MHR_010 HIRMSA KISAGA

Betti Alver

Hirmsa kisaga Otepää metsast,

seljas lõhkine lehtedest kleit,

jooksis maanteele meeleheites

mudane murueit.

Tema tütred veeti linna

udusärkide väel.

Kõige noorem läks häbiga hulluks

ja kõneleb Kellamäel.

Ka ööbikud lendavad ära.

Nende südameid solvab vist,

et karbiga kantakse kaelas

röhkimist-ruigamist.

Mu ema tehti naeruks.

Õde muutis end pajupuuks.

Ta murti kesk punavat eha.

Teda reetis

ta kumav, ta kiiklev keha,

ta ripakil

rohekas

juuks.

Aga mind nad nii kergelt ei taba.

Minu juustel on vete värv.

Olen väga väike ja vaba.

Mul on sätendav särjesaba.

Minu voodiks jääb Nüpli järv.

https://litclub.bg/library/prev/bettialver/fleita/18.html