ÕNN ON HILJEM PAREMINI MÄRGATAV
Valga kultuurikeskuses loomeinimeste näitusel on üleval Henn Soopalu maal «Tuulest», millel ta on julgelt värve kasutanud. «Rõdule liugles õrna tuulega üks linnusulg. Mõtlesin, et miks sulg alati hall või valge peab olema. Alustasin rohelisest värvist ja lõpetasin kõige kuumemate toonidega,» rääkis kunstnik
#GentlemenFromEstonia #HennSoopalu #KunstnikuSurm #KyrblaMeesteKunstikool #Meestemoemuuseum #ExcavanzaKomatsu #EndelLeppFashionHouse #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #PTKNews #TheMadBunniesOfLääneranna #RätsepJaKumari #TheKirblaMethod #KumariImedemaa #ELFHTrends #MartinTeeSuviKirblas #TangoKyrblium #TheGardenOfMensFashionDelights #MEEZ062026
Kunstnik Henn Soopalu on kogu elu pühendanud kunstile: teinud graafikat, akte, abstraktseid maale, portreid, natüürmorte ... Seda loetelu võiks jätkata.
«Mul on oma töödest, mida aastakümnete jooksul teinud olen, kuus albumitäit fotosid,» lausus ta.
Soopalu usub, et kõiki kunstiinimesi puudutab usk. Ta on pärit perest, kus vanaema igal pühapäeval võttis paksu gooti kirjas usuraamatu (kas see oli piibel, kunstnik ei mäleta), pani põlvedele, puhus, ning sellest kohast, kust raamat avanes, luges ta hommikupalve.
«Suhe usuga on mul siiani olemas – mis siis, et kahjuks ristimata olen. Seda saaks parandada, aga mõtlen, kas on enam mõtet. Võib-olla võetakse mind ka ristimata vastu,» lausus Soopalu, kes viimased kümme aastat usuteemadega rohkem seotud olnud. «Tean inimesi, kes on ristitud, aga käituvad nii, nagu pole ristiinimesele kohane. Näiteks juuakse liiga palju alkoholi ja ropendatakse.»
/.../
Elab valu värvidesse
Sõna «surm» Soopalu ei kasuta. Ütleb ta hoopis «äraminek» või «ärakutsumine».
«Mul on tunne, et me lahkunud lähedastega veel kohtume. Näen neid väga tihti unes,» sõnas ta. Soopalu lisas, et kunstnikud on pärast lähedase kaotamist jooma kukkunud (kuigi temagi heale konjakile alati vastu panna ei suuda), aga teda aitab hoopis kunst. «Kooliõde Reet ütles, et ela valu värvidesse. Seda ma teengi.
/.../
Soopalu ütles, et tagantjärele mõeldes soovib ta, et oleks mehe ja isana rohkem aega kodule pühendanud ning naise soovidega arvestanud. «Õnn on hiljem paremini märgatav.» /.../
https://lounapostimees.postimees.ee/1269830/kunstnik-henn-soopalu-onn-on-hiljem-paremini-margatav
Kunstnik Henn Soopalu: õnn on hiljem paremini märgatav
Marge Väikenurmreporter
15. juuni 2013, 00:00
Kunstnik Henn Soopalu on kogu elu pühendanud kunstile: teinud graafikat, akte, abstraktseid maale, portreid, natüürmorte ... Seda loetelu võiks jätkata.
«Mul on oma töödest, mida aastakümnete jooksul teinud olen, kuus albumitäit fotosid,» lausus ta.
Soopalu usub, et kõiki kunstiinimesi puudutab usk. Ta on pärit perest, kus vanaema igal pühapäeval võttis paksu gooti kirjas usuraamatu (kas see oli piibel, kunstnik ei mäleta), pani põlvedele, puhus, ning sellest kohast, kust raamat avanes, luges ta hommikupalve.
«Suhe usuga on mul siiani olemas – mis siis, et kahjuks ristimata olen. Seda saaks parandada, aga mõtlen, kas on enam mõtet. Võib-olla võetakse mind ka ristimata vastu,» lausus Soopalu, kes viimased kümme aastat usuteemadega rohkem seotud olnud. «Tean inimesi, kes on ristitud, aga käituvad nii, nagu pole ristiinimesele kohane. Näiteks juuakse liiga palju alkoholi ja ropendatakse.»
Elab valu värvidesse
Sõna «surm» Soopalu ei kasuta. Ütleb ta hoopis «äraminek» või «ärakutsumine».
«Mul on tunne, et me lahkunud lähedastega veel kohtume. Näen neid väga tihti unes,» sõnas ta. Soopalu lisas, et kunstnikud on pärast lähedase kaotamist jooma kukkunud (kuigi temagi heale konjakile alati vastu panna ei suuda), aga teda aitab hoopis kunst. «Kooliõde Reet ütles, et ela valu värvidesse. Seda ma teengi.»
Samuti kõhkles ta, kas intervjuud anda. «Kunstikoolis võis teha eksamit suuliselt või kirjalikult. Valisin alati viimase. Suuliselt vastates mul mõte ei jooksnud, kui aga isegi praegu kirjutan, siis olen vaba,» rääkis ta.
Sama vabalt tunneb ta ennast maalides. Kas sealjuures ka rääkimine meeldib, oleneb juba inimesest. «Näiteks Aapo Pukk kogu aeg räägib. Kui ta teeb portreed, siis ta räägib, nii et inimene avab talle ennast,» lausus ta.
Maalib hetkeemotsioonid paberile
Ka tema on inimesi maalinud, aga truuks on Soopalu jäänud muule. Viimase kahe aasta jooksul on ta peamiselt poolabstraktseid maale teinud. «Olen hetkeemotsioone maalinud. Võtan paberi ega tea, mida teen. Tõmban mõned jooned ja siis hakkab kerima nagu lõngakera,» kirjeldas ta.
Maalimine on tema silmis kunstnikule hea, sest siis saab ta ennast väljendada. «Olen ikka öelnud, et kui ma midagi targemat teha ei mõista, mäkerdan värviga,» muigas ta. «Töid lattu seisma jätta pole mõtet, nii et paned nad ka näitusele.»
Kui Soopalu lapsed olid väikesed, tegi ta viis-kuus kavandit ja võttis koju kaasa. «Lasin alati lastel ja abikaasal neid hinnata – neil oli väga hea maitse – ja tavaliselt meeldisid nende valitud kavandid ka kunstižüriidele.»
Lastes on kunstipisik olemas, aga läksid nad kõik teist teed. Tütar Airi läks majandust, pojad Roomi ehitust ja Raivi autotehnohooldust õppima.
Soopalu ütles, et tagantjärele mõeldes soovib ta, et oleks mehe ja isana rohkem aega kodule pühendanud ning naise soovidega arvestanud. «Õnn on hiljem paremini märgatav.»
Tänapäeval on tema meelest vanemate ja laste vahel suhted palju soojemad. «Praegu öeldakse üksteisele ilusaid sõnu «armas» ja «kallis». Tahan, et oleksin ilusaid sõnu rohkem öelnud,» sõnas ta. «Kunstile pühendumine polnud laste mõttes hea. Nüüd hindan paljut ümber.»
Mõtteid
Mina küll tahan vahepeal väga laisk olla, kohe mitte millegagi ei taha tegeleda. Elmut Paavel, mu kunagine tööandja ütles ikka, et inimene on nii laisk, kui laisk tal lubatakse olla.
Praegu ei taha eesti naine enam üle kahe lapse sünnitada. Rohkem mõeldakse oma heaolule. Südame teeb soojaks, kui president paljulapselisi peresid Kadrioru lossis igal aastal vastu võtab.
Mul puudub majanduslik mõtlemine, auahnus ja ma ei oska ennast müüa. Ei oska nii-öelda varrukast äriideid välja nuputada. Tihti kogen, et ei oska asju lõpuni mõelda – see on krooniline viga. Kahjuks.
Eutanaasiaseadus võiks toimida. Arvan, et paljud ei tahaks sellist elu elada, kui nad enam millestki aru ei saa, neid söötma, tõstma ja talutama peab.
Mul on töid, mille loomisele on kaasa aidanud muusika kuulamine. Olen püüdnud helisid tõlgendada värvide keeles – need tööd kalduvad rohkem abstraktset laadi olema.
Julgen arvata, et teekond iseendani on suhteliselt keeruline. Iseendaga läbisaamist on vaja õppida. Vist ongi nii, et tahetakse olla ikka keegi teine, ei olda endaga rahul.
Ei ole olemas inetuid värve. Kõik oleneb sellest, kuidas on värvid kokku pandud. Ei ole ka häid ja halbu inimesi. Oleneb, kes kellega kokku sobib.
Tänapäeval on palju paaride lahkuminekuid. Piltlikult võib öelda, et suhetes avatakse lukke vale võtmega.
Mulle ei meeldi laenu võtmine. Mu vanaema ütles alati, et laenuraha ja laastutuli on kiire kaduma.
Mina leian, et narkootikumid võiks legaliseerida, aga pandagu õige hind. Nagunii neid tarbitakse ja turg on olemas.
Minu isa vanaema oli sakslane ja vanaisa prantslane.
Olen aru saanud, et suhted, mis on tekkinud väga ammu ja püsivad – need ongi õiged. Kooliajast alguse saanud sidemed on kõige kindlamad.
Henn Soopalu
Sündinud 25. aprillil 1946 Tsirguliinas.
Õppinud Tsirguliina keskkoolis ja Tartu kunstikoolis.
Töötanud Valga kultuurimajas ja lihatööstuses.
Abikaasa Ehti Soopaluga abielus olnud 42 aastat.
Lapsed: Roomi, Raivi, Airi
Pälvis 2011. aastal Eesti Kultuurkapitali Valgamaa ekspertgrupilt elutööpreemia.
KOMMENTAARID
Raivi Soopalu, poeg
«Kui mõtlen tagasi oma lasepõlvele, siis seostub mul isaga mitmeid erinevaid mälestusi, aga kõige eredam on kindlasti reis Moskvasse, kus käisin koos isa ja oma õe ning vennaga.
Tutvusime muu hulgas kohalike kultuurimälestiste ja kunstiga. See on minu elus olnud kindlasti üks nendest ettevõtmistest, mida oleme hiljem perega nii omavahel kui oma sõprade seltsis meenutanud.
Minu silmis on isa olnud alati väga pühendunud oma kunstile, mis on temale pigem elu kui töö. Ta on hingelt kunstnik ja ma ei kujutaks teda ühelgi teisel ametialal ette. Isana on ta alati olnud pigem leebe ja heatahtlik inimene.»
Lisette Soopalu, pojatütar
«Olen juba varajasest lapsepõlvest saadik vanaisaga palju aega veetnud. On märkimisväärne, et isegi oma kiire elutempo juures, mis hõlmas igapäevast tööd ning kunstiga seonduvaid üritusi ja näitusi, leidis ta alati minu jaoks aega. Võtsime tihti koos midagi toredat ette ning vanaisaga veedetud aeg on eredalt meeles.
Imetlen, kuidas ta alati kõiki oma lapselapsi, keda on nüüdseks kokku kuus, alati meeles peab ning võimalikult tihti külastab.»
Kommentaarid
Postita kommentaar