KI_KTJC_ 008 MARE MÄTAS: KAS ILLEGAALNE JÄÄTEE ON RIIKLIKU TÄHTSUSEGA ASI?

*
*
Mare Mätas: kas illegaalne jäätee on riikliku tähtsusega asi?
ARVAMUS
Mare Mätas, Kihnu vallavolikogu esimees
Täna kell 11.23
Liivi lahe jäätumine on kihnlaste lihasmälus, selle silla ületamine loomulik, oodatud ja tuttav nähtus. Ka kogukonda ühendav fenomen, sest toimub aktiivne liikumine ja pidev infovahetus sel akuutsel teemal, kirjutab Mare Mätas.
Liigitan hetkel relevantse jäätee temaatika vaimse kultuuripärandi valdkonda, mida natuke tunnen ja püüan selle taustal mõtiskleda, millega on siin tegu. Vastavalt Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud vaimse kultuuripärandi konventsioonile on vaimne kultuuripärand kultuurilise mitmekesisuse edasiviija ja säästva arengu tagatis, mis kaitseb traditsioonilist kultuuri ja folkloori ning arvestab ainelise kultuuri- ja looduspärandi tiheda omavahelise seotusega.
Kultuuripärandiks peame Kihnu kontekstis paljuski looduse ja universumiga seotud tavasid, mida antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale, mida loob kogukond pidevalt uuesti, mõjutatuna oma keskkonnast, loodusest ja ajaloost.
2026. aasta jaanuaris ilmutas end pärandkultuur üle pika aja taas kõige tähenduslikumas mõttes – tuli talv ja meri jäätus. Isegi noorte leksikas muutusid keskseks operatiivsed jääolude kirjeldused meres olevate kohanimede abil ja terminoloogia, mis justkui vahepeal keelest kadumise märke ilmutas.
Jah, talv jõudis kätte, õigõ taelv. Liivi lahe jäätumine on kihnlaste lihasmälus, selle silla ületamine loomulik, oodatud ja tuttav nähtus. Ka kogukonda ühendav fenomen, sest toimub aktiivne liikumine ja pidev infovahetus sel akuutsel teemal.
Mis siis on pärimuskultuuri ühe tahu ehk talvise argieluga juhtunud enam kui kümnekonna aasta vältel?
Muutunud on väikesaarte elanike eluviis ja töö iseloom, mis eeldab senisest aktiivsemat liikumise vajadust. Töökohad ei pruugi enam asuda vaid saarel, vaid toimub pidev liikumine töö ja kodu vahel. Laste linnakoolides käimine koos koduigatsusega pole ajas muutunud ehk nemad on põhilised liiklejad talvekuude reedetel ja pühapäevadel.
Uudse nähtusena on lisandunud reisimine ehk pead lennukiga kusagile lendama ja seetõttu õigeks ajaks lennujaama jõudma. Eluiga on tunduvalt pikenenud ja sellest tulenevalt sagenenud sotsiaalsõidud. Muidugi on varasemast ajast sagedamini vaja kiirabi teenust.
Väikesaarel elades ehk siis olles teatavas isolatsioonis, ei tule mere tõkestav võime kellelegi üllatusena. Katkestusi liikumistes ikka esineb, eriti valus on kui mandrilt pikalt koju ei saa. Tänapäeval on seda juhtunud vaid ehk paari päeva vältel, lisaks on kihnlane harjunud igapäevaselt jälgima ilmateadet, kus tähtsaim indikaator tuul. Selle suunast ja tugevusest sõltub laevaliikluse võimalikkus.
Aga, oh imet, nüüd siis tuli tõsisem katkestus! Seegi oli loodusrahvale etteaimatav. Jää paksus hakkas päevast päeva enam tõkestama laeva liikumiskiirust kuniks veetase langes alla kriitilise piiri ja parvlaev jäi seisma.
Muidugi oli sellistes oludes paralleelne jäätee juba olemas, kuid selle läbijate algsed kirjeldused väga erinevad: sõiduautoga läbimatu, Tõstamaa pool rikne, kivikummid välles, pragu puruks sõidetud, tükk praost välles jne. Samal ajal tee kasutamine intensiivistus, selle meie Elutee kasutus.
Mulle ei meeldi sõna isetekkeline jäätee, sest see ei teki ise. Jääle tekib tee kahe komponendi koosmõjul. Need on ilmataat ja inimene. Kusjuures viimane pole ainsuses, vaid tee tekitavad inimesed, ennekõike inimesed, kes merest midagi teavad, usaldusväärsed inimesed. Nemad on loojad, iseenesest ei juhtu mitte midagi.
Kus siis mure on? Mure on selles, et sellel ajakirjanduses nimetatud isetekkelisel jääteel, mida mina nimetaksin pigem illegaalseks jääteeks, ei kehti seadused, seal ei tohi sõita alarmsõidukid, sotsiaaltransport, tavasõidukite puhul ei kehti kasko ja see pole kindlasti see, mis looks võimalusi turismimajanduse arendamiseks.
Elutee kasutajad kardavad seda viimast kõige rohkem, kuna liigne väline huvi võib tee lõhkuda ja seetõttu kellegi elu ohtu seada. Kusjuures sellise käitumise puhul on alati olemas süüdlane, see kes ei tunne või rikub kirjutamata seadusi.
Miks on siis riigil riigis riiki vaja? Riiki oli antud juhul vaja regionaalpoliitika teostamiseks, et lapsed ja mandril tööl käijad saaksid koju tulla ja tööle minna. Et oleks lihtne kiiret abi vajav inimene üle toimetada. Et oleks võimalik majandust elavdada. Et oleks kohustus ja vastutuse selle üha haruldasema loodusnähtusega seonduvalt.
Kihnu ei saanud riigilt abi, selle asemel kuulasime ETV "Esimese stuudio" vahendusel taristuministri Kuldar Leisi ehmatavalt ebakompetentset juttu, selget arulagedust jäälõhkujatest ja muust jamast, mis kuidagi ei ole kooskõlas vaimse kultuuripärandi konventsioonist tuleneva säästlikkuse printsiibiga.
Samal ajal saime aru, et jäätee rajamise kulu oleks maksumaksjale ja riigieelarvele hävitavalt mõjunud. Ega siis midagi, antud juhul jäi jäätee rajamise ülesanne kohaliku omavalitsuse kanda, aga kas ka vastutuse küsimus?
Kuna riik on suutnud antud juhul maksumaksja raha meeletult säästa, tekib ikkagi küsimus kompensatsiooni võimalustest kohalikele omavalitsustele või tegelikult kohalikele omavalitsustele senisest suuremate õiguste andmise üle, sest riik ei jaksa selle perifeeriaga jännata ega sinna raha kulutada. Olemas on ju linnad, kus kõik normaalsed inimesed võiksid üheskoos rõõmsalt elada!
Siiski, nii palju võiks veel selles küsimuses riigiga asja olla, et kanname illegaalsed jääteed Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse ja siis muutuvad need illegaalsed praktikad riikliku tähtsusega asjaks kultuuripärandi hoidmise seisukohalt vaadates.
Toimetaja: Kaupo Meiel

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused