LINNAR PRIIMÄGI | RANNAROOTSI GRILL: INIMLIHA MAITSE _ ÕHTULEHT 4.08.2026

#GentlemenFromEstonia #LinnarPriimägi #EndelLepp #ChronicaKyrblia #MartinKumariImedemaal #Meestemoemuuseum #AMansGardenOfVerses #EroGuro #KülaooperArmandonia #EndelLeppFashionHouse #MuzanE #MartinInKumarisWonderland #MaailmakuulusKunst  #MartinTeeSuviKirblas #WhoTheFuckIsMartinTee #TheHouseOfPlaybunny #NahaJaKarvadega #CatchAndKill #KumariImedemaa #TheGardenOfMensFashionDelights #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheKirblaMethod #MEEZ082026  

LINNAR PRIIMÄGI | Rannarootsi grill: inimliha maitse 

Linnar Priimägi, 

kultuuripsühholoog 

täna, 12:19 

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi kirjutab oma kommentaaris, et reklaamitehniliselt oli Rannarootsi lihatööstuse skandaalne sibulate grillimise reklaam käpardlik. Filoloogiliselt on asi huvitavam, ent mitte ükski õige eestlane ei kasuta venelase kohta sõna „sibul“, see oleks eesti keeles „võõras sõna“ ja sellist emakeele solkimist tuleks karistada. 

„Neljateistkümneaastane tütarlaps ei suuda vaadata liha. Kui tema nähes hakatakse kotlette praadima, kahvatab ta ja väriseb nagu sügisleht. Ühel põuavälgusel suveööl mõni kuu tagasi tulid Sarnõ linna lähedasse tallu relvastatud mehed ja pussitasid pererahva. Õudusest pärani silmi vaatas tüdruk oma vanemate agooniat. Üks bandiit pani noatera lapse kõrile, kuid viimasel hetkel sündis tema ajus uus “idee„. ─ “/-/Aga et sa jumala pärast nälga ei sureks, jätame sulle süüa. Noh, poisid, hakkige talle sealiha!..„ Poistele see ettepanek meeldis. Nad tirisid riiulitelt taldrikud ja kausid, ja hirmust kange tüdruku ette kerkis mõne minutiga kuhi tema isa ning ema verdnõrguvate kehade liha.“

Lugesin neid Jaroslav Galani [ukrainapäraselt: Halani, 1902 – 1949, vastuoluline nõukogude-Ukraina kirjanik] 1945. aastal kirjutatud ridu õige ammu, aga ei suuda siiani unustada, nii jälgilt sööbisid mällu. 

Ja meenusid nüüd taas, kui hakati arutama, kas Rannarootsi reklaam „Karamelliseeritud sibulaga grill-liha“ peab sibulate all silmas venelaste tapmist, kui poiste varrukail sinikollendavad lipukesed ja silmapiirilt kerkib tulekahjusuitsu. Juures silmatorkavalt kohatu lause: „Õige grill muudab kibeda sibula magusaks“ ─ karbis sibul niikuinii juba karamelliseeritud, mis seal enam grilliga „magusaks muuta“. Reklaamitehniliselt käpardlik.


Teine küsimus, mis rohkem erutab, on filoloogiline. Mitte ükski õige eestlane ei kasuta venelase kohta sõna „sibul“, see oleks eesti keeles „võõras sõna“ (Bahtin). Me ütleme „venku“, „vanka“ ja „tibla“, harvemini „iivan“ ─ aga mitte „sibul“. Samasugune toode, Wõro reklaamitav „Peipsi sibulagrill“ ju mitte mingit seost venelastega ei tekitanud. 

Kardan, et „sibul“ tähenduses „venelane“ on meil invasiivne fraseologism, võõrsilt peale sunnitud (nagu amerikanism „neeger“), venelaste endi väljamõeldis, mida nüüd tahetakse eesti pruuki pressida. Sellist emakeele solkimist tuleks karistada.


Kuid peale reklaamitehnilise ja filoloogilise probleemi kerkib veel ka psühholoogiline. Inimpsüühika töötab assotsiatsioonidel. Kujutlus sidrunist võib panna suu vett jooksma. Pornofilm võib erutada. Uus ümbrus võib tuttav tunduda (déjà vu). 

Muist assotsiatsioone tekitavad vastikustunde ─ vägistatule teatavad puudutused, kellelegi mingi tämbriga inimhääl, peaaegu igaühele ebameeldiva mälestusega seostuv maitse või lõhn. Eriti tundlik ollakse toidu suhtes ─ kui Borat ütles, et külakostiks toodud juust on tehtud tema õe rinnapiimast, siis ei suutnud kongresmen seda alla neelata.

Rannarootsi reklaam lõi nüüd seose inimliha ja venelaste „grillimisega“ Ukrainas (meenub ka inimeste elusast peast sissepõleng Odessa Ametiühingute maja ees 2. mail 2014). 

Rannarootsi „Karamelliseeritud sibulaga grill-lihal“ on kõrbenud inimliha maitse. Vastik mõeldagi. Toidu reklaam!


Ja neljas probleem, aruteludes kõige aktuaalsem, sotsiaalne. Paljudele on see reklaam alust andnud väljendada oma meelsust seoses lahingutega Ukrainas. Tekkis võimalus näidata oma demokraatlikku arvamusvabadust. Tegelikult pole see muud kui primitiivne poliitiline kiimlus: inimesed tahavad jätta iseendale muljet, et nad saavad maailma asjades sõna sekka öelda (arvamusfestivali fenomen), et nende isiklik poolehoid või vastuseis otsustab sõja saatust.

Samasugust eneserahuldust pakuvad praegu inimestele küsitlused, kes nende arvates oleks kõige õigem president ─ nad naudivad oma seisukohta, just nagu oleks sellel mingisugust mõju või tähtsust, otsekui saaksid nad riigi asjades kaasa rääkida.

Meelsuse manifestina olevat „Karamelliseeritud sibulaga grill-lihal“ saanud ka hea mineku. Eks grillimise rõõm segunenud siis venevastase kahjurõõmuga. Ja lihal olnud „nii tore“ inimliha kõrvalmaik. Guten Appetit!