MeMoMu_ELCWOMF_087 SURMA SÜGIS SAKAL / MARTIN TEE SUVI KIRBLAS _ MAALEHT 8.02.1996 / MEEZ 9.02.2026
*
*
Hannes Rumm > TÄNA, 30 AASTAT TAGASI_fb
Eile kell 10:11
·
KOLM MÕRTSUKAT MÕISTETI SURMA: Surma sügis Sakal
"Taati peksin ja tapsin mina üksi, eidekest lõin mina nuudiga",
Andrian Ojala, mõrtsukas (tõlge vene keelest)
1994. aasta oktoober oli Saka külas Ida-Virumaal selline, et ainult surnud võisid ennast rahulikuna tunda. Kui nemadki. Vastu 9. oktoobrit tapeti 1903. aastal sündinud naine. Järgmistel päevadel langesid mõrtsukate ohvriks 64aastane kurttumm mees, 69aastane naine ja tema 73aastane invaliidist abikaasa ning 60aastane naine. Teadvuse kaotuseni peksti 53aastast naist, kelle elu aga arstid suutsid päästa. Vanemate inimeste tapmise viis oli üks: surnuks peksmine. Kahel korral süüdati teo jälgede varjamiseks tapetute elamud.
Saka elanikke haaras hirm. Kas võisid nad aimata, et mõrvarid olid oma küla mehed? Kas võis kurttumm mees aastaid tagasi ühele poisile õunu tuues arvata, et poiss sirgudes tema mõrtsukaks saab?
Mida õpid noores eas...
1974. aastal sündinud Oleg Borissov on oma noorest elust üle nelja aasta vangis istunud. Juba 14aastasena ootas teda koloonia. Vargus, sissemurdmine. Tema vanem vend Sergei Mikišov (1968) on varemalt samuti vanglaleiba maitsnud. Nagu ka vennad Albert Solodov (1974) ja Andrian Ojala (1969). Vangla mehi ei parandanud. Vaat et tegi hullemakski, võime tagantjärele arvata. Sest niisuguste koletute kuritegude aastat nagu 1994 annab kogenud uurijalgi mäletada.
Algas kõik nii. Märtsis ärandavad vennad Borissov ja Mikišov auto, jätavad selle aga tervena maha. Järgmisena ärandavad auto Ojala ja Aleksander Sohranitš (1975). 40 meetrit sõitu ja auto põrkab vastu posti.
Juunis tapavad Ojala ja Mati Virunurm Saka seafarmis tõuemise ja jagavad liha omavahel. Varastatud kraami naudivad ka Ojala sugulased.
Hirmsa töö mehed
1994. aasta augusti lõpul vabanes vanglast Albert Solodov. Tuli ema Agnessa ja vend Andrian Ojala juurde Sakale. Kuuldavasti polnud Albert suurem töömees. Igatahes ühtegi töökohta pole ta oma noore elu jooksul pidada jõudnud. Kohtukirjad aga näitavad teda kõva "töömehena". Erialaks mõrtsukatöö. Nagu ka tema vennal Ojalal. Nagu ka Oleg Borissovil.
Vanglast vabanenud Solodov jõuab mõne päeva puhata, siis algab varguste ja röövimiste kuu. Septembrit alustavad Solodov ja Borissov korterivargusega. Seejärel röövivad eelnimetatud koos Mikišoviga Saka kauplust. Müüja ähvardatakse vastupanu korral ära tappa.
15. septembril pannakse toime korterivargus, mille ajal vaatab Mikišovi ja Borissovi tegutsemist pealt voodihaige perenaine.
Veidi hiljem röövivad korterit Solodov ja Mikišov. Seekord on pealtvaatajaks noor korteriperenaine. Naine vaatab toimuvat küllalt vaikselt, sest karjumise korral ähvardatakse tappa tema 7kuune laps. Õnneks ei jõua ähvardajad sõnadest kaugemale.
Raudnuiaga vanuri vastu
Varastamisele ja röövimisele eelnes ja järgnes viinavõtmine. Uurimise tulemused näitavad, et peaaegu kõikide toimepandud kuritegude juures olid mehed viinauimas. Teatavasti pole see aga mitte süüd kergendav, vaid raskendav asjaolu. Kuigi nii raskete kuritegude puhul pole nn asjaoludest sünnis kõneldagi.
8. oktoobril 1994 otsustasid Ojala, Solodov ja Borissov vaadata üle selle vanainimese majapidamise, keda nad kepi najal õuel kõndimas olid näinud. Et 90aastane memmeke meestele kogemata ohtlikuks ei saaks, võeti ühes paar kolmekilost metallnuia.
Öö varjus astuti vanainimese majja. Borissov lõi voodist tõusnud naisele nuudiga vastu kaela. Et vana naine veel elumärke ilmutas, nuutis teda omalt poolt Solodov.
Kui vanainimene vaikseks jäi, lõikasid mõrtsukad gaasivooliku läbi, keerasid kraani lahti, süütasid tule ja läksid midagi kaasa võtmata õue plahvatust ootama. Ootus polnud asjata.
Surm võtmete eest
Paar päeva hiljem soovisid Solodov ja Borissov veidi autoga sõita. Asja hõlbustamiseks otsustati ühistu Saka Piim raamatupidaja ruumist võtmed tuua. Meeste teele jäi aga ette kurttumm valvur. Et tülikast segajast vabaneda, lõi Borissov talle pudeliga pähe. Hiljem ütleb Borissov, et ei tahtnud kurttumma tappa, sest viimane oli hea inimene ja talle lapsepõlves õunu toonud. Viinauimas see ilmselt ei meenunud. Abitut valvurit peksti nii tugevasti, et see Kohtla-Järve haiglas suri.
Ootamatult tuli autosõiduhuviliste teele veel üks takistus: ühistu raamatupidaja, kes millegipärast veel töökohal viibis. Takistusest jagu saamiseks võeti ühes umbes poolemeetrine raudtoru. Jäädes kurdiks hüüdele "Ära tapa mind!" lõi Solodov keskealisele naisele mitu korda pähe. Naine langes teadvusetult maha.
Tee võtmete juurde oli vaba. Autoga said mehed sõita 10 meetrit. Siis vaikis mootor ega kuuletunudki enam võõrastele sundijatele.
Peavigastusega naisesse tuli aga elu tasapisi tagasi. Ta suutis ennast sundida koju minema. Sealt viis tee Kohtla-Järve haiglasse, kus arstid oskasid naise elule tagasi võita.
Tuli põletab jäljed
Ühel pimedal oktoobriõhtul kõlas maja uksele koputus. 69aastane perenaine läks avama. Kohe sulgusid tema kõri ümber mõrvari käed. Mõni hetk hiljem tabas raudnui amputeeritud jalaga meest. Kui kägistatud naine taas elumärke ilmutas, tabas raudne tapariist ka teda. Seejärel korjasid nuiamees Ojala ning kägistaja Borissov natuke kraami, tõid siis kuurist heinu ja panid maja põlema. Kas nende ohvrid maja süütamise hetkel elus või surnud olid, ei osanud asjaosalised hiljem öelda.
Ära nõua õigust valelt mehelt!
12. oktoobril sõitsid Borissov ja Solodov Jõhvi oma tuttava Vadim Mäe juurde. Vadim oli oma korteriomanikust vanaema minema ajanud ning kasutas nüüd ise korterit koos elukaaslase Oksanaga.
Aimamata oma edasist kurba saatust, tuli napsisõbrast vanaema oma lapselapselt õigust nõudma ja soovis, et võõrad tema korterist lahkuksid. Võõrad lahkusidki koos korteriomanikuga. 30 meetrit majast eemal lõi Borissov naisele pudeliga vastu pead. Uimane ohver lohistati eemale ning peksti surnuks. Kes täpselt peksis, jääbki ilmselt saladuseks. Igatahes vahepeal kahtluse all olnud Vadim Mäe mõisteti oma vanaema surnuks peksmise asjas õigeks. Küll on tema hingel aga muid musti tegusid.
Seninägematu kohtuotsus
18. oktoobril 1994 üritasid Oleg Borissov, Albert Solodov ja Vjatšeslav Gukov (1974) Narvas tühjendada üht korterit. Seekord meestel, kelle peades vilkus ka mõte Eesti tolm jalgadelt pühkida, ei vedanud. Narva politseinikud võtsid nad vahi alla. Uurimisel hakkaski Borissovi, Solodovi ja nende kaaslaste tegude kurb kroonika päevavalgele tulema.
Pärast 16 kohtuistungit otsustas Ida-Viru maakohus 2. veebruaril karistada kohtualuseid järgmiselt: Vadim Mäe - 3 aastat vabadusekaotust Aleksander Sohranitš - 2 aastat vabadusekaotust tingimisi Sergei Mikišov - 7 aastat vabadusekaotust
Andrian Ojala - surmanuhtlus Albert Solodov - surmanuhtlus Oleg Borissov - surmanuhtlus.
Mida teha vabadusega?
Kohtunik Jüri Sakkarti juhtimisel tehtud otsus mõista kolm kohtualust surma on Eesti tingimustes tavatu. Aga kohtuniku sõnul lahkusid surma mõistetud mehed kohtusaalist kerge muigega: ei see surm nii kergelt tule!
Enne surma on veel ringkonnakohus, siis Riigikohus ja lõpuks president, kellel voli kurjategijaile armu anda. Kohtuniku arvates ajendas mehi kergelt muigama ka mõte, et Eesti riik pole igavene. Küll nad veel vabadustki näevad... Aga mida võiksid vabadusega peale hakata mehed, kellele see juba mitu korda on tagasi antud?
Andke meile tagasi meie mõrvarid...
Alates 1991. aasta sügisest Eestis kurjategijaid hukatud pole. Meie riigimehed annavad Euroopa suunas lubadusi surmanuhtluse kaotamise kohta. Raske on öelda, millest oleks õigem alustada - teo või sellele vastava karistuse kaotamisest. Kolmekordse surmaotsuse teinud kohtunik arvab, et kui surmanuhtluseta riikides oleks nii palju ja nii jõhkraid tapmisi nagu Eestis, taastataks seal erakordne karistusmäär viivitamatult.
Kohtunik Jüri Sakkart ütleb ka, et neile meestele surmaotsust mõistes tema süda vaevama ei jää. Otsus on tehtud seadust järgides. Pealegi ei kujuta Jüri Sakkart ette, kuidas saaks neid mehi näiteks 15 aasta pärast vabadusse lubada. Ning kuidas hindavad Saka ja teisedki tublid kodanikud sellist humaansust, mis õnnistab Eesti riiki teatud aastate järel jällegi vabanenud mõrtsukatega?
Ain Randlane
Sammuke omaenese valitud teed, kohtuteed mööda.
ARGO SOOLEPI fotod (Põhjarannik)
Vasakult Andrian Ojala, Albert Solodov, Oleg Borissov. Siiani tõid nad teistele surma. Peale kohtuotsust on nad ise surmaga silmitsi.
Maaleht, 8. veebruar 1996
Kommentaarid
Postita kommentaar