NbyELFH_029 HASSO KRULL: LAULUPEOL KOGEME KOLLEKTIIVSET PULBITSEMIST
Teedeni aed_ MEEZ _072025
Luuletaja, esseist ja tõlkija Hasso Krull ütles saates "Delta", et laulupidu on riitus, mis ühendab inimesi patsifistlikult, millelegi vastandumata. Seda fenomeni kirjeldab ta ka Émile Durkheimi terminiga "kollektiivne pulbitsemine".
Hasso Krull tõdes, et laulupeojärgne väsimus on peal. "Eks ikka pisut väsinud tunne on, sest sai seal ligunetud, sattusin ka ühte rongkäiku ja kokkuvõttes oli palju sekeldamist. Meil laps ka laulis ja esimese päevaproovi järel oli ta nagu porikäkk. Ühesõnaga jõudis seal ihuliselt palju läbi elada."
Krull nõustus, et emotsioonid muutusid ülevoolavaks. "Jah, ülevus on ilmselt õige sõna, sest päris laulukaare ligidal muutub helide voog nii võimsaks ja laiub panoraamselt, mis lihtsalt ei saa jätta kaasa haaramata. Laulupidu on võimas teadvuse mõjutamise protseduur, mis muudab inimeste seisundit, mõtlemist ja käitumist. See loobki väga suure rituaalse tausta ja tekitab tunde, et toimubki sünkroniseerumine."
Riitus, mis ei vastanda
Krull nõustus, et laulupeoga kaasnev teadvuse muutus on vajalik, et meelde tuletada meie ühist kultuuri ja väärtusi. Ta lisas, et tema jaoks on laulupidu rituaal, mis erineb teistest kollektiivsetest rahvuslikest rituaalidest, sest ta on nii rõhutatult rahumeelne, kuna pole üles ehitatud vastandumisele. Eesmärgiks ei ole kellestki teisest parem näida.
"Meil on korraga muusika, lüürika, tants ja siis veel kõigi värvide ja mustrite esiletoomine. See muutub pildiseks, panoraamseks, laiemaks kunstiliseks ettevõtmiseks. See on omanäoline performance, kui üle linna valguvad laiali kördid, tanud, kõiksugu käised, kübarad, pikk-kuued ja muu. Sellel on kummaline mõju, mis paneb mõtisklema, et kui modernsed me siis ikkagi õieti oleme ja mida modernsus endas sisaldab." mõtiskles Krull.
Ta sõnastas modernsust sellena, kui ajalugu kogutakse kokku ja aeg-ajalt jälle mängitakse välja, laotatakse laiali. Ta lisas, et teatud mõttes on selline suur massiüritus, kus hästi palju ajaloolist pärandit tuuakse välja ja uuesti elustatakse, modernsuse tipp. Teistsuguses ajaloofaasis ei oleks sellel ilmselt mõtet. Praegu on sellel inimeste jaoks suur mõte ja intellektuaalne tähendus. Neid emotsioone elatakse läbi ja tegu on omanäolise karnevaliga, kus igaüks kehastub kellekski teiseks.
Krull pidas oluliseks ka rahvariiete ühendavat mõju. "Sellel on omapärane efekt, sest kui kõigil on ühesugused riided seljas, ühesugused tanud või mütsid, siis äkitselt kerkib inimeste individuaalne näoilme ja füsiognoomia, individuaalne ainulisus, tohutult võimsalt esile. Inimesed hakkavad kuidagi kokku kuuluma, moodustavad mingi voolu või hoovuse."
Kollektiivne pulbitsemine
Krulli jaoks oli loomulik, et palju laule läks pühapäeval kordamisele ning ajaline intervall tuli sisse. "Ühendkoor iseseisvus ning kuskilt ei paistnud välja, et huvi oleks raugenud. Vastupidi, meeleolu muutus aina ülevamaks ja kuna lõpus hakkas isegi päikest kumendama laululava tagant, siis tundus, et elu on väga ilus."
Krull tõlgendas laulupidu ja ühendkoori tegutsemist kollektiivse pulbitsemisena. "Ühendkoori spontaansust on muidugi ka varem olnud, ikka lauldakse repertuaariväliseid laule. See kõik lihtsalt juhtus. Mulle tundub, et see on ikkagi tingitud sellest, mida sotsioloogias on nimetatud kollektiivseks pulbitsemiseks. Lõpuks hakkab kõiki valdama hiiglaslik ülevuse tunne, mis muudab spontaansed liikumised ja puhangud võimalikuks, sest inimesed haakuvad üksteisega väga kiiresti. Tol hetkel kaalutlus puudub – niipea kui teatav idee esile tuleb, võtavad ümbritsevad selle üle ja see läheb kohe käiku. See on ka huvitav fenomen, sest tänapäeva inimene ei ole harjunud selliste suurte rituaalidega."
Krull lisas, et tänapäeval tekib see massides, nagu staadionikontsertidel, aga vanasti läks väiksemates ühiskondades selleks vaja tunduvalt vähem rahvast. Kogukondlikud rituaalid võisid sündida palju tihemini, neil on sugulust väga vana arhailise meelelaadiga.
/.../
Kommentaarid
Postita kommentaar