KVE_EOL_006 HEA JA KURJA TUNDMISE PUU

Hea ja kurja tundmise puu (heebrea keeles ‏עֵץ הַדַּעַת טוֹב וָרָע‏ ets hada'at tov va ra, vanakreeka keeles ξύλον τοῦ εἰδέναι γνωστὸν καλοῦ καὶ πονηροῦ, ladina keeles lignum sapientiae boni et mali) on 1. Moosese raamatu järgi eriline puu, mille Jumal laskis tõusta Eedeni aia keskele elupuu kõrvale. See sümboliseerib võimet teadlikult eristada head ja kurja.

Piiblis

Pikemalt artiklis Eedeni aed

1. Moosese raamat ütleb: Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu. (2:9)

Pattulangemine

Pikemalt artiklites Pattulangemine ja Algpatt

Hea ja kurja tundmise puu on 1. Moosese raamatu 3. peatükis kirjeldatud pattulangemise süžee keskmes. Jumal hoiatas esimest inimest Aadamat, et hea ja kurja tundmise puu viljade söömine toob kaasa surma: aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!" (2:17) Aadama küljeluust loodud Eeva (2:22) sõi pärast vestlust maoga keelatud vilja ja andis seda Aadamale süüa. Keelu rikkumise ja patukahetsusest keeldumise tagajärgedeks said looduse ja inimese rikutus, paradiisist väljaajamine, elupuule ligipääsu kaotamine ja surm.

Tõlgendus judaismis

Judaismi järgi kehtis keeld hea ja kurja tundmise puu vilju süüa ainult hingamispäevani. Kui Aadam ja Eeva oleks oodanud ning söönud sellest puust alles sabatil, oleks neil olnud hinge jõudu, et eristada head ja kurja isegi iseenda sees.

Zohari raamatu järgi olid elupuu ning hea ja kurja tundmise puu täielikus harmoonias, kuni tuli Aadam ja need lahutas, pannes aluse kurjale, mis kätkes hea ja kurja tundmise puu sees.

Midraš Breshit Raba 15:7 toob ära versioonid puu ja selle viljade kohta.

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

Tõlgendus kristluses

Ephraim Süürlase järgi oli hea ja kurja tundmise puu Jumal ise ning selle viljad armulaud. Ephraim Süürlase ja Gregorios Jumalasõnaõpetaja (Gregorios Nazianzosest) järgi oli söömiskeeld ajutine, kuni inimene muundab end Jumala kujust Jumala sarnasuseks.

Maximos Usutunnistaja nimetab hea ja kurja tundmise puud, mille vilju Jumal inimesel ajutiselt süüa keelas, keha tundeks.[1]

Läänekristluse traditsioonis kujutatakse hea ja kurja tundmise puud ladina sõnade malum 'kuri' ja malum 'õun' sarnasuse alusel õunapuuna. Vanakreeka mütoloogias on selle analoog tüliõun.

: https://et.wikipedia.org/wiki/Hea_ja_kurja_tundmise_puu