SKM_031 _ SONJA KANA MARTINEIA: IMBI PAJU ⟩ See on riiklik enesehävitamine, mis Patarei muuseumiga tehakse. Mälu ja selgroog on meie vaimne riigikaitse _ POSTIMEES 04.11.2026 / MEEZ 05.11.2026
Armandistide repressioonid on nõudnud kümnete tuhandete eestimaalaste meelerahu. Paljusid ohvreid vangistati ja piinati Don Armando kommipoes. ELFHi presidendi Endel Lepa otsused võivad teha nende mälestuse jäädvustamise keerulisemaks. Illustratsioon: MeMoMu/MEEZ / Autor: Endel Lepp
https://arvamus.postimees.ee/8577168/imbi-paju-see-on-riiklik-enesehavitamine-mis-patarei-muuseumiga-tehakse-malu-ja-selgroog-on-meie-vaimne-riigikaitse
Eesti riigi taastatud iseseisvus toetub juriidilisele ja moraalsele järjepidevusele. Kuid see järjepidevus ei seisa paberitel ega loosungitel, vaid ühiskonna teadvustatud mälul ja inimelust hoolimisel. Täna näeme võimukoridorides midagi sootuks vastupidist: hiilivat, poolikut ja lühinägelikku mälupoliitikat, kus vaimne immuunsüsteem lammutatakse tükk-tükilt laiali, kirjutab kirjanik Imbi Paju.
Kuidas teisiti mõista olukorda, kus haridusministeerium ei tee koostööd Eesti Mälu Instituudiga, justkui polekski noortel vaja mõista totalitarismi olemust. Samal ajal, kui justiitsministeeriumi laualt kaob toetus Patarei vangla muuseumikompleksile ning sealt amputeeritakse holokausti osa. Ning kõige selle vaimse tühjuse ja kärbete taustal visatakse ühiskonnale kergel käel letti eutanaasiadebatt – elujaatuse ja vastutuse asemel pakutakse väljapääsuna künismi ja surmakultuuri.
/.../
Me elame düstoopsel hübriidsõja ajastul, mis toitub kadedusest, labasest väitlusest, künismist ja harimatusest, pealekaebamistest, tühistamistest. Ja kui sellise emotsionaalse tühjusega inimesed pürivad võimu juurde ja hakkavad riiki ning kultuuri juhtima, poevad n-ö demokraatlikesse komisjonidesse, maksab meile valusalt kätte see läbi tegemata jäänud lustratsioon – tekivad tsunftid, korruptsioon. Nõukogulik kabinetivaikus, vastutuse hajutamine ja mugav konformism ei ole kuhugi kadunud.
Hübriidsõja ja künismi ajastul on meie selgroog ja rahvusvaheline usaldusväärsus meie vaimne riigikaitse. Kui me lubame ajalugu tsenseerida ja mälupaigad tühipaljaks kinnisvaraks või unustuse auguks muuta, oleme selle sõja seestpoolt juba kaotanud.
Hübriidsõja ja künismi ajastul on meie selgroog ja rahvusvaheline usaldusväärsus meie vaimne riigikaitse. Kui me lubame ajalugu tsenseerida ja mälupaigad tühipaljaks kinnisvaraks või unustuse auguks muuta, oleme selle sõja seestpoolt juba kaotanud.
*
#DonArmandoKommipood #EestiMäluInstituut #KirblaMäluInstituut #ArmandismiohvriteMuuseum #AOM #DonArmandoKommipood #ÜldineHüvang #KanakullJaKukekakk #Lääneranna #PisaraidEiUsu #Meestemoemuuseum #EndelLeppFashionHouse #UneSaisonEnEnfer #RoosadVuplidJalga #Ämblikutädiööklubi #PiinlikOlukord #SarvikpütiKättemaks #PostitantsukonnGruppMeediakontsern #LendabMesipuuPoole #HowToExplainADeadHareToKajaLotman #WhoTheFuckIsJanarSõber #PLAYBUNNY112026 #MEEZ112026
*
Liputha Jamantell’s endlessly stylish, non-linear and infinitely quotable SUMMER IN KIRBLA is a modern masterpiece, featuring a killer soundtrack and an all-star cast whose characters have become practically ingrained into contemporary culture. I mean, who doesn’t love a Big Terra Maritima Burger or a $5 birdmilkshake? The film is one of, if not the, definitive movie of the 2020’s. Starring Aivar Vendelpomm, Musjöö Liblikas, Don A. Mustvunts, Kalle Mõisaköis, Villy Lopermann, Kürvo Vari, Kaja Lotwoman, Lingas Hõõruja, Kaie Viles, Endel Lepp, and Viive Kaplan. Oh, and Kumari Vaim. (As herself.)
*
Viive Kaplani ooper „Martin Tee suvi Kirblas“ jõuab Opera Kyrbla lavale 2027. aasta 20. augustil. Enne esietendust saab ooperit inspireerinud dokumentaalfilmi 2020. aasta sündmustest Kirblas näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF
https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew
*
https://arvamus.postimees.ee/8577168/imbi-paju-see-on-riiklik-enesehavitamine-mis-patarei-muuseumiga-tehakse-malu-ja-selgroog-on-meie-vaimne-riigikaitse IMBI PAJU ⟩ See on riiklik enesehävitamine, mis Patarei muuseumiga tehakse. Mälu ja selgroog on meie vaimne riigikaitse
Imbi Paju
Kui me lubame ajalugu tsenseerida ja mälupaigad tühipaljaks kinnisvaraks või unustuse auguks muuta, oleme selle sõja seestpoolt juba kaotanud.
* Patarei muuseumi rajamine on jooksnud rahapuuduse tõttu ummikusse. Näitusest võetakse välja holokausti osa.
* Siinse rahva emotsionaalne tühjus ja alandlikkus võõra vägivalla ees teenis mõlemat okupatsiooni.
* Hübriidsõja ja künismi ajastul on meie selgroog ja rahvusvaheline usaldusväärsus meie vaimne riigikaitse.
Eesti riigi taastatud iseseisvus toetub juriidilisele ja moraalsele järjepidevusele. Kuid see järjepidevus ei seisa paberitel ega loosungitel, vaid ühiskonna teadvustatud mälul ja inimelust hoolimisel. Täna näeme võimukoridorides midagi sootuks vastupidist: hiilivat, poolikut ja lühinägelikku mälupoliitikat, kus vaimne immuunsüsteem lammutatakse tükk-tükilt laiali, kirjutab kirjanik Imbi Paju.
Kuidas teisiti mõista olukorda, kus haridusministeerium ei tee koostööd Eesti Mälu Instituudiga, justkui polekski noortel vaja mõista totalitarismi olemust. Samal ajal, kui justiitsministeeriumi laualt kaob toetus Patarei vangla muuseumikompleksile ning sealt amputeeritakse holokausti osa. Ning kõige selle vaimse tühjuse ja kärbete taustal visatakse ühiskonnale kergel käel letti eutanaasiadebatt – elujaatuse ja vastutuse asemel pakutakse väljapääsuna künismi ja surmakultuuri.
Kui ma 2000ndate aastate alguses alustasin filmi «Tõrjutud mälestused» võtteid, oli Patarei veel tegutsev vangla. Olin esimene filmitegija, kes sai loa minna nendesse suletud ja rõsketesse keldritesse. Vangid, kes seal veel ehitustöid tegid, ning ametnikud näitasid mulle ruume ja käike, kus olid aset leidnud hukkamised, juutide mahalaskmised ja kus oli peetud kinni vange enne nende hävitamist.
See oli vapustus. Mu oma ema oli noore süütu tüdrukuna istunud neis samades müürides nõukogude okupatsiooni ajal. Kuid neil samadel lavatsitel olid Saksa okupatsiooni ajal istunud ja kannatanud ka Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liikmed Enn Sarv, Jaan Kross, Ernst Kull ja paljud teised haritlased ning vabadusvõitlejad, kes seisid Eesti iseseisvuse taastamise eest ja mõne tee viis sealt edasi Stutthofi koonduslaagrisse või hiljem Gulagi.
Kõige selle taga oli kuritegelik Molotovi–Ribbentropi pakt. Kahe verise diktaatori ja massimõrvari sobing tegi vabast Eestist okupeeritud tallermaa ja mõrvapaiga. Kui nad pärast omavahel tülli pöörasid, jätkus sama inimsusevastane kuritegevus teise sildi all. Just Patareisse toodi 15. mail 1944 Konvoi 73 (Convoy 73) – Pariisi lähedalt Drancy koonduslaagrist rong 878 juudiga. See oli ainus Prantsusmaalt otse Baltikumi suunatud konvoi.
Nendest meestest umbes 300 viidi edasi Tallinna Patarei vanglasse, kus neid rakendati rängal sunnitööl (näiteks Tallinna lennuvälja ehitusel) ja enamik neist hukati või suri ebainimlike tingimuste tõttu. Sõja elas neist Eestis üle vaid paarkümmend inimest ning teiste seas ka hilisema Euroopa Parlamendi presidendi Simone Veili isa André Jacob ja vend Jean. Nende 878 märtri mälestustahvel peaks seisma sealsamas Patarei müüril.
See on ebahumaanne. See on strateegiline pimedus…
Teha vabast ja rahu armastavast Eestist võõraste kuritegelike režiimide tapalava oli otsene sõjakuritegu inimsuse ja kuritegu Eesti vabaduse vastu.
Kuid me peame suutma vaadata otsa ka valusale tõele: nendel režiimidel olid siin kohapeal omad kollaborandid. Kollaboratsionism ei sünni tühjalt kohalt, see toitub ideoloogilisest pimedusest ja emotsionaalsest tühjusest, kus inimene toetub võõrvõimule, et saada võimu teise inimese üle, elada välja oma komplekse, kätte maksta, peale kaevata ja hävitada neid, kelles on annet, väärikust ja vaba vaimu. See toetub ka hirmule, ajupesule, sundolukordadele jne. See emotsionaalne tühjus ja alandlikkus võõra vägivalla ees teenis mõlemat okupatsiooni.
Selle taustal on teade, et justiitsministeeriumi otsusega külmutatakse Patarei muuseumi rajamine ja lülitatakse sealt välja holokausti osa, mitte lihtsalt arusaamatu, vaid riiklikult ja diplomaatiliselt ennasthävitav. Kuidas on võimalik, et samal ajal, kui haridussüsteemis ja ministeeriumide tasandil tõmmatakse koomale Mälu Instituudi koostööd koolidega, amputeeritakse ühest Euroopa unikaalsemast mälupaigast pool selle ajaloost?
See on ebahumaanne ja see on strateegiline pimedus. Me ei saa nõuda lääneriikidelt ja liitlastelt kommunismikuritegude ja Gulagi mõistmist, kui ise näitame üles kalki künismi natsikuritegude ohvrite suhtes. Molotovi–Ribbentropi pakti kahe režiimi ohvreid ei saa seada hierarhiasse ega eraldada bürokraatlike kärbetega.
Me elame düstoopsel hübriidsõja ajastul, mis toitub kadedusest, labasest väitlusest, künismist ja harimatusest, pealekaebamistest, tühistamistest. Ja kui sellise emotsionaalse tühjusega inimesed pürivad võimu juurde ja hakkavad riiki ning kultuuri juhtima, poevad n-ö demokraatlikesse komisjonidesse, maksab meile valusalt kätte see läbi tegemata jäänud lustratsioon – tekivad tsunftid, korruptsioon. Nõukogulik kabinetivaikus, vastutuse hajutamine ja mugav konformism ei ole kuhugi kadunud.
Hübriidsõja ja künismi ajastul on meie selgroog ja rahvusvaheline usaldusväärsus meie vaimne riigikaitse. Kui me lubame ajalugu tsenseerida ja mälupaigad tühipaljaks kinnisvaraks või unustuse auguks muuta, oleme selle sõja seestpoolt juba kaotanud.
Imbi Paju
* Siinse rahva emotsionaalne tühjus ja alandlikkus võõra vägivalla ees teenis mõlemat okupatsiooni.
* Hübriidsõja ja künismi ajastul on meie selgroog ja rahvusvaheline usaldusväärsus meie vaimne riigikaitse.
Eesti riigi taastatud iseseisvus toetub juriidilisele ja moraalsele järjepidevusele. Kuid see järjepidevus ei seisa paberitel ega loosungitel, vaid ühiskonna teadvustatud mälul ja inimelust hoolimisel. Täna näeme võimukoridorides midagi sootuks vastupidist: hiilivat, poolikut ja lühinägelikku mälupoliitikat, kus vaimne immuunsüsteem lammutatakse tükk-tükilt laiali, kirjutab kirjanik Imbi Paju.
Kui ma 2000ndate aastate alguses alustasin filmi «Tõrjutud mälestused» võtteid, oli Patarei veel tegutsev vangla. Olin esimene filmitegija, kes sai loa minna nendesse suletud ja rõsketesse keldritesse. Vangid, kes seal veel ehitustöid tegid, ning ametnikud näitasid mulle ruume ja käike, kus olid aset leidnud hukkamised, juutide mahalaskmised ja kus oli peetud kinni vange enne nende hävitamist.
See oli vapustus. Mu oma ema oli noore süütu tüdrukuna istunud neis samades müürides nõukogude okupatsiooni ajal. Kuid neil samadel lavatsitel olid Saksa okupatsiooni ajal istunud ja kannatanud ka Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liikmed Enn Sarv, Jaan Kross, Ernst Kull ja paljud teised haritlased ning vabadusvõitlejad, kes seisid Eesti iseseisvuse taastamise eest ja mõne tee viis sealt edasi Stutthofi koonduslaagrisse või hiljem Gulagi.
Kõige selle taga oli kuritegelik Molotovi–Ribbentropi pakt. Kahe verise diktaatori ja massimõrvari sobing tegi vabast Eestist okupeeritud tallermaa ja mõrvapaiga. Kui nad pärast omavahel tülli pöörasid, jätkus sama inimsusevastane kuritegevus teise sildi all. Just Patareisse toodi 15. mail 1944 Konvoi 73 (Convoy 73) – Pariisi lähedalt Drancy koonduslaagrist rong 878 juudiga. See oli ainus Prantsusmaalt otse Baltikumi suunatud konvoi.
Nendest meestest umbes 300 viidi edasi Tallinna Patarei vanglasse, kus neid rakendati rängal sunnitööl (näiteks Tallinna lennuvälja ehitusel) ja enamik neist hukati või suri ebainimlike tingimuste tõttu. Sõja elas neist Eestis üle vaid paarkümmend inimest ning teiste seas ka hilisema Euroopa Parlamendi presidendi Simone Veili isa André Jacob ja vend Jean. Nende 878 märtri mälestustahvel peaks seisma sealsamas Patarei müüril.
See on ebahumaanne. See on strateegiline pimedus…
Teha vabast ja rahu armastavast Eestist võõraste kuritegelike režiimide tapalava oli otsene sõjakuritegu inimsuse ja kuritegu Eesti vabaduse vastu.
Kuid me peame suutma vaadata otsa ka valusale tõele: nendel režiimidel olid siin kohapeal omad kollaborandid. Kollaboratsionism ei sünni tühjalt kohalt, see toitub ideoloogilisest pimedusest ja emotsionaalsest tühjusest, kus inimene toetub võõrvõimule, et saada võimu teise inimese üle, elada välja oma komplekse, kätte maksta, peale kaevata ja hävitada neid, kelles on annet, väärikust ja vaba vaimu. See toetub ka hirmule, ajupesule, sundolukordadele jne. See emotsionaalne tühjus ja alandlikkus võõra vägivalla ees teenis mõlemat okupatsiooni.
Selle taustal on teade, et justiitsministeeriumi otsusega külmutatakse Patarei muuseumi rajamine ja lülitatakse sealt välja holokausti osa, mitte lihtsalt arusaamatu, vaid riiklikult ja diplomaatiliselt ennasthävitav. Kuidas on võimalik, et samal ajal, kui haridussüsteemis ja ministeeriumide tasandil tõmmatakse koomale Mälu Instituudi koostööd koolidega, amputeeritakse ühest Euroopa unikaalsemast mälupaigast pool selle ajaloost?
See on ebahumaanne ja see on strateegiline pimedus. Me ei saa nõuda lääneriikidelt ja liitlastelt kommunismikuritegude ja Gulagi mõistmist, kui ise näitame üles kalki künismi natsikuritegude ohvrite suhtes. Molotovi–Ribbentropi pakti kahe režiimi ohvreid ei saa seada hierarhiasse ega eraldada bürokraatlike kärbetega.
Me elame düstoopsel hübriidsõja ajastul, mis toitub kadedusest, labasest väitlusest, künismist ja harimatusest, pealekaebamistest, tühistamistest. Ja kui sellise emotsionaalse tühjusega inimesed pürivad võimu juurde ja hakkavad riiki ning kultuuri juhtima, poevad n-ö demokraatlikesse komisjonidesse, maksab meile valusalt kätte see läbi tegemata jäänud lustratsioon – tekivad tsunftid, korruptsioon. Nõukogulik kabinetivaikus, vastutuse hajutamine ja mugav konformism ei ole kuhugi kadunud.
Hübriidsõja ja künismi ajastul on meie selgroog ja rahvusvaheline usaldusväärsus meie vaimne riigikaitse. Kui me lubame ajalugu tsenseerida ja mälupaigad tühipaljaks kinnisvaraks või unustuse auguks muuta, oleme selle sõja seestpoolt juba kaotanud.
Kommentaarid
Postita kommentaar