MRTNKI_047 _ MARTIN KUMARI IMEDEMAAL: "Allar, sa ei ole täna midagi valesti teinud." / Jõksi paneb muretsema valijate rumalus _ ERR 3.10.2026 / PTK 04. 10. 2026
https://www.err.ee/1610155366/joksi-paneb-muretsema-valijate-rumalus
/.../ nagu ma tänase intervjuu alguses teile ütlesin: mulle meeldib iga õhtu koju minna, peeglisse vaadata ja öelda: "Allar, sa ei ole täna midagi valesti teinud."
/.../
*
Liputha Jamantelli mängufilm „Who The Fuck Is Nele Sõber?“ jõuab Eesti kinodesse 12. detsembril. Enne kinolevi algust saab filmi Eestis näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF
https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew
#MartinKumariImedemaal #GentlemenFromEstonia #AllarJõks #LiputhaJamantell #PiinlikOlukord #ToCatchAPredator #KäbidAltaiKraist #MoPiFF #ErioperatsioonWegebau #MartinTeeSuviKirblas #HelloVilly #SarvikpütiKättemaks #PostitantsukonnGruppMeediakontsern #KarmaIsABitch #OperaKyrbla #LendabMesipuuPoole #PTK #LeppTV #CashForHonours #SuurPluss #HowToExplainADeadHareToKajaLotman #WhoTheFuckIsNeleSõber #TerraMaritima #EndelLeppFashionHouse #KumariImedemaa #MeMoMu #MEEZ102026
Endine õiguskantsler Allar Jõks leiab, et meie suurimaks vaenlaseks on kujunenud usaldamatus kõige vastu ja segased ajad ei õigusta seaduste täitmata jätmist. Vikerraadio "Reedeses intervjuus" poliitikast rääkides muretses ta selle pärast, et parteid loobuvad oma põhimõtetest ning valijad lasevad end odavate lubadustega ära meelitada.
/.../
/.../Südametunnistus ja väärtused peavad alati jääma kõrgemale, et sa saaksid õhtul kodus peeglisse vaadata.
See on teine küsimus, millele lühike vastus on, et väga ei ole, ja see on tegelikult üks suuremaid ohte, mida mina tänases Eestis, aga natuke ka maailmas näen.
Südametunnistus ja väärtused ei ole võib-olla need, millega tänapäeval maailmas ja ka Eestis läbi lööb ja hakkama saab.
Mina olen oma elu elanud sellisena, et väärtused on mingisugused sambad, mille külge ennast rasketel hetkedel klammerdada. See on tegelikult see, mis mind on elus edasi viinud ja mida ma oma kahele pojale ja neljale lapselapsele õpetan – alati peavad olema mingid asjad, kolm asja, mida sa kunagi ei müü.
Mul on näiteks tööintervjuudel, kui inimesed tulevad advokaadibüroosse tööle, üks küsimus alati selline, nüüd ma reedan selle tulevaste kandideerijate ees, et palun nimetage kolm oma väärtust, millest te mitte mingil hetkel ei loobu, mis ei ole müügiks. Tuleb välja, et tegelikult inimesed tihtipeale ei ole selle peale mõelnud. Aga kui sul seda ei ole, siis sa tegelikult muutudki sellises ebakindlas maailmas aina ebakindlamaks ja hakkad lahenduste asemel otsima vaenlasi.
/.../
Me elame juba aastaid kriisisituatsioonis. Kõigepealt oli koroona, siis algas Ukraina sõda, nüüd on Hormuzi kriis ja nagu elu näitab, inimene harjub kõigega. Mis on see, millega me täna oleme harjunud, aga mida 10–20 aastat tagasi me ei oleks kuidagi tolereerinud?
Mina lisaksin siia veel ühe kriisi, usalduskriisi. Me ei usalda tegelikult iseennast, me ei usalda oma naabrimeest, me ei usalda tihtipeale ka oma sõpra. Arsti ei usalda, ametnikku ei usalda.
See on meid viinud selleni, et kui 20 või 15 aastat tagasi oli võimalik tavapärane klassikaline arutelu, kus esitasid argumente, vaidlesid ja mõnikord nõustusid, siis praegu on arutelukultuur asendunud hõimusõjaga. Kui sa ei ole õiges hõimus, siis tähtis pole see, milline argument sul on, vaid see, millisest kaevikust see sinu suunas visati.
See on demokraatiale erakordselt ohtlik. Demokraatia mõte on ju selles, et kui valimistel tehakse viga, siis nelja aasta pärast see vahetub. Demokraatia tagab roteerumise, et keegi ei saa võimule liiga kauaks jääda.
Praegu valitsevad aga sellised apokalüptilised või maailmalõpulised meeleolud, et kui me need valimised kaotame, siis me kaotame oma riigi. See tähendab, et valitsuse või parlamendi legitiimsus väheneb oluliselt, inimesed mõtlevad, et läheme tänavale ja võtame riigikogu üle.
Kõike seda ma kakskümmend aastat tagasi ette ei kujutanud.
Mina lisaksin siia veel ühe kriisi, usalduskriisi. Me ei usalda tegelikult iseennast, me ei usalda oma naabrimeest, me ei usalda tihtipeale ka oma sõpra. Arsti ei usalda, ametnikku ei usalda.
See on meid viinud selleni, et kui 20 või 15 aastat tagasi oli võimalik tavapärane klassikaline arutelu, kus esitasid argumente, vaidlesid ja mõnikord nõustusid, siis praegu on arutelukultuur asendunud hõimusõjaga. Kui sa ei ole õiges hõimus, siis tähtis pole see, milline argument sul on, vaid see, millisest kaevikust see sinu suunas visati.
See on demokraatiale erakordselt ohtlik. Demokraatia mõte on ju selles, et kui valimistel tehakse viga, siis nelja aasta pärast see vahetub. Demokraatia tagab roteerumise, et keegi ei saa võimule liiga kauaks jääda.
Praegu valitsevad aga sellised apokalüptilised või maailmalõpulised meeleolud, et kui me need valimised kaotame, siis me kaotame oma riigi. See tähendab, et valitsuse või parlamendi legitiimsus väheneb oluliselt, inimesed mõtlevad, et läheme tänavale ja võtame riigikogu üle.
Kõike seda ma kakskümmend aastat tagasi ette ei kujutanud.
/.../
... nagu ma tänase intervjuu alguses teile ütlesin: mulle meeldib iga õhtu koju minna, peeglisse vaadata ja öelda: "Allar, sa ei ole täna midagi valesti teinud."
/.../
Ma olen leppinud sellega, et ma olen passiivpeibutuspart. Ühesõnaga inimene, keda – ise midagi tegemata – kasutatakse erinevates kontekstides ära.
/.../
https://www.err.ee/1610155366/joksi-paneb-muretsema-valijate-rumalus
/.../
Kommentaarid
Postita kommentaar