RAIT MARUSTE: MIKS PEAB EESTI MAKSUMAKSJA KINNI MAKSMA SELTSKONNATÄHEKESTE TÜHISED KOHTUSAAGAD?
Hiljutisel kohtunike täiskogul esitas riigikohtu esimees Villu Kõve pika ja põhjaliku ülevaate kohtusüsteemi seisundist. Ülevaade oli kirjeldav-konstateeriv ning tõi esile selle, et juba mitmendat aastat üldine kohtuasjade lahendamise olukord Eesti kohtutes halveneb. Mida oodanuks, oli diagnoos ja tegevuskava selle kohta, kuidas edasi. Paraku seda ettekanne ei pakkunud, kirjutab endine riigikohtu esimees Rait Maruste (Reformierakond).
/.../
Kvalifitseeritud kohtunike puudust aitaks leevendada Rootsis juba aastaid praktiseeritav ja end õigustanud süsteem, kus pensioniikka jõudnud kohtunik võib soovi korral jätkata tööd samas kohtus väiksema, kokku lepitud koormusega, näiteks kas paari tunniga igal päeval või ühel-kahel päeval nädalas ja/või teatavat liiki asjade läbivaatamisel. Kogenud inimesel läheb tuttavas teemas ja kohtupraktikas orienteerumine ja otsustamine mitu korda kiiremini, see aitaks süsteemi ja suurt elumuutust üle elavat kohtunikku.
#RaitMaruste #GentlemenFromEstonia #VisitKyrbla #IlyaRepin #ManuelMehau #MartinTeeFanClub #AivarVendelFanClub #PigeonToedVulgarian #ErioperatsioonWegebau #ExcavanzaKomatsu #EndelLeppFashionHouse #KirblaTeeEhitus #KyrblaShame #ELFashion6 #TheKirblaMethod #KumariImedemaa #TheGreatKyrblianMensFashionFair #MeMoMu6 #ELFHTrends #MartinTeeSuviKirblas #TangoKyrblium #TheGardenOfMensFashionDelights #GentlemensFloralCabinet #MeMoMu #MEEZ0062026
Postimees:
https://arvamus.postimees.ee/8486323/rait-maruste-miks-peab-eesti-maksumaksja-kinni-maksma-seltskonnatahekeste-tuhised-kohtusaagad
Eesti kohtusüsteem on ülekoormatud ja muutumas varasemast eeskujulikust tegijast keskpäraseks.
Tuleb ajakohastada kehtivat õigust: näiteks piirata osa vaidluste jõudmist kohtusse ja edasikaebamist.
Kohtumaterjalide esitamise korda ja ekskohtunike kasutamist saab reformida ka seadust muutmata.
Hiljutisel kohtunike täiskogul esitas riigikohtu esimees Villu Kõve pika ja põhjaliku ülevaate kohtusüsteemi seisundist. Ülevaade oli kirjeldav-konstateeriv ning tõi esile selle, et juba mitmendat aastat üldine kohtuasjade lahendamise olukord Eesti kohtutes halveneb. Mida oodanuks, oli diagnoos ja tegevuskava selle kohta, kuidas edasi. Paraku seda ettekanne ei pakkunud, kirjutab endine riigikohtu esimees Rait Maruste (Reformierakond).
Kohtuasjade arv suureneb, menetlustähtajad pikenevad, raskusi on kohtutesse uute inimeste leidmisel jne. Esimees Kõve kirjeldas olukorda ka mitmetes täiskogule järgnenud intervjuudes meediakanalitele.
Selgus, et veel hiljutisest Euroopa liidrist kohtumenetluste kiiruses ja tõhususes on saamas keskmik. Tendentsi jätkudes jätkub ka langus. Kui nii, siis on meil probleem ja see ei ole pelgalt ühe organisatsiooni sisene mure.
Kohtusüsteemi efektiivsus mõjustab ühiskonda, majandust ja sotsiaalset toimetõhusust tervikuna. Kohalolnuile, kohtunikkonnale ja üksikutele valdkonnaga seotud kutsutuile oli seis üldises plaanis niigi teada.
Ära kuulanud Iirimaa ringkonnakohtu esimehe ülevaate Iiri kohtusüsteemist, sai selgeks, et meil siin Eestis ei ole üksikud raskused, vaid tegemist on süsteemse-struktuurse probleemiga. Iirimaal on laias joones kolm korda rohkem elanikke kui Eestis ja nad saavad oma kohtusüsteemi hästi toimivana hoitud kaks korda väiksema kohtunike arvuga.
Kuidas nii? See, et Iirimaa on üldõiguse (common law) maa, on üks, kuigi mitte määrav selgitus. Küll aga osutab, et Eesti kinnistumine Mandri-Euroopa (Saksa) õigustraditsiooni on soosinud arenguid, millega täna silmitsi seisame.
Muutmist vajavad praktikad
Kohtute töökoormust ja sellega toimetulemist ei reguleeri mitte raha hulk ja inimeste arv, vaid määravad menetlusreeglid. Ehk see, mis laadi vaidlused üldse kohtusse jõuavad, kuidas ja mis korras neid lahendatakse ja edasi kaevatakse. Väidan, et selles on meil palju kasutamata võimalusi, tarbetut ülereguleerimist ja kinnistumist olemasolevasse.
Toon alljärgnevalt lühikeses ja lihtsustatud sõnastuses ülevaate sellest, mis vajaks muutmist ning avaks tee kohtute töökoormuse kontrolli alla saamisele ja ühiskonna paremale eneseregulatsioonile:
1. Eesti kohtutesse, eriti haldus- ja tsiviilasjades, osati ka karistusõiguslikes asjades, lubatakse pöörduda praktiliselt piiramatult. Tagajärjena on riigi kohtud üle koormatud vähetähtsate, kolmanda järgu asjadega, mis ometigi nõuavad aega, tööd ja ressurssi (näit nn sisuloojate, seltskonnatähekeste vastastikused au haavamise hagid, varalised pisivaidlused jmt). Miks peab Eesti maksumaksja selle kõik kinni maksma?
2. Meil praktiliselt puuduvad väikesekaalulistes asjades kohustuslikud vaidluste või konfliktide kohtueelse lahendamise või leppimismenetluse läbimise nõuded ja organid. Samas on paljudes Euroopa riikides tunnustatud sellise süsteemi läbimine siduvus. Enne, kui seda läbitud ei ole, kohtusse asja ei peaks olema.
3. Varalistes vaidlustes puuduvad deposiidid, mille vaidluse osaline-algataja maksab kohtusse sisse enne menetlust kohtukulude katteks. Juhul, kui hageja vaidluse kaotab, jääb deposiit riigile. Sama olukord on ka haldusvaidluste riigilõivudega: need on meil minimaalsed ja nende ärahoidev toime pea olematu.
4. Eestis on praktiliselt piiramatu edasikaebe süsteem ja seda kõigis menetlusliikides. Milleks? Iga edasikaeve ja nn õigusselguse otsing nõuab aega ja ressurssi. On raskesti põhjendatav, miks see peab nii olema. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 6 nõuab meilt ühe edasikaebe tagamist ainult kriminaalasjades.
5. Kui tsiviilvaidluses jõuavad pooled kokkuleppele, siis puudub tarvidus vormistada see klassikalise pika kohtulahendina koos kõigi oma rekvisiitide ja kohustusliku sisu kirjeldamisega. Otsuses fikseeritakse ainult see, et pooled jõudsid kohtuasjas kokkuleppele.
6. Alama astme kohtuistungite helisalvestamise nõue on kehtinud enam kui kümme aastat, kuid endiselt nõutakse ka kirjalikku protokolli. Selle koostamine võtab kohtutelt tohutult aega ja ressurssi. Kuuldavasti on selle nõude taga riigikohus, kes oma kassatsioonikohtu staatuselt lähtuvalt tõendite hindamisega ei peaks tegelema. Kui siiski midagi vältimatult vaja, siis saab seda teha üksiku helisalvestuse põhiselt. Kaasajal teeb selle töö ära masin.
7. Euroopa Liidu liikmesriigid, sh Eesti, ägavad ELi õiguse ülevõtmisega kaasneva töömahu ja bürokraatia käes. Töömaht on sama, sõltumata riigi suurusest ja võimalustest. Ülemäärase mahu ja normirohkuse vaoshoidmiseks tuleks julgelt kasutada Mario Draghi soovitust pragmaatilisest föderalismist ehk teha niipalju, kui vältimatult vajalik, ning vältida ülipüüdlikkust ja ülereguleerimist. See hoiaks kokku nii aega, raha, kuid piiraks ka paratamatult kaasnevat halduskoormust.
Lihtsamad ümberkorraldused
Kohtukorralduslikes asjadeks, mis ei vaja seaduse muutmist, on näiteks piirangute seadmine kohtusse esitatud dokumentide jm materjali hulgale (mahule). Samamoodi oleks asjakohane mahupiirang üksikutele dokumentidele. Riik ei peaks kinni maksma advokaatide/esindajate poolt töömahu näitamiseks kokku kuhjatud materjali.
Kui alustasime 1992.–93. aastal, oli Eestis kohtunike ja advokaatide arv enam-vähem võrdne, nüüdseks on vahe kasvanud pea kümnekordseks. Riik ei peaks olema töö ja teenistuse andjaks advokaatide armaadale ning piirangute/reeglite seadmine oleks igati asjakohane.
On kohtusse pöörduja, mitte kohtu asi, et materjalid oleks korrastatud, lühidad ja selged ning esitatud viisil, mis aitaks leida ja tooks esile olulise. Kui sellest nõudest kinni ei peeta, siis vajab see eraldi põhjendamist ja kohtu luba.
Kvalifitseeritud kohtunike puudust aitaks leevendada Rootsis juba aastaid praktiseeritav ja end õigustanud süsteem, kus pensioniikka jõudnud kohtunik võib soovi korral jätkata tööd samas kohtus väiksema, kokku lepitud koormusega, näiteks kas paari tunniga igal päeval või ühel-kahel päeval nädalas ja/või teatavat liiki asjade läbivaatamisel. Kogenud inimesel läheb tuttavas teemas ja kohtupraktikas orienteerumine ja otsustamine mitu korda kiiremini, see aitaks süsteemi ja suurt elumuutust üle elavat kohtunikku.
P. S. Tekst ei ole seotud riigikogus lugemisel oleva kohtute tööga seonduva eelnõuga.
RAIT MARUSTE ⟩ Miks peab Eesti maksumaksja kinni maksma seltskonnatähekeste tühised kohtusaagad?
Tuleb ajakohastada kehtivat õigust: näiteks piirata osa vaidluste jõudmist kohtusse ja edasikaebamist.
Kohtumaterjalide esitamise korda ja ekskohtunike kasutamist saab reformida ka seadust muutmata.
Hiljutisel kohtunike täiskogul esitas riigikohtu esimees Villu Kõve pika ja põhjaliku ülevaate kohtusüsteemi seisundist. Ülevaade oli kirjeldav-konstateeriv ning tõi esile selle, et juba mitmendat aastat üldine kohtuasjade lahendamise olukord Eesti kohtutes halveneb. Mida oodanuks, oli diagnoos ja tegevuskava selle kohta, kuidas edasi. Paraku seda ettekanne ei pakkunud, kirjutab endine riigikohtu esimees Rait Maruste (Reformierakond).
Kohtuasjade arv suureneb, menetlustähtajad pikenevad, raskusi on kohtutesse uute inimeste leidmisel jne. Esimees Kõve kirjeldas olukorda ka mitmetes täiskogule järgnenud intervjuudes meediakanalitele.
Selgus, et veel hiljutisest Euroopa liidrist kohtumenetluste kiiruses ja tõhususes on saamas keskmik. Tendentsi jätkudes jätkub ka langus. Kui nii, siis on meil probleem ja see ei ole pelgalt ühe organisatsiooni sisene mure.
Kohtusüsteemi efektiivsus mõjustab ühiskonda, majandust ja sotsiaalset toimetõhusust tervikuna. Kohalolnuile, kohtunikkonnale ja üksikutele valdkonnaga seotud kutsutuile oli seis üldises plaanis niigi teada.
Ära kuulanud Iirimaa ringkonnakohtu esimehe ülevaate Iiri kohtusüsteemist, sai selgeks, et meil siin Eestis ei ole üksikud raskused, vaid tegemist on süsteemse-struktuurse probleemiga. Iirimaal on laias joones kolm korda rohkem elanikke kui Eestis ja nad saavad oma kohtusüsteemi hästi toimivana hoitud kaks korda väiksema kohtunike arvuga.
Kuidas nii? See, et Iirimaa on üldõiguse (common law) maa, on üks, kuigi mitte määrav selgitus. Küll aga osutab, et Eesti kinnistumine Mandri-Euroopa (Saksa) õigustraditsiooni on soosinud arenguid, millega täna silmitsi seisame.
Siiski oleks aga liialt lihtsustav ja ekslik arvata, et aastakümnete jooksul kujunenud sandis seisus on süüdi õigussüsteemi tüüp. Põhjuste ring on tunduvalt laiem ja püüan alljärgnevalt osutada ilmingutele meie õigus- ja kohtusüsteemis, mis vajavad kriitilist hindamist ja muutmist. Osa neist vajab kehtiva õiguse muutmist, teine osa on aga kohtute töö seesmise korralduse muutmine. Viimane ei vaja seadusandluse muutmist, küll aga väljakujunenud hoiakute ja praktika muutmist.
Toon alljärgnevalt lühikeses ja lihtsustatud sõnastuses ülevaate sellest, mis vajaks muutmist ning avaks tee kohtute töökoormuse kontrolli alla saamisele ja ühiskonna paremale eneseregulatsioonile:
1. Eesti kohtutesse, eriti haldus- ja tsiviilasjades, osati ka karistusõiguslikes asjades, lubatakse pöörduda praktiliselt piiramatult. Tagajärjena on riigi kohtud üle koormatud vähetähtsate, kolmanda järgu asjadega, mis ometigi nõuavad aega, tööd ja ressurssi (näit nn sisuloojate, seltskonnatähekeste vastastikused au haavamise hagid, varalised pisivaidlused jmt). Miks peab Eesti maksumaksja selle kõik kinni maksma?
2. Meil praktiliselt puuduvad väikesekaalulistes asjades kohustuslikud vaidluste või konfliktide kohtueelse lahendamise või leppimismenetluse läbimise nõuded ja organid. Samas on paljudes Euroopa riikides tunnustatud sellise süsteemi läbimine siduvus. Enne, kui seda läbitud ei ole, kohtusse asja ei peaks olema.
3. Varalistes vaidlustes puuduvad deposiidid, mille vaidluse osaline-algataja maksab kohtusse sisse enne menetlust kohtukulude katteks. Juhul, kui hageja vaidluse kaotab, jääb deposiit riigile. Sama olukord on ka haldusvaidluste riigilõivudega: need on meil minimaalsed ja nende ärahoidev toime pea olematu.
4. Eestis on praktiliselt piiramatu edasikaebe süsteem ja seda kõigis menetlusliikides. Milleks? Iga edasikaeve ja nn õigusselguse otsing nõuab aega ja ressurssi. On raskesti põhjendatav, miks see peab nii olema. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 6 nõuab meilt ühe edasikaebe tagamist ainult kriminaalasjades.
5. Kui tsiviilvaidluses jõuavad pooled kokkuleppele, siis puudub tarvidus vormistada see klassikalise pika kohtulahendina koos kõigi oma rekvisiitide ja kohustusliku sisu kirjeldamisega. Otsuses fikseeritakse ainult see, et pooled jõudsid kohtuasjas kokkuleppele.
6. Alama astme kohtuistungite helisalvestamise nõue on kehtinud enam kui kümme aastat, kuid endiselt nõutakse ka kirjalikku protokolli. Selle koostamine võtab kohtutelt tohutult aega ja ressurssi. Kuuldavasti on selle nõude taga riigikohus, kes oma kassatsioonikohtu staatuselt lähtuvalt tõendite hindamisega ei peaks tegelema. Kui siiski midagi vältimatult vaja, siis saab seda teha üksiku helisalvestuse põhiselt. Kaasajal teeb selle töö ära masin.
7. Euroopa Liidu liikmesriigid, sh Eesti, ägavad ELi õiguse ülevõtmisega kaasneva töömahu ja bürokraatia käes. Töömaht on sama, sõltumata riigi suurusest ja võimalustest. Ülemäärase mahu ja normirohkuse vaoshoidmiseks tuleks julgelt kasutada Mario Draghi soovitust pragmaatilisest föderalismist ehk teha niipalju, kui vältimatult vajalik, ning vältida ülipüüdlikkust ja ülereguleerimist. See hoiaks kokku nii aega, raha, kuid piiraks ka paratamatult kaasnevat halduskoormust.
Lihtsamad ümberkorraldused
Kohtukorralduslikes asjadeks, mis ei vaja seaduse muutmist, on näiteks piirangute seadmine kohtusse esitatud dokumentide jm materjali hulgale (mahule). Samamoodi oleks asjakohane mahupiirang üksikutele dokumentidele. Riik ei peaks kinni maksma advokaatide/esindajate poolt töömahu näitamiseks kokku kuhjatud materjali.
Kui alustasime 1992.–93. aastal, oli Eestis kohtunike ja advokaatide arv enam-vähem võrdne, nüüdseks on vahe kasvanud pea kümnekordseks. Riik ei peaks olema töö ja teenistuse andjaks advokaatide armaadale ning piirangute/reeglite seadmine oleks igati asjakohane.
On kohtusse pöörduja, mitte kohtu asi, et materjalid oleks korrastatud, lühidad ja selged ning esitatud viisil, mis aitaks leida ja tooks esile olulise. Kui sellest nõudest kinni ei peeta, siis vajab see eraldi põhjendamist ja kohtu luba.
Kvalifitseeritud kohtunike puudust aitaks leevendada Rootsis juba aastaid praktiseeritav ja end õigustanud süsteem, kus pensioniikka jõudnud kohtunik võib soovi korral jätkata tööd samas kohtus väiksema, kokku lepitud koormusega, näiteks kas paari tunniga igal päeval või ühel-kahel päeval nädalas ja/või teatavat liiki asjade läbivaatamisel. Kogenud inimesel läheb tuttavas teemas ja kohtupraktikas orienteerumine ja otsustamine mitu korda kiiremini, see aitaks süsteemi ja suurt elumuutust üle elavat kohtunikku.
P. S. Tekst ei ole seotud riigikogus lugemisel oleva kohtute tööga seonduva eelnõuga.
Kommentaarid
Postita kommentaar