INTERVJUU UUE PEATOIMETAJAGA 

 "/.../ Eesti poliitikud, ma olen üsna veendunud, on aru saanud, kui olulist rollist ajakirjandus mängib. Sellepärast ongi väga oluline sõltumatu, tugev ja võimukriitiline ajakirjandus, mis otsiks aktiivselt, kus see võim on, esindades oma lugejaid, kes ise iseseisvalt ei saa poliitikutele küsimusi esitada. Ei saa ühiskondlikes küsimustes otse kaasa rääkida, et ajakirjandus looks selleks platvormi, looks debati, dikteeriks ise agendat. Tegelikult see on poliitikute jaoks ülimalt eluliselt tähtis, et see asi oleks elus. 

/.../

Ega sellel sisul tervikuna Eesti ajakirjanduses ei ole praegu viga, see on päris hea aeg tegelikult, aga kindlasti saab paremini. Inimesed tegelikult vajavad seda, et ajakirjandus teeks neid asju, mida ma ise teha ei saa: läheks küsiks võimu esindavate inimeste käest küsimusi, tõstataks teemasid, mis inimestele olulised; hoiaks neid teemasid; pakuks mingisuguseid vastuseid ise ka nendele küsimustele, mis on ühiskonnas olulised; näitaks ära mingisuguseid valikuid nii või teisiti ja jutustaks Eesti lugu tervikuna. 

/.../"

#AnvarSamost #MartRaudsaar #Postimees #PostimeesGrupp #KumariVaim #LiputhaJamantell #MEEZ  #PostitantsukonnGruppMeediakontsern #PTK  #PinkNarcissusSystem #PNS #EndelLeppFashionHouse #Meestemoemuuseum #MartinTeeMyts #TeedeniAed  #ELFH #KumariImedemaa  #MartinTeeFanClub #MensFashionFiction #VisitKyrbla   #GentlemenFromEstonia #Meestemoemuuseum #MeMoMu #MEEZ052026

https://arvamus.postimees.ee/8463106/intervjuu-uue-peatoimetajaga-anvar-samost-ajakirjandus-peab-leidma-kus-peitub-tegelik-voim-ning-peab-seda-kriitiliselt-jalgima 

INTERVJUU UUE PEATOIMETAJAGA ⟩ Anvar Samost: ajakirjandus peab leidma, kus peitub tegelik võim ning peab seda kriitiliselt jälgima 

Mart RaudsaarPostimehe arvamustoimetuse juhataja

1. mai 2026, 17:42  

• Võib-olla on hetkel rahvusringhäälingus majandamine isegi paremini korraldatud kui mõnes erameedias.
• Eesti ajakirjandus on olnud tubli, et pole ise pakkunud oma sisu suurtele meediagigantidele nagu Meta.
• Eesti ajakirjandus peab pöörama väga palju tähelepanu sisule, mida me pakume oma auditooriumile.

Neljapäeval kuulis avalikkus, et juuni alguses võtab Priit Hõbemäe käest Postimehe peatoimetaja rolli üle Anvar Samost, praegune ERRi uudiste- ja sporditoimetuse peatoimetaja. Vestlesin temaga, arutledes Eesti ajakirjanduse (ja Postimehe) hetkeolukorra ja tuleviku üle. Kuna tunneme varasemalt Eesti Ajalehtede Liidust/Meedialiidust, kulges intervjuu sinavormis. 

Kas ERRi juht Erik Roose on sulle juba teinud alternatiivse pakkumise? Ma pean tunnistama, et on olnud päevi, kui oleme Postimehes juhtkirja teemat otsides vaadanud ERRi uudisteportaali ja leidnud, et see on olnud parem. 

Eks see on olnud minu töö eesmärk selles mõttes, et olla mitte ainult Postimehest parem, vaid absoluutselt kõigist parem. Ega teisiti saagi seda tööd teha. Ma arvan, et see töö on olnud ka tulemuslik. 

/.../ 

Tegelikult mul on tunne, et võib-olla on hetkel rahvusringhäälingus majandamine isegi ehk paremini korraldatud kui mõnes erameediaettevõttes. Kui sul ei ole raha, siis sa muutud leidlikuks või siis teed halba tööd. Antud juhul halba tööd tehtud ei ole: on oldud leidlik, on oldud säästlik, on leitud väga palju sünergiaid, on arenetud, on digitaliseeritud. Selles mõttes ma arvan, et mingis mõttes on jah need [erasektor ja avalik sektor] erinevad, mõnes mõttes aga samas maailmas. Rahaga ümberkäimine on alati sõltunud sellest, kui efektiivne sa suudad olla.

Roose on tulnud ka Postimehest.

Absoluutselt, tal on täpselt sama kogemus erasektorist, ja mitte ainult Postimehest. Ma arvan, et sealt on eetos kaasa tulnud ega ole kuhugi vahepeal kaduma läinud. Tuleb arvata, et küllap ka Erik Roose kunagi pöördub erameedia või mõne muu erasektori ettevõtte poole.

Maakera on ümmargune ja samas on Eesti väike, nii et siin neid valikuid ei ole väga palju. Me räägime põhimõtteliselt kolmest ja poolest grupist, õnneks või kahjuks. Need on siis Postimees Grupp, Ekspress Meedia, rahvusringhääling ja Äripäev, kes on neist kõige väiksem.

Nii ta on. Aga mõne teise riigiga võrreldes, mis on Eestist suurem, on meil asjad isegi paremini. Meediamaastiku mitmekesisus on siiski olemas, ta toimib, eks alati saaks paremini ja alati saaks rohkem. Aga et meil oleks üks domineeriv meediagrupp või siis tohutu polariseeritus kahe suure meediagrupi vahel, seda meil ju ei ole. 

/.../

Eesti poliitikud, ma olen üsna veendunud, on aru saanud, kui olulist rollist ajakirjandus mängib. Sellepärast ongi väga oluline sõltumatu, tugev ja võimukriitiline ajakirjandus, mis otsiks aktiivselt, kus see võim on, esindades oma lugejaid, kes ise iseseisvalt ei saa poliitikutele küsimusi esitada. Ei saa ühiskondlikes küsimustes otse kaasa rääkida, et ajakirjandus looks selleks platvormi, looks debati, dikteeriks ise agendat. Tegelikult see on poliitikute jaoks ülimalt eluliselt tähtis, et see asi oleks elus.


Jah, kuid ma näen, et tuima panemist esineb üha rohkem. Võib-olla ma ka ei mäleta nii hästi neid varasemaid aastaid võrdluses, aga meil oli selle nädala algul Postimehes näiteks Tõnis Arro lugu sellest, kuidas Türgi suurekaliibrilise moona tehas, mis Eestisse peaks tulema, hakkaks tootma sellist moona, mis sobib endise Varssavi pakti riikidele. Minu arusaamist mööda peaks kaitseminister selle peale tagasi astuma. Kuidas selline asi on üldse võimalik? Praeguseks pole tulnud isegi veel niisugust normaalset vastuartiklit sealt poolt. Me peame, mulle tundub, seda ise küsima. 

Ajakirjandus peabki küsima ja kui vaja, siis küsima mitu korda ja mitte lõpetama. See ongi ajakirjanduse roll. Eestis jällegi, ajakirjandus on tegelikult hea, et küsitakse. Küsimist tuleb kogu aeg uuesti õppida, poliitikutel tuleb kogu aeg uuesti õppida vastamist. Ma lähen väga filosoofiliseks, aga nii see on tegelikult.


Läheme üheksakümnendate aastate algusesse. Meenutan ühte minu jaoks esimest kogemust ajakirjanikuna. Muide, see on päris huvitav. See oli hetk, kui peaministri rollis või ministrite nõukogu esimehe rollis oli Edgar Savisaar. Ja mina olin väga noor ajakirjanik, läksin valitsuse pressikonverentsile esimest korda elus. Töötasin Äripäevas. Ei olnud enne seal käinud ja läksin sinna, olles kuulnud kolleegidelt, et selline asi kord nädalas toimub. Läksin kohale ja olin valmis teinud hulga küsimusi. Suur oli mu imestus, kui ma nägin, et enne pressikonverentsi olid mõnedel vanematel kolleegidel, kellest tänaseks ükski ei ole tegev, käes paberilehed, kuhu oli peale trükitud mingi tekst. Ja siis ma nägin: nad loevad küsimusi maha. Ma ei tee üldse nalja! 

See on küll uskumatu.

Jah, see tundub tänapäeval täiesti uskumatu. Mina muidugi ei saanud sellest aru, kogenematu, nagu ma olin, ja siis ma istusin, sain käe püsti ja sain ka sõna ja siis küsisin küsimusi, mis mul endal olid. Mäletan, et Edgar Savisaar oli väga üllatunud. Mis küsimused need on? Ma üldse teemasid ei mäleta. Aga ta vastas. Hiljem, kui olin kontorisse tagasi jõudnud, tuli kõne valitsuse pressibüroo – või mis iganes selle nimi tollal oli – juhilt, kes oli erakordselt ärritunud. Aga pärast pole mina sellist asja enam pressikonverentsil kohanud, nii et asjad arenevad. Aga küsida tuleb.

Nüüd on siis nii, et sa oled Postimehesse tagasi tulemas. Ma rõhutan sõna «tagasi», kuna sa oled ju varem Postimehes töötanud ning see on isegi kolmas tulemine, vastavalt 1992, 2011 ja 2026.

Minu enda jaoks kõige arendavam periood, võib-olla üldse ajakirjanduses, oli 1992. aastal, kui töötasin Tatari tänaval Postimehe Tallinna toimetuses koos Kalle Muuli, Enno Tammeri ja Tiina Kruusiga. Ka väga väike toimetus oli, ma olin nende seas selgelt kõige algajam. Ja seal töötas veel Valeri Maksimov.

Sa ütlesid, et ei räägi praegu asjadest, mida sa Postimehes tahad teha, aga nii üldfilosoofiliselt rääkides: millised on need arengusuunad, mida ajakirjandus praegu peaks Eestis tervikuna silmas pidama?

Tervikuna peaks Eesti ajakirjandus esiteks pöörama väga tähelepanu just nimelt sisule, mida me pakume nendele inimestele, kes ajakirjandust vajavad. Ega sellel sisul tervikuna Eesti ajakirjanduses ei ole praegu viga, see on päris hea aeg tegelikult, aga kindlasti saab paremini. Inimesed tegelikult vajavad seda, et ajakirjandus teeks neid asju, mida ma ise teha ei saa: läheks küsiks võimu esindavate inimeste käest küsimusi, tõstataks teemasid, mis inimestele olulised; hoiaks neid teemasid; pakuks mingisuguseid vastuseid ise ka nendele küsimustele, mis on ühiskonnas olulised; näitaks ära mingisuguseid valikuid nii või teisiti ja jutustaks Eesti lugu tervikuna.

Ajakirjandus on seda Eestis alati teinud ja peab tegema. Eks ju, seda kõike saab sisuliselt teha alati paremini ja see kõik oleneb tehnoloogia pakutavatest võimalustest. Lõpuks jääb alles ikkagi Eesti lugu, mida me räägime.

Ajakirjandus peab esindama lugejaid ja seda saab ka kindlasti paremini teha. Me ei saa teha niimoodi, et valime auditooriumist, avalikkusest mingi väga väikse sektori välja ja ütleme, et esindame seda sektorit, kuna see on kuidagi nagu õige. Auditooriumi arvud on kõigil Eesti meediamajadel sellised, et kõik meediamajad räägivad mingil moel kogu Eesti ühiskonnaga.

Ja kui ma lugesin kommentaare uudisele, et tuled juhtima Postimeest, siis kas neist mõnele kommentaatorile kinnitad, et Postimehe näol ei ole tegemist poliitilise hüppelauaga?

Ei ole. Ei ole kindlasti. Ei ole, jah. Ma aiman, ma saan aru, mida silmas peetakse. Eesti ühiskonnas saab kaasa rääkida mitut moodi. Hea Eesti ajakirjandus on selleks üks minule kõige sobivamaid võimalusi. Samas see, et ajakirjanikel on arusaam, kuidas poliitika tegelikkuses toimib, kuidas seda tehakse, millised on jõujooned ja tegurid – see on väga oluline. Poliitikutega tuleb väga palju suhelda, kuid oluline on hoida rollidistantsi, et mitte minna üle kuhugi, kuhu ei kuuluta. See käib ka poliitikute kohta, ega poliitikust ei saa nii lihtsalt ajakirjanikku. Poliitikud ju kuidagi matkivad ajakirjanike tegevust sotsiaalmeedias, muudes meediumites, aga see ei ole ajakirjandus. 

/.../  

Sa oled õppinud ajakirjandust, aga siiski, nagu see üheksakümnendate algul paljudega juhtus, ei jõudnud lõputööni.


Minu kursusel lõpetas õigel ajal kolm inimest viieteistkümnest. Ühel korral kursuse kokkutulekul tegime statistikat, kes on need inimesed, kes on meie seast jäänud ajakirjandusse tegutsema. Neid ei ole palju, neid on umbes viis inimest. Mitte keegi neist pole lõpetanud.


Aga kuidas sa lõõgastud? Vaadates su elulugu, siis see on ikkagi üsna pingeliste ametite nimekiri.


Ma oskan küll tööl ja vabal ajal vahet teha, seda muret mul pole viimased 15–20 aastat olnud. Ma loen – vähem, kui ma tahaksin kindlasti. Kuulan muusikat. Liigun, hoian ennast vormis. Mul on väga toredad lapsed. Mul väga spetsiifilisi huvisid ei ole, aga kui peaks midagi lisama, siis autod on mulle alati huvi pakkunud, aga kindlasti ma ei ole suur autohull.


See loetelu näitab, et osaled ühiskonnas kõigi võimalike aspektidega – ja ma arvan, et sellest on Postimehe töös kasu. Soovin Sulle jõudu tegevuses Postimehes, mis kindlasti ei saa olema lihtne, aga saab olema väga põnev ja arendav – ja ma arvan, et kasu on sellest Eestile tervikuna.


Ma väga loodan seda, aga seda ootust, et lihtne saab olema, mul kindlasti ei ole.

•