MeMoMu_SL_036 ALLAR JÕKS: EESTIS ON VASTUTAJAD ÄRA KADUMAS
/.../
Jõks ütleb, et üks küsimus on sellise projekti puhul veel: huvitav oleks teada, mida teevad Euroopa Liidu rahastajad, kui saavad teada, mis siin toimub.
*
*
Allar Jõks: Eestis on vastutajad ära kadumas
Liina Laks
majandusajakirjanik
22. detsember 2025, 00:00
* Kikepera soostamisprojekt paljastab riigi ja eraomanike vahelised pinged metsaküsimustes.
* Allar Jõks kritiseerib ideoloogilist ökoloogiat ja Eesti rohepöörde topeltstandardeid.
Soraineni advokaadibüroo partner Allar Jõks esindab metsaomanikke ühes viimase aja tulisemas kohtuvaidluses, kus tuleb selgeks vaielda, mida riik tohib looduskaitse kattevarju all teha ja mida mitte. Kuid Jõksi hinnangul on see vaid üks näide, et Eestis on võtnud maad olukord, kus võim on koondunud niinimetatud kuuenda kolonni kätte.
Kohe ette ära: Allar Jõks võttis kaitsta maaomanikud, kellele kuulub metsatükk täpselt keset Kikepera kaitseala, mida nüüd tahetakse – oleneb, kelle sõnavara kasutada – kas uputada või taassoostada. Kaardi peal on näha, et kaebajate mets on seal väike saareke keset suurt soostamisala, ja omanikud pole nõus, et nende kinnistu ümber hakatakse kraave kinni ajama. Soraineni büroo oli ka see, kellelt riigikantselei tellis palju poleemikat tekitanud uuringu metsaomanikele kehtestatud piirangute põhiseaduspärasuse kohta. Kuid Jõksi arvates on Eestis suurem probleem hoopis niinimetatud kuuenda kolonni teke ja vastutuse hajumine poliitikute-ametkondade seas, sest see ohustab demokraatiat. Kikepera on tema hinnangul vaid üks markantne näide paljudest.
«Kikepera on hea näide küsimaks, kui kaugele oleme valmis looduse kaitsmise sildi all ajas tagasi minema? Ma ei räägi sellest, et karudele ja huntidele me juba loome muinasaegseid tingimusi. Arvatakse, et mis see metsa ujutamine ikka teeb. Aga Kikepera on 35 ruutkilomeetri suurune, see on 3500 hektarit, Pärnu linna suurune ala. Kinni plaanitakse ajada 146 kilomeetrit kraave. Uputada kavatsetakse ulatuslik ala, kuigi Kikepera metsade inventuuri järgi on seda peetud vajalikuks või kaalumisväärseks üksnes 9 ala puhul 450st!» räägib Jõks.
«Toon võrdluse – andku Postimehe lugeja andeks. Olen nõukogude ajal üles kasvanud ja koolis käinud. Meenub, millise õhinaga üritati Venemaal jõgesid teistpidi voolama panna. See ei ole nali, aga kaebajatele, kes kurtsid, et projektiga kaasneb negatiivne mõju nende kinnistule, lubati vajaduse korral maatükil kraavid teistpidi jooksma panna,» sõnab Jõks.
Kikepera on Jõksi sõnul hea näide, kuidas Eestis seadused ühtedele järsku kehtivad, aga teistele mitte, ja nõnda see ei peaks olema.
«Kikeperas toimuv on (riigis kehtivate) topeltstandardite märk. Kui eraomanik tahab rajada oma maale midagi suuremat, siis on vaja läbida kadalipp: kooskõlastused, keskkonnamõjude hindamine, erinevad loamenetlused. Aga kui riik soovib lammutada maaparandussüsteemid, millega kaasneb kahju linnustikule ja metsataimestikule, siis need nõuded ei kohaldu.»
Jõks nimetab 2025. aastat ärkamisaastaks. «Ühiskonnas on tekkinud tervitatav arutelu, kuidas suhtuda rohepöördesse ja looduskaitsesse – mitte ainult Eestis, vaid maailmas laiemalt.»
Jõksi sõnul võib näha kahte koolkonda. «Klassikaline keskkonnakaitse keskendub reostuse ennetamisele ja loodusvarade säästmisele olemasoleva majandus- ja poliitilise süsteemi raamides ehk asetab esmakohale inimese vajadused.»
Teist koolkonda nimetab Jõks ideoloogiliseks ökoloogiaks. Tegu on maailmavaatega, mis püüab ökoloogiliste põhimõtete nimel ümber kujundada ühiskonna väärtusi, institutsioone ja võimusuhteid. «Ideoloogilise ökoloogiaga kaasnevad ebamõistlike ja üle jõu käivate kohustuste võtmine, mille tulemusena kasvaks eestimaalaste vaesusesse langemise risk ja väheneks konkurentsivõime. See ei tagaks eesti rahvuse säilimist ning oleks vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtete ja rahvuslike huvidega. Eesti ametnikud ja otsustajad, kes leppisid kokku ELi maakasutuse ja metsanduse kliimaeesmärgi nii optimistlikult, et Eesti peab kulutama trahvile mitusada miljonit eurot, lähtusid tõenäoliselt ideoloogilisest ökoloogiast. Või siis oli teejuhiks rumalus.»
Ideoloogilise ökoloogia näitena toob Jõks tasaarengu narratiivi. «See on arusaam, et majanduskasv pole oluline, loodus on. Ideoloogilised ökoloogid peavad ideoloogiat olulisemaks kui inimese huvi,» sõnab Jõks.
«Seda teist koolkonda näeme väga selgelt Eestis. Eesti ühiskonna toimimise valemist hääletatakse välja põhiseadus. Öeldakse, et looduskaitse peavad kinni maksma ainult omanikud. See on kultuuride sõda ja siin on kaotajaks ühiskond,» sõnab Jõks. Selles sõjas on Jõks põhiseaduskultuuri poolel. «Eestis peaks põhiseadus olema kõigi otsuste algus- ja lõpp-punkt. Tegu on ühiskondliku kokkuleppega, miks me siin oleme ja kuidas Eesti asju ajame.» Talle on vastuvõetamatu, et ühiskondliku aruteluta tehakse looduskaitse ja looduse taastamise sildi all pagan teab mida. «Kikeperas saigi kaebus esitatud sellepärast, et kaitsta metsa nende eest, kes tahtsid metsa kaitsmise sildi all metsa kahjustada,» ütleb Jõks.
Tema sõnul on tänuväärne, et kohus andis esialgse õiguskaitse ja Kikeperas ei tohi töid teha enne, kui asi on kohtus selgeks vaieldud. Kui esialgset õiguskaitset ei oleks, muutuks kaebus mõttetuks. Isegi võidu korral oleks 60–70-aastane mets kahjustatud ja läheks sama palju aega, et mets taastuks.
Jõks rõhutab, et taassoostamine pole ju iseenesest halb, kui seda tehakse õiges kohas. Eestis on küll näiteid, kus loodust taastatakse edukalt. Näiteks vanad turbamaardlad ja mahajäetud karjäärid. Neid töid saab kokku võtta sõnadega, et kõik on rahul. Aga Kikepera vastu on suur osa avalikkust ning ka kohalik kogukond. Raske on mõistlikule inimesele selgitada, miks peaks hävitama nõukogude ajal loodud maaparandussüsteemi ja üle ujutama metsa. Kas Eestis napib taastamist ootavaid tööstusmaastikke?» küsib Jõks.
«Üks põhjus, miks käib «metsasõda», on kasin teadlikkus ja sellest võrsunud nigel usaldus. Avalikkusel on raske võtta kaalutletud seisukohta ühe või teise väite õigsuses, sest puudub usaldusväärne teave,» ütleb Jõks. Ta toob näitena, et Kikepera projekti kasulikkuses on Tartu Ülikool ja Maaülikool erineval seisukohal. «Keda uskuda? Tartu Ülikool toetab seda projekti, aga on ka projektis osaline, Maaülikool seevastu andis hävitava hinnangu.»
Jõks ütleb, et selles loos joonistub välja Eestile tavapärane muster, kus asjaosalisi on palju, aga kui asjad halvaks lähevad, tuleb tegelikku otsustajat ja tegelikku vastutajat tikutulega otsida. Kaebajad ei saanud aru, kelle algatusel ja vastutusel hakatakse nende kinnistut ümbritsevat Kikepera kaitseala üle ujutama. Info jagamise koosolekuid korraldas Tartu Ülikool, nõusolekut kaebajate kinnistul tegutsemiseks küsis Eestimaa Looduse Fond.
Ühtegi menetlust, kus kaebajad oleksid olnud kaasatud ja kus neile oleks tutvustatud projektiga seotud uuringuid ning meetmeid, mis aitaksid vältida tekkida võivat negatiivset mõju, ei korraldatud. «Kaebuse esitasime keskkonnaameti vastu, kuna ta on Kikepera kaitseala valitseja ja tema teadmisel ja heakskiidul see projekt toimub. Eks nüüd kohtumenetluses tuleb neid asju selgitama hakata,» sõnab Jõks.
Jõksi sõnul iseloomustab looduse kaitsel toimuv mustrit, kus võim koondub Toompea asemel aina enam ametnike kätte. Need on inimesed, keda on nimetatud meedias teinekord ka kuuendaks kolonniks.
«Õiguslike rikkumiste rohkus Kikeperas tõstatab küsimuse, kas taassoostamiseks on olemas piisavalt selge õiguslik regulatsioon. Ja siin peaks vaatama Toompea suunas. Arvan, et tegu on sellise olukorraga, kus eri osapoolte ärakuulamine riigikogu keskkonnakomisjonis on möödapääsmatu,» sõnab Jõks.
Jõks ütleb, et üks küsimus on sellise projekti puhul veel: huvitav oleks teada, mida teevad Euroopa Liidu rahastajad, kui saavad teada, mis siin toimub.
Kommentaarid
Postita kommentaar