KI_MTLR_037 SILVIA LOTMAN: AJALOOLINE PILK METSANDUSE JA LOODUSKAITSE KOOSTÖÖLE - KUIDAS HOIDA PENDEL ÄÄRMUSTEST EEMAL

#SilviaLotman #ELF #PKG #VaimFiles #PinacotecaLGS #MouseClubToomas #VisitKyrbla #MagicalMysteryTour #ErioperatsioonWegebau #SuurPluss #MeMoMu #KumariImedemaa #MangutoosLaanerannas #JouluMEEZ

Martin Tee Fan Club / Lootusrikas Kürbla / Meestemoemuuseum / Teedeni aed / MEEZ

https://www.facebook.com/photo?fbid=122136373550976316&set=a.122134733624976316
*
https://www.facebook.com/photo?fbid=122137095854976316&set=a.122136390302976316
*
https://trinokkel.postimees.ee/.../silvia-lotman...

Silvia Lotman: ajalooline pilk metsanduse ja looduskaitse koostööle – kuidas hoida pendel äärmustest eemal

Silvia Lotman
Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige
27. detsember 2025, 00:05

Nii täielik raiekeeld kui ka kontrollimatu ekspluateerimine viivad lõpuks kogukondade sotsiaalmajandusliku kollapsi ja piirkonna tühjaks jooksmiseni, hoiatab kahe ajaloolise näite varal Eestimaa Looduse Fondi (ELF) juhatuse liige ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Silvia Lotman.

ELFi töötajana ja ühtlasi ajaloo doktorandina ühendan ma selles artiklis kaks vaatenurka: looduskaitse praktilise reaalsuse ja ajaloolise pilgu minevikku. Artikkel põhineb 2025. aasta novembris toimunud konverentsil «Metsa mõte» minu peetud ettekandel, mille eesmärk oli uurida, mida meil on ajaloost õppida metsanduse ja looduskaitse kooseksisteerimisest.

Eesti metsanduse keerulised valikud
Kuna Eesti looduskaitse tänane kõige punasem tuli vilgub metsaga seotud liikide väljasuremise kursil liikumisel, siis on eriti oluline, et sammud, mida me metsa teemal ette võtame, seda trendi pidurdaks. Vaadates tagasi lähiajalukku: 20 aastat tagasi rajati Kundasse haavapuitmassi tehas. Selle tehase planeerimisel hoiatasid metsaökoloogid väga suure mõju eest metsaelustikule. Need hoiatused ka realiseerusid – viimase kahe aastakümne jooksul on vanade haavapuude tüvedes pesitsev lendorav hingitsenud pidevalt väljasuremise äärel. Kunda tehas toodab aastas 170 000 tonni puidumassi, mis eksporditakse Eestist välja ning annab tööd 95 inimesele. ELFi vaatepunktist ei ole see hea tasakaal: lendorava püsimist Eestis ei kaalu üles 95 töökohta. Eesti metsasektoris tuleks luua palju targemaid töökohti kui need, mis tulevad otseselt metsaelustiku arvelt. Peame leidma viisid, kuidas paremini väärindada metsast saadavat materjali, ilma et iga uus tootmine eeldaks senise hiigelsuure raiemahu säilimist või veelgi suurendamist.

Ajalooliselt ei ole raiemaht Eestis alati olnud nii kõrge, kui see on täna. Nõukogude perioodil oli raiemaht oluliselt madalam, ehkki metsandussektor ja töökohad olid olemas. Metsandustegelane Mart Erik on oma blogis meenutanud vestlust toonase metsamajanduse ja looduskaitseministri Heino Tederiga. Kui plaanimajanduse poolt oli soov raiemahtusid suurendada, vastas Teder: «Mart, jätame need kolhoosi ja sovhoosi metsad rahule. Neid võib veel kunagi vaja minna. Me ei tea, mis tulevik toob.» See näitab, et metsade säästmine ja raiemahtude madalal hoidmine ei olnud juhuslik, vaid teadlik otsus. Ajaloost on näha, et oluliselt väiksemate raiemahtudega on olnud töökohtade arv palju suurem. Pärast taasiseseisvumist tõusid raiemahud järsult ja ettevaatlike metsandusjuhtide kogutud puiduvarusid sai kasutada Eesti riigi ja ettevõtete üles ehitamiseks. Kuid tänaseks on need kogutud varud otsas ja juba mitmendat aastat tegeleme üleraiega ehk raiume rohkem kui majandusmetsas puitu juurde kasvab. Kui me ise teadlikult siin pidurit ei tõmba ja jätkusuutlikku metsandussektorit kujundama ei hakka, liigume edasi sellel kursil, mille hoiatusi juba näeme – metsandussektori pankrottide laine suunas.

Kedrogradi unistus Siberis
Et pakkuda sügavamat õppetundi säästliku metsamajanduse konfliktide teemal, viin ma lugejad ajaloolisele ekskursioonile hoopis Altai kraisse Venemaal. Seal asuvad suured Siberi seedermänni metsad on piirkonna inimestele olnud sajandeid eluliselt olulised. Vene keeles on sealset seedermändi (kedr) kutsutud ka imepuuks, sest see puu tõi kohalikele toidu lauale ja elatist kogu aastaks. Siberi seedermänni metsi kasutati mitmekesiselt: seemned olid oluline kaubandusartikkel, puust saadi vaiku ja tärpentini ning metsades oli palju jahiloomi. Puit oli vaid üks ja mitte kõige olulisem metsasaadus.

1920. aastatel nägid bolševikud neis metsades küll suurt rahalist potentsiaali ja plaanisid rajada seitse industrialiseerimisel ja kollektiviseerimisel põhinevat metskonda, kuid neist suudeti rajada vaid üks ning seegi pankrotistus peagi. Standardiseerimise ja industrialiseerimise ideoloogia ei suutnud kohanduda metsa mitmekesise majandamisega.

1950. aastate teisel poolel tekkis aga uus lootus. Leningradi metsandustehnikumi ja Moskva ülikooli noored bioloogidest spetsialistid, ehkki erineva ühiskondliku taustaga, leidsid ühise inspiratsiooni. Nende helesinine unistus oli panna kokku metsandus- ja bioloogiateadmised, et säilitada metsas elurikkust ning samal ajal saada sealt mitmekesiseid saadusi ja luua töökohti. Metsandustudengid olid läbi analüüsinud ka metskonnas 1920. aastatel tehtud vead ja plaan oli uue moderniseerimise raames rajada tõeliselt jätkusuutlik Siberi metskond.

1957. aastal said noored Moskvast loa rajada Altai kraisse 70 000 hektariline eksperimentaalne metskond – Kedrograd (Seedrilinn). Oli Hruštšovi sulaaeg, uute lootuste ja mõtete aeg. Info levis kulutulena ja sajad tudengid hakkasid suvel Kedrogradi telklaagritesse tulema. Dokumentaalkaadrid Kedrogradi noorte suvistest laagritest on kui Nõukogude Liidu analoog 1960. aastate hipiliikumise festivalidest läänes. Ka majanduslikult olid noored metsasaaduseid kogudes edukad.

Bürokraatlik sõda ja ideaalide purunemine Siberis
Kedrogradi suur edu pälvis aga kohe negatiivset tähelepanu piirkonna teistelt metskondadelt ja metsandusbürokraatidelt, kelle endi majandamine logises ja plaanid ei olnud täidetud. Kedrogradi peale hakati kaebama ning kohalikud bürokraadid leidsid võimaluse esimese aasta käbisaagi konfiskeerimiseks, kuna männiseemnete müügiõigus kuulus riiklikule monopolile. Noored pidid esimese talve üle elama ilma rahata ja nende mälestused on täis meenutusi sööklas krediidi peale toidu küsimisest ja muudest raskustest.

Vaatamata tagasilöökidele saadi Moskvast luba oma toodangut turustada ja töö jätkus suure entusiasmiga. Kedrogradlaste elu kajastas tihti kirjanik ja Komsomolskaja Pravda toimetaja Vladimir Tšivilihhin, kelle lugu «Mühise taiga, mühise» pälvis tohutu ühiskondliku vastukaja. Inimesed hakkasid noortele saatma annetusi nii raha kui ka näiteks šokolaadi näol. Sümboolselt oli kõige prominentsem toetus see, et kosmonaut Juri Gagarin võttis endale koodnimeks «Kedr». See oli märk avalikust toetusest noortele, kes üritasid metsi säästlikult majandada.

Kuid kohalikud konfliktid eskaleerusid. Bürokraatlikke takistusi kuhjati juurde ning 1962. aastal algas eestvedajate mälestuste kohaselt nende vastu täiemahuline bürokraatlik sõda. Neid survestati täitma riiklikku raieplaani, mis oli vastupidine ideele raiuda võimalikult vähe. 1960. aastate keskel Kedrogradi eksperiment lõppes. Vladimir Tšivilihhin jõudis 1967. aastal järeldusele, et Siberi seedermänni probleem ei olnud mitte selles, et seeder poleks kasulik, vaid metsamajanduse korrumpeerunud bürokraatias, mis laastas Venemaa metsi. Kedrograd ei ebaõnnestunud, vastupidi, suudeti näidata, et mitmekesine metsade majandamine on jätkusuutlik nii majanduslikult kui ka ühiskonnas laiemalt väärtustatud. Eksperiment kukkus kokku vaid riikliku metsanduse halva ja korrumpeerunud juhtimise tõttu.

Kedrogradi lugu ei jäänud aga pelgalt ajalooliseks peatükiks. See oli oluline punkt Venemaa keskkonnaliikumise ajaloos, inspireerides hilisemaid proteste (näiteks Baikali äärsete tselluloositehaste reostuse ja jõgede tagurpidi pööramise projektide vastu). Kuigi Kedrogradi metsad läksid hiljem raie alla, juurdus ühiskonnas idee, et seeder on liiga väärtuslik, et seda raiuda. Perestroika ajal, 1980. aastatel, hakati plaanima seedermänni raie üldist keelustamist. Kuigi metsandusajakirjades pakuti välja kompromissettepanekuid (määrata teatud protsendid elurikkuse ja seemnete kaitseks mõeldud metsadele), kehtestati siiski 1980. aastate lõpus Siberi seedermänni raiemoratoorium. Moratoorium oli elurikkuse seisukohast kahtlemata hea, kuid teisalt tõi see kaasa Altai piirkonna sotsiaalmajandusliku kollapsi. Metsandussektoriga seotud töökohad kadusid ja piirkond jooksis tühjaks.

Kanada metsatööstuse langus: pendliefekti teine äärmus
Minu ettekandest tulev õppetund pendliefekti ohtlikkusest leiab dramaatilise kinnituse täna Kanada Briti Columbia provintsis lõõmavas metsanduskriisis, mis esindab äärmuse teist poolust. Kui Siberis viis seedermänni raie täielik moratoorium sotsiaalmajandusliku kokkukukkumise ja Altai piirkonna tühjaks jooksmiseni, siis Kanadas on halastamatu ja subsiidiumidega toetatud üleraie toonud kaasa metsast sõltuvate kogukondade vabalanguse. Seal toimuv on Eesti jaoks võrreldav ja hoiatav näide. Mackenzie linn Briti Columbias, mis oli rajatud algselt metsatööstuse teenindamiseks, oli peaaegu täielikult sõltuv oma metsavarudest ja sellest on tänaseks saanud kurb üleraiumise musternäide. Prince George'i tohutust metsamajandusalast (mis on pindalalt suurem kui Tšehhi Vabariik) on enamik ligipääsetavatest metsadest hävitatud kõigest 50 aastaga.

Kohalik poliitika, millega valitsus hoidis raiemahud aastakümneid kunstlikult kõrgel, keskendus lühinägelikult probleemi edasilükkamisele. Nii nagu Eestiski on raiemahu suurendamist mõnel aastal põhjendatud vajadusega päästa metsi kuuseüraski puhangutest, kehtis Kanadas mägimänni üraski kahjustuste sildi all ulatuslik «päästeraie» suurendamise poliitika. Alates 2006. aastast lisas õli tulle ka «krediteerimise» nime all tuntud subsiidiumiskeem, mis andis ettevõtetele õiguse raiuda samas mahus puid, mille nad tarnisid madalakvaliteedilise puiduna tselluloositehasesse, ilma et raie läheks raiemahu arvestusse.

Sellise lühinägeliku ja regulatiivsete tagatisteta poliitika tulemuseks on see, et viimase 20 aasta jooksul on piirkonnas kadunud üle 40 000 otsese töökoha, kusjuures Mackenzie piirkond kaotas ainuüksi saeveskite sulgemise tõttu ligi 1500 töökohta ning kogukond on praegu majanduslikus kriisis. Kanada kogemus illustreerib traagiliselt, et pendliefekti äärmustesse minek on alati ohtlik, sest nii täielik keeld kui ka kontrollimatu ekspluateerimine viivad lõpuks kogukondade sotsiaalmajandusliku kollapsi ja piirkonna tühjaks jooksmiseni.

Kuidas hoida tasakaalu?
Nii Kedrogradi kui ka Kanada näide kinnitavad: polariseerimine ja pendli hoogne liikumine äärmustesse on ohtlik. Kui mingil hetkel keelatakse midagi täielikult ära või antakse täielik vabadus, hakkab pendel käima liiga kaugele. On oluline seista oma teadmiste ja väärtuste eest ning samal ajal mõelda sellele, kuidas parandada inimlikke suhteid ning suhtlust metsasektori ja looduskaitsesektori vahel. Eesmärk peaks ju olema luua jätkusuutlik metsandussektor, mis teenib nii majandust kui ka elurikkuse kaitset Eestis.

Kasutatud kirjandus:

Weiner, D. R (1999) A Little Corner of Freedom. Russian Nature Protection from Stalin to Gorbachev. University of California Press

Parfitt, B (2024) ‘We’re Dying up Here.’ Inside BC’s Forest Industry Crisis. Mills closed, jobs gone and vanishing trees. First in a series.

Price, K. Daust, D (2025) Closer to the Brink. The State of the Forest on B.C in 2025. Sierra Club B.C. 

Kuva vähem