ERR: RIIK SOOVIB OTSUSTADA, KES TEEB AJAKIRJANDUST JA KES MITTE
https://www.err.ee/1610054083/riik-soovib-otsustada-kes-teeb-ajakirjandust-ja-kes-mitte
#ERR #PTK #ExcavanzaKomatsu #VisitKyrbla #TheTreatsOfELFH #ErioperatsioonWegebau #MeMoMu #KiwiLoco #KumariVaimLive #TheMadBunniesOfLääneranna #RätsepJaKumari #GentlemenFromEstonia #Meestemoemuuseum #TheKirblaMethod #KumariImedemaa #ELFHTrends #MartinTeeSuviKirblas #TangoKyrblium #TheGardenOfMensFashionDelights #GentlemensFloralCabinet #MEEZ062026
/.../
Plaani järgi saaksid sellise õiguse – teada kellele mingi ettevõte päriselt kuulub – ka inimesed, kelle eesmärk on teha ajakirjandust või teavitada avalikkust.
Rahandusministeeriumi teatel on need ajakirjanikud, aga samas ka blogijad, arvajad või sisuloojad. Samas mitte kõik, vaid eeskätt need, kes on seotud rahapesu või korruptsiooni tõkestamisega või terrorismi vastu võitlemisega.
Rahandusministeeriumi ametnik Revo Krause rääkis, et rahandusministeerium hakkab nüüd hindama, kas sellisel eesmärgil esitatud avaldus on õigustatud või mitte. Esialgu tehtaks seda rahandusministeeriumis, hiljem liiguks see vastutus aga plaani järgi rahapesu andmebüroosse.
"Tähtis on luua põhjenduste kaudu seos, kuidas sa avalikes huvides oma mingisugust uurimistööd teed või artiklit kirjutad, ja näidata ära, miks selle tarvis on sul vajalik tutvuda tegelike kasusaajate andmetega," selgitas Krause.
Krause sõnul ei tähenda see siiski, nagu hakkaks ametnikud valima, kes on ajakirjanik ja kes mitte.
"Me ei kontrolli seda, kas inimene omab näiteks ajakirjanduslikku haridust – kindlasti mitte, see ei ole meie fookus. Meie fookus on vaadata, et kui inimene on avalduses näiteks maininud ära, et tal on selline blogi, et ta avaldab seal selliseid andmeid, kirjutab sellist lugu ja soovib selle looga seoses uurida ja avaldada tegelike kasusaajate andmeid. Meie ülesanne on siis minna ja vaadata, kas selline blogi on päriselt olemas ja kas see kirjutab rahapesu või terrorismi tõkestamisega seotud eelkuritegudest. Blogi peab olema suunatud avalikkusele ega tohiks kindlasti olla siis maksumüüri taga," kirjeldas Krause.
Krause rääkis, et lõpuni ei olegi veel need kriteeriumid paika pandud ning päris palju selgub ka alles hiljem, praktika käigus.
/.../
Oma nimekirja ajakirjanikest esitas eelmise aasta alguses registrite ja infosüsteemide keskuse (RIK) kaudu justiitsministeeriumile näiteks Õhtuleht Kirjastus. Samas on sellise lepingulise kasutaja õiguse saanud ka sisulooja Kärt Pormeister, kes esineb veebis nime all Tavakodanikust naisterahvas.
"Viitasingi isikuandmete kaitse seaduse seletuskirjale ja selle põhjendustele. Ajakirjandus on lai mõiste ja ma näitasin ära, et mul on oma sisuloome kanalid, peaasjalikult Youtube'i kanal, ja ma teen videosid, millel on ajakirjanduslik element," sõnas Pormeister.
Justiitsministeeriumist ei õnnestunud ERR-il saada kommentaari selle kohta, mille põhjal otsustatakse, kas keegi teeb ajakirjandust või mitte siis, kui tegu pole klassikalise meediaväljaandega. Öeldi vaid, et kui tegu on vabakutseliste ajakirjanikega, siis vaadatakse pöördumised eraldi üle.
/.../
Postimehe peatoimetaja, endine ERR-i uudistejuht Anvar Samost ütles, et ta loodab siiski, et ametnikkond ei hakka hindama, kes teeb Eestis ajakirjandust ja kes mitte. Ta ütles, et kui see nii oleks, siis oleks see erakordselt kahjulik Eesti meediavabadusele.
"Eestis ei ole siiamaani eksisteerinud mitte mingit ajakirjaniku definitsiooni või määratlust. Riik ei määra Eestis, jumala abiga, seda, kes on ajakirjanik. Kui nüüd mingil hetkel tekib ükskõik mis põhjustel riiklikult atesteeritud ajakirjanike nimekiri, mille üle otsustaks mingi neli ametnikku, siis see on iseenesest kohutavalt halb pretsedent, mida peaks iga hinna eest vältima," sõnas ta.
/.../
Samost selgitas, et ajakirjanik peab olema olemuselt sõltumatu ning seda, kes on ajakirjanikud ning kes ei ole ajakirjanikud, peaksid saama otsustada vaid toimetused ise.
Nii näiteks ütles Samost maikuu lõpus Vikerraadios, et ajakirjanik on ka USA podcaster ja kommentaator Joe Rogan. Samost nentis, et piir – kes on ajakirjanik ning kes ei ole – ongi ebaselge.
"Ma arvan, et see on väga hea, et see on ebaselge. Lõpuks otsustavad selle, kas keegi on ajakirjanik või mitte, tema lugejad, kuulajad ja vaatajad," lausus Samost.
/.../
Kultuuriministeeriumi meedianõunik Andres Jõesaar ütles, et praegu ei ole Eesti seadustes mõistet, kes on ajakirjanik. On vaid mõisted meediateenuse osutaja, näiteks Delfi või Postimees, ning ajakirjanduslikku teavet töötlev isik.
Jõesaar selgitas, et nii mitmeski riigis on ajakirjaniku elukutse litsentseeritud ehk on olemas ajakirjanike register, aga Eestis ei ole seda teed mindud.
ERR uuris Jõesaarelt, kas Eesti nüüd aga läheb seda teed.
"Kindlasti mitte, vähemalt nii palju, kui mina julgen oletada. Sellise lähenemisega me liiguksime vägagi tagasi eelmise sajandi keskpaiga poole, kus registrite alusel jagati õigust sõnavabadusele," vastas Jõesaar.
/.../
Krause rääkis, et ligipääs tegelike kasusaajate andmetele säilib kõigile, kel on konkreetne eesmärk, miks andmeid näha.
"Ma ütleks, et lõppeesmärk ei ole kindlasti see, et oleks vähem läbipaistvust, vaid pigem on meie juhtmõte olnud targem läbipaistvus," ütles ta.
Rahandusministeerium ootab tegelike kasusaajate andmekogu põhimääruse muutmise plaanile tagasisidet 16. juunini. Määrus jõustuks plaani järgi 10. juulil.
ERR / EESTI:
https://www.err.ee/1610054083/riik-soovib-otsustada-kes-teeb-ajakirjandust-ja-kes-mitte
Riik soovib otsustada, kes teeb ajakirjandust ja kes mitteJohannes Voltri
Täna kell 08.31
Seni on saanud minna igaüks mobiilist või arvutist äriregistrisse, et vaadata, kellele mõni ettevõte päriselt kuulub ehk siis kes on ühe või teise firma tegelik kasusaaja.
Tulevikus see enam nii lihtne ei oleks, sest riik kavatseb piirata inimeste ringi, kes sellele teabele ligi pääsevad.
Tõsi – kui ettevõtet omavad füüsilised isikud otse või teised Eesti ettevõtted, siis on tegeliku kasusaaja tuvastamine ka edaspidi tavalisele inimesele jõukohane, sest osanike ja juhatuse liikmete andmed on Eestis avalikud.
Keeruliseks läheb aga siis, kui ettevõtte omanikeringis on välismaised ettevõtted, kuna nende omanike andmeid saab vaadata ainult nendest registritest, kuhu välismaised ettevõtted on registreeritud. Pahatihti on need registrid aga raskesti kasutatavad või Eesti kasutaja jaoks suletud.
Kui eestlasest omanik tahab oma osalust ettevõttes avalikkuse eest varjata, siis piisab tal tulevikus üksnes sellest, kui ta asutab ettevõtte välisriigis ja märgib selle Eesti ettevõtte omanikuks.
Tegelike kasusaajate andmetele ligipääsu piiramine sai alguse 2022. aasta Euroopa Kohtu otsusest. Kohus leidis toona, et päris igaüks ei tohiks teada, kes on ettevõtete lõplikud omanikud ning sellise teabe piiranguteta kättesaadavus kujutab endast tõsist sekkumist eraelu ja isikuandmete kaitse põhiõigustesse.
Kohtuotsusele ja isikuandmete kaitse määrusele (GDPR) tuginedes, muudeti Euroopa Liidus 2024. aastal seetõttu ka seadust.
Uue plaani järgi pääseksid ka Eestis alates juuli keskpaigast tegelike kasusaajate andmetele ligi vaid need, kellel seda päriselt vaja on. Näiteks uurimisasutused, korruptsiooniennetusega tegelevad mittetulundusühingud või õigustatud juhtudel ka tavalised inimesed, et kontrollida oma tehingupartnerit.
Ministeerium: rahapesu kajastav blogi ei tohiks olla maksumüüri taga
Plaani järgi saaksid sellise õiguse – teada kellele mingi ettevõte päriselt kuulub – ka inimesed, kelle eesmärk on teha ajakirjandust või teavitada avalikkust.
Rahandusministeeriumi teatel on need ajakirjanikud, aga samas ka blogijad, arvajad või sisuloojad. Samas mitte kõik, vaid eeskätt need, kes on seotud rahapesu või korruptsiooni tõkestamisega või terrorismi vastu võitlemisega.
Rahandusministeeriumi ametnik Revo Krause rääkis, et rahandusministeerium hakkab nüüd hindama, kas sellisel eesmärgil esitatud avaldus on õigustatud või mitte. Esialgu tehtaks seda rahandusministeeriumis, hiljem liiguks see vastutus aga plaani järgi rahapesu andmebüroosse.
"Tähtis on luua põhjenduste kaudu seos, kuidas sa avalikes huvides oma mingisugust uurimistööd teed või artiklit kirjutad, ja näidata ära, miks selle tarvis on sul vajalik tutvuda tegelike kasusaajate andmetega," selgitas Krause.
Krause sõnul ei tähenda see siiski, nagu hakkaks ametnikud valima, kes on ajakirjanik ja kes mitte.
"Me ei kontrolli seda, kas inimene omab näiteks ajakirjanduslikku haridust – kindlasti mitte, see ei ole meie fookus. Meie fookus on vaadata, et kui inimene on avalduses näiteks maininud ära, et tal on selline blogi, et ta avaldab seal selliseid andmeid, kirjutab sellist lugu ja soovib selle looga seoses uurida ja avaldada tegelike kasusaajate andmeid. Meie ülesanne on siis minna ja vaadata, kas selline blogi on päriselt olemas ja kas see kirjutab rahapesu või terrorismi tõkestamisega seotud eelkuritegudest. Blogi peab olema suunatud avalikkusele ega tohiks kindlasti olla siis maksumüüri taga," kirjeldas Krause.
Krause rääkis, et lõpuni ei olegi veel need kriteeriumid paika pandud ning päris palju selgub ka alles hiljem, praktika käigus.
"Meie eeldus on see, et kui inimesel on päriselt vaja neid andmeid konkreetse eesmärgi täitmiseks, siis ta suudab seda ka selgelt põhjendada," lisas ta.
Riik juba hindab, kes tegeleb ajakirjandusega ja kes mitte
Tegelikult ei ole see esimene kord, kui riik sellist süsteemi loob. Ka e-kinnistusraamatus rakendus eelmise aasta alguses sarnane süsteem.
Justiitsministeerium piiras toona tavakasutajatel võimalust otsida e-kinnistusraamatust andmeid inimese nime ja isikukoodi järgi. Seda tohivad nüüd teha vaid need, kellel seda päriselt on vaja. Muu hulgas ka need ajakirjandusega tegelevad inimesed, kes on esitanud soovi ning kelle avalduse on justiitsministeerium ka heaks kiitnud.
"See erand tuleb isikuandmete kaitse seadusest. Sellise erandi saamiseks pöörduvad meediaväljaanded tavaliselt registrite ja infosüsteemide keskuse (RIK) poole, kes küsib justiits- ja digiministeeriumilt üle, kas vastava füüsilise isiku otsingu võib avada. Kui see kinnitus on olemas, sõlmitakse lepingud meediaväljaandega," selgitati justiitsministeeriumist protsessi.
Kõik teised, kel puudub selline õigustatud huvi, saavad kinnistuandmed kätte aga aadressi, katastrinumbri või registriosa numbri järgi otsides.
"Kodune aadress on osa inimese puutumatust eraelust ja seda ei tohiks olla võimalik hõlpsalt internetist üles leida. Eriti kui selle taga võib olla pahatahtlik kavatsus," ütles poolteist aastat tagasi justiits- ja digiminister Liisa Pakosta.
Tavakodanikust naisterahva taotlus kiideti heaks
Oma nimekirja ajakirjanikest esitas eelmise aasta alguses registrite ja infosüsteemide keskuse (RIK) kaudu justiitsministeeriumile näiteks Õhtuleht Kirjastus. Samas on sellise lepingulise kasutaja õiguse saanud ka sisulooja Kärt Pormeister, kes esineb veebis nime all Tavakodanikust naisterahvas.
"Viitasingi isikuandmete kaitse seaduse seletuskirjale ja selle põhjendustele. Ajakirjandus on lai mõiste ja ma näitasin ära, et mul on oma sisuloome kanalid, peaasjalikult Youtube'i kanal, ja ma teen videosid, millel on ajakirjanduslik element," sõnas Pormeister.
Justiitsministeeriumist ei õnnestunud ERR-il saada kommentaari selle kohta, mille põhjal otsustatakse, kas keegi teeb ajakirjandust või mitte siis, kui tegu pole klassikalise meediaväljaandega. Öeldi vaid, et kui tegu on vabakutseliste ajakirjanikega, siis vaadatakse pöördumised eraldi üle.
Samost: erakordselt halb otsus ajakirjandusvabaduse jaoks
Postimehe peatoimetaja, endine ERR-i uudistejuht Anvar Samost ütles, et ta loodab siiski, et ametnikkond ei hakka hindama, kes teeb Eestis ajakirjandust ja kes mitte. Ta ütles, et kui see nii oleks, siis oleks see erakordselt kahjulik Eesti meediavabadusele.
"Eestis ei ole siiamaani eksisteerinud mitte mingit ajakirjaniku definitsiooni või määratlust. Riik ei määra Eestis, jumala abiga, seda, kes on ajakirjanik. Kui nüüd mingil hetkel tekib ükskõik mis põhjustel riiklikult atesteeritud ajakirjanike nimekiri, mille üle otsustaks mingi neli ametnikku, siis see on iseenesest kohutavalt halb pretsedent, mida peaks iga hinna eest vältima," sõnas ta.
Samost sõnas, et tegelikult ei ole ka e-kinnistusraamatu puhul põhjendatud, et isikukoodi alusel tohivad inimeste kinnistuid otsida vaid need inimesed, kellele riik loa annab.
"Privaatsuse kaitse on siin minu arvates otsitud ja ma arvan ka, et see otsus ei olnud tegelikult õige ega põhjendatud. Mida see meile kokkuvõttes annab? Inimeste privaatsust rikutakse Eestis oluliselt rohkem ametnike poolt kõikvõimalike päringute tegemisega registrites, mida on siiamaani tehtud tegelikult salaja. Selle kõrval on mingi kinnistusraamat täielik lapsemäng," ütles ta.
Samost selgitas, et ajakirjanik peab olema olemuselt sõltumatu ning seda, kes on ajakirjanikud ning kes ei ole ajakirjanikud, peaksid saama otsustada vaid toimetused ise.
Nii näiteks ütles Samost maikuu lõpus Vikerraadios, et ajakirjanik on ka USA podcaster ja kommentaator Joe Rogan. Samost nentis, et piir – kes on ajakirjanik ning kes ei ole – ongi ebaselge.
"Ma arvan, et see on väga hea, et see on ebaselge. Lõpuks otsustavad selle, kas keegi on ajakirjanik või mitte, tema lugejad, kuulajad ja vaatajad," lausus Samost.
Kultuuriministeeriumi nõunik: ma ei kujuta ette, kuidas asutus avalikku huvi defineerib
Kultuuriministeeriumi meedianõunik Andres Jõesaar ütles, et praegu ei ole Eesti seadustes mõistet, kes on ajakirjanik. On vaid mõisted meediateenuse osutaja, näiteks Delfi või Postimees, ning ajakirjanduslikku teavet töötlev isik.
Jõesaar selgitas, et nii mitmeski riigis on ajakirjaniku elukutse litsentseeritud ehk on olemas ajakirjanike register, aga Eestis ei ole seda teed mindud.
ERR uuris Jõesaarelt, kas Eesti nüüd aga läheb seda teed.
"Kindlasti mitte, vähemalt nii palju, kui mina julgen oletada. Sellise lähenemisega me liiguksime vägagi tagasi eelmise sajandi keskpaiga poole, kus registrite alusel jagati õigust sõnavabadusele," vastas Jõesaar.
Jõesaar ei osanud öelda, milliste kriteeriumide põhjal võiks rahandusministeerium või justiitsministeerium otsustada, kas mingi päring on tehtud kantuna avalikust huvist või mitte.
"Jah, niimoodi see välja paistab, et otsustusõigus on sellel asutusel. Mille järgi ta seda teeb, ma ei oska öelda. Ma ei kujuta ette ka, kuidas oleks võimalik seaduses täpselt defineerida, milline päring on avalik huvi ja milline on näiteks avalikkuse huvi või mis ei ole üldse huvi," vastas kultuuriministeeriumi nõunik.
Jõesaar ütles, nagu Samostki, et praegu on ikkagi ajakirjaniku enda enesetunde küsimus see, kas ta tunneb end ajakirjanikuna või mitte.
"Riik ei defineeri, kes on ajakirjanik," ütles meedianõunik.
Tavalised inimesed saaksid tehingupartnereid ikka kontrollida
Rahandusministeeriumist öeldi, et tegelike kasusaajate registri piiramine ei tähenda samas, nagu ei saaks tavakodanikud tulevikus enam üldse kontrollida, kellelt nad kaupa ostavad või kellega nad soovivad tehinguid teha.
"Kui ma soovin osta näiteks sõiduautot ja näen, et mulle sobilik sõiduauto on müügis, võtan müüjaga ühendust. Müüja ütleb, et ta müüb sõiduki 12 000 euroga ja sooviks kindlasti sularahas tasumist. See on nüüd see piir, kus tegelikult tuleks isikul kontrollida tehingu teist poolt, ega ta ei oleks kuskil sanktsioneeritute nimekirjas. Sisuliselt logib ta e-äriregistrisse sisse, kirjeldab lühidalt ära selle äritehingu, ei pea üldse pikalt asju põhjendama. Siis märgib ära, kelle kohta tegeliku kasusaaja andmeid soovib, ja esitab taotluse. See taotlus vaadatakse rahandusministeeriumi ametnike poolt üle ja kui see seos on piisavalt põhjendatud, siis see kinnitatakse. Tuleb teavitus ja isik saab andmed kätte," selgitas Revo Krause rahandusministeeriumist.
Krause rääkis, et ligipääs tegelike kasusaajate andmetele säilib kõigile, kel on konkreetne eesmärk, miks andmeid näha.
"Ma ütleks, et lõppeesmärk ei ole kindlasti see, et oleks vähem läbipaistvust, vaid pigem on meie juhtmõte olnud targem läbipaistvus," ütles ta.
Rahandusministeerium ootab tegelike kasusaajate andmekogu põhimääruse muutmise plaanile tagasisidet 16. juunini. Määrus jõustuks plaani järgi 10. juulil.
Kommentaarid
Postita kommentaar