ARVUSTUS | „Siberi haiku” lugemine toob kurbuse ja viha. Kuidas sellised asjad sündida saavad ja mida teha, et neid ära hoida? Teost lugedes kerkib küsimus, kuidas ise, elades niisugusel ajal ja tingimustes, säilitada inimlikkus, mitte muutuda anastajaks, okupandiks, rõhujaks, mitteinimeseks.
#SiberiHaiku #JurgaVile #LinaItagaki #DraakonJaKuu #KirblaHaiku #EndelLepp #KumariVaim #TeedeniAed #KirblaMotiiv #InvisiblePalace #EnjoyByELFH #EndelLeppFashionHouse #MartinTeeMyts #VeniceKyrbla #KumariImedemaa #MeMoMu #Meestemoemuuseum #MEEZ0052026
Delfi/kultuur:
https://kultuur.delfi.ee/artikkel/120012744/arvustus-siberi-haiku-lugemine-toob-kurbuse-ja-viha-kuidas-sellised-asjad-sundida-saavad-ja-mida-teha-et-neid-ara-hoida
31.05.2022, 00:05
ARVUSTUS | „Siberi haiku” lugemine toob kurbuse ja viha. Kuidas sellised asjad sündida saavad ja mida teha, et neid ära hoida?
„Siberi haikut” ei saa kindlasti soovitada lastele uinumiseelseks lõõgastuseks, sest see võib äratada palju tumedaid tundeid.
Jaanika Palm
Jurga Vilė ja Lina Itagaki „Siberi haiku” meie kirjandusmaastikule ilmumine oleks märgiline juba siis, kui tegemist oleks ainuüksi leedu lastekirjanduse tõlkega, graafilise romaaniga või lastele küüditamisest rääkiva raamatuga. Aga kuna ühte teosesse on koondunud kõik need kolm aspekti, on raamatu poelettidele jõudmine veelgi suurem sündmus.
Teame Baltimaade nüüdisaja lasteraamatutest ikka veel liiga vähe, kuigi leedu lastekirjandust on hakanud, tõsi küll, paaril viimasel aastal juba pisut rohkem meieni jõudma. Meenutatagu siinkohal kasvõi Lina Žutautė menukat sarja Kake Makest või maineka illustraatori Kęstutis Kasparavičiuse lummavaid pildiraamatuid. Tunamullu said eesti lapsed võimaluse tutvuda ka leedu lastekirjanduse ühe tõlgituma teosega, Evelina Daciūtė filosoofilise pildiraamatuga „Õnn on rebane”. Eriline tänu kuulub siin kindlasti tõlkijatele Ieva Marija Kuzminaitėle ja Tiina Kattelile (Kattel on eesti keelde vahendanud ka „Siberi haiku”), aga kirjastustelegi, kes on julgenud tõlke väljaandmisega riskida.
Tõlgitud kümnetesse keeltesse
Erinevalt eelmainitud teostest, mis on mõeldud peamiselt mudilastele, on „Siberi haiku” peamiselt üle kümneaastastele lastele ja noortele. Märgatavalt laiem on olnud ka „Siberi haiku” rahvusvaheline tuntus ja tunnustatus. Raamat on tõlgitud kümnetesse keeltesse, saanud sadu kiitvaid hinnanguid ning võitnud peale Leedu 2017. aasta parima laste- ja noorteraamatu tiitli ka mitu rahvusvahelist lasteraamatuauhinda, nagu Saksamaa Deutscher Jugendliteraturpreis ja Läti Jānis Baltvilksi preemia, aga arvatud ka White Raveni kataloogi ning BolognaRagazzi preemia ja IBBY aunimekirja kandidaadiks.
On suur rõõm, et Leedus juba 2017. aastal ilmunud teos sai lõpuks ka eesti keeles kättesaadavaks. Eriti seetõttu, et midagi analoogset pole eesti lastekirjanikel seni pakkuda olnud. Siberisse küüditamist on käsitlenud küll Leelo Tungal mälestusteoses „Seltsimees laps”, kuid selle peamiste lugejatena pole silmas peetud lapsi. Turbulentse aja Rootsi põgenemiste valge laigu on meie lastekirjanduses kenasti katnud Juhani Püttsepa mullu ilmunud „On kuu kui kuldne laev”. Et mälestused ei tuhmuks, oleks vaja kindlasti käsitleda ka küüditamise lugusid lastele huvipakkuval ja sobival viisil. On ju ilmselge, et suurem osa ajalooteadmisi jõuab meieni kultuuri kaudu – filmidest, raamatutest ja pajatatud lugudest, mitte ajalooõpikutest.
Täitsid valge laigu
Küllap täitsid kirjanik Jurga Vilė ja illustraator Lina Itagaki oma graafilise jutustusega analoogse valge laigu leedu lastekirjanduses. Kuna tegemist on autorite duo esikteosega, tekitab niivõrd raske teema valik esialgu hämmeldust. „Siberi haikut” lugedes saab aga ilmselgeks, et seda lugu – tegemist on Vilė isa Algise mälestuste kirjapanekuga – polnud kauem lihtsalt võimalik eneses hoida. Tegelikkusele tuginemine on aga kõigest üks teose osa. Suur osa teksti mõjuvust tuleneb sellest, et reaalsusega on põimitud fantaasiaelemente, mis aitavad esile tulla kirjeldatud sündmuste absurdsusel, aga ka luua mõjuvaid kujundeid ja rõhutada olulisimat. Esialgu kunstlikuna tunduda võiv Jaapani-teemagi on teosesse osavalt ja orgaaniliselt integreeritud, nii et see ühendab keeruka aja sisemise rahu leidmisega.
Idee edastamiseks valitud graafilise romaani vormil on palju plusse. Noorel, kes on kasvanud üha rohkem visuaalsele poolele keskenduvas ühiskonnas, on ehk kontakt raamatuga nõnda kergem tekkima. Samuti sobib säärane multimodaalne tekst, mis põimib endasse pilti, sõnalist jutustust, jutumulle, tegevusjuhendeid jms, sageli hüplike ja ebaselgete, vahel ka konkreetse ajalise teljeta meenutuste edasiandmiseks suurepäraselt. Võib-olla on just graafiline romaan üks otstarbekamaid viise valulike mälestuste käsitlemiseks? Ka Art Spiegelman valis sama tee „Mausi” puhul, mille keskmes on holokaust.
Jaapani-teema on teosesse osavalt ja orgaaniliselt integreeritud, nii et see ühendab keeruka aja sisemise rahu leidmisega.
„Siberi haiku” pole kindlasti raamat, mida soovitada lastele ja noortele uinumiseelseks lõõgastuseks, sest see võib äratada liiga palju tumedaid tundeid. Teose esile kutsutud kurbus ja jõuetus, aga ka viha ja kättemaksuiha panevad mõtlema, kuidas sellised asjad sündida saavad ja mida teha, et neid ära hoida. Ent veelgi olulisemana kerkib esile küsimus, kuidas ise, elades niisugusel ajal ja tingimustes, säilitada inimlikkus, mitte muutuda anastajaks, okupandiks, rõhujaks, mitteinimeseks. See ei ole lihtne teise põse ette keeramine ja alistumine lootuses paremale, see on selge ja ühtne vastupanu kultuuri kaudu – koorilaulu, luuletamise, oma kätega millegi ilusa tegemise kaudu, olgu see kudumine, kurgede voltimine, koduõunte seemnete mahapanek. Olgugi kohati ehk leedulikult sentimentaalne, lõhub ülihaleduse tunde lapseealine peategelane, kes asju oma senise elukogemuse baasilt kirjeldab, nii et esile kerkib pigem üksteisehoidmise soojus, vastaspoole mõistmine, ilu ja elujõu leidmine kõige masendavamates oludeski.
Raamatu eessõnas kirjutab autor, et kui nad vennaga lõunalauas lollitama kippusid, kutsis isa neid korrale, meenutades Siberis külmunud kartulit leides kogetud õnnetunnet. Raamat aitab lugejal asju ehk avarama pilguga vaadata ning õpetab oma hingesopist leidma rõõmu- ja tänutunnet. Kuidagi kohatu tundub teost lõpetades kurta selle üle, et raamat püsib vaevaliselt lahti ja köide vajab lugemiseks pidevat mudimist.
Kommentaarid
Postita kommentaar