HERAKLES AND THE NEMEAN LION / RANNAR RABA: KES VÄGISTAS? KAS VÄGISTAS?
/.../ Jutud jäävad, kahtlustavad pilgud samuti.
Süü on must, süütus valge. Paraku elu koosneb valdavalt pooltoonidest. Isegi parimat soovides ei tohiks seda unustada.
Süü on must, süütus valge. Paraku elu koosneb valdavalt pooltoonidest. Isegi parimat soovides ei tohiks seda unustada.
#ValgedSokid #Heracles #NemeanLion #Vendelpomm #KyrblianHare #RannarRaba #SonjaKana #TartuPostimees #MEEZ #Pealtnägija #Altvedaja #KürblaMeesteKunstikooliLugu #EndelLeppFashionHouse #KumariKannabValgeidSokke #MEEZWearsLepp #TeedeniAed #VisitKyrbla #OnuHeinodeKoondis #HiirteSaun #ÄmblikutädiÖöklubi #TheGardenOfMensFashionDelights #ELFHBirthdayBook #PublicAwareness #GentlemensFloralCabinet #VaimudeJuhtum #KirblaHaiku #InvisiblePalace #ELFH #MartinTeeMyts #VeniceKyrbla #GentlemenFromEstonia #KumariImedemaa #MeMoMu #Meestemoemuuseum #MEEZ0052026
Tekitatud on väikestviisi muster, mis annab ainest erialaseks aruteluks. Lugejaid, kuulajaid, vaatajaid ei pea kuigi palju ajakirjanduslik vorstitegu huvitama, aga käsitlemata ei saa toda jätta, sest meedia kvaliteedi ja mängureeglite kehtivuse eest ei vastuta keegi teine peale ajakirjanike endi.
Kus on probleem? Nimelt reklaamklipis ja nähtavasti ka saatelõigu alguses kõlavas lauses «19-aastane Tartu koolitüdruk süüdistab endast kaks korda vanemat tuntud, võib isegi öelda armastatud kultuuritegelast seksuaalses väärkohtlemises». Eesti-suguses väikeriigis teeb millegi seesuguse ütlemine sama välja, mis nime avalikustamine. Sest kui natukenegi Eesti (kultuuri)elu tundev inimene öeldut analüüsib ja proovib seda potentsiaalsetele isikutele taandada, jääb sõelale käputäis nimesid. Mina tean, kellest käib jutt: tuvastasin puhtalt eeltoodud parameetrite ja paari pisikese täiendava infokillu alusel «süüdlase» pelgalt paari minutiga. Polnud tarvidust netiavarustes tunde surfata, allikaid usutleda, tuttava politseinikuga lõunal käia ega muud uurimistööd teha.
Sama moodi on nüüdseks nimeni jõudnud veel kümned, võib-olla isegi sajad või tuhanded huvilised. Ent kas keegi meist võib olla lõpuni veendunud, et väidetav kuritegu tõepoolest aset leidis? Vähemalt mina mitte.
Vägistajate, liiati kui nad on avaliku elu tegelased, avalikustamine on vaieldamatult OK ja sellega ei pea tegelema üksnes õiguskaitseorganid, vaid ka ajakirjandus. Seksuaalkuritegudest rääkimist vältides saame tekitada üksnes halbu ja väga halbu tagajärgi, sest tegu on vaieldamatult ühe räigeima ning delikaatsema kuriteoliigiga.
Kas seksuaalvägivalla ohvritele uurimise ajal osaks langevatest täiendavatest kannatustest peaks rääkima? Jah. Kas peaks otsima paremaid lahendusi? Jah. Kas kõigile vägistajatele tuleks määrata õiglane karistus? Jah. Ometi, kuni õhus on kasvõi 5% võimalust, et raske süüdistuse taga on kättemaks, vaimsest seisundist tulenev väärtõlgendus või mingi muu süüd põhjendamatult paisutav asjaolu, ei tohiks ajakirjandus, ammugi mitte riik, tõtata inimest tühistama. Inimene, keda on kord vägistamises süüdistatud, ei vabane sellest mitte kunagi isegi siis, kui lõpuks peaks kõik asjaolud tema süütust kinnitama. Jutud jäävad, kahtlustavad pilgud samuti.
Süü on must, süütus valge. Paraku elu koosneb valdavalt pooltoonidest. Isegi parimat soovides ei tohiks seda unustada.
https://en.wikipedia.org/wiki/Nemean_lion#/media/File:Herakles_Nemean_lion_BM_B621.jpg
Oinochoe, c. 520–500 BC, from Vulci. Currently held in the British Museum, Main floor, room 14, Greek & Rome
Herakles and the Nemean Lion. Attic white-ground black-figured oinochoe, ca. 520-500 BC. From Vulci.
- Public Domain
- File:Herakles Nemean lion BM B621.jpg
- Uploaded: 26 November 2006
- *
- Tartu Postimees:
- https://tartu.postimees.ee/8470102/rannar-raba-kes-vagistas-kas-vagistas
RANNAR RABA Kes vägistas? Kas vägistas?
- 13. mai 2026, 12:52
- Eesti väiksus piirab mängureegleid.
- Vägistamises kahtlustatava elu on alatiseks muutunud.
- Süü on must ja süütus valge, aga elu ise tihti pooltoonides.
Kuna juhtum on Tartuga seotud ja ka Tartu Postimehe toimetus on üpris põhjalikult selle kaasusega tegelenud, siis tunnen sundi öelda järgnevat. Seeläbi ka põhjendada, miks meie pole oma lugu avaldanud.
Eesti rahvusringhääling, täpsemalt ETV «Pealtnägija» teeb täna õhtul seda jälle: asetab konkreetsele inimesele väga ränga seksuaalkuriteo kahtluse ehk sisuliselt lõpetab tänapäeva säutsuajastu tingimustes tema elu. Aga ei võta selle eest vastutust, ei lähe lõpuni, ei ütle välja nime, ei tõesta. A saab öeldud, aga B mitte. Tagajärjeks pole muud kui nõiajahi stiilis spekulatsioonide tulv, mis varjutab tõsise teema laiema tausta.
Kas Postimees Gruppi kuuluva Elu 24 tänahommikune uudis on ses kontekstis kuidagi parem? Ei ole. Ent ERRi roll väärib rohkem rõhutamist seepärast, et nad tulid probleemse reklaamklipiga ja seda võimendava raadiointervjuuga välja esimesena (asetades konkurendid surve alla), aga ennekõike selle pärast, et nad tegid sama asja väga lühikese aja jooksul juba teist korda.
Tekitatud on väikestviisi muster, mis annab ainest erialaseks aruteluks. Lugejaid, kuulajaid, vaatajaid ei pea kuigi palju ajakirjanduslik vorstitegu huvitama, aga käsitlemata ei saa toda jätta, sest meedia kvaliteedi ja mängureeglite kehtivuse eest ei vastuta keegi teine peale ajakirjanike endi.
Kus on probleem? Nimelt reklaamklipis ja nähtavasti ka saatelõigu alguses kõlavas lauses «19-aastane Tartu koolitüdruk süüdistab endast kaks korda vanemat tuntud, võib isegi öelda armastatud kultuuritegelast seksuaalses väärkohtlemises». Eesti-suguses väikeriigis teeb millegi seesuguse ütlemine sama välja, mis nime avalikustamine. Sest kui natukenegi Eesti (kultuuri)elu tundev inimene öeldut analüüsib ja proovib seda potentsiaalsetele isikutele taandada, jääb sõelale käputäis nimesid. Mina tean, kellest käib jutt: tuvastasin puhtalt eeltoodud parameetrite ja paari pisikese täiendava infokillu alusel «süüdlase» pelgalt paari minutiga. Polnud tarvidust netiavarustes tunde surfata, allikaid usutleda, tuttava politseinikuga lõunal käia ega muud uurimistööd teha.
Sama moodi on nüüdseks nimeni jõudnud veel kümned, võib-olla isegi sajad või tuhanded huvilised. Ent kas keegi meist võib olla lõpuni veendunud, et väidetav kuritegu tõepoolest aset leidis? Vähemalt mina mitte.
Vägistajate, liiati kui nad on avaliku elu tegelased, avalikustamine on vaieldamatult OK ja sellega ei pea tegelema üksnes õiguskaitseorganid, vaid ka ajakirjandus. Seksuaalkuritegudest rääkimist vältides saame tekitada üksnes halbu ja väga halbu tagajärgi, sest tegu on vaieldamatult ühe räigeima ning delikaatsema kuriteoliigiga.
Aga isegi seda arvestades, õigemini just seda arvestades peaks avalikustajatel olema süü kohta vettpidavad tõendid. Praegusel juhul neid pole. Vähe sellest, «Pealtnägija» koguni reklaamib oma tänaõhtust lugu teatega, et tegu on «perspektiivitu asjaga». Ja ikkagi on käsitluse fookus esimestest sekunditest alates konkreetsel isikul. Väga väheseid huvitab, mis tuleb edasi, kui esimese asjana antakse nii teksti kui pildiga teada, et südamlike lauludega populaarsust ja võib-olla isegi üldrahvalikku armastust pälvinud neljakümnendates mees on Tartu ülikooli peahoone vastas asuva hotelli numbritoas ühe sünnipäevapeo käigus jõhkralt vägistanud kohaliku koolitüdruku. Vähetähtis pole seegi, et väidetav ohver on paljude jaoks hoobilt tuvastatav udutatud näost hoolimata.
On oluline mõista, et kõnealusel juhul pole tähtis, kas meil kehtib karistusseadustikus seksuaaltegevuste asjus jah- või ei-mudel või millised võimalused on vägistajate tuvastamiseks ning ohvrite säästmiseks. Jutt käib ajakirjandusest täna, siin ja praegu. Ja sellisel kujul on tegu halva ajakirjandusega kajastuse laiemast õilsast eesmärgist sõltumata. Me ei peaks nii toimima.
On oluline mõista, et kõnealusel juhul pole tähtis, kas meil kehtib karistusseadustikus seksuaaltegevuste asjus jah- või ei-mudel või millised võimalused on vägistajate tuvastamiseks ning ohvrite säästmiseks. Jutt käib ajakirjandusest täna, siin ja praegu. Ja sellisel kujul on tegu halva ajakirjandusega kajastuse laiemast õilsast eesmärgist sõltumata. Me ei peaks nii toimima.
Kas seksuaalvägivalla ohvritele uurimise ajal osaks langevatest täiendavatest kannatustest peaks rääkima? Jah. Kas peaks otsima paremaid lahendusi? Jah. Kas kõigile vägistajatele tuleks määrata õiglane karistus? Jah. Ometi, kuni õhus on kasvõi 5% võimalust, et raske süüdistuse taga on kättemaks, vaimsest seisundist tulenev väärtõlgendus või mingi muu süüd põhjendamatult paisutav asjaolu, ei tohiks ajakirjandus, ammugi mitte riik, tõtata inimest tühistama. Inimene, keda on kord vägistamises süüdistatud, ei vabane sellest mitte kunagi isegi siis, kui lõpuks peaks kõik asjaolud tema süütust kinnitama. Jutud jäävad, kahtlustavad pilgud samuti.
Süü on must, süütus valge. Paraku elu koosneb valdavalt pooltoonidest. Isegi parimat soovides ei tohiks seda unustada.
______________________________
Seksuaalvägivalla ohvriks langenud saavad abi ja nõu ööpäev läbi telefonilt 116 006 või veebilehelt ohvriabi.ee. Tuge pakutakse konfidentsiaalselt. Kiire ohu korral tuleks helista hädaabinumbril 112. Tasuta abi pakuvad ka seksuaalvägivalla kriisiabikeskused Eesti suuremates haiglates, kuhu võib pöörduda ilma saatekirjata, samuti naiste tugikeskused üle Eesti. Laste ja noorte jaoks on olemas lasteabi telefon 116 111.
Kommentaarid
Postita kommentaar