KVL_086 REILI RAND: PIHLAKODU JUHTUM EI OLNUD "ÜKS INTSIDENT". MIDA KONKREETSET VALITSUS HAUDVAIKUSE ASEMEL ETTE VÕTAB?
Eesti Päevaleht / ARVAMUS _ 17.04.2025, 17:00
Reili Rand: Pihlakodu juhtum ei olnud „üks intsident“. Mida konkreetset valitsus haudvaikuse asemel ette võtab?
Tabasalu Pihlakodu juhtum on äratanud Eesti ühiskonnas õigustatud šoki ja nördimuse. Väidan, et tegemist ei ole pelgalt ühe hooldekodu personaliliikme kuritegeliku teoga, vaid sügavamalt juurdunud süsteemse probleemiga.
Reili Rand
riigikogu liige (SDE)
Juhtunu kiskus päevavalgele murettekitava küsimuse: kas Eesti riik suudab kaitsta neid, kes ise ennast kaitsta ei saa?
Kui prokuratuur leiab, et seksuaalne kuritarvitamine ei põhjustanud kannatanutele kahju ega kannatusi seetõttu, et nad ei olnud vaimselt võimelised juhtunut mõistma, siis ei saa seda käsitleda lihtsalt õigusalase nüansina. See on moraalne ja inimlik eksimus. Õigussüsteem, mis ei suuda ära tunda haavatava inimese väärikuse alandamist, muutub omaenda põhimõtete vastandiks.
Me ei saa lubada, et väärkohtlemine muutub nähtamatuks pelgalt seetõttu, et ohver ei suuda seda verbaalselt kirjeldada. Kannatus ei ole alati sõnastatav. See ei tähenda, et seda ei eksisteeri.
Valitsuse ja õiguskaitseorganite vaikne või pealiskaudne reageering saadab ühiskonnale signaali, et kõige kaitsetumad inimesed jäävad kaitseta ka siis, kui nende vastu sooritatakse kõige raskemaid kuritegusid. See ei ole lihtsalt haldusviga. See on väärtuskriis.
Me vajame vastuseid, aga veel enam vajame vastutamist. Justiitsminister, sotsiaalminister, prokuratuur – keegi peab ütlema: „See oli vale. Me parandame selle.“ Mitte formaalselt ega tehniliselt, vaid siira arusaamise ja empaatiaga. Sest kui õigussüsteem, aga ka meie sotsiaalsüsteem ei suuda peegeldada ühiskonna südametunnistust, siis millele need üldse toetuvad?
Haudvaikus
Hingekriipivalt tähelepanuväärne on Eesti sotsiaalkaitse eest seisvate inimeste ja institutsioonide - sotsiaalministri, sotsiaalministeeriumi ja sotsiaalkindlustusameti vaikimine. Võib vist lausa öelda, et valitseb haudvaikus.
Muidu nii sõnakas Karmen Joller tuletas Facebookis eelmisest nädalast kokkuvõtet tehes vaid meelde, et sotsiaalministrina kuuluvad tema portfelli ka kõik sotsiaalteemad: „Linnade ja valdade päevadel jäi mõnele sotsiaaltöötajale vist mulje, et kui mu prioriteet on „tervishoid korda,“ siis ma sotsiaalvaldkonnaga ei tegele. Ei vasta tõele! Viin edasi eelmise tugeva sotsiaalministri Signe Riisalo poolt alustatud tööd – sotsiaalvaldkond on liiga oluline, et seda kõrvale jätta,“ teatas sotsiaalminister, kes pidi seda ametit vastu võttes teadma, et ei saa pikka sisseelamisaega.
Tõsi, sõna on võtnud justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, kes osutas teisipäeval riigikogus vaid sellele, et prokuratuur on oma ebaõnnestunud kommunikatsiooni kahetsenud. Konkreetsemaid küsimusi tõrjus ta väitega, et ei saa ministrina käimasolevasse kohtumenetlusse sekkuda.
Avalikkus vajab vastuseid küsimustele: Miks järelevalve ei toiminud? Miks taustakontrollid ei takistanud sobimatut inimest töötamast keskkonnas, kus teda usaldati kõige haavatavamate hooldajaks? Miks ei suudetud või ei tahetud märgata, et midagi on valesti? Ja mitte ainult neile.
Kõigi hääl loeb
See juhtum ei ole lihtsalt „üksik intsident,“ nagu siin-seal on öeldud. See on meie hoolivuse, õiglustunde ja otsustusjulguse lakmustest. Kui me tahame olla riik, mille üle uhkust tunda, siis peame näitama, et ka vaimse puudega naine hooldekodu voodis väärib samasugust õigust, õiglust ja väärikust kui iga teine kodanik. Et tema valu loeb. Tema hääl loeb – isegi kui ta ei saa end kuuldavaks teha.
Pihlakodu juhtum vajab rohkemat kui kahetsust. See vajab otsust, tegutsemist ja vastutust. Mitte sümboolselt, vaid päriselt.
Sest selle järgi, kuidas me kohtleme oma kõige haavatavamaid, mõõdetakse meie ühiskonna tõelist tugevust.
Kommentaarid
Postita kommentaar