EADSE TÕNIS SILDARUST: PARAKU ON MEIE SEAS NEID, KES PEAVAD KOHATUT KÄITUMIST NORMAALSEKS
DelfiSport:
https://sport.delfi.ee/artikkel/120573644/eadse-tonis-sildarust-paraku-on-meie-seas-neid-kes-peavad-kohatut-kaitumist-normaalseks
EADSE Tõnis Sildarust: paraku on meie seas neid, kes peavad kohatut käitumist normaalseks
Avaldame EADSE pöördumise täismahus:
„Kummastav, et ka järjest uute asjaolude valguses, mis viitavad Tõnise kui isa ja treeneri solvavale ja alandavale käitumisele oma enda lastega/sportlastega, väidab Tõnis Sildaru ikka märtrina (Delfi, 05.05.26), et justkui Kelly kadedus põhjustas tema kohatu käitumise ja küsib, miks EADSE ja Suusaliit ometigi ei reageeri ja Kellyt vastusele ei võeta ning ebaõiglust ei lõpetata. Paraku on ikka meie seas veel neid, kes sellist arusaama toetavad ja peavad sellist kohatut käitumist täiesti normaalseks, mis justkui kuuluks lahutamatult tippspordi juurde.
Teaduslikust aspektist lähtuvalt on siin oluline roll psühholoogial, kus sellist nähtust kirjeldatakse kui tulemuse haloefekti. Kui inimene või süsteem saavutab midagi silmapaistvat, kipuvad vaatlejad omistama sellele automaatselt ka teisi positiivseid omadusi. Edu loob usaldust, mis võib varjutada kriitilise mõtlemise. See tähendab, et mida suurem on saavutus, seda suurem on oht, et võimalikke probleeme ei märgata või neid ei peeta oluliseks. Paraku on see efekt varjutanud kõik selle, mida Kelly on aastaid püüdnud öelda, Henryga seonduvad vägivalla kirjeldused ja järjest uued avalikkuse ette tulnud asjaolud.
Küll on toodud põhjenduseks, et kriminaalmenetlus pole süüd tõendanud. Küll, et vitsa ju pole antud vms. Jah, kriminaalmenetlus ei tuvastanud kriminaalkuritegu, aga need teod, millest jutt on käinud, on paraku tehtud. Kas neid pole siis justkui olnudki? Siin pole ju tegemist pelgalt sõna sõna vastu väidetega, vaid ka taasesitatavate asjaoludega, salvestised jms. Kriminaalkuriteo ja vitsaga karistamise vahele mahub päris suur hulk kirjutatud ja kirjutamata reegleid, milles me ühiskonnas oleme kokku leppinud ja mida järgime.
Kas siis sportlase OM-medalile viinud treenerile on rohkem lubatud? Kui palju ja millisel määral? Kust läheb piir? Kas piiri ületamine on nt kodus abikaasa peksmine või pole see ka midagi? Kas jätame reageerimata, kui avaldust pole tehtud ega kriminaalkorras süüdimõistetud? Mis siis, et silm sinine. Millal jõuame arusaamani, et saavutatud tulemus ei kaalu üle tekitatud kannatusi? Lepime siis kokku, kust see piir jookseb. Lisame siis treeneri eetikakoodeksile ja Eesti Spordi Eetikareeglitele klausli, millised erisused nn tipptreenerile kehtivad? Ärgem olgem siin aga silmakirjalikud – öelgem siis selgelt kogu rahvale ja vajaduse korral ka kaamerasse, et oma lastega teeksime/teeme täpselt sama moodi.
Samas ei ole küsimus siin ainult selles, kas midagi on lubatud või tõendatav, vaid selles, kas see on kooskõlas spordi väärtustega, kas see on aktsepteeritav spordikeskkonnas. Kui tulemus hakkab varjutama spordis kirja pandud väärtusi, tekib vastuolu, mis mõjutab kogu spordisüsteemi usaldusväärsust. Paraku on see Eestis juba juhtunud.
Kui juba piiridest juttu oli, siis võiksime paralleeli tõmmata veel ka ratsaspordiga: Taani Ratsaspordiliit viskas Carina Cassøe Krüthi rahvuskoondisest välja, sest naine väärkohtles oma hobust. MM-i ja EM-i medalinaine Krüth oli hobuse Heilines Dancieraga Pariisi olümpiaks treenimas, kuid ametivõimude kätte jõudnud vi deoklipp muutis olukorda. Nimelt saadeti Taani ratsaspordiliidule video, millest on näha, et taanlanna treenib hobust liiga vägivaldselt. Liit teatas Krüthi tegevusest distsiplinaarkomisjonile, mispeale otsustas ratsutaja olümpiast loobuda.
Taani meedia teatel rikkus Krüth ratsaspordi liidu juhendi punkti number 16, mille järgi tuleb hobuste heaolu ja vastupidavus seada esiplaanile. Samuti sätestab see punkt, et ratsutamisega ei tohiks hobusele mitte kunagi kaasneda vaimset või füüsilist vägivalda.
Et siis hobuste puhul ei nähta väärkohtlemist ja vägivaldset käitumist kui tippspordi lahutamatut osa? Aga lapsi treenides me eeldame, et see on normaalne ja nad peavadki sellest üle olema, et tippu jõuda?
Raul Rebane oma FB postituses toob asjakohaseid näiteid: „Soome legendaarne korvpallitreener Henrik Dettmann ütles, et kõik kuulsad treenerid on ka ühiskonnategelased, sest neil on vastutus ka järgnevate põlvkondade ees. Nassim Talebil on ka hiilgav seisukoht: „Kangelasi ei tee mitte saavutused, vaid käitumine!“ Meie praegune meediapilt erineb mõlemast suurest mõttest radikaalselt.“
Kas me ei peaks siit midagi kõrva taha panema? Tõnis Sildaru käitumist on väga keeruline võtta kui soovitusi ja eeskuju tulevastele põlvedele. Jah, tippsport on eneseületamine nii vaimselt kui ka füüsiliselt ja on ette teada, et tervislikkusega on siin vähe pistmist, aga see ei pea tulema läbi vägivalla ja inimeste murdmise. Siia saab tuua lugematul hulgal näiteid nii Eesti kui ka maailma tippspordist, kus tippu jõutakse ilma vägivallata, säilitades hea koostöö ja inimlikkuse.
Oluline on rõhutada, et sport ei toimi eraldiseisva süsteemina, vaid on osa ühiskondlikust ja õiguslikust raamistikust. Spordis ei toimu tegevus väärtus- ega reeglivabas ruumis. Tippsport ei ole n-ö riik riigis, kus justkui on mingid omad reeglid ja arusaamad. Sporti reguleerivad mitmetasandilised kokkulepped ja normid, alates rahvusvahelistest olümpia liikumise põhimõtetest kuni riiklike õigusaktideni. Riiklikul tasandil määratleb spordi toimimise alused spordiseadus ning kutsekvalifikatsioonide süsteem, mille kohaselt on treener käsitletav kui kutsega spetsialist, kelle tegevus peab vastama kehtestatud standarditele ja eetilistele põhimõtetele. Sellest tulenevalt peetaksegi spordisüsteemis oluliseks treenerikutse omamist, mis on palju laiem kui spordiala spetsiifilised teadmised. Lisaks juhindutakse spordis organisatsioonisisestest reeglitest, hea juhtimistava põhimõtetest, eetikakoodeksitest ja alaliitude käitumisreeglitest. See tähendab, et sport ei ole keskkond, kus ühiskonnas sõlmitud kokkulepped ei kehti.
Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA“
Kommentaarid
Postita kommentaar