub, et oleks sellega toime tulnud –, kuid ta ei tahtnud saada vallandatud. „Ma ei saanud oma hea nimega riskida,“ põhjendab ta, miks keeldus ettelaulmisest.
Nii ütleski ta 31. jaanuaril erakorraliselt oma töölepingu üles. „Paljud töökiusu ohvriks sattunud lauljad on juba töölt lahkunud,“ seisab tema Maatenile kirjutatud avalduses. „Sealjuures olen mina sattunud töökiusu ohvriks, mulle kui koori lauljale ei ole tagatud turvaline töökeskkond ning tööga jätkamine on ohuks minu vaimsele tervisele. Töökius on tekitanud mulle mitmeid vaimse tervise probleeme: depressiooni, ärevust ja unetust. Süstemaatiline, pikaajaline vaenulik ning ebaeetiline käitumine töötajate suunal, kes on töösuhtes nõrgemas positsioonis ja selle tõttu abitus ning kaitsetus seisukorras, ei ole lubatud.“
Miski ei muutu
Murrang saabus tänavu suve alguses, pärast seda kui Ekspress hakkas küsima rahvusooperis läbi viidud tööprotsesside uuringu kohta. Juhtkond seda ei kommenteerinud, kuid samal ajal lasi Jürgensoni suurema kärata lahti. Ametlikult: poolte kokkuleppel.
Jürgenson ütleb, et kirjutas avaldusele alla. „Lahkusin tegelikult oma soovil, tundsin, et selles majas ma enam töötada ei saa. Kui inimesed on minu vastu ja juhtkond ei suuda seda aastaid lahendada – ja ehkki ma pole süüdi –, siis lahkusin väärikalt.“
Jürgenson ütleb, et ehkki ta teadis ühe kooriliikme enesetapukatsest, kinnitab ta, et on tõesti koorile korduvalt öelnud: „Kui te puhtalt laulma ei hakka, viskan end Solarise ees trolli alla.“
„Pooldan musta huumorit,“ ütleb Jürgenson. Ta kinnitab, et on teinud oma tööd ausalt, andnud tagasisidet õnnestumistele ja ebaõnnestumistele ning tema südametunnistus on puhas. „Ma ei ole kindlasti mingi pehmo ega nunnutaja, sest mina vastutan, et rahvusooperi koor laulaks kõrgetasemeliselt.“
Jürgenson rõhutab siiski, et näeb ka juhtkonna suutmatust kriisi õigel ajal lahendada. „See on inimeste juhtimise alane kriis!“ ütleb Jürgenson olukorra kohta rahvusooperis.
„Viimased kaks aastat on olnud traumeerivad ja täis töökiusu. Olen rahul, et ei jätka enam Rahvusooperis Estonia. Olen viimase aasta jooksul kaalunud meediasse pöördumist, et juhtida avalikkuse tähelepanu Rahvusooperi juhtimiskriisile, kuid isiklikel kaalutustel loobusin sellest mõttest,“ ütleb Grabova, kes ei soovi enam muusikavaldkonnas töötada.
Grabova hinnangul viisid nii tema kui ka Jürgensoni lahkumiseni eelkõige juhtkonna tegevusetus ja suutmatus konflikte lahendada. „Meil oli kaks aastat olnud väga pingeline aeg. Pidevad kaebekirjad, mis sageli ei jõudnud meieni Heliga, et probleeme kohe lahendada. Minu arvates leiti juhtkonna poolt järjekordne patuoinas, keda töölt vallandada, et säilitada näiline töörahu,“ sõnab Grabova.
*nimi muudetud.
Eesti Ekspress/KUUM _ 01.07.2026, 00:01
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120593820/pisarad-ja-tookius-ooperikooris-kaks-aastat-tuli-viis-rahvusooperi-koorijuhi-ametist
Suur tüli Rahvusooperi kooris: töökiusu süüdistused, pisarad ja koorijuhi ootamatu ametist vabastamine
Kuula helisalvestisi juhtkonna ja koori suhtlusest
Suur tüli Rahvusooperi kooris: töökiusu süüdistused, pisarad ja koorijuhi ootamatu ametist vabastamine
Kuula helisalvestisi juhtkonna ja koori suhtlusest
____________________
Rahvusooperi juhtkond sundis päevapealt lahkuma ooperi peakoormeistri Heli Jürgensoni, sest osa koorist polnud nõus enam temaga koos töötama. ____________________________
Kirsti VainkülaPäev varem oli toimunud koorilauljate atesteerimine eksikombel nii, et kogu maja sai otse-eetris seda kuulata, vaadata ja ka komisjoni kommentaare kuulda. Neli lauljat kukutati läbi. Suure osa koori jaoks tuli see kõik šokina.
Sellest päevast algas ooperikooris konflikt, mille lahendamiseks on koorilauljad saatnud juhtkonnale paarkümmend kirja ning peetud on kümneid tunde kirglikke koosolekuid.
Kuigi peadirektor Ott Maaten ega nõukogu esimees Ivari Ilja uuringut ei kommenteerinud, sai kaks aastat kestnud koorikriis vaikselt lõpu.
„Ma ei tea, kuidas selline info on teieni jõudnud. Leppisime Maateniga kokku, et ei kommenteeri seda,“ ütleb Heli Jürgenson Ekspressile.
Juristide soovitusel lauljad aga lindistasid kahe aasta jooksul kõiki oma kohtumisi nii Jürgensoni kui teatri juhtkonnaga. See oli ainus võimalus, kuidas oleks hiljem võimalik proovida tõendada töökiusu, juhul kui konflikt peaks jõudma töövaidluskomisjoni.
Ekspressi käsutuses olevad lindistused, kirjavahetused ning intervjuud paljude koorilauljatega maalivad pildi kollektiivist, kus kahe aasta jooksul ei suutnud juhtkond leida lahendust Jürgensoni ja koori vahelisele süvenevale konfliktile.
Järgnev lugu põhinebki lindistustel, kirjadel ja intervjuudel asjaosalistega.
Kolm monoloogi
Atesteerimisega alanud konflikt jätkus 2024. aasta septembris, kui koori 30 lauljat tegid juhtkonnale pöördumise, milles kritiseerisid teravalt orkestri ja koori direktori Aili Roose assistendi käitumist. Näiteks olevat assistent lapseootel töötajale öelnud: „Kuidas sa julgesid rasedaks jääda?“ Ühe töötaja väitel nimetas ta naist ka „idioodiks“.
Koor lootis, et Jürgenson seisab nende eest ja hakkab uurima, mis on juhtunud. Osa kooriliikmete sõnul juhtus aga vastupidine – koori kaitsmise asemel hakkas Jürgenson koori süüdistama ning nõudis, et igaüks esitaks oma väidetele tõendid.
Jürgenson rääkis koorile, kuidas varem on ta alati vastu tulnud igasugustele soovidele – palgata puhkustele, mujal esinemistele, soojamaareisidele. „Siis nüüd on sellega tänasest kõik,“ ütleb Jürgenson. „Ärge rohkem tulge [taoliste soovidega]. Kui atesteerimine tekitab nii palju turbulentsi, siis järgmine atesteerimine – in corpore, kõik. Ära käimised sitz-proovidest, kui mängib orkester – null. Et ei oleks hilinemisi, puudumisi, ebaviisakat olemist. Kõik. Siit lõppeb minu lahkus.“
Kuula Heli Jürgensoni sõnavõttu kooriproovis
Jürgenson pidas kuu jooksul veel kolm koori süüdistavat monoloogi, mis tekitasid koori koosolekul küsimuse: kas ametist peaks lahkuma ka Jürgenson ise? Aga kes oleks sel juhul tema asemel? Kooriliikmed siiski leidsid, et Jürgensoni tööga ollakse rahul ja rohkem seda ei arutatud. Küll aga läks see protokolli, kust Jürgenson seda hiljem luges ja uue tüli üles tõstis.
Töörahust oli olukord nüüd kaugel – suhted olid nässus, kooriproovid jäid ära. Koor valis enda hulgast kaks usaldusisikut, kes muutusid Jürgensoni silmis reeturiteks. Paljud kooriliikmed kaalusid lahkumist, mitmed otsisid juba uut töökohta. Mõni soovis üldse laulmisega lõpparve teha.
Oktoobri lõpuks olid kooris pinged laes. Koori direktorile Aili Roosele kirjeldasid kooriliikmed igapäevast töökeskkonda: proovi minnes neid ei tervitata, samas peab koostöö jätkuma. Ühe näitena olevat Jürgenson tagastanud paberkotis isegi raamatu inimesele, kes oli varem sellesse talle pühenduse kirjutanud.
„Kuidas mina töötajana peaksin oma vaimset tervist hoidma? Kust ma abi saan?“ küsiti Rooselt.
Üks vähidiagnoosiga kooriliige kurtis, et tema pulss tõuseb iga kord, kui peab dirigendiga kokku puutuma. Näiteks soovis ta Jürgensoni monoloogide ajal saalist lahkuda, kuid Jürgenson ei lubanud.
Üks usaldusisik tunnistas Roosele, et suudab tööl käia vaid rahustite ja antidepressantide abil.
„Minust vaadatakse läbi – see pole meeldiv. Tunne on, nagu mind poleks olemas,“ llsas teine.
„Närvid on läbi. Mõtlen, et äkki leian endale hoopis midagi muud. Ma värisen, kui pean enda eest seisma,“ ütles kolmas.
Nad ootasid juhtkonna kiiret tegutsemist, sest ei suutnud sellises töökeskkonnas õhtul ooperilavale minna.
Samas rõhutasid kõik: Heli Jürgenson on professionaalselt hea koorijuht.
„Aga ma ei oleks kunagi tahtnud teada, et inimene võib olla võimeline ka nii madalale laskuma.“
„Kui kaua see veel kestab?“ küsiti Rooselt.
Roose ütles, et kaasab võimalikult kiiresti erapooletu kriisinõustaja.
Oktoobris saabuski koori juurde nõustaja, kes tegi Roose juuresolekul kõigi kooriliikmetega lühiintervjuud. Assistendi vastu oli 35 kooriliiget, tõendeid tema halva käitumise kohta kogunes 14. Paljud olukorrad, näiteks alkoholi tarvitamine tööl, olid aga sõna sõna vastu ja neid ei arvestatud.
Aasta lõpus tuli Ott Maaten koori ette ja teatas, et raport on valmis. Selle järgi on kommunikatsioon rahvusooperis halb ja seda püütakse parandada.
Läheb ainult hullemaks
Selleks hetkeks oli aga Jürgenson läinud poolega koorist lootusetult tülli – Jürgenson ei andestanud, et tema „parem käega“ nii käituti.
Möödunud aasta 7. mail kogunes üle poole koorist Ott Maateni kabinetti.
Algatuseks imestati, et Jürgenson keeldus oma ooperikoori üldlaulupeole laskmast, sest ei tahtnud halba energiat enda lähedale.
See aga võeti jutuks pigem möödaminnes, sest peamine teema oli siiski kriis ooperikooris. „Pole vist inimest kooris, kellele perearst poleks kirjutanud unerohtu või antidepressante,“ ütles üks ooperikoori lauljatest.Maaten tegi assistendile hoiatuse halva suhtlemise pärast kolleegidega. Kuna aga koori õhkkond paremaks ei muutunud, vabastati assistent kolm kuud hiljem töölt.
„Me ei ole rumalad ega idioodid. Me oleme professionaalsed muusikud,“ lisab teine.
Kolmas rääkis Maatenile teiste kolleegide ees, et üritas enesetappu. „Ma olen õnnelik, et see ei õnnestunud,“ lisas ta.
Need ei olnud üksikud emotsionaalsed avaldused. Poolteist tundi kestnud kohtumisel kordusid samad märksõnad: kooris toimub alandamine, hirmutamine, ignoreerimine, levinud on usaldamatus, vaimne terror, valitseb toksiline töökeskkond.
Lauljad kirjeldasid, kuidas neid nimetati „kräpiks“, „kohutavaks“ ja „mittekvalifitseeruvaks“. Nad rääkisid Jürgensoni vihastest reaktsioonidest, demonstratiivsest mitteteretamisest, kirjalikest noomitustest ning tundest, et neid jälgitakse proovides pidevalt.
Kord olevat Jürgenson ilmunud lavale kardinate vahele ja hakanud dirigendile kaasa dirigeerima – koor ei teadnud, keda vaadata, ja tekkis tempoline lahmimine.
Maaten kuulas lauljaid ja tuletas meelde, et teater tuleb toime ka siis, kui inimesed lahkuvad. „Ükskõik mis ka ei juhtuks, teater saab hakkama. Isegi kui keegi lahkub, leiame mingi lahenduse. Toome välismaalase või teeme vähemate inimestega – me saame hakkama.“
Kooriliikmed vaidlesid vastu, et küsimus pole üksikutes töötajates, vaid kogu koori jätkusuutlikkuses. „Kas me peame eriala vahetama sellepärast, et töötame iga päev toksilises töökeskkonnas?“ küsiti Maatenilt.
Üks laulja hoiatas, et aina rohkem lahkumisi muudaks ka ooperikoori koosseisu.
„Praegu on ooperikooris juba üle veerandi välismaalased. Sellest saab siis nagu balletiosakond, kus varsti pole enam ühtegi eestlast. Tulebki uus aeg ja uued inimesed ning lõpuks ei huvita see enam kedagi.“
Maaten vastas, et teater peab ajaga muutuma.
Üks kooriliige kirjeldas, et tema jaoks on suurim hirm igapäevane tööletulek. „Ma ei karda atesteerimist. Ma kardan tööpäeva. Kui ma seda maja näen, tahan nutta. Mul on halb olla. Mul ei tohiks olla halb tööle tulla.“
Poolteist tundi kuulas Maaten kooriliikmete muresid ja kirjeldusi võitlustest oma vaimse tervise pärast. Kohtumine lõppes lootuses, et nüüd, kui peadirektor ise on kuulnud kooriliikmete muredest, suudab ta kriisi lahendada.
Seda ei juhtunud.
2025. aasta hooaja lõpus tuli Maaten koori ette ja tuletas meelde, et seadus nõuab rahvusooperilt siiski regulaarseid etendusi ja professionaalset kvaliteeti. „Ja tööohutus, töökeskkond, tööheaolu, töömugavus – need on alles pärast seda, kui esimene eesmärk on täidetud,“ olid sõnad, millega ta töötajad suvepuhkusele saatis.
„Pooled võtsid selle peale peotäie antidepressante,“ sõnab Anu*, kes andis erakorralise lahkumisavalduse aasta alguses. Tema sõnul jätkus kriis ooperikooris ka uuel 2025/2026 hooajal.
„Asi ei muutunud sugugi paremaks – olin 13. inimene, kes Jürgensoni pärast töölt lahkus. Veerand koori lahkus,“ ütleb ta. Nii oli ooperikoorile suur üllatus, kui Postimees valis tänavu jaanuaris aasta inimeseks just Jürgensoni, tõsi, seda küll laulupeo vedamise eest.
Samal ajal kutsus ta ooperikoori lauljaid atesteerimisele, nende seas ka Anu koos nelja lauljaga.
„Ma ei ole ettelaulmise vastu – aga oli ju selge, et see kaks aastat kestnud totaalne töökius kolmveerandi kooriliikmete suunas oli jätnud oma jälje ehk atesteerimine oli mõeldud kättemaksuna. See oli kõigile meile viiele selge.“
Anu pidi ette laulma kogu repertuaari, lisaks 40 lehekülge ooperist, mis polnud hetkel mängukavas. Talle anti pool tundi kontsertmeistriga harjutamiseks. „Selle ajaga poleks ma suutnud isegi materjali läbi vaadata. Sain aru, et nõudmised olid mulle nii rasked, et saaks mulle sule sappa panna.“
Ta ei kartnud ette laulda – ta usub, et oleks sellega toime tulnud –, kuid ta ei tahtnud saada vallandatud. „Ma ei saanud oma hea nimega riskida,“ põhjendab ta, miks keeldus ettelaulmisest.
Nii ütleski ta 31. jaanuaril erakorraliselt oma töölepingu üles. „Paljud töökiusu ohvriks sattunud lauljad on juba töölt lahkunud,“ seisab tema Maatenile kirjutatud avalduses. „Sealjuures olen mina sattunud töökiusu ohvriks, mulle kui koori lauljale ei ole tagatud turvaline töökeskkond ning tööga jätkamine on ohuks minu vaimsele tervisele. Töökius on tekitanud mulle mitmeid vaimse tervise probleeme: depressiooni, ärevust ja unetust. Süstemaatiline, pikaajaline vaenulik ning ebaeetiline käitumine töötajate suunal, kes on töösuhtes nõrgemas positsioonis ja selle tõttu abitus ning kaitsetus seisukorras, ei ole lubatud.“
Miski ei muutu
Murrang saabus tänavu suve alguses, pärast seda kui Ekspress hakkas küsima rahvusooperis läbi viidud tööprotsesside uuringu kohta. Juhtkond seda ei kommenteerinud, kuid samal ajal lasi Jürgensoni suurema kärata lahti. Ametlikult: poolte kokkuleppel.
Jürgenson ütleb, et kirjutas avaldusele alla. „Lahkusin tegelikult oma soovil, tundsin, et selles majas ma enam töötada ei saa. Kui inimesed on minu vastu ja juhtkond ei suuda seda aastaid lahendada – ja ehkki ma pole süüdi –, siis lahkusin väärikalt.“
Jürgenson ütleb, et ehkki ta teadis ühe kooriliikme enesetapukatsest, kinnitab ta, et on tõesti koorile korduvalt öelnud: „Kui te puhtalt laulma ei hakka, viskan end Solarise ees trolli alla.“
„Pooldan musta huumorit,“ ütleb Jürgenson. Ta kinnitab, et on teinud oma tööd ausalt, andnud tagasisidet õnnestumistele ja ebaõnnestumistele ning tema südametunnistus on puhas. „Ma ei ole kindlasti mingi pehmo ega nunnutaja, sest mina vastutan, et rahvusooperi koor laulaks kõrgetasemeliselt.“
Jürgenson rõhutab siiski, et näeb ka juhtkonna suutmatust kriisi õigel ajal lahendada. „See on inimeste juhtimise alane kriis!“ ütleb Jürgenson olukorra kohta rahvusooperis.
„Viimased kaks aastat on olnud traumeerivad ja täis töökiusu. Olen rahul, et ei jätka enam Rahvusooperis Estonia. Olen viimase aasta jooksul kaalunud meediasse pöördumist, et juhtida avalikkuse tähelepanu Rahvusooperi juhtimiskriisile, kuid isiklikel kaalutustel loobusin sellest mõttest,“ ütleb Grabova, kes ei soovi enam muusikavaldkonnas töötada.
Grabova hinnangul viisid nii tema kui ka Jürgensoni lahkumiseni eelkõige juhtkonna tegevusetus ja suutmatus konflikte lahendada. „Meil oli kaks aastat olnud väga pingeline aeg. Pidevad kaebekirjad, mis sageli ei jõudnud meieni Heliga, et probleeme kohe lahendada. Minu arvates leiti juhtkonna poolt järjekordne patuoinas, keda töölt vallandada, et säilitada näiline töörahu,“ sõnab Grabova.
*nimi muudetud.
Kommentaarid
Postita kommentaar