VIT_012 KALLE MÕISAKÖIS EI KAHETSE
Lääneranna spordikooli direktor Janar Sõber on tunnistanud, et kaalumisel oli variant: kas kirjutab Getreu ise lahkumisavalduse või töösuhe lõpetatakse usalduse puudumise tõttu. 33 aastat treeneritööd teinud ja tänavu president Alar Kariseltki teenetemärgi pälvinud Getreu valis omal soovil lahkumise ja kinnitab, et ei kahetse tehtud otsust.
Kirjutasite lahkumisavalduse peaaegu kaks nädalat pärast skandaalseks kujunenud häppeningi. Mis selle kahe nädala jooksul toimus?
Mitte midagi. Kõik oli rahulik. Millestki ei paistnud välja, et asi sellise pöörde võtab.
Esitasite lahkumisavalduse pärast telefonivestlust Lihula spordikooli direktori Janar Sõberiga. Kuidas selline vestlus välja näeb? Miks toimus nii oluline vestlus telefonitsi, mitte silmast silma?
Ma ei tea. Janar Sõber helistas mulle ja ütles, et tuleb erakorraline ülesütlemine või kirjutad ise lahkumisavalduse. Tundsin, et ma ei jaksa võidelda juba tervislikel põhjustel, lastes ennast lahti lasta. Mõtlesin, et kirjutan ise lahkumisavalduse ja asi klaar. Mulle tundus nii lihtsam, kui ei pea hakkama pidama vaidlust töökaitsega. See ei ole minu teema. Kui on nii, siis on nii. Otsus oli ju tehtud. Nemad otsustasid, et mina olen juhtunu eest vastutav. Janar Sõber ütles, et teadmatus ei vabasta vastutusest, ehkki mina nii ei arva.
Kui palju teadsite Hermiku ja Oberschneiderite ja Propelleri kavatsusest?
Ei teadnud midagi. See oli mulle täiesti ootamatu. Kontsert oli igati vinge, keris ja keris, kui äkki oli lava kõrval miilitsaauto ja vennad hüppasid lavale. Mida ma oleksin saanud teha?
Kas tunnete ennast heategevusürituse etteaste eest vastutavana?
Kuidas ma saan vastutada selle eest, mida ma ei saa ära hoida? Nad olid laval kolm minutit. Kuidas ma pidanuks reageerima või mida ma teha saanuks? Minu arvates on see minu suhtes ebaõiglane.
Kui mul oleks olnud teadmine, mida Hermik ja Oberschneider koos Propelleriga teha plaanivad, poleks ma seda lubanud.
Üritusel valvas korda politsei. Kui nad ei sekkunud, ju nemad siis korrarikkumist ei näinud, ja keegi ei läinud sellest ka teatama.
Kas teil ei tekkinud mõtet juhe välja tõmmata või esinemine mõnel muul moel lõpetada?
Ei. Ma ei teadnud ju, mis sealt tulema hakkab. Kui algas “Heli nälg”, mõtlesin, et seda esitatakse õigete sõnadega. Ma ei teadnud, et Hermik on selle niimoodi ümber teinud.
Kas “Heli nälja” uued sõnad teid häirisid?
Ma ei saanudki nendest sõnadest kontserdi ajal õieti aru. Midagi ma aimasin, kui need nimed öeldi, aga heli kvaliteet ei olnud kõige parem ja kõigele ma pihta ei saanud. See häiris mind, sest selline esitus ei olnud õiges kohas. See ei olnud see üritus, kus midagi sellist teha. Ei olnud vaja, et asi läheks poliitiliseks. See oli spordi- ja muusikaüritus. Aga ma ei saanud minna neid kaikaga lavalt ära ajama.
Spordikooli juht Janar Sõber on väitnud, et see oli viimane piisk karikasse ehk põhimõtteliselt ajend, sest ta olevat teinud teile mitu hoiatust, kuna lapsevanemad on teie peale kaevanud ja teil pole ka treeneritööks vajalikku kvalifikatsiooni. Kuidas teie neid etteheiteid kommenteerite?
Kui sa oled 33 aastat treener olnud, siis selle aja sees juhtub igasuguseid asju. Ma ei eitagi, et lapsevanematega on olnud vahel arusaamatusi. Probleeme tuleb lahendada ja see on selle töö osa, aga ühte võin ma käsi südamel öelda: mul ei käiks 70 last trennis, kui ma neid halvasti kohtleks ja ma armastusega oma tööd ei teeks.
Mul on kehtiv UEFA C-litsents, mida jalgpalli liit aktsepteerib. Me ei saaks mängida Eesti noorte meistrivõistlustel, kui mul seda ei oleks. Olümpiakomitee Eesti kutsekvalifikatsiooniraamistiku litsentsi mul tõesti ei ole. See on aegunud ja ma pole seda uuendanud. Selles suhtes olen olnud lohakas.
Kas teile on varemgi mõista antud, et peaksite spordikoolis treeneriameti maha panema?
Mõista pole seda antud, aga olen sellest ise aru saanud. Olen olnud väikekoolide eest seisja ja nende sulgemise kohta sõna võtnud. Võimulolijad näevad haridusmaastikku üht-, mina teistmoodi. Olen treeninud aastakümneid kõikide Lõuna-Läänemaa koolide lapsi. See on olnud meie tugevus, et võtan eri koolidest eri iseloomuga lapsed ja kasvatan nad üheks võistkonnaks. Tänu sellele olengi saanud oma töö vilju nautida, sest muudmoodi ei saa väikeklubid suurte klubide vastu mängida. Meil on olnud oma tee.
Igast koolist ja kodust tulevad eri iseloomuga lapsed. See ongi mõnus kasvatamise ja klubi loomise tunne, kui eri metsatukkadest tulnud lapsed kasvavad üheks Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubiks, mis juba aastakümneid on Eesti meistrivõistlustel mänginud.
On väga kurb, et väikesi koole on kinni pandud ja ma pole saanud sellele enam tugineda. Olen võtnud sellel teemal sõna ja see pole ilmselt kõigile meeldinud. Nii on need piisad kogunenud ja nüüd öeldi, et see oli viimane piisk.
Nii vallavolikogu esimees Armand Reinmaa kui spordikooli juht Janar Sõber on meelde tuletanud, et lubasite lahkumisavalduse kirjutada juba eelmisel kevadel, kui valla haridusvõrgu reformi üle otsustanud volikogu istungi eel meeleavaldusel selle välja ütlesite.
Kui me toona vallamaja ees seisime, siis ma tõesti ütlesin seda. Esitasingi lahkumisavalduse, et tulla ära Kõmsi koolist, aga mitte Lääneranna spordikoolist.
Emotsiooni pealt on igasuguseid asju öeldud ja ilmselt ma tol hetkel mõtlesingi niimoodi, sest tundsin, et see töö võib saada senisel kujul otsa – kui ma saa oma filosoofiat ajada: et eri koolidest ei tule piisavalt palju lapsi või ei tule üldse.
Kas kahetsete, et kirjutasite lahkumisavalduse?
Ei kahetse, sest mul ei olnud muud teed. Ma ei ole selles mõttes võitleja tüüp ja ma ei pane oma tervist panti.
Teistpidi on mul ääretult kahju nendest lastest, kelle pean maha jätma, aga ma teen klubis trenne edasi. Saatsin lapsevanematele laiali kirjad, et nad annaksid teada, kes soovivad jätkata. Praegu on teada antud, et 36 last jätkavad minu juures jalgpalli- ja kergejõustikutreeningutel ja neid tuleb iga päevaga juurde.
On ka äraütlejaid nende seast, kes aastaid minu juures mängisid. Nende emad on mulle kirjutanud, et mingitel põhjustel ei saa lapsed minu käe all treeninguid jätkata. Osa on põhjendanud, osa on tehtud töö eest tänanud, osa on olnud väga kurjad.
Mida plaanite nüüd ette võtta?
Pean rahulikuks jääma ja üritama mõtteid korrastada. Proovime trennid käima lükata ja Eesti meistrivõistluste mängud, mida on veel kolm etappi, ära mängida.
Tuleb proovida ennast rahulikuks mõelda. Kui oled 33 aastat järjest oma tööd teinud ja äkki on punane joon vahel ja justkui ei saa enam midagi teha, on see üsna ränk. Teistpidi tuleb osata mõelda õigesti: mingi halb asi võib olla millekski hea. Kui üks uks sulgub, avaneb tavaliselt mõni uus. Kaks jalgpalliklubi on pakkunud mulle juba tööd, aga ma pole veel kummalegi vastanud. Vaatame, nuputame.
Praegu on seis selline, et saame septembris ja oktoobris staadioni tasuta kasutada. Kui novembris on aeg hakata sisse kolima, peame vaatama, kas saaliaegu jagub. Ilmselt tuleb hakata renti maksma.
Positiivsemaks teeb olukorra see, et olen saanud palju toetavaid meile ja sõnumeid endistelt õpilastelt ja õpetajatelt, aga toetust on avaldanud ka need, keda ma isiklikult ei tunnegi. Nende seas on väga palju kultuuriinimesi, kelle kohta uudistest loeme.
Midagi on nende aastakümnete jooksul ju tehtud. Minu eesmärk ei ole olnud kasvatada tippjalgpallureid, mis on boonus – neid on väga palju kasvanud –, aga tähtis on see, et poisist või tüdrukust, kes minu juurest läheb, saaks tubli inimene, hea isa või ema, et jalgpall on laste ja täiskasvanute mõtlemises midagi muutnud ja andnud elule midagi positiivset kaasa.
Kommentaarid
Postita kommentaar