Kolmapäeval pidas USA president Donald Trump Davosis üle tunni aja kestnud kõne, mida maailmas pikalt oodati ja kardeti. Tänaseks on paljud avaldanud oma seisukohti. Milline see seisukoht siis on? Teada on, et Trump muudab oma seisukohti väga tihti – täna võib olla nii, homme teistmoodi. Mis hetkeseis on? Kas diil on tehtud ning kas Gröönimaa ja laias mõttes kogu Euroopa võib hetkel olla rahulik?
Hetkel võib olla rahulik tõesti, aga diili ei ole. Tõsi on, et kardeti, et võib-olla see Davosi kõne ja üldse Trumpi käik Davosis lisab veel õli tulle sellele pingele, mis siin viimastel päevadel seoses Gröönimaaga tekkis ja Trumpi varasematele ähvardustele Euroopat jällegi kaubandussõjaga ohustada, aga ta tõmbas tagasi.
Ma ei tea, mis täpselt see põhjus võis olla – kas NATO peasekretär oskas jälle mõned ilusad sõnad öelda ja näidata seda 1951. aasta lepingut Taani ja Ühendriikide vahel, mis võimaldaks Ühendriikidel oluliselt kasvatada oma sõjalist kohalolekut Gröönimaal. Kui me vaatame, mida Taani peaminister ütles oma kommentaaris, siis tema sõnul ei ole suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse üle mingisugust kompromissi võimalik leida ja Rutte ei saa pidada Taani eest kõnelusi Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mis on kõige olulisem, et vähemalt me saame täna õhtul minna rahulikumalt magama, kartmata, et homme võib olla mingisugune suurem pööre meie liitlasruumis. Selles suhtes on vähemalt hea, et see pinge on natukene maha tulnud.
Keegi ei oska vast vastata sellele küsimusele peale Trumpi enda, aga kui kauaks seda pinget on? Täna lugesin, et mingisuguseid territooriume, kui ta soovib, siis ta Gröönimaal ka saab, aga ma saan aru, et see informatsioon ei vasta ka tõele.
Mida ma Taani poolt vaadates või Taani kommentaaridest järeldan, siis jutt ei ole ikkagi sellest, et nüüd Ühendriigid peaksid saama mingisuguse osa Gröönimaast endale. Ei, ma kujutaks ette. See on pigem just nimelt sellesama lepingu alusel, mis 1951. aastal sõlmiti ning 2004. aastal uuendati Taani ja Ühendriikide vahel, mis võimaldab siis Ühendriikidel praeguse ühe sõjaväebaasi asemel sinna oluliselt rohkem luua, kui see vajadus neil on, aga territooriumi nii-öelda minekut Ühendriikide kontrolli alla – selles kindlasti seal kokkulepet ei ole.
Väga palju kiidetakse Kanada peaministri sõnavõttu, kus ta ütles, et maskid on langenud ja me näeme, kes ta on ning vana maailmakord on muutunud. Kõik on sellest vaimustuses, aga ta ei öelnud ju tegelikult mitte midagi uut. Tegelikult me teame seda kõike ju ilma selleta, et oleks seda kõva häälega välja öelnud. Mis seal nii erilist on?
Ma arvan, et eriline on see, kui hästi komponeeritud kõne see oli – see tuli õigel ajal, õigel hetkel. Kõne sisu oli ju see, et kiusajale tuleb vastu astuda. Me ei saa ju taanduda ja anda alla selle pealt, kui meid rünnatakse meie enda liitlasruumi sees ja lõhutakse seda, mis aitab meil tegelikult meie julgeolekut tagada, kaasa arvatud tegelikult ka Ühendriikide endi julgeolekut. Seetõttu Kanada üleskutse tegutseda on ju isegi olulisem selles kõnes.
Me oleme sellest aastaid rääkinud, et maailm on muutumises. Hiina mõju maailmas on survestanud läänemaailma arusaama, et me ei ole enam reeglite kehtestajad. Meil tuleb mõista, et maailmakorras on suur muutus. Ta küll ütles, et see on täielikult lagunenud. Selle üle võib veel vaielda, aga fakt on see nagu ta ise oma kõnes ütles, et Kanadal on plaan teha seda, teist ja kolmandat, kaitsekuludest kuni tehisaruni massiivselt investeerida ning olla diplomaatias aktiivne. See on tegelikult see, mida ma ootaks ka Euroopa liidritelt.
Suur oht, mida kõik poliitikud teavad, on see, et kui väga tugevalt Trumpi kritiseerida, siis ta võib ühel hetkel kogu NATO-st lahkuda ja seda peetakse tõenäoliselt veel hullemaks.
Ma arvan, et küsimus ei ole ju kritiseerimises. Küsimus on tegelikult põhimõtete eest seismises, mis sarnaselt on olulised ka Ameerika Ühendriikidele tervikuna. Trump ei ole Ameerika Ühendriigid. Jah, ta on praegu Ameerika Ühendriikide president. On veel kolm aastat, tema ametiaja esimene aasta sai just täis, aga ma usun, et see aktiivne diplomaatia, mida kindlasti tehti nii Davosis, kui tehakse jätkuvalt meie peamise liitlase Ameerika Ühendriikidega, peab kätkema endas mitte lõputut pugemist ja lootust, et selle pugemisega on võimalik saavutada mingeid tulemusi ja hoida seda liitlasruumi koos, vaid tuleb käituda selliselt ja kaitsta oma põhimõtteid ning lõpuks anda ka Ühendriikidele ikkagi selge signaal, et see, mida nad teevad, töötab nende enda huvide vastu. Jääda üksinda Hiina vastu ei ole kindlasti Ameerika Ühendriikide huvides.
Davosis oli neljapäeval kohal ka Ukraina president Volodõmõr Zelenski, kes kohtus seal ühelt poolt Trumpiga – ütles, et kohtumine läks väga hästi – ja teiselt poolt kritiseeris ta ka Euroopat, öeldes, et Euroopa on jätkuvalt liiga nõrk ja teeb liiga vähe.
Ma peaks ütlema, et ma ei ole nii teravat ja kriitilist sõnavõttu Zelenski puhul varem märganud just nimelt Euroopa liitlaste suunas. Mõnes mõttes tundsin isegi veidikene ülekohut, sest olgem ausad – viimase aasta-pooleteise jooksul on ikkagi just Euroopa riigid, peaasjalikult Põhjala, Balti, Saksamaa ja mitmed teised riigid, olnud ju Ukraina peamised toetajad sõjalises ja majanduslikus plaanis.
Euroopa Liit alles otsustas 90 miljardit eurot Ukrainale eraldada, aga ta tõi oma kõnes välja selle, et me ikkagi oleme liiga aeglased, liiga mugavad ja meie tähelepanu on hajunud. Me räägime Gröönimaast ajal, kui me peame rääkima sellest, kuidas aidata Ukraina elanikke praegu külmuvates linnades ja kuidas aidata Ukrainal selles sõjas ellu jääda, et seda tähelepanu ei ole.
Ta tõi teise näite, et kui Iraani režiim siin alles mõned nädalad tagasi uputas rahva ülestõusu verre – massiivselt kümned tuhanded hukkunud – siis mida tegi Euroopa? Me ei suuda isegi Islami revolutsioonilist kaardiväge sanktsioneerida terroriorganisatsiooniks ja seal tekib see frustratsioon. Ma loodan, et Davosis ja need, kes Zelenski kõnet kuulasid, ikkagi mõistavad, mis on meie jaoks kõige olulisem prioriteet – see on Ukraina aitamine.
Samas ta ütles, et kohtumine Trumpiga läks väga hästi. Kas see tähendab lihtsalt, et ta on selliseid uusi diplomaatilisi võtteid suheldes Ameerika Ühendriikide presidendiga õppinud või võib see tõesti tähendada, et see läks hästi?
Ta on suhelnud Ameerika Ühendriikide presidendiga juba väga pikka aega ja terve see aasta on ju otsitud võimalust, kuidas selles sõjas ikkagi jõuda mingisuguse lahenduseni ehk õiglase ja kestliku rahuni. Samas ta ju selles kõnes tõi välja, et Maduro võeti kinni Venezuela presidendina, aga Putin on ikka vabaduses. Sõjakurjategija Putin on ikka vabaduses. Nii et ta andis väga selge vihje, mida ta arvab Venemaa diktaatorist.
Toimetaja: Johanna Alvin
Allikas: "Ringvaade", intervjueeris Marko Reikop
Kommentaarid
Postita kommentaar