TAK_007 LUUPAINAJA
Tallinn < Kürbla k 2024:
Luupainajast
Lugu oli nisuke. Ma olin alles koolipoiss. Kooliõpetaja Jamantell pidas must lugu. Ma olin vahekoolis, siis üks plika hakkas minuga sõbrust pidama. Käisin laulukooris, see oli looduskaitsetegelase tütar. Üks õhta olin üleval, viskasin ahju taha sängi seljali, jäin magama. Tuba soe. Näen: plika tuleb uksest sisse. Isa ja ema magasid kambres. Päevavari oli käes. Hüppas minu asemele, kummuli mu peale, kahe käega ümbert kinni. Mu hing kinni, ei saa enam hingata. Ma mõtlesin: „Küll on julge plika, isa ja ema siin ligidal!“ Pean aru, mis sest välja tuleb. Ema hüüdis: „Mis sa, Martin, ümised, teed oma vigurid!“ Ärkasin üles – vihmajussike oli mo palja rinna peal, ketras nurr-nurr. Mõtlesin: Näe, jumal näitab, et ei pea patumõtteid olema! Ma olin siis usklik. Pärast tegin pildi sellest.
Jutustanud Martin Päevakoer (perekonnanimi muudetud), kirja pannud Endel Lepp. RKM II 57, 134/5 (10)
„Luupainajat“ pildistanud Kumari Vaim. TaRA, Foto 9127
Kommentaarid
Postita kommentaar