KUNSTI EEMALDAMINE EI EEMALDA KEERULIST AJALUGU
https://kultuur.err.ee/1610066335/kunstiajaloolane-kunsti-eemaldamine-ei-eemalda-keerulist-ajalugu
Kunstiajaloolase Linda Kaljundi sõnul ei kaota keerulise ajalooga kunstiteoste eemaldamine avalikust ruumist minevikku. Tema hinnangul tuleks sellist pärandit võimalusel säilitada ning aidata seda mõtestada selgituste, näituste ja kunstiliste sekkumiste abil.
Kolmapäeval algab Sotheby's kunstioksjon, kus ühe erilisema tööna on väljas Rembrandti 17. sajandist pärit maal. Kunstiteadlased ja restauraatorid, kes selle maali kallal tegutsenud on, avastasid, et teos on ühel hetkel üle maalitud: kui Rembrandt maalis sinna muu hulgas palja lapse ja turbaniga mehe, siis aastasadade jooksul on turbanist saanud Hollandi müts ning paljas poiss on saanud endale riided selga.
Kunstiajaloolase Linda Kaljundi sõnul on niivõrd ulatuslikud muudatused kunstiajaloos haruldased, kuid tänapäevased tehnilised uuringud võimaldavad üha sagedamini avastada maalide varasemaid kihte.
"Me teame nendest ülemaalimistest järjest rohkem, sest infrapunauuringud on tänapäeval palju lihtsamad ja odavamad ning neid tehakse palju, ka Eestis. Enamasti tulevad selliste uuringute käigus välja erinevad alusjoonistused, kavandid, visandid. Kunstnikud on küll sageli muutnud oma lõppversiooni, aga enamasti [on nad] seda teinud parema kompositsiooni eesmärgil," rääkis ta "Vikerhommikus".
Kaljundi sõnul tehakse selliseid uuringuid sageli siis, kui on vaja kinnitada teose autorlust või kui maal läheb restaureerimisele. Ühe tuntud näitena tõi ta välja Tallinna Niguliste kiriku Hermen Rode peaaltari uuringud. Nende käigus selgus, et ühel maalil oli keiser Constantinuse voodi alla esialgu kujutatud kass hiirega ja pissipott, mille kunstnik lõppversioonist eemaldas.
"Kunstiajaloolane Anu Mänd on seda uurinud ja arutanud selle üle, kas kunstnik soovis saada puhtamat, selgemat kompositsiooni või hakkas talle tunduma, et see pilt saab muidu liiga koduse miljöö," avas ta.
Kaljundi sõnul on restaureerimise põhimõtted viimastel aastakümnetel Eestis oluliselt muutunud. Kui varem püüti teoseid taastada oletatavale algkujule, siis nüüd sekkutakse võimalikult vähe ning väärtustatakse ka aja jooksul tekkinud kihistusi. Näiteks meenutas ta 2022. aastal Toompea rüütelkonnahoonest leitud haruldast lõuendalusel plafoonmaalingut, mille restaureerimisel säilitati ka selle kulumine ja kahjustused.
Kaljundi rõhutas, et tänapäevased professionaalsed konservaatorid oskavad selliseid töid teha turvaliselt ning suurim oht tekib siis, kui väärtuslikele leidudele lähevad omal käel kallale asjaarmastajad.
"Meil on hilisemast ajast Eestist mõnedest kirikutest näiteid, kus koguduse liikmed või kirikuõpetajad on ise hakanud [restaureerima], aga enamasti on siis ka tegemist ülemaalimisega või kaunistamise sooviga. Aga ma seda isegi nii väga ei demoniseeriks, sest see on ka huvitav, kui inimesed aktiivselt pärandiga suhestuvad," ütles ta.
Kunstiteoste kihistused peegeldavad sageli ka ühiskonna ja poliitika muutusi. Eestis hävitati nõukogude võimu alguses hulgaliselt Vabadussõda ja Eesti vabariiki kujutavaid teoseid. Samas on tänapäeval vaidlused seotud pigem sellega, kuidas eksponeerida nõukogudeaegset kunsti.
"Hilisemast ajast pärit huvitav näide puudutab Maarjamäe lossis nõukogude aja lõpus valminud Evald Okase pannood "Rahvaste sõprus", mis on samuti viimasel ajal palju tähelepanu pälvinud ja selle üle on palju vaieldud, kas seda peaks sealses Eesti ajaloomuuseumis näitama või mitte. Selle kohta on liikvel legend, et Evald Okas olevat pakkunud välja, et ta võib punalipud ja punasümboolika asendada sinimustvalgete lippudega, aga muuseum ütles too hetk, et seda nad ei soovi," rääkis Kaljundi. Pärast konserveerimist kaeti Okase teos piimja klaasiga. Nii saab seda vastavalt soovile nähtavale tuua või varjata.
Kaljundi sõnutsi elab Eesti ühiskond praegu läbi põnevat protsessi. "Mere kultuurikeskuses on plaanis stalinistliku laemaali kinnikatmine ja pärast täiemahulist sõda Ukrainas on väga palju arutatud selle üle, kas ja kuidas nõukogudeaegset pärandit, skulptuuri, maali avalikus ruumis näidata ja kas seda tuleks eemaldada või kinni katta," lausus ta.
Selle küsimusega tegeleb kunstiakadeemias projekt "Monumendi uued raamid", mille käigus on projektis osalejad pakkunud erinevaid lahendusi, kus kunst võiks jääda alles.
"Mõte on ka selles, et kunsti eemaldamine ei eemalda keerulist ajalugu, aga lisades sellele kunstilisi sekkumisi või ka erinevaid näituseelemente, selgitusi, saame hoida pärandit alles kui ka rääkida keerulisest ajaloost sinna juurde," avas Kaljundi.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Vikerhommik", intervjueerisid Kirke Ert ja Taavi Libe
Kunstiajaloolase Linda Kaljundi sõnul ei kaota keerulise ajalooga kunstiteoste eemaldamine avalikust ruumist minevikku. Tema hinnangul tuleks sellist pärandit võimalusel säilitada ning aidata seda mõtestada selgituste, näituste ja kunstiliste sekkumiste abil.
#MereKultuurikeskus #GentlemenFromEstonia #Armandonia #DonArmandoHeldus #ErioperatsioonWegebau #MButterfly #MartinTeeSuviKirblas #FearAndLoathingInEstonia #ValusadKirjad #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #NoliMeTangere #Meestemoemuuseum #GentlemensFloralCabinet #ExcavanzaKomatsu #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #KumariImedemaa #ELFHTrends #TangoKyrblium #TheGardenOfMensFashionDelights #MEEZ072026
Kunstiajaloolane: kunsti eemaldamine ei eemalda keerulist ajalugu
KUNST
30.06.2026 11:15 Kunstiajaloolase Linda Kaljundi sõnul ei kaota keerulise ajalooga kunstiteoste eemaldamine avalikust ruumist minevikku. Tema hinnangul tuleks sellist pärandit võimalusel säilitada ning aidata seda mõtestada selgituste, näituste ja kunstiliste sekkumiste abil.
Kolmapäeval algab Sotheby's kunstioksjon, kus ühe erilisema tööna on väljas Rembrandti 17. sajandist pärit maal. Kunstiteadlased ja restauraatorid, kes selle maali kallal tegutsenud on, avastasid, et teos on ühel hetkel üle maalitud: kui Rembrandt maalis sinna muu hulgas palja lapse ja turbaniga mehe, siis aastasadade jooksul on turbanist saanud Hollandi müts ning paljas poiss on saanud endale riided selga.
Kunstiajaloolase Linda Kaljundi sõnul on niivõrd ulatuslikud muudatused kunstiajaloos haruldased, kuid tänapäevased tehnilised uuringud võimaldavad üha sagedamini avastada maalide varasemaid kihte.
"Me teame nendest ülemaalimistest järjest rohkem, sest infrapunauuringud on tänapäeval palju lihtsamad ja odavamad ning neid tehakse palju, ka Eestis. Enamasti tulevad selliste uuringute käigus välja erinevad alusjoonistused, kavandid, visandid. Kunstnikud on küll sageli muutnud oma lõppversiooni, aga enamasti [on nad] seda teinud parema kompositsiooni eesmärgil," rääkis ta "Vikerhommikus".
Kaljundi sõnul tehakse selliseid uuringuid sageli siis, kui on vaja kinnitada teose autorlust või kui maal läheb restaureerimisele. Ühe tuntud näitena tõi ta välja Tallinna Niguliste kiriku Hermen Rode peaaltari uuringud. Nende käigus selgus, et ühel maalil oli keiser Constantinuse voodi alla esialgu kujutatud kass hiirega ja pissipott, mille kunstnik lõppversioonist eemaldas.
"Kunstiajaloolane Anu Mänd on seda uurinud ja arutanud selle üle, kas kunstnik soovis saada puhtamat, selgemat kompositsiooni või hakkas talle tunduma, et see pilt saab muidu liiga koduse miljöö," avas ta.
Kaljundi sõnul on restaureerimise põhimõtted viimastel aastakümnetel Eestis oluliselt muutunud. Kui varem püüti teoseid taastada oletatavale algkujule, siis nüüd sekkutakse võimalikult vähe ning väärtustatakse ka aja jooksul tekkinud kihistusi. Näiteks meenutas ta 2022. aastal Toompea rüütelkonnahoonest leitud haruldast lõuendalusel plafoonmaalingut, mille restaureerimisel säilitati ka selle kulumine ja kahjustused.
Kaljundi rõhutas, et tänapäevased professionaalsed konservaatorid oskavad selliseid töid teha turvaliselt ning suurim oht tekib siis, kui väärtuslikele leidudele lähevad omal käel kallale asjaarmastajad.
"Meil on hilisemast ajast Eestist mõnedest kirikutest näiteid, kus koguduse liikmed või kirikuõpetajad on ise hakanud [restaureerima], aga enamasti on siis ka tegemist ülemaalimisega või kaunistamise sooviga. Aga ma seda isegi nii väga ei demoniseeriks, sest see on ka huvitav, kui inimesed aktiivselt pärandiga suhestuvad," ütles ta.
Kunstiteoste kihistused peegeldavad sageli ka ühiskonna ja poliitika muutusi. Eestis hävitati nõukogude võimu alguses hulgaliselt Vabadussõda ja Eesti vabariiki kujutavaid teoseid. Samas on tänapäeval vaidlused seotud pigem sellega, kuidas eksponeerida nõukogudeaegset kunsti.
"Hilisemast ajast pärit huvitav näide puudutab Maarjamäe lossis nõukogude aja lõpus valminud Evald Okase pannood "Rahvaste sõprus", mis on samuti viimasel ajal palju tähelepanu pälvinud ja selle üle on palju vaieldud, kas seda peaks sealses Eesti ajaloomuuseumis näitama või mitte. Selle kohta on liikvel legend, et Evald Okas olevat pakkunud välja, et ta võib punalipud ja punasümboolika asendada sinimustvalgete lippudega, aga muuseum ütles too hetk, et seda nad ei soovi," rääkis Kaljundi. Pärast konserveerimist kaeti Okase teos piimja klaasiga. Nii saab seda vastavalt soovile nähtavale tuua või varjata.
Kaljundi sõnutsi elab Eesti ühiskond praegu läbi põnevat protsessi. "Mere kultuurikeskuses on plaanis stalinistliku laemaali kinnikatmine ja pärast täiemahulist sõda Ukrainas on väga palju arutatud selle üle, kas ja kuidas nõukogudeaegset pärandit, skulptuuri, maali avalikus ruumis näidata ja kas seda tuleks eemaldada või kinni katta," lausus ta.
Selle küsimusega tegeleb kunstiakadeemias projekt "Monumendi uued raamid", mille käigus on projektis osalejad pakkunud erinevaid lahendusi, kus kunst võiks jääda alles.
"Mõte on ka selles, et kunsti eemaldamine ei eemalda keerulist ajalugu, aga lisades sellele kunstilisi sekkumisi või ka erinevaid näituseelemente, selgitusi, saame hoida pärandit alles kui ka rääkida keerulisest ajaloost sinna juurde," avas Kaljundi.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Vikerhommik", intervjueerisid Kirke Ert ja Taavi Libe
Kommentaarid
Postita kommentaar