KI_MTLR_041 AASTALÕPU USUTLUS ⟩ ASKO LÕHMUS: KESKKONNATEADUS SEAB ÜHISKONNA VASTAMISI VÄÄRTUSKONFLIKTIDEGA
AASTALÕPU USUTLUS ⟩ Asko Lõhmus: keskkonnateadus seab ühiskonna vastamisi väärtuskonfliktidega
Asko Lõhmus
keskkonna- ja looduskaitseteadlane
27. detsember 2025, 00:07
Trinokkel on süveneva murega jälginud, kuidas avaliku debati tase keskkonnaküsimustes langeb ning ajakirjanduses esineb isegi mõnitamiseni ulatuvat ründavat suhtumist keskkonnateadusesse. Seetõttu pöördusime neil teemadel pikalt mõelnud keskkonnateadlase Asko Lõhmuse poole, et küsida, kuidas paistab selline olukord teadlaste vaatepunktist ja milleni see võib viia.
Teie suvine teadlaspihtimuslik arvamuslugu ERRis «Miks keskkonnateadlased vaikivad?» leidis sotsiaalmeedia põhjal laia äratundmist. Kirjeldate seal keskkonnateadlaste kasvavat vaikimist kui reaktsiooni ühiskondlikule tõrjumisele ja, mis ehk hullemgi veel, valitsejate kartusele keskkonnatõe ees. Viimasesse võib oletada ka instrumentaalset populismi, poliitikute professionaalset tuulenuusutamist – kui valijad kardavad keskkonnatõde, pole ju ka häälemaial poliitikul kasulik tõe poolele asuda. Kas Teie arvates peegeldab teadlasi vaikima suruv sildistamine rohkem teaduse autoriteedi kriisi või ühiskonna üldist ebakindlust, s.t üldise usalduskriisi ühte väljendust?
Teadlaste ja ühiskonna suhtlust on täitsa põnev pealt vaadata, aga teine asi on pidevalt selle konfliktsetes lõikudes tegutseda. Küllap me vajame unistust «teadmispõhise ühiskonna» õnnelikest oludest, kus iga ühiskonnas tunnetatud teadusvajadus kohtab kohe ka teadlaste valmisolekut pühenduda ühiskonna teenimisele. Kus ühiskond ja teadus elaksid nagu muinasjutuabielu – vastastikuses austuses ja koostöös, ehitades harmoonilist kultuuri aegade lõpuni...
Aga vajame ka mõistmist, et paljudel põhjustel see muinasjutt ei teostu. Osa põhjuseid on seotud laiemalt sellega, milliseid teadmisi antud kultuuris luuakse ja aktsepteeritakse ning institutsionaalsete «võimu ja vaimu» vastuoludega. Alustagem kasvõi sellest, et nüüdisteadus on nii spetsiifiline ja hoomamatult mahukas, et parimagi tahtmise juures pole enamikul eemalseisjatel võimalik seda detailides mõista. Nõnda kuuleme, et teadlased peaksid esitama «konsensuslikke» seisukohti, ja kui neid veel pole, siis ärgu tülitagu – «leppige enne omavahel kokku»! Teaduse poolelt vaadates on see absurdne – veidi liialdades võiks öelda, et kogu teaduse areng on seisnenud erinevate käsitluste dialoogis ja vastanduses. Teadus on elav praktika ja ühiskonna teaduspõhisust ei saa põhimõtteliselt kusagile paksu raamatusse kirja panna.
Keskkonnateadustes lisandub «raskendav asjaolu»: selle läbiv liin on inimeste elutegevuse tagajärjed ümbritsevale loodusele. Inimeste elutegevus ise pole seejuures enamasti pahatahtlik. Otse vastupidi – valdavad õilsate kavatsustega ettevõtmised ja keskkonnaprobleemid on osa nende hinnast. Näiteks maakasutus oma eesmärgiga inimkond ära toita või ehitiste-rajatiste eesmärk võimaldada inimestel mugavamalt elada ja liikuda. Rääkimata lasterikastest peredest. «Hind» tekib paarist kõikehõlmavast loodusseadusest, eeskätt termodünaamika teisest ja ökoloogia neljandast – viimane kõlabki Barry Commoneri sõnastuses lihtsalt «tasuta lõunaid ei ole».
Niisugune olemuslik vastuolu inimese loomuomaste püüdluste ja nende ebameeldivate kaasmõjude vahel on üldiselt teada juba üle poole sajandi. Seetõttu toob keskkonnateaduste ühiskondlik kasutamine vältimatult kaasa väärtuskonflikte. Ja kardetavasti on need seda suuremad, mida tõsisema keskkonnaprobleemiga on tegu. Sest probleemi teke on ise seotud mingite teiste väärtustega.
Elu pideva väärtuskonfliktiga pole lihtne ei üksikisiku ega ühiskonna jaoks. Teadusest loodame mõistagi teadmisi probleemi olemusest, hetkeseisust, võimalikest tagajärgedest ja lahendustest. Aga teadvustama peame sedagi, et üksnes teadus probleemi ei lahenda, et teadmiste lisandudes võib probleem hakata paistma veelgi ebameeldivam, ja et teadlasedki on inimesed oma väärtuste ja väärtuskonfliktidega. Ehkki me tunnustame akadeemilist vabadust, mõjutavad teadlasi ikkagi asutuses ja kollektiivis kujunev omakultuur, inimsuhted ja «ajastu vaim».
Niiviisi joonistub meie unistuste stsenaariumi kõrvale hulk teisi, millest küsimus nimetas paari ühiskondlikku ja poliitilist reaktsiooni, nagu ühtaegu soov teada ja mitte teada või vältida keerulisi probleeme, eriti kui nende kõrval on elulisi, millele paistab kiiret leevendust (kasvõi keskkonna arvelt). Aga märgakem ka teadlasi – nende paratamatut spetsialiseerumist, konkurentses teadussüsteemis hakkamasaamist ning isiklikke pürgimusi ja väärtusi. Väärtuskonfliktis tegutseda on niigi raske, ja kui seda võimendada, siis hakatakse rolle valima.
Oma artiklis tõin välja seitse asjaolu, mis üheskoos võivad teadlase eelistatud rolliks muuta ühiskondliku suhtluse vältimise. Esialgu võib avalikkusele tunduda, et lõpuks valitseb rahu, mida adudes saab teadlane oma rollivalikule veelgi kinnitust. Nõnda süveneb asjatundjate «vaikimise spiraal», kui kasutada Elisabeth Noelle-Neumanni mõistet. Tegelikult tehakse sellises ühiskonnas otsuseid üha vähesema info põhjal, väheneb võime probleeme reaalselt lahendada ja lõpuks hakkab kultuur unustama varem kogutud tarkust.
ERRi artiklis ütlete, et ebakultuurses väitluses ei saa keskkonnateadlane väärikalt osaleda, see tekitab äratõukereaktsiooni ja lõpuks muutub kogu debatt tsirkuseks. Kas siinkohal on põhjust rääkida ka n-ö Carl Sagani efektist, kus avalikult arvamust avaldav ja teadust populariseeriv teadlane võib selle tulemusel kogeda tagasilööke oma akadeemilises töös?
Meediasuhtluses osav ja populaarne ameerika astrofüüsik Carl Sagan tekitas oma kolleegides 1980-ndatel võõristust ning talle hakati külge kleepima ebakompetentsuse silti. Carl Sagani efektiks on hakatud nimetama hoiakut, justkui seostuks teadlase avalik populaarsus tema teadusliku keskpärasusega. Tegelikult sellist seost pole, aga seda kasutati toona Sagani sildistamiseks ja muuhulgas jäeti ta valimata USA teaduste akadeemia liikmeks.
Tagantjärele paistab see episood teaduskultuuri eetilise eksimusena, ent pinged avalike sõnavõttude ja teadlase renomee vahel on õhus tänini. Veel üsna hiljuti pidasid Eestiski nii teadusadministraatorid kui ka paljud teadlased ise teadlase peamiseks ülesandeks tutvustada oma teadustööd, aga mitte võtta sõna ühiskonnas laiemalt oluliste ebakõlade või probleemide kohta. Pean seda liiga kitsaks vaateks, kus teadlaste erialateadmiste kõrval (mis sageli maandub meelelahutusrubriigis «Huvitavad faktid») jääb tähelepanuta teadlane kui professionaalne metoodiline mõtleja.
Eriti selge on see pinge Eestis teaduste akadeemia liikmete puhul, kellelt – usun – oodatakse just laiemat ühiskondlikku nähtavust ja osalust. Miks meie akadeemia on keskkonnaküsimustes sel sajandil peaaegu nähtamatu, sellest kirjutatakse loodetavasti kunagi teadusajalugu. Ääri-veeri on seda teemat puudutatud, näiteks Andres Tarand on kirjutanud põlevkivienergeetika puhul «kivisööjate» kultuurist.
Ebakultuurse väitluse all ei pidanud ma siiski silmas teadlaste omavahelist jagelemist, vaid seda, kuidas üldse käsitletakse keskkonnateaduslikke argumente. Sellel on viisakam ja jõhkram vorm. Norra filosoof Arne Naess on sõnastanud arutelu «kuus asjalikkusereeglit», et pühendada vaimujõud asja tuumale ning kaitsta osalejaid ebaõiglase kohtlemise eest. Kui üha juhtida vestlust tuumast kõrvale ja esitada valesti oma vastasväitleja argumente, siis ongi tegu ebakultuurse väitlusega, mis segab lahenduste otsimist. Muidugi juhtub keerulises arutelus viperusi ja näiteks teisele tema seisukoha peegeldamine oma sõnadega on asjalik võte, et kontrollida, kas saime õigesti aru. Aga ründava ajakirjanduse või poliitilise võimuvõitluse arsenali kuuluval näägutamisel ja sõnade suhutoppimisel on harva pistmist teadusliku argumendiga.
«Te ju ütlete, et metsa ei tohi üldse raiuda!» või «Te ju tahate kõik ära keelata», on alustanud oma intervjuud minuga päris mitu ajakirjanikku. See on tsirkus, millel võib olla ajakirjanduslik põhjendus, aga mida – kui see pole just kokku lepitud näitemäng – väärtuskonfliktiga niigi koormatud keskkonnateadlane põlgab. Ja ilmselt ei vaja pikemat seletust, miks on ühiskonnale halb, kui ajakirjanik ja teadlane teineteist põlgama hakkavad.
Jõhkramat vormi olen metsapoleemikas samuti isiklikult kogenud, aga eriti teravalt said seda veidi hiljem tunda mõned COVIDi-aastate arstiteadlased. Tipphetkel oli igapäevane saada meedias rünnatud valeväidetega, korduvalt tuli kogeda pealekaebamist (sh kolleegide poolt), leida postkastist metsafirmade kohtuähvardusi... Rääkimata avalikust sildistamisest. Tasapisi näed, kuidas sind hakkavad vältima asjalikud ajakirjanikud, ametnikud, poliitikud...
Olen näinud globaalset uuringut, mille kohaselt üle 60% ökoloogilise kestlikkusega tegelevatest inimestest on kogenud eelnenud aasta jooksul läbipõlemise tunnuseid. See on märgatavalt kõrgem töötajate üldkeskmisest.
Vaikimise põhjused on inimlikult mõistetavad. Kui sellest saab aga norm, tekib varem või hiljem küsimus: millal muutub vaikimine vastutuse vältimiseks?
Tõepoolest. Usutavasti tabab iga keskkonnateadlast vähemalt kord elus trotslik mõte, et ena mul asja sihukeste inimeste ja ühiskonnaga...
Esmaabina selle mõtte katkestamiseks sobib endalt küsida: Cui bono? Kellele kasulik? Tüüpilist teadlast pole koolitatud mõtlema, et ühiskonnas domineerivad mitte argumendid, vaid huvid. Kui tähelepanu huvidele suunata, siis on ju enamasti üsna ilmne, kelle huvides on konkreetses situatsioonis luua mulje, et teadlased ei tea ise ka, mis nad räägivad, või ebamugavat infot edastav teadlane koguni avalikust ruumist välja puksida.
Järgmiseks saab meenutada, et niisuguste konkreetsete huvide kõrval (olgugi nad mõnikord mõjuvõimsad), on meil ju üldine suhtumine teadusesse ja argumentidesse igati soosiv! Meil on haritud rahvas, rahuaeg (tõsi, ärev), ajakirjandusvabadus, mitmekülgsed ja pika ajalooga suhted kohaliku inimese ja tema kodulooduse vahel. Meil on suurepärased keskkonnateadlased! Me oskame sauna teha, seal maha rahuneda ja aruteludega otsast peale hakata. Vajadusel võime kuumale kerisele rusikat viibutada, et «vaata ette, sindrinahk, me kohtume minu järgmises näidendis!», nagu olevat oma kriitikuid ähvardanud August Strindberg.
Kui oleme maha rahunenud, siis suudame ka vastutusest jälle selgemalt mõelda. Teadlase esmane vastutus on tõeotsing, aga kohe selle järel on asjakohased väärtusvalikuid. Mil määral otsida tõde ja mil määral võidelda valega, mis suunas end üles töötada, kui palju koolitada asjatundjaid, kui palju harida rahvast. Ühtpidi tuleb ära kasutada oma seniseid oskusi, samaaegselt aga omandada uusi. Näiteks, me alles õpime, kuidas treenida eri valdkondade teadlasi omavahel tõhusat koostööd tegema. Selle kohta on mul koos teadusfilosoof Endla Lõhkivi ja sotsioloog Maie Kiiseliga just ilmumas teadusartikkel.
Ja mõistagi vastutame oma kogemuse edasiandmise eest järgmise põlvkonna teadlaste koolitamisel. See puudutab ka ühiskondlikku debatti. Saame alustada kasvõi kurikuulsast tubakatööstuse vastukampaaniast suitsetamise kahjulikkust uurinud teadusele.
Üldisemalt puudub meie haritlaskoolituses tänini osa, mis käsitleks vaimse tervise hoidmist selliste probleemidega tegelemisel, kus tõde seisab vastamisi väärtuskonfliktidest lõhestatud ühiskondlike reaktsioonidega.
David Lindenmayer, maailma juhtivaid looduskaitsebiolooge, poetas kord aastate eest mulle oma kogemuse, et keskkonnateadlase avalik diskrediteerimine toimub konfliktiolukorras umbes kümne aastaga. See lause jäi meelde, võimaldas valmistuda. Ka oma õppetöös olen võtnud metsafirma saadetud kohtuähvarduse ja läinud sellega otse tudengite ette, et siis loengus üheskoos selle elulise näite varal uurida, mis asi on SLAPP (strategic lawsuit against public participation, avalikus elus osalemise vastane strateegiline hagi – toim)...
Milline oleks Teie arvates ideaalne arutelukultuur, kus teadlane saaks väärikalt osaleda? Kas Eesti teadlaskond vajab uut eetilist kokkulepet avaliku sõnavõtu osas? Milline võiks olla selle kokkuleppe tuum?
Ma arvan – loodan! – et paberile pandud uut kokkulepet pole vaja. Usaldan elusat kultuuri, kus kokkuleppeid teavad, mäletavad ja arendavad elus inimesed. Teadlaste endi jaoks on praegugi olemas eetikakoodeks, mis katab rida olulisi punkte nii ühiskonnaga suhtlemisest kui ka keskkonna hoidmisest.
Teadlaste sotsiaalne roll – ühiskonnas, meedias ja poliitikas – polegi aga sirge ja lihtne. Suure osa tänapäeva teadust maksavad kollektiivselt kinni needsamad ühiskonnad (ülejäänu tuleb individuaalsemalt, eraettevõtete või eraisikute kaudu). Kui teadus oleks puhas äri, siis võiks põrutada, et «tellija, kes pole tulemusega rahul», tohibki tulemused sahtlisse lükata ja raha tagasi nõuda. Samasse rubriiki kuuluvad igipõlised üleskutsed panna teadlased otsest kasu tooma või vähemalt rohida välja teadussuunad, mida «pole nii palju vaja». Kõiges selles on nii oma iva kui ka põhimõttelised vastuolud.
Kujutleme, et teadussüsteem on nagu väike ökoloogiline mudel. Sel juhul paistab kaks põhivalikut: mil määral teha sellest suur intensiivne teaduspõld ja mil määral lasta loodusel kujundada oma mitmekesiseid kooslusi. (Eesti kirjandusest teame muidugi ka kolmandat valikut – selleks on «Tootsi peenar».) Ühiskonna ees seisab seega üldisem küsimus, kuidas oma teadmust kujundada ja juhtida. Keskkonnateaduste küsimus on sellest ainult fragment, mis aga satub alatihti opositsiooni monokultuurse, tugeva sotsiaalse kontrolli all oleva teaduspõllu ihalusega.
Ökoloogiline analoog hoiatab, et teaduse ja ühiskonna sellises suhtes on oht kurnata tasapisi ühekülgseks ka haridussüsteem («muld») ja jätta kasutamata kultuuriline potentsiaal («maastik»). Teadus muutub konjunktuurseks, erakordseid loovisikuid tuleb sinna vähem. Koostöö muude ühiskonna osadega üheülbastub, sealhulgas ka suhtlus avalikkusega. Samaaegselt kasvab risk, et niisugune teaduspõld ei saa kaugemas tulevikus hakkama uute vaimsete ülesannetega...
Väikeses ühiskonnas võiks pidada väärtuseks iga teadlast, kes esitab avalikult ja läbimõeldult oma vaateid selle kohta, kuidas teha paremaid otsuseid. Samamoodi on teretulnud heatahtlik ja lugupidav kriitika ja edasiarendus.
Neis põhimõtetes pole ju midagi uut. Uus on infovahetuse pöörane tempo ja müra, mis häirib tähelepanu ja mõtlemist.
Kas sedakaudu oletegi jõudnud esseistika kui «poolelioleva mõtlemisprotsessi arhiivi» uurimiseni, nagu määratlete ajakirjas Keel ja Kirjandus? Kas see annab esseedele metakriisi ja ülikiirete muutuste aja mõtestamisel teadusartiklite ees teatud eelise? Ja kuidas leida teadmuse loomisel tasakaal teadusliku täpsuse ja esseistliku vabaduse vahel?
Juba 1990-ndatel tudengina imestasin, et maailmatasemel Soome metsaökoloogid olid säästliku metsapoliitika kujundamisel palju abitumad kui meie toona märksa tagasihoidlikumate võimaluste juures. Hiljem laienes see tähelepanek keskkonna-arutelude üldisele aeglusele, võrreldes teadmuse üldise eksponentsiaalse kasvu ja üha globaalsema kättesaadavusega.
Keskkonnateema puhul on ka ilmne, et osa probleemist moodustab teadussüsteemi enda toodetav infomass. Juba pool sajandit tagasi käsitles akadeemik Harald Keres Eesti ajakirjanduses teadusliku «infomüra» probleemi. Asi ei ole ainult selles, et puht statistilistel põhjustel pole ilmselt suur osa keskkonnateadustes leitud «efektidest» üldkehtivad, vaid ka selles, et isegi pisiküsimustele vastates võime uppuda teaduskirjanduses üha paisuvasse andmemerre.
Mind huvitab niisiis võimalus, et teadusliku teadmise põhikomponente on küllaga, aga mõtlemise kvaliteet ei ole nende käsitlemiseks piisav. Laias mõttes esseistika – kui üldmõistetav tõepüüdluslik tekst – paistab just parasjagu poolik ja valmis, et uurida, kuidas haritud inimene mõtleb. Näiteks, millised teadmised, mis mahus ja kuidas ta seob mõttekäikudeks, kuidas lisab sellele moraali. Kuna selliste tekstidega haakudes tekib ka võimalus mõttevahetuseks väga erinevate elualade inimeste vahel, siis saab uurida sedagi, kuidas me üheskoos mõtleme.
Sageli me rõhutame, et Eestis tunnevad kõik kõiki, aga kui esseistikat vaadata, siis see küll välja ei paista. Avaldatud mõttekäikudest paistab pigem elukestev püüdlus korrastada oma isiklikku mõttemaailma, leida ühiskonnas ja kultuuris oma koht. Ka teaduses, kus seistakse teadupärast «oma eelkäijate õlgadel», on teadlane laiema ühiskondliku mõttega oma ajas ikkagi üsna üksi. Jääb mulje, et osa tänapäevasele teadusele loodud tohutust korralduslikust ja tehnoloogilisest võimekusest jääb kasutamata inimlike piirangute tõttu töötada infomürases ja väärtuskonfliktses rahvasummas.
Te tuletasite samas artiklis kolm arhetüüpi, kuidas erinevad autorid suhestuvad loodusega: kasutaja, aednik, kaaslane. Selgitage neid palun lühidalt ning milline neist tundub Teile praeguses Eesti ühiskonnas kõige vajalikum ja miks?
«Kasutaja» lähtub looduse kasutamisväärtusest (instrumental value) inimese jaoks, mis võib hõlmata küll väga erinevaid asju, ressursside ammutamisest kuni vaimsete ja esteetiliste väärtusteni. Loodust «kaaslaseks» pidav autor seevastu rõhutab looduse iseväärtust (intrinsic value) – looduse oma kulgu ja teed. Nende vahel on «aedniku» vaates kesksel kohal inimese vastutus looduse seisundi eest, nii hoidmise kui ka sekkumisena, eesmärgiga kujundada loodust paremaks. Laias laastus võime neid seostada vastavalt modernistlike, (süvaökoloogiliselt) postmodernistlike ja humanistlike filosoofiavooludega.
Keskkonnateadlase vaates on need arhetüübid olulised inimeste alusväärtuste peegeldusena, millest tuletatakse käitumisjuhiseid. Inimeste teadmised, hoiakud ja käitumine on maailma keerukuses ju väga mitmekesised, aga kui me oma mõttekäikudes kõrvaldame sealt ebakõlad, siis hakkab mitmekesisus koonduma väiksemaks hulgaks variantideks. Lõpuks jäävad sõelale mõtlemise arhetüübid, mille all võib aimata selliseid kultuurimüüte, mida me oma argielus ei teadvustagi. Just oma lähtealuse varjatuse tõttu tekivad siis raskesti lahendatavad väärtuskonfliktid.
Ma leidsin, et avalikes sõnavõttudes püsib vähemalt 20. sajandi algusest Eestis segu kõigist kolmest arhetüübist. Ka tänapäevased debatid kliimapoliitika, metsaistutamise või sootaastamise üle on polariseerunud suurel määral nende ümber.
Kui mõelda, et võib-olla hoiab seda segu kultuuris mingi mehhanism peale lihtsa kultuurimüütide mälu, siis tuleb esimesena meelde Ashby «tarviliku mitmekesisuse seadus» küberneetiliste süsteemide kohta. Äkki on ka keskkonnaprobleemide puhul nii, et nende üheaegselt süsteemsele olemusele ja tohutule mitmekesisusele peab vastama süsteemsus ja mitmekesisus ka inimese ja looduse suhete korrastamise kultuuris? Siis pole küsimus arhetüüpide eelistamises üleüldse, vaid nende kohasuses erinevateks olukordadeks. Arutelukultuuri ülesanne seisneb sel juhul selle kohasuse väljaselgitamises ilma tohutute pingutusteta üksteisest üle karjuda.
Kui Teil oleks võimalus kujundada esseekogumik eestlaste loodussuhte mõtestamiseks, siis millised autorid ja teemad peaksid seal kindlasti esindatud olema ja miks?
Kui saaksin koostamisel vabad käed, siis rõhuksin autorite ja mõtteliinide mitmekesisusele ning eri perioodide esindatusele. Esindusliku kogumiku maht võiks olla sadakond teksti alates 20. sajandi algusest. Mõtteloolasele akadeemiliselt uurimisväärseid on muidugi rohkem, vähemalt paarsada. Näiteks huvitab mind ka mõtlemistehnika ja autori mõtte kujunemine eri ajal kirjutatud tekstide kogumis: mis püsib ja mis muutub mõttekäikudes teadmiste lisandudes ja ühiskondlike olude muutudes.
Kui tahta sellest valikust omakorda esmast aimu saada, siis esitleksin inimese ja looduse suhet kolmest vaatenurgast ja paneksin igasse kaks eriilmelist teksti. Esimene vaatenurk võiks olla «Milline meie maailm on?», kus tuleb ühendada üldine ja individuaalne, tõde ja tunnetus. Toreda paari moodustaksid Harald Kerese «Juhus ja suured arvud» (Looming nr 12, 1980) ja Fred Jüssi «Eidest, taadist ja...» (Eesti Loodus nr 5, 1972). Üks võtab vaadata objektiivselt, teine subjektiivselt, aga mõlemad liiguvad sama järelduse suunas: asjad pole tingimata nii nagu nad paistavad, ja inimlik piiratus ilmutab end kõiges, mida me ette võtame. On põhjust olla alandlikult uudishimulik ning tänulik oma võimaluse eest siin Maa peal.
Teine vaatenurk on ühiskondade ja nende loodussuhte areng. Kaks suurepärast teksti on Jaan Kaplinski «Ökoloogia ja ökonoomika» (kirjutatud u. 1972; kogumikus «See ja teine», 1996) ning Toomas Pauli «Reportaaž Eestist aastal 2010» (Looming nr 7, 1996). Kaplinski väärib lugemist tervikliku mõtlejana, kusjuures nimetatud teksti eri osadega saab seada dialoogi suure osa nii varasemaid kui ka hilisemaid kirjutajaid. Selle omaduse tõttu olen nimetanud «Ökoloogiat ja ökonoomikat» üheks Eesti loodussuhte raamtekstiks. Paul teeb aga unikaalse eksperimendi, prognoosides suure detailsusega talle tuttavat ühiskonda 15 aastat tulevikku. Äärmiselt õpetlik on näha, kuivõrd ja milles läks prognoos täppi ja milles mitte.
Kolmandaks vaatenurgaks paneksin üldinimliku tulevikusoovi olla parem, käituda õigesti, kujundada ilusat elusat tulevikku. Sellele joonele seaksin kaks otsa. «Ema, kes ainult üht oma lastest armastab, ei armasta ühtegi,» kirjutab Juhan Luiga 1908. aastal neist, kes ühistunnet loodusega inimeseks olemise osaks ei pea. Tulevik ei saa tulla eiteakust, ja kui me teda ei tunne, siis tuleb see sellest, et me oleme ta unustanud, viskab Hasso Krull oma saltosid 110 aastat hiljem. Sellel joonel pöördume me Eestis ikka ja jälle tagasi samade tõdemuste juurde, kui asi loodust puudutab. See peab olema üks vana ja elujõuline igatsus.
Aga võib-olla tuleks rääkida ka poliitiliselt tõhusast kirjutamisest. Loeme DIGARist näiteks Eerik Kumari 1959. aastal «Sirbis ja Vasaras» ilmunud artiklit «Eesti kaunid maastikud ja nende kaitse». Ühtpidi – suurepärane näide, kuidas vägagi tänapäevasena kõlav looduskaitsepüüdlus esitati tollal valitsenud režiimile meelepärasel moel. Raske on vastu vaielda, kõik paistab nii loomulik ja vajalik! Teisalt võiks see tekst panna mõtlema neid, kelle arust teadlane peab jääma alati apoliitiliseks ja piirduma ametkondliku nõustamisega. Nagu eespool selgitasin: pole ühest vastust, milline teadlaskäitumine on õige. Aga Kumari näide ärgitab järele mõtlema, millised varasemad praktikad on kujundanud head ja ilusat meie praeguses maailmas.
Lõpuks – kogu selle raske mõttetöö kõrval tasub säilitada elutervet, vajadusel kasvõi absurdihuumorit. Võime Rail Balticust mõelda nii või teisiti, aga kui loen, kuidas Andrus Kivirähk võrdleb seda kõhule tätoveeritava ahviga, siis lendab mõtteaparaadist hulk sinna kogunenud prahti ja tolmu välja. Maailma asjad hakkavad jälle lihtsamalt kokku ja lahku käima.
Kommentaarid
Postita kommentaar