KIVT_008 _ KUMARI IMEDEMAA VARJUTEATER: Prokurör on veendunud, et seksiretkel viibinud pereisad vägistasid alaealise neiu. Kohus mõistis nad õigeks _ Eesti Ekspress 12.07.2023 / Teedeni Sekspress 07.11.2026
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120211172/prokuror-on-veendunud-et-seksiretkel-viibinud-pereisad-vagistasid-alaealise-neiu-kohus-moistis-nad-oigeks
Kohus otsust avalikkusele alaealise kaitseks pikemalt ei põhjenda
Kui kohus mõistab vägistajad õigeks, pole tegu ja justkui pole ka ohvrit. Pole tema valu ega hirmu. Aga need on. Tänavu on juba 114 vägistamise ohvrit.
_____________________________________________________
Ta pole veel täiskasvanu, kuid jääb ööklubis lõbutsedes silma kahele pereisale, kes on seal „seksiretkel“. Nad annavad tüdrukule uimastit, viivad ta ühe mehe emakoju teisele korrusele.
Ja vägistavad. Kordamööda.
Ja vägistavad. Kordamööda.
/.../
Kohtuasi oli alaealise kaitseks kinnine ja sisuliselt sellest rääkida ei tohi. Kohtuotsuses on avalikustatud vaid meeste nimed. Erandlikuks teeb juhtumi, et üks meestest saab riigilt ligi 12 000 eurot valuraha, sest istus seitse kuud asjata vahi all. Teine saab karistada vaid narkootilise aine, MDMA omamise ja tüdrukule andmise eest.
/.../
*
#KumariImedemaaVarjuteater #GentlemenFromEstonia #ToomasLiiva #DonArmandoKommipood #ErioperatsioonWegebau #MartinAndVendelpommDoKirbla #CabaretLeCiel #KirblaMäluInstituut #ArmandismiohvriteMuuseum #ÜldineHüvang #SuurPluss #Lääneranna #PisaraidEiUsu #Meestemoemuuseum #EndelLeppFashionHouse #UneSaisonEnEnfer #RoosadVuplidJalga #Ämblikutädiööklubi #PiinlikOlukord #SarvikpütiKättemaks #PostitantsukonnGruppMeediakontsern #LendabMesipuuPoole #HowToExplainADeadHareToKajaLotman #WhoTheFuckIsJanarSõber #PLAYBUNNY112026 #MEEZ112026
*
Liputha Jamantell’s endlessly stylish, non-linear and infinitely quotable SUMMER IN KIRBLA is a modern masterpiece, featuring a killer soundtrack and an all-star cast whose characters have become practically ingrained into contemporary culture. I mean, who doesn’t love a Big Terra Maritima Burger or a $5 birdmilkshake? The film is one of, if not the, definitive movie of the 2020’s. Starring Aivar Vendelpomm, Musjöö Liblikas, Don A. Mustvunts, Kalle Mõisaköis, Villy Lopermann, Kürvo Vari, Kaja Lotwoman, Lingas Hõõruja, Kaie Viles, Endel Lepp, and Viive Kaplan. Oh, and Kumari Vaim. (As herself.)
*
Viive Kaplani ooper „Martin Tee suvi Kirblas“ jõuab Opera Kyrbla lavale 2027. aasta 20. augustil. Enne esietendust saab ooperit inspireerinud dokumentaalfilmi 2020. aasta sündmustest Kirblas näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF
https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew
*
/.../
Kohtu esindaja ütleb Ekspressile, et see on delikaatne lugu. Mehed mõisteti õigeks, sest kohtu jaoks selles loos „isikute süüd kinnitavaid veenvaid tõendeid vägistamises esitatud pole“.
Prokurör Toomas Liiva oli see, kelle algatusel mehed vahi alla võeti. Ta oli veendunud, et mehed on süüdi. Prokuratuuril olid enda arvates kindlad tõendid. Kuid meeste õigeks mõistmine mõlemas madalamas kohtuastmes frustreerib Liivat nii, et ta loobub riigikohtusse minekust. Ta ei näe sel mõtet.
Prokurör Toomas Liiva oli see, kelle algatusel mehed vahi alla võeti. Ta oli veendunud, et mehed on süüdi. Prokuratuuril olid enda arvates kindlad tõendid. Kuid meeste õigeks mõistmine mõlemas madalamas kohtuastmes frustreerib Liivat nii, et ta loobub riigikohtusse minekust. Ta ei näe sel mõtet.
/.../
„Mõnikord võib kriminaalmenetlusele omane kõrge tõendamisstandard tunduda kannatanule ebaõiglane. Aga vähemalt sama ebaõiglane oleks see, kui riik karistaks inimesi puudulike tõendite ja kõhutunde põhjal,“ ütleb Kärner. „Sestap ongi kriminaalmenetluse tõendamisstandard „väljaspool mõistlikku kahtlust“ omamoodi riskide jaotamise mehhanism: kui justiitssüsteem eksib, siis pigem mõistetakse süüdlane õigeks kui süütu inimene süüdi. Sõna sõna vastu olukorrad ongi seetõttu kriminaalmenetluses ühed keerukamad.“
Samas tunnistab prokurör Liiva, et tänane õiguslik regulatsioon (loe: karmid karistused) tekitab teinekord olukorra, kus kohtunikul on kiusatus sõna sõna vastu olukorras mõista vägistaja pigem õigeks kui süüdi.
„Nii ongi mõneti mõistetav kohtunike otsus uskuda pigem kainet vägistajat kui tütarlast, kes vabatahtlikult on end narkouima viinud.“
Nii oleks loo alguses räägitud neiu vägistajaid oodanud süüdimõistmise korral 8–10 aastat vangistust.
Selline karistus on aga võrdne tapjale mõistetava karistusmääraga.
Ainus, mida Liiva saab selliste õigeksmõistmise puhul vägistatud naistele öelda: teatage kindlasti politseisse. Kui algab menetlus, saab ohver vähemalt tuge. Tema traumat leevendavad ohvriabi, naistearst, psühholoog.
„See on vähim, mida teha saame. Ja just seetõttu tuleb vägistamisjuhtumitest teada anda,“ sõnab Liiva.
***
Kuna sotsiaalmeedias on levitatud loos mainitud juhtumiga seotud meeste täisnimesid, siis rõhutame, et ühel kohtu all olnud isikul on nimekaim, kes pole antud juhtumiga kuidagi seotud.
Samas tunnistab prokurör Liiva, et tänane õiguslik regulatsioon (loe: karmid karistused) tekitab teinekord olukorra, kus kohtunikul on kiusatus sõna sõna vastu olukorras mõista vägistaja pigem õigeks kui süüdi.
„Nii ongi mõneti mõistetav kohtunike otsus uskuda pigem kainet vägistajat kui tütarlast, kes vabatahtlikult on end narkouima viinud.“
Nii oleks loo alguses räägitud neiu vägistajaid oodanud süüdimõistmise korral 8–10 aastat vangistust.
Selline karistus on aga võrdne tapjale mõistetava karistusmääraga.
Ainus, mida Liiva saab selliste õigeksmõistmise puhul vägistatud naistele öelda: teatage kindlasti politseisse. Kui algab menetlus, saab ohver vähemalt tuge. Tema traumat leevendavad ohvriabi, naistearst, psühholoog.
„See on vähim, mida teha saame. Ja just seetõttu tuleb vägistamisjuhtumitest teada anda,“ sõnab Liiva.
***
Kuna sotsiaalmeedias on levitatud loos mainitud juhtumiga seotud meeste täisnimesid, siis rõhutame, et ühel kohtu all olnud isikul on nimekaim, kes pole antud juhtumiga kuidagi seotud.
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120211172/prokuror-on-veendunud-et-seksiretkel-viibinud-pereisad-vagistasid-alaealise-neiu-kohus-moistis-nad-oigeks 12.07.2023, 00:00
Prokurör on veendunud, et seksiretkel viibinud pereisad vägistasid alaealise neiu. Kohus mõistis nad õigeks
Kohus otsust avalikkusele alaealise kaitseks pikemalt ei põhjenda
Kui kohus mõistab vägistajad õigeks, pole tegu ja justkui pole ka ohvrit. Pole tema valu ega hirmu. Aga need on. Tänavu on juba 114 vägistamise ohvrit.
Kirsti Vainküla
Ta pole veel täiskasvanu, kuid jääb ööklubis lõbutsedes silma kahele pereisale, kes on seal „seksiretkel“. Nad annavad tüdrukule uimastit, viivad ta ühe mehe emakoju teisele korrusele.
Ja vägistavad. Kordamööda.
Temaga on toimunud midagi koletut. Mõlemat meest ähvardab 6–15 aastat vanglas. Grupiviisiline alaealise vägistamine on Eestis võrdsustatud tapmisega.
Tänavu kevadel väljuvad neiu vägistajad nii maa- kui ringkonnakohtust õigetena. Nad pole vägistajad. Pole tõendatud, et neiu ise ei tahtnud kahe mehega seksuaalvahekorda. Kumbki meestest ei saanud ka aru, et neiu on alaealine.
Kohtuasi oli alaealise kaitseks kinnine ja sisuliselt sellest rääkida ei tohi. Kohtuotsuses on avalikustatud vaid meeste nimed. Erandlikuks teeb juhtumi, et üks meestest saab riigilt ligi 12 000 eurot valuraha, sest istus seitse kuud asjata vahi all. Teine saab karistada vaid narkootilise aine, MDMA omamise ja tüdrukule andmise eest.
Kohtu esindaja ütleb Ekspressile, et see on delikaatne lugu. Mehed mõisteti õigeks, sest kohtu jaoks selles loos „isikute süüd kinnitavaid veenvaid tõendeid vägistamises esitatud pole“.
Prokurör Toomas Liiva oli see, kelle algatusel mehed vahi alla võeti. Ta oli veendunud, et mehed on süüdi. Prokuratuuril olid enda arvates kindlad tõendid. Kuid meeste õigeks mõistmine mõlemas madalamas kohtuastmes frustreerib Liivat nii, et ta loobub riigikohtusse minekust. Ta ei näe sel mõtet.
„Ma tahaksin elada ühiskonnas, kus ühelegi naisele ega neiule ei tehtaks etteheiteid liiga lühikese seeliku või joodud veiniklaasi pärast, justkui see õigustaks vägistamist,“ sõnab Liiva.
Tartu Ülikooli naistekliiniku vanemarst-õppejõud, tunnustatud günekoloog Made Laanpere, kes andis kriminaalasjas ohvri suhtes tunnistusi, on samuti nördinud. „Kui nii selges loos pääsevad vägistajad puhtalt, mis võiks motiveerida ohvreid politseisse pöörduma?“ küsib Laanpere.
Just Laanpere ja tema kolleeg Kai Part olid need, kes seitse aastat tagasi astusid prokurör Toomas Liiva kabinetti ja hakkasid rääkima, et vaja on hakata vägistatud naisi päriselt kaitsma. Seadusesse tuleb panna punkt, et kui seksuaalvahekorraks ei saada nõusolekut, on tegemist vägistamisega.
Liiva tunnistab, et selline vaatepunkt oli tema jaoks alguses ootamatu. Esimene kohtumine dr Pardi ja Laanperega kulges emotsionaalselt. Nüüd, aastaid hiljem tunnustab prokurör Parti ja Laanperet – täpselt nii see peakski olema.
Tänaseks on nõusolekuseadus kasutusel 18s Euroopa riigis. Aasta algusest kehtib see Soomes, varsti lisandub veel kolm riiki: Norra, Šveits ja Holland. Väljaspool Euroopat kehtib nõusolekuseadus näiteks Austraalias, mitmes USA osariigis, Kanadas ja Uus-Meremaal.
Aga mitte Eestis. Praegu saab Eestis vägistajad süüdi mõista vaid siis, kui prokuratuur suudab kohtus tõendada, et ohver oli suguühte ajal abitus seisundis või kui teda võeti füüsilise vägivallaga. On prokuröri asi tõendada, et vägistatav punnis vägistamisele vastu. Või vähemalt karjus. Aga ometi on riigikohus öelnud, et on olukordi, kus vastupanu on võimatu – hirmust pole vägistatav võimeline end liigutamagi, stress surub krampi. Ta ei suuda häältki teha.
Ehk praegune seadus karistab ründajat üksnes erijuhtudel. See ei ole vastavuses Istanbuli konventsiooniga, mis võtab arvesse nõusoleku põhimõtet.
„Seega peame tulevikus küsima: kas naine andis sulle nõusoleku?“ selgitab Liiva, mida ta hakkaks kohtusaalis edaspidi vägistamise süüdistusega mehelt küsima.
Kui vastus on eitav, on tegu vägistamisega.
Selles loos polnud neiul süüdistuse järgi entusiasmi ega ka nõusolekut. Mehed hoopis ähvardasid teda, et on politseinikud. Ja kuna tüdruk oli kokaiini tarvitanud, oli hirm see, mis ta meestele allutas. Tüdruk teadis, et kokaiin viiks ta enda kinni.
Liiva ei suutnud tõendada, et mehed võtsid tüdrukut vägisi. Ja see närib teda.
„Iga vägistamisjuhtumi tulemusel on üks katkine naine ühiskonnas juures ning seda ei muuda seadusemuudatuse ega tõendamisläve muutmisega,“ ütleb Liiva.
Kai Part on nõus, et karistuse pikkus polegi kõige tähtsam. „Eelkõige on vaja vägistatud inimesele anda kindlustunne – öelda, et sinu nõusolek seksiks ja ka tervis on tähtis ja riik seisab selle eest.“
Laanperele jääb see juhtum sügavalt hinge, sest tema selle neiu ka Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses (SAK) vastu võttis.
„Nad sundisid teda „suhu võtma“ ja ejakulatsioonil irvitasid, et „jätame autogrammi“. Tüdruk nuttis ja nad naersid, et „jube mõnus on keppida nutvat tüdrukut“. Nad sundisid teda ütlema, et see kõik meeldib talle,“ vahendab Laanpere alaealise ohvri juttu talle. „Küsimus pole ju ainult õiglustundes. Sellel seksuaalrünnakul olid väga tõsised vaimse tervisega seotud tagajärjed, mida õigeksmõistev otsus kindlasti süvendas. On hästi teada, et seksuaalvägivald on kõigist vägivallaliikidest kõige rohkem just seotud tervisehäiretega.“
Arstid näevad, et Eestis vohab täielik karistamatus – ainult seitse protsenti vägistajatest kasutavad kondoomi. See tähendab, et vägistatud naistel on oht nakatuda suguhaigustesse (klamüüdia, gonorröa), samuti B-hepatiiti ja HIVi või soovimatult rasestuda.
Arstidena on nad näinud, et vägistatud naised, sealhulgas need, kes kohtust õigust ei saa, võivad teha enesetapu.
„Kui inimene tunneb, et riik ei tulnud talle appi ega seisnud tema eest, siis see kahjustab inimest edasi. Ollakse tihti haiguslehel, trauma kahandab töövõimet,“ teab Part. Ta soovib, et vägivaldne käitumismuster ei kanduks põlvest põlve, vaid saaks kohtus õiglase hinnangu. Nad näevad SAK-sse pöördunud noorte naiste näitel, et vägistajate „karjäär“ saab tihti alguse juba teismeeas.
Tänavu 25. juuni seisuga on politsei registreerinud 114 vägistamise kuritegu. Mullu registreeriti selliseid juhtumeid 152 ja tunamullu 186. Need on juhtumid, mille puhul algatati kriminaalmenetlus. Aga kui palju tegelikult naisi pimedates nurkades vägistatakse, ei tea keegi. Made Laanpere sõnul ei pöördu enamik naisi pärast vägistamist kuhugi. Euroopa Liidus annab vägistamisest teada keskmiselt iga viies, Eestis aga iga kümnes naine.
„Miks? Sest riik ei paku kaitset. Iga ohver, naine või mees, kes praegu üldse kuhugi pöördub, ületab kõik oma hirmud, on mingis mõttes ülijulge inimene. Ja tal peab olema toetusvõrgustik,“ sõnab Laanpere.
Kaks korda jäi väheks
2021. aasta septembris joodab mitme lapse isa noore naise täis ja paneb tema napsu sisse korgijooki. Neiul tekivad tasakaaluhäired, ta muutub uimaseks, aeglaseks ja täiesti abituks. Mees vägistab teda. Neiu keha tahaks vastu punnida, aga jõudu pole.
Ta ei suuda end liigutada. Mees on tugev, sitke spordimees, kelle kohta annab otsingumootor eeskujulikke tulemusi spordis. Ta vägistab neiu kaks korda, kolmas kord ebaõnnestub. Mehe seksisoovist jäävad naise reitele ja põlvele verevalumid. See mees on ka varem vägistamise eest süüdi mõistetud, ka siis juhtus kõik samamoodi – enne vahekorda uimastas ta neiu.
Maakohus mõistab mehe süüdi, seitsmeks aastaks ja kuueks kuuks reaalselt vanglasse. Kuid ringkonnakohus mõistab õigeks. Pole tõendeid, et neiu ei soovinud vahekorda! Kannatanu jutt pole usutav.
Prokuratuur ei jäta jonni ja kaebab otsuse kõige kõrgema astme kohtusse. Oli ju tõendatud uimastamine!
Tänavu juunis tühistas riigikohus vägistaja õigeks mõistmise. Aga asi pole sellega läbi. Vägistamist ja karistuse suurust hakkab arutama teine kohtukoosseis. Ohver, kaunis noor naine, ei saa niipea rahu. Kaks aastat tema elust on möödunud kohtus enda eest võideldes. Ja see jätkub.
Liiva on nõus, et õigussüsteem võiks kannatanut rohkem säästa.
Nii prokurör kui naistearstid näevad, kuidas vägistamise ohver satub aastateks ka justkui ise uurimise alla.
Ohver peab andma analüüse, tegema ekspertiise ja protseduure, rääkima hulgale ametnikele ja uurijatele ikka ja jälle, mis temaga tehti. Mida tehti. Kuidas tehti. Üksikasjadest. Nendest, mida tahaks ammu unustada.
Vägistaja endaga tihti ühendust ei võetagi, samal ajal kui ohvril hekseldatakse läbi kogu minevik – äkki ikkagi andis naine ise kuidagi vägistamiseks põhjuse?
Seda näevad ka Part ja Laanpere, kes SAK eestvedajatena neid ohvreid ise kuulavad.
Nad teavad, et ikka veel kardab vägistatu, et äkki andis ta ise kuidagi põhjust enda vägistamiseks. Oli ise purjus? Käitus meelalt?
„Ka ühiskond peab teda süüdlaseks – sul ju oli lühike kleit, olid purjus, läksid mehega kaasa. See viib sageli enesesüüdistuseni. Kuid kelle oma on siin süü?“ küsib Part.
Laanpere imestab, et kui kedagi tapetakse või röövitakse, ohvrit ei süüdistata, aga vägistamise ohver on justkui ka ise veidi süüdi.
„Ei ole mitte kunagi ohver ise süüdi!“ rõhutab ka Liiva, kes teab, kuidas üks vägistamises süüdistatud mees võttis uurija juuresolekul taskust raharulli ja luges sealt oma ohvrile rahatähti. Ta käsitles oma ohvrit prostituudina.
„Tihti lähevad vägistatud naised politseisse, sest nende väärikust on alandatud. Neid on koheldud kaltsuna. Et neilt ei küsitud nõusolekut,“ võtab Liiva kokku kogu vägistamise kuriteo tuuma.
Naise nõusoleku küsimine teeb mõnele mehele nalja. Liiva on juba kuulnud, kuidas vägistamise süüdistusega mees kohtus praalis: „Kas ma pean notari juurest paberi võtma?“
Liiva, kes on abikaasa, isa ja ka vanaisa, tõdeb, et see on piinlik.
Aga kahjuks valdav liiga paljude mõttemaailmas.
Süütuse presumptsioon
Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner selgitab, et ka nendes riikides, kus vägistamise koosseisu sõnastust on muudetud, ei ole sõna sõna vastu olukordade menetlemine lihtne.
„Samuti võib esmapilgul tunduda ahvatlev mõte asetada tõendamiskoormus kahtlustatavale: tõendagu tema, et partner oli nõus. Esiteks tuleneb põhiseaduses sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttest, et riik peab tõendama kahtlustatava süüd, mitte kahtlustatav enda süütust.“
Samuti ei mõista Kärner, kuidas inimene suudaks sõna sõna vastu olukorras teise poole nõusolekut tõendada. „See oleks võimalik ilmselt vaid siis, kui kahtlustatav oleks sündmust filminud või muul moel jäädvustanud.“
Ka ametnikud ministeeriumis mõistavad ohvrite pahameelt, kui nende ründaja pääseb karistuseta.
„Mõnikord võib kriminaalmenetlusele omane kõrge tõendamisstandard tunduda kannatanule ebaõiglane. Aga vähemalt sama ebaõiglane oleks see, kui riik karistaks inimesi puudulike tõendite ja kõhutunde põhjal,“ ütleb Kärner. „Sestap ongi kriminaalmenetluse tõendamisstandard „väljaspool mõistlikku kahtlust“ omamoodi riskide jaotamise mehhanism: kui justiitssüsteem eksib, siis pigem mõistetakse süüdlane õigeks kui süütu inimene süüdi. Sõna sõna vastu olukorrad ongi seetõttu kriminaalmenetluses ühed keerukamad.“
Samas tunnistab prokurör Liiva, et tänane õiguslik regulatsioon (loe: karmid karistused) tekitab teinekord olukorra, kus kohtunikul on kiusatus sõna sõna vastu olukorras mõista vägistaja pigem õigeks kui süüdi.
„Nii ongi mõneti mõistetav kohtunike otsus uskuda pigem kainet vägistajat kui tütarlast, kes vabatahtlikult on end narkouima viinud.“
Nii oleks loo alguses räägitud neiu vägistajaid oodanud süüdimõistmise korral 8–10 aastat vangistust.
Selline karistus on aga võrdne tapjale mõistetava karistusmääraga.
Ainus, mida Liiva saab selliste õigeksmõistmise puhul vägistatud naistele öelda: teatage kindlasti politseisse. Kui algab menetlus, saab ohver vähemalt tuge. Tema traumat leevendavad ohvriabi, naistearst, psühholoog.
„See on vähim, mida teha saame. Ja just seetõttu tuleb vägistamisjuhtumitest teada anda,“ sõnab Liiva.
***
Kuna sotsiaalmeedias on levitatud loos mainitud juhtumiga seotud meeste täisnimesid, siis rõhutame, et ühel kohtu all olnud isikul on nimekaim, kes pole antud juhtumiga kuidagi seotud.
Lükkame müüdid ümber
Elise Rohtmets, Feministeeriumi huvikaitse spetsialist
Nõusolekuseaduse kohta on meil veel käibel müüte. Esimene neist on see, et nõusolekupõhine vägistamisdefinitsioon tooks endaga kaasa süütuse presumptsiooni kaotamise. See pole tõsi ja on tõenäoliselt tõukunud sõnastusest, et edaspidi on suurem fookus süüteo toimepanijal.
Selle all mõeldakse tegelikult seda, et entusiastliku nõusoleku puudumine seksiks on piisav, et pidada toimunut vägistamiseks. See nihutab vägistamise kui teo fookuse küsimuselt, mida tegi ohver, et vastu hakata, või miks ta ei suutnud vastu hakata, teo toimepanija poole, et kuidas süüdistatav kindlaks tegi, et ohver soovis temaga seksida. See nihe on täiesti võimalik ka nii, et kohtu, prokuratuuri ja kaitse rollid jäävad samaks – on ju nõusolekuseadusega Euroopa riigid samuti õigusriigid, kus süütuse presumptsioon kehtib. Teisisõnu, tegemist on materiaalõigusliku, mitte menetlusõigusliku muudatusega.
Teine müüt on, et entusiastlik nõusolek tuleb seaduses kindlasti defineerida kas suulise või kirjaliku nõusolekuna. See pole tõsi. Nõusolek saab olla nii verbaalne kui mitteverbaalne. Näiteks saab muu hulgas entusiastlikuks nõusolekuks lugeda, kui inimene vabast tahtest teist kutsuvalt puudutab või teist enda keha puudutama suunab. Kontekst on siin määrav! Kui keegi ütleb nuga kõril „jah!“, siis pole see nõusolek. Samuti ei saa anda vabast tahtest nõusolekut tugeva joobe puhul.
Soovitan rõhutada veel kaht aspekti. Esiteks, et materiaalõiguslikul muudatusel üksinda on vähe jõudu, et pilti oluliselt muuta – ka nõusolekuseadusega on võimalik ohvrit halvasti kohelda, kui muudatuse tuumast aru ei saada. Vägistamise definitsiooni muutmine selliseks, nagu mõistab seda valdav enamik inimesi juba praegu, on üks oluline meede. Sisuline avalik diskussioon ongi hädavajalik! Näiteks Soomes ja Rootsis on koos nõusolekuseaduse vastuvõtmisega muudetud ka teiste seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude definitsioone, toimunud on nii avalikud teavituskampaaniad kui ka õigussüsteemis töötavate spetsialistide koolitamine.
Islandilt on näiteks selline õppetund, et seal ei õnnestunud seaduse tegijatel eraldada ressursse põhjalikuks koolitamiseks ja seetõttu hinnatakse muudatuse mõju pisemaks, kui see oleks võinud olla, kuid sellele vaatamata on prokurörid märganud positiivseid muutusi. Näiteks asjaolude väljaselgitamisel uuritakse, kuidas tehti kindlaks inimese nõusolek seksida, aga mitte, kuidas ohvri tahe murti: „Jah tähendab jah“ on olemuslikult erinev „ei tähendab ei-st“.
Enamikus Euroopa riikides on nõusolekupõhisele seksuaalvägivalla käsitlusele üleminek käinud peaaegu identse mustri järgi, näiteks on juristkonna esialgne skepsis täiesti normaalne nähtus, sest ettevaatlikkus on osa nende tööst.
Prokurör on veendunud, et seksiretkel viibinud pereisad vägistasid alaealise neiu. Kohus mõistis nad õigeks
Kohus otsust avalikkusele alaealise kaitseks pikemalt ei põhjenda
_____________________________________________________
_____________________________________________________
Ja vägistavad. Kordamööda.
Temaga on toimunud midagi koletut. Mõlemat meest ähvardab 6–15 aastat vanglas. Grupiviisiline alaealise vägistamine on Eestis võrdsustatud tapmisega.
Tänavu kevadel väljuvad neiu vägistajad nii maa- kui ringkonnakohtust õigetena. Nad pole vägistajad. Pole tõendatud, et neiu ise ei tahtnud kahe mehega seksuaalvahekorda. Kumbki meestest ei saanud ka aru, et neiu on alaealine.
Kohtuasi oli alaealise kaitseks kinnine ja sisuliselt sellest rääkida ei tohi. Kohtuotsuses on avalikustatud vaid meeste nimed. Erandlikuks teeb juhtumi, et üks meestest saab riigilt ligi 12 000 eurot valuraha, sest istus seitse kuud asjata vahi all. Teine saab karistada vaid narkootilise aine, MDMA omamise ja tüdrukule andmise eest.
Kohtu esindaja ütleb Ekspressile, et see on delikaatne lugu. Mehed mõisteti õigeks, sest kohtu jaoks selles loos „isikute süüd kinnitavaid veenvaid tõendeid vägistamises esitatud pole“.
Prokurör Toomas Liiva oli see, kelle algatusel mehed vahi alla võeti. Ta oli veendunud, et mehed on süüdi. Prokuratuuril olid enda arvates kindlad tõendid. Kuid meeste õigeks mõistmine mõlemas madalamas kohtuastmes frustreerib Liivat nii, et ta loobub riigikohtusse minekust. Ta ei näe sel mõtet.
__________________________________________________________________
SÜÜDISTAJA VÕITLUS: Prokurör Toomas Liiva ei suutnud kohtus tõendada, et alaealine neiu ei soovinud ise kahe mehega seksuaalset vahekorda. „Ma tahaksin elada ühiskonnas, kus ühelegi naisele ega neiule ei tehtaks etteheiteid liiga lühikese seeliku või joodud veiniklaasi pärast, justkui see õigustaks vägistamist,“ sõnab Liiva.
Tartu Ülikooli naistekliiniku vanemarst-õppejõud, tunnustatud günekoloog Made Laanpere, kes andis kriminaalasjas ohvri suhtes tunnistusi, on samuti nördinud. „Kui nii selges loos pääsevad vägistajad puhtalt, mis võiks motiveerida ohvreid politseisse pöörduma?“ küsib Laanpere.
Just Laanpere ja tema kolleeg Kai Part olid need, kes seitse aastat tagasi astusid prokurör Toomas Liiva kabinetti ja hakkasid rääkima, et vaja on hakata vägistatud naisi päriselt kaitsma. Seadusesse tuleb panna punkt, et kui seksuaalvahekorraks ei saada nõusolekut, on tegemist vägistamisega.
Liiva tunnistab, et selline vaatepunkt oli tema jaoks alguses ootamatu. Esimene kohtumine dr Pardi ja Laanperega kulges emotsionaalselt. Nüüd, aastaid hiljem tunnustab prokurör Parti ja Laanperet – täpselt nii see peakski olema.
Tänaseks on nõusolekuseadus kasutusel 18s Euroopa riigis. Aasta algusest kehtib see Soomes, varsti lisandub veel kolm riiki: Norra, Šveits ja Holland. Väljaspool Euroopat kehtib nõusolekuseadus näiteks Austraalias, mitmes USA osariigis, Kanadas ja Uus-Meremaal.
Aga mitte Eestis. Praegu saab Eestis vägistajad süüdi mõista vaid siis, kui prokuratuur suudab kohtus tõendada, et ohver oli suguühte ajal abitus seisundis või kui teda võeti füüsilise vägivallaga. On prokuröri asi tõendada, et vägistatav punnis vägistamisele vastu. Või vähemalt karjus. Aga ometi on riigikohus öelnud, et on olukordi, kus vastupanu on võimatu – hirmust pole vägistatav võimeline end liigutamagi, stress surub krampi. Ta ei suuda häältki teha.
Ehk praegune seadus karistab ründajat üksnes erijuhtudel. See ei ole vastavuses Istanbuli konventsiooniga, mis võtab arvesse nõusoleku põhimõtet.
„Seega peame tulevikus küsima: kas naine andis sulle nõusoleku?“ selgitab Liiva, mida ta hakkaks kohtusaalis edaspidi vägistamise süüdistusega mehelt küsima.
Kui vastus on eitav, on tegu vägistamisega.
Liiva ei suutnud tõendada, et mehed võtsid tüdrukut vägisi. Ja see närib teda.
„Iga vägistamisjuhtumi tulemusel on üks katkine naine ühiskonnas juures ning seda ei muuda seadusemuudatuse ega tõendamisläve muutmisega,“ ütleb Liiva.
Kai Part on nõus, et karistuse pikkus polegi kõige tähtsam. „Eelkõige on vaja vägistatud inimesele anda kindlustunne – öelda, et sinu nõusolek seksiks ja ka tervis on tähtis ja riik seisab selle eest.“
Laanperele jääb see juhtum sügavalt hinge, sest tema selle neiu ka Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses (SAK) vastu võttis.
„Nad sundisid teda „suhu võtma“ ja ejakulatsioonil irvitasid, et „jätame autogrammi“. Tüdruk nuttis ja nad naersid, et „jube mõnus on keppida nutvat tüdrukut“. Nad sundisid teda ütlema, et see kõik meeldib talle,“ vahendab Laanpere alaealise ohvri juttu talle. „Küsimus pole ju ainult õiglustundes. Sellel seksuaalrünnakul olid väga tõsised vaimse tervisega seotud tagajärjed, mida õigeksmõistev otsus kindlasti süvendas. On hästi teada, et seksuaalvägivald on kõigist vägivallaliikidest kõige rohkem just seotud tervisehäiretega.“
Arstidena on nad näinud, et vägistatud naised, sealhulgas need, kes kohtust õigust ei saa, võivad teha enesetapu.
„Kui inimene tunneb, et riik ei tulnud talle appi ega seisnud tema eest, siis see kahjustab inimest edasi. Ollakse tihti haiguslehel, trauma kahandab töövõimet,“ teab Part. Ta soovib, et vägivaldne käitumismuster ei kanduks põlvest põlve, vaid saaks kohtus õiglase hinnangu. Nad näevad SAK-sse pöördunud noorte naiste näitel, et vägistajate „karjäär“ saab tihti alguse juba teismeeas.
Tänavu 25. juuni seisuga on politsei registreerinud 114 vägistamise kuritegu. Mullu registreeriti selliseid juhtumeid 152 ja tunamullu 186. Need on juhtumid, mille puhul algatati kriminaalmenetlus. Aga kui palju tegelikult naisi pimedates nurkades vägistatakse, ei tea keegi. Made Laanpere sõnul ei pöördu enamik naisi pärast vägistamist kuhugi. Euroopa Liidus annab vägistamisest teada keskmiselt iga viies, Eestis aga iga kümnes naine.
„Miks? Sest riik ei paku kaitset. Iga ohver, naine või mees, kes praegu üldse kuhugi pöördub, ületab kõik oma hirmud, on mingis mõttes ülijulge inimene. Ja tal peab olema toetusvõrgustik,“ sõnab Laanpere.
Kaks korda jäi väheks
2021. aasta septembris joodab mitme lapse isa noore naise täis ja paneb tema napsu sisse korgijooki. Neiul tekivad tasakaaluhäired, ta muutub uimaseks, aeglaseks ja täiesti abituks. Mees vägistab teda. Neiu keha tahaks vastu punnida, aga jõudu pole.
Ta ei suuda end liigutada. Mees on tugev, sitke spordimees, kelle kohta annab otsingumootor eeskujulikke tulemusi spordis. Ta vägistab neiu kaks korda, kolmas kord ebaõnnestub. Mehe seksisoovist jäävad naise reitele ja põlvele verevalumid. See mees on ka varem vägistamise eest süüdi mõistetud, ka siis juhtus kõik samamoodi – enne vahekorda uimastas ta neiu.
Maakohus mõistab mehe süüdi, seitsmeks aastaks ja kuueks kuuks reaalselt vanglasse. Kuid ringkonnakohus mõistab õigeks. Pole tõendeid, et neiu ei soovinud vahekorda! Kannatanu jutt pole usutav.
Prokuratuur ei jäta jonni ja kaebab otsuse kõige kõrgema astme kohtusse. Oli ju tõendatud uimastamine!
Tänavu juunis tühistas riigikohus vägistaja õigeks mõistmise. Aga asi pole sellega läbi. Vägistamist ja karistuse suurust hakkab arutama teine kohtukoosseis. Ohver, kaunis noor naine, ei saa niipea rahu. Kaks aastat tema elust on möödunud kohtus enda eest võideldes. Ja see jätkub.
Liiva on nõus, et õigussüsteem võiks kannatanut rohkem säästa.
Nii prokurör kui naistearstid näevad, kuidas vägistamise ohver satub aastateks ka justkui ise uurimise alla.
Ohver peab andma analüüse, tegema ekspertiise ja protseduure, rääkima hulgale ametnikele ja uurijatele ikka ja jälle, mis temaga tehti. Mida tehti. Kuidas tehti. Üksikasjadest. Nendest, mida tahaks ammu unustada.
Vägistaja endaga tihti ühendust ei võetagi, samal ajal kui ohvril hekseldatakse läbi kogu minevik – äkki ikkagi andis naine ise kuidagi vägistamiseks põhjuse?
Seda näevad ka Part ja Laanpere, kes SAK eestvedajatena neid ohvreid ise kuulavad.
_______________________________________________________
VÕITLEVAD ARSTID: Kai Part ja Made Laanepere on oma töös näinud, et vägistatud naised, sh need, keda kohus ei usu, võivad teha enesetapu. Nad teavad, et ikka veel kardab vägistatu, et äkki andis ta ise kuidagi põhjust enda vägistamiseks. Oli ise purjus? Käitus meelalt?
„Ka ühiskond peab teda süüdlaseks – sul ju oli lühike kleit, olid purjus, läksid mehega kaasa. See viib sageli enesesüüdistuseni. Kuid kelle oma on siin süü?“ küsib Part.
Laanpere imestab, et kui kedagi tapetakse või röövitakse, ohvrit ei süüdistata, aga vägistamise ohver on justkui ka ise veidi süüdi.
„Ei ole mitte kunagi ohver ise süüdi!“ rõhutab ka Liiva, kes teab, kuidas üks vägistamises süüdistatud mees võttis uurija juuresolekul taskust raharulli ja luges sealt oma ohvrile rahatähti. Ta käsitles oma ohvrit prostituudina.
„Tihti lähevad vägistatud naised politseisse, sest nende väärikust on alandatud. Neid on koheldud kaltsuna. Et neilt ei küsitud nõusolekut,“ võtab Liiva kokku kogu vägistamise kuriteo tuuma.
Naise nõusoleku küsimine teeb mõnele mehele nalja. Liiva on juba kuulnud, kuidas vägistamise süüdistusega mees kohtus praalis: „Kas ma pean notari juurest paberi võtma?“
Liiva, kes on abikaasa, isa ja ka vanaisa, tõdeb, et see on piinlik.
Aga kahjuks valdav liiga paljude mõttemaailmas.
Vägistajad värisegu!
Aga miks seadust veel muudetud ei ole? Sellele ei oska Liiva vastata. Võimalik, et jää hakkab siiski liikuma. Koalitsioonilepingusse pandi aprillis punkt, et seksuaalse enesemääramise vastased süüteod tuleb viia vastavusse Istanbuli konventsiooniga.
Justiitsministeeriumi ametnikud peavad aasta lõpuks, detsembriks, analüüsima seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude menetlemise vastavust Istanbuli konventsioonile. Tulemuste pealt selgub, mis seaduses muutmist vajab.
See pole lihtne, sest juristidelgi pole omavahel üksmeelt.
Liiva jälgib seda diskussiooni Eesti ühiskonnas ja õigusmaailmas huviga.
„Arvan, et see aitab ühiskonnas kokku leppida reeglid, mida õigusmaailmas rakendades saame muuta ühiskonda tervemaks. Kannatanud teaksid, et riik usub neid, et riik reageerib ja see reaktsioon võib olla valus.“
Seda tahavad ka Part ja Laanpere – et oleks arutelu! See on omamoodi ka ennetustöö meeste hulgas (97 protsendil juhtudest on vägistatuks naine). Nad tahavad, et juba lasteaialaps teaks, et ära tee midagi, mille jaoks sul pole teise inimese entusiastlikku nõusolekut.
Laanpere näeb, et nõusoleku seadusega hakatakse lõpuks pöörama tähelepanu ka kuriteo toimepanijale. „Praegu on nii, et sa võid keelduda vahekorrast vaid siis, kui sinu kallal tarvitatakse vägivalda või oled oimetu, sul polegi õigust lihtsalt keelduda, öelda „ei“. Aga seda ei saa eeldada. Tarvis on küsida nõusolekut.“
Arstid teavad, et kui Soomes hakkas tänavu nõusoleku seadus kehtima, julgevad naised rohkem politsei poole pöörduda. Ja see on suur asi!
„Praegu näeme, et inimesed teevad küll avalduse politseisse, aga asja ei hakatagi uurima. Lootus on, et nõusolekuseadus sunnib uurima. Tuleb uus vaatenurk vägistamise uurimisse,“ loodab Laanpere.
Aga miks seadust veel muudetud ei ole? Sellele ei oska Liiva vastata. Võimalik, et jää hakkab siiski liikuma. Koalitsioonilepingusse pandi aprillis punkt, et seksuaalse enesemääramise vastased süüteod tuleb viia vastavusse Istanbuli konventsiooniga.
Justiitsministeeriumi ametnikud peavad aasta lõpuks, detsembriks, analüüsima seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude menetlemise vastavust Istanbuli konventsioonile. Tulemuste pealt selgub, mis seaduses muutmist vajab.
See pole lihtne, sest juristidelgi pole omavahel üksmeelt.
Liiva jälgib seda diskussiooni Eesti ühiskonnas ja õigusmaailmas huviga.
„Arvan, et see aitab ühiskonnas kokku leppida reeglid, mida õigusmaailmas rakendades saame muuta ühiskonda tervemaks. Kannatanud teaksid, et riik usub neid, et riik reageerib ja see reaktsioon võib olla valus.“
Seda tahavad ka Part ja Laanpere – et oleks arutelu! See on omamoodi ka ennetustöö meeste hulgas (97 protsendil juhtudest on vägistatuks naine). Nad tahavad, et juba lasteaialaps teaks, et ära tee midagi, mille jaoks sul pole teise inimese entusiastlikku nõusolekut.
Laanpere näeb, et nõusoleku seadusega hakatakse lõpuks pöörama tähelepanu ka kuriteo toimepanijale. „Praegu on nii, et sa võid keelduda vahekorrast vaid siis, kui sinu kallal tarvitatakse vägivalda või oled oimetu, sul polegi õigust lihtsalt keelduda, öelda „ei“. Aga seda ei saa eeldada. Tarvis on küsida nõusolekut.“
Arstid teavad, et kui Soomes hakkas tänavu nõusoleku seadus kehtima, julgevad naised rohkem politsei poole pöörduda. Ja see on suur asi!
„Praegu näeme, et inimesed teevad küll avalduse politseisse, aga asja ei hakatagi uurima. Lootus on, et nõusolekuseadus sunnib uurima. Tuleb uus vaatenurk vägistamise uurimisse,“ loodab Laanpere.
Süütuse presumptsioon
Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner selgitab, et ka nendes riikides, kus vägistamise koosseisu sõnastust on muudetud, ei ole sõna sõna vastu olukordade menetlemine lihtne.
„Samuti võib esmapilgul tunduda ahvatlev mõte asetada tõendamiskoormus kahtlustatavale: tõendagu tema, et partner oli nõus. Esiteks tuleneb põhiseaduses sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttest, et riik peab tõendama kahtlustatava süüd, mitte kahtlustatav enda süütust.“
Samuti ei mõista Kärner, kuidas inimene suudaks sõna sõna vastu olukorras teise poole nõusolekut tõendada. „See oleks võimalik ilmselt vaid siis, kui kahtlustatav oleks sündmust filminud või muul moel jäädvustanud.“
Ka ametnikud ministeeriumis mõistavad ohvrite pahameelt, kui nende ründaja pääseb karistuseta.
„Mõnikord võib kriminaalmenetlusele omane kõrge tõendamisstandard tunduda kannatanule ebaõiglane. Aga vähemalt sama ebaõiglane oleks see, kui riik karistaks inimesi puudulike tõendite ja kõhutunde põhjal,“ ütleb Kärner. „Sestap ongi kriminaalmenetluse tõendamisstandard „väljaspool mõistlikku kahtlust“ omamoodi riskide jaotamise mehhanism: kui justiitssüsteem eksib, siis pigem mõistetakse süüdlane õigeks kui süütu inimene süüdi. Sõna sõna vastu olukorrad ongi seetõttu kriminaalmenetluses ühed keerukamad.“
Samas tunnistab prokurör Liiva, et tänane õiguslik regulatsioon (loe: karmid karistused) tekitab teinekord olukorra, kus kohtunikul on kiusatus sõna sõna vastu olukorras mõista vägistaja pigem õigeks kui süüdi.
„Nii ongi mõneti mõistetav kohtunike otsus uskuda pigem kainet vägistajat kui tütarlast, kes vabatahtlikult on end narkouima viinud.“
Nii oleks loo alguses räägitud neiu vägistajaid oodanud süüdimõistmise korral 8–10 aastat vangistust.
Selline karistus on aga võrdne tapjale mõistetava karistusmääraga.
Ainus, mida Liiva saab selliste õigeksmõistmise puhul vägistatud naistele öelda: teatage kindlasti politseisse. Kui algab menetlus, saab ohver vähemalt tuge. Tema traumat leevendavad ohvriabi, naistearst, psühholoog.
„See on vähim, mida teha saame. Ja just seetõttu tuleb vägistamisjuhtumitest teada anda,“ sõnab Liiva.
***
Kuna sotsiaalmeedias on levitatud loos mainitud juhtumiga seotud meeste täisnimesid, siis rõhutame, et ühel kohtu all olnud isikul on nimekaim, kes pole antud juhtumiga kuidagi seotud.
___________________________________________________________________________
Lükkame müüdid ümber
Elise Rohtmets, Feministeeriumi huvikaitse spetsialist
Nõusolekuseaduse kohta on meil veel käibel müüte. Esimene neist on see, et nõusolekupõhine vägistamisdefinitsioon tooks endaga kaasa süütuse presumptsiooni kaotamise. See pole tõsi ja on tõenäoliselt tõukunud sõnastusest, et edaspidi on suurem fookus süüteo toimepanijal.
Selle all mõeldakse tegelikult seda, et entusiastliku nõusoleku puudumine seksiks on piisav, et pidada toimunut vägistamiseks. See nihutab vägistamise kui teo fookuse küsimuselt, mida tegi ohver, et vastu hakata, või miks ta ei suutnud vastu hakata, teo toimepanija poole, et kuidas süüdistatav kindlaks tegi, et ohver soovis temaga seksida. See nihe on täiesti võimalik ka nii, et kohtu, prokuratuuri ja kaitse rollid jäävad samaks – on ju nõusolekuseadusega Euroopa riigid samuti õigusriigid, kus süütuse presumptsioon kehtib. Teisisõnu, tegemist on materiaalõigusliku, mitte menetlusõigusliku muudatusega.
Teine müüt on, et entusiastlik nõusolek tuleb seaduses kindlasti defineerida kas suulise või kirjaliku nõusolekuna. See pole tõsi. Nõusolek saab olla nii verbaalne kui mitteverbaalne. Näiteks saab muu hulgas entusiastlikuks nõusolekuks lugeda, kui inimene vabast tahtest teist kutsuvalt puudutab või teist enda keha puudutama suunab. Kontekst on siin määrav! Kui keegi ütleb nuga kõril „jah!“, siis pole see nõusolek. Samuti ei saa anda vabast tahtest nõusolekut tugeva joobe puhul.
Soovitan rõhutada veel kaht aspekti. Esiteks, et materiaalõiguslikul muudatusel üksinda on vähe jõudu, et pilti oluliselt muuta – ka nõusolekuseadusega on võimalik ohvrit halvasti kohelda, kui muudatuse tuumast aru ei saada. Vägistamise definitsiooni muutmine selliseks, nagu mõistab seda valdav enamik inimesi juba praegu, on üks oluline meede. Sisuline avalik diskussioon ongi hädavajalik! Näiteks Soomes ja Rootsis on koos nõusolekuseaduse vastuvõtmisega muudetud ka teiste seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude definitsioone, toimunud on nii avalikud teavituskampaaniad kui ka õigussüsteemis töötavate spetsialistide koolitamine.
Islandilt on näiteks selline õppetund, et seal ei õnnestunud seaduse tegijatel eraldada ressursse põhjalikuks koolitamiseks ja seetõttu hinnatakse muudatuse mõju pisemaks, kui see oleks võinud olla, kuid sellele vaatamata on prokurörid märganud positiivseid muutusi. Näiteks asjaolude väljaselgitamisel uuritakse, kuidas tehti kindlaks inimese nõusolek seksida, aga mitte, kuidas ohvri tahe murti: „Jah tähendab jah“ on olemuslikult erinev „ei tähendab ei-st“.
Enamikus Euroopa riikides on nõusolekupõhisele seksuaalvägivalla käsitlusele üleminek käinud peaaegu identse mustri järgi, näiteks on juristkonna esialgne skepsis täiesti normaalne nähtus, sest ettevaatlikkus on osa nende tööst.
Kommentaarid
Postita kommentaar