SIIM KALLAS: REFORMIERAKONDA MA ENAM OMAKS EI PEA _ MAALEHT 2.07.2026  

#MargusMikomägi #SiimKallas #GentlemenFromEstonia #TorupillJaNuga #Armandonia #FearAndLoathingInEstonia #OperaKyrbla #MartinTeeSuviKirblas #KumariImedemaa  #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #NoliMeTangere #Meestemoemuuseum #GentlemensFloralCabinet #ExcavanzaKomatsu #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #ELFHTrends
Margus Mikomägi ja Siim Kallas FOTO: Karl Mikovitš| DELFI MEEDIA /  Kumari Vaim| MEEZ MEEDIA 

Margus Mikomägi: Mulle tundub, et Siim Kallas on oma suguvõsaraamatusse sisse kirjutanud ka oma maailmavaate. Võib öelda, et selle, kuhu ta on jõudnud. Veresugulased, kes kannavad aadet. Seega tasub raamatut „Torupill ja nuga“ lugeda nii poliitika- kui ka kultuurihuvilistel.

/.../

MM: Su raamatu juurde tagasi tulles: omalaadne ajalooraamat, aga mind teeb see ka kurvaks, sest see kuidagi kinnitab, et kõik hääbub.

SK: Kas tõesti kõik hääbub? Kusagil ikka jälle sünnib ka midagi.

Päris algusesse tagasi tulles: Estonial on olnud ka varem mõõnu, aga on olnud ka hiilgeaegu ja tohutuid tõuse.

MM:Taas seesama, mis käib ka raamatust läbi: tõusud ja mõõnad. Suguvõsadel ...


.SK:.. riikidel, inimestel ...

MM:... Reformierakonnal? 

SK: Reformierakonnal. Nii on. Ma hakkasin kirjutama kõnet pealkirjaga „Eesti demokraatia lõpetamata lugu“. Vaatame, mis välja tuleb. 

Delfi/KULTUUR _ 02.07.2026, 02:16

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120593853/siim-kallas-euroopa-raha-tegi-eesti-elu-mugavaks 

Siim Kallas: Reformierakonda ma enam omaks ei pea 

_________________

Mulle tundub, et Siim Kallas on oma suguvõsaraamatusse sisse kirjutanud ka oma maailmavaate. Võib öelda, et selle, kuhu ta on jõudnud. Veresugulased, kes kannavad aadet. Seega tasub raamatut „Torupill ja nuga“ lugeda nii poliitika- kui ka kultuurihuvilistel.

_________________________________________________________________ 

Margus Mikomägi

margus.mikomagi@maaleht.ee 

Oma raamatus kirjeldab Kallas eesti keele ja meele saatust Euroopa ja Venemaa vahel. Selline lõpetamata dilemma. See on üksikasjalik ja paljudele allikatele toetuv polüfooniline lugu Eestist. 

Siim Kallase emapoolne suguvõsa on Alverid. Eestlastest ehk kõige tuntum Alver on Betti, luuletaja üle aegade, kellel ei olnud lapsi. Ja on taluperemees Mats, kellel oli üheksa last. Aga sesse suguvõssa kuulub ka Haapsalu linnapea 1929–1940 Hans Alver. Tema onupoeg Eduard Alver, vabadussõjaaegne kaitseliidu ülem, töötas hiljem lühikest aega kaitsepolitsei ülemana ja juhtis 1935–1936 ka sihtasutust Eesti Kultuurfilm, mis on Tallinnfilmi eelkäija. Siim Kallas on Eduard Alveri tütrepoeg. Ent kohtunud nad pole, sest Eduard suri 1939.

Ja siis hõikab Siim mulle ukselt – selle peale, et olen temalt küsinud, mis untsus on –, et ta Reformierakonda enam omaks ei pea ... aga sinna me veel jõuame.

Kuna olen 2009. aastal Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde asutatud Kristi ja Siim Kallase Fondi halduskogu liige – fondi eesmärk on seejuures toetada Eesti ajaloo mõtestamist teatris –, siis me sinatame.

*** 

Oled suur ooperisõber. Käisid oma Brüsseli aastatel järjepidevalt Pariisis ooperite maailma esietendustel. Tean, et käid siiani Estonia teatris. Kas 25. juuni Eesti Ekspressis ilmunud teated Estonia pehmelt öeldes segadustest tulid sulle uudisena?


Tead, ei tulnud. Meil on Estonia kuldpilet, aga viimasel hooajal oleme pooltelt etendustelt poole pealt ära läinud. Nagu ütlevad sakslased, something is wrong („midagi on valesti“, aga et just sakslased, on muidugi nali – M. M.). Siin on küsimus mu meelest ka lavastajates ja repertuaarivalikus. Probleem on tõsine. Keda lastakse laulma ja keda mitte – ma ei julge hästi kommenteerida, kellel on õigus.

Oleme nüüd sellel hooajal kaks korda käinud ka Helsingis. Üks kord „Toscat“ vaatamas, elu neljandat „Toscat“, ja vaatasime ka Ludwig Minkuse balletti „Don Quijote“. Juba lava on kaks korda suurem kui meil. Eri Klas ütles omal ajal, et ta ei saa Māris Liepat Estoniasse tantsima kutsuda, kuna Liepa hüppab ja maandub kohe kulisside taga.

Vahepeal oli Estonias aeg, kui seal esietendunud ooperid ja balletid olid sündmused, mis kõlasid nii meil kui ka väljaspool. Praegu nagu... 

Ma ise olen ajanud seda asja, et suuremat saali on vaja, ja ei taha väga sõna võtta, aga tegelikult on asi ikka selles ka, et pole Aivar Mäed ja Eri Klasi. (Siim Kallas on aastaid seisnud Estonia juurdeehitise või uue Estonia ehitamise eest – M. M.)

Eesti Ekspressi artiklis ütlevad maailmas kuulsad Eesti artistid, et Vanemuine kutsub neid.

Vanemuine on praegu väga hea.

Sellel, et meie parimad on kuulsad ja teostavad ennast välismaal, on paralleel sinu uue raamatuga. Seal on kõik eestlased uhked, et kunstnik Johann Köler on Vene keisri õukonnas oma. Taluperemehed kasutavad seda ära palvekirjade keisrini toimetamiseks. Aga baltisaksa mõisnikud ütlevad, et keegi ei tea seal, et Köler on eestlane, teda peetakse sakslaseks. Ja neil on õigus. Nüüdsest Eesti Ekspressi loost jäi mulje, et meie artistid, kes saavad ka New Yorgi Metropolitani ooperiteatris laulda, tahavad olla eestlased. Ja see on vägev.

Huvitav, kas nende kohta, kui nad Viinis esinevad, öeldakse, et eestlane, estnische? Kui meenutada oma kümmet aastat Brüsselis, siis tegelikult see oli uhkuse asi rõhutada, et olen iirlane, olen eestlane... Identiteeti keegi ei salanud.

Raamatus räägid eesti keele tähtsusest. Lased tegelastel dialoogi pidada, lähtudes sellest, et nii võis ju olla. Samas tõdetakse, et eesti keelega kultuurkeelena ei ole midagi peale hakata, see on nii väike. Ka praegu oleme kahe maailma vahel.

Dilemma on sama: kuidas keelt hoida?

Sa oled Kallas, aga millal sa aru said, et oled ka Alverite suguvõsast?

Ema teadvustas seda väga selgelt. Seda ma teadsin lapsepõlves juba, sest mu ema oli kõigutamatult oma isa tütar ja oli kirjavahetuses Alveritega. Me suhtlesime Haapsalu Alverite järeltulijatega. Käisime Alvre talus, mulle seal üldse ei meeldinud, anti meekärge süüa ja ma ei tahtnud.

Igatahes ema jälgis Betti Alveri tegevust väga hoolega. Betti ju vaikis pikka aega. Esimene luulekogu, mis tal pärast seda välja tuli, oli 1962. aastal Loomingu raamatukogus „Mõrane peegel“. Ja siis ema pikemalt seletas meile Betti Alveri lugu. Ka Heiti Talviku lugu. Ja muidugi ma siis ka lugesin Alveri asju, tema „Jevgeni Onegini“ tõlget. Betti oli ikka väga terav, luuletajana ja tõlkijana, nüüd mõeldes. Kummaline kuju. 

Ta elas Tartus, kui ma seal õppisin, ja mul ei tulnud pähegi, et lähen koputan ta uksele. Ta ei tahtnud olla suur täht. Hoidis omaette joont. Ei läinud poes tutvuste kaudu süüa kauplema, nagu oli nõukogude ajal kombeks. Ja milliseid luuletusi kirjutas. Elu oli tal ehk nukker, aga looming on võimas.

Lugesin kõrvuti nüüd venekeelset Puškini „Oneginit“ ja Betti tõlget, nad mõlemad kirjutavad lihtsas ja elegantses keeles.

Selline puhtus!

Meil oli selline suur kast, kus oli puhas voodipesu. Kui tõstsid selle pesu üles, siis pesu all oli Kotkarist, oli „Eesti rahva kannatuste aasta“, oli „Nimed marmortahvlil“. Seda viimast lubas ema mul kohe lugeda, aga „Kannatuste aasta“ kohta ütles, et seda ei loe enne kui kooli lõpus. Vanaisa medalid olid seal.

Isa tegi nalja... Isa oli pillimees ja tema tööriie oli frakk. Kord tulid meile külalised ja isa pani Kotkaristi ja midagi veel rinda. Sõbrad ehmatasid esimesel hetkel ära.

Mis raamat, mida noorena lugesid, sul veel meeles on?

August Gailiti „Ekke Moor“. See polnud muidugi kastis peidus. See on üldse üks minu lemmiklugusid läbi aegade.

„Torupillis ja noas“ sa räägid küll oma suguvõsa inimestest, aga annad sinna juurde selle aja tausta, mis ajal ta elas, ja just see taust teeb mu meelest raamatu huvitavaks.

Mulle tundus, et pole mõtet kirjutada tavalist perekonnalugu, et sündis, suri, sai lapsi, maeti maha. Aga see, mis on ajastu taga ja sees... Olen seda õppinud... Mulle meeldib Raimond Kaugver. Temal on romaanides väga palju ajastut. Mulle meeldib ka Paul Kuusbergi „Andres Lapeteuse juhtum“, see on peaaegu kõige adekvaatsem kirjutis sellest ajastust, mis on mullegi tuttav – nõukogude ajast. (Romaan ilmus 1963. aastal – M. M.)

Tead, kuidas ma tahan tegelikult kultuurist rääkida, aga kedagi ei huvita. 

Kui kriitiline olla, siis sul on ka osa selles, et ajakirjanikke ja ilmselt ka lugejat huvitab rohkem see, mida Siim Kallas arvab presidendivalimistest kui kirjandusest. Praegugi kuuleb juttu, et teeme majanduse korda, siis räägime kultuurist ja anname kultuurile, mis tema osa. Aga tundub, et majandus ei saa kunagi nii korda. See tuleb su raamatust ka välja, aga seal on aktsent mu jaoks just haridusel ja kultuuril. Tegelikkus on teistmoodi. 

Eks me üht-teist oleme ju teinud ka. Jah, huvitav on teistpidi, et kui ma vaatan televisioonist kultuurisaateid, siis mul on ikka niisugune tunne, et olen võõras. Eestis on 350 kirjanikku.

Ma ennast olen lohutanud sellega, et kui ma ei tea nüüdseid noorte iidoleid, siis ega nemad ei tea enam meie vanu iidoleid. Paul Kuusberg polnud ehk küll iidol, aga noored teda kindlasti ei tea.

Seda küll, aga kas nad August Gailiti „Ekke Moori“ teavad? Võiks. „Nipernaadist“ on film. Sofi Oksaneni teatakse. Ma loen praegu uuesti Andrei Ivanovi „Harbini ööliblikaid“ (romaan, mis räägib kahe maailmasõja vahelise Eesti vabariigi vene emigrantide kogukonnast – M. M.), see on briljantne raamat, imehea. See on ka üks huvitav fenomen, et Sofi Oksanen ja Andrei Ivanov on nii palju eestlased, kui nad on.

Meil on superstaarid Niina Petrõkina ja Tanja Mihhailova ja ujujad ... see on suurepärane. Seda peaks alla joonima, et nii saab ka. Andrei Ivanov on see kirjanik, kes ulatub väljapoole Eestit. Paljud – kui palju nad ka ei pinguta – ei ulatu.

Rahvusliku eliidi teema tood sa oma raamatus esile ja kirjutad valusalt: „Kui vaenlane taipab ja tahab rahvust hävitada, siis ta kas hävitab kõigepealt eliidi või lahutab eliidi esindajad oma perekonnast, lõhkudes suguvõsa sidemed, mis on see võrgustik, mis eliiti koos hoiab.“

See on väga tähtis teema minu jaoks. Aga ma ei tea, kas keskmine Eesti publik võtab seda teemana.

Või süüdistab teema tõstatajat eneseupitamises. Sa oled oma raamatus kirjutanud rahvuslikuks eliidiks 19. sajandi kooliõpetajad.

Jah, haritlased. Tegelikult on selgelt näha raamatus, et Alverite suguvõsa pani sihiku haridusele. Pojad ülikooli, naised tütarlaste koolidesse. Nad surusid seda, et selle kaudu tõusta. Mitte saada saksa paruniteks, vaid olla haritud.

Tead, ma olen 30 aastat kuulnud, et meie õpetajatel on väike palk. Seda, et õpetajad seisaksid mingite väärtuste eest, kuuleb haruharva.

Lugesin mingist välismaa lehest, et haridus käib alla kogu maailmas. Valmistatakse ette käsitöölisi, filosoofia jäetakse kõrvale. Ja just filosoofia on see, mis peaks sulle andma väärtuste skaala. Sellest, kui õpid ainult ametit, jääb väheks. Haritusest jääb puudu. 

Mida teha? Meil on haridusasjad keeruliseks ja ülekonstrueerituks aetud. Mis kell peavad koolid alustama? Näiteks Viimsi inimesed töötavad Tallinnas. See tähendab, et nad tahaksid kohvi juua oma lastega varem, et lapsed jõuaksid kooli ja nemad tööle.

Mu lapselaps lõpetas nüüd – ma olen väga uhke – 21. keskkooli ja sai matemaatika riigieksamil 100 punkti 100st. Lugesin ta eesti keele kirjandit. Seal ta ei saanud nii häid punkte, aga ma lugesin ja ahmisin õhku. Saad aru, kui praeguse Eesti keskkoolitüdruk kirjutab Erich Maria Remarque’i romaanist „Läänerindel muutuseta“ ja Henrik Ibseni „Nukumajast“ ja kirjutab briljantses eesti keeles. Ta läheb arstiks õppima. 

Lugesin raamatust Alverite suguvõsale osaks saanud vangistamistest, mahalaskmistest, küüditamistest ja lugedes mõtlesin su tütre Kaja peale. Ikka kuuleb süüdistusi, et ta ei ole putinistide suhtes küllalt diplomaatiline, on radikaalne oma nõudmistes. Kaja ju teab oma suguvõsa lugu, siis ei saagi, ei tohigi teistsugune olla.

Suurt sõprust, jah, ei saa tahta. 

Ta võiks sellest vereliinist Euroopas rääkida, ehk siis saadaks aru?

Ta on tegelikult rääkinud oma emast Kristist, kes on kümme aastat Siberis olnud.

Omal ajal Toomas Hendrik Ilves korraldas Brüsselis ühe ürituse ja ütles, et võtaksin Kristi, oma naise, kaasa rääkima. Ja siis Kristi rääkis, kuidas neid viidi rongiga ja sellest kümnest aastast. Kuulajad olid šokeeritud. Nad ei suuda seda alla neelata ega uskuda.

1988. aastal olin Rahva Hääle ajakirjanik ja mulle anti võimalus sõita Ida-Saksamaale. Koos lastega. Pildistasime Brandenburgi värava ees. Taga kaugel olid näha ka okastraadid. Ja siis mina olevat öelnud: lapsed, hingake nüüd siin õhku sisse, selles puhub vabaduse tuul. Kaja on seda kasutanud oma kõnedes. See pilt on ka alles. 

„Me tunneme hästi praeguse süsteemi puudusi, aga uue süsteemi puudused on meile täiesti tundmatud.“ Olen raamatut lugedes selle tsitaadi endale välja kirjutanud. Taas kõlksub see kokku meie ajaga.

Seda ütles tsaari rahandusminister, kes oli tegelikult sakslane. Ütles selle peale, kui taheti reforme teha. 

Nojah, sa ka ütlesid Postimehele, et Reformierakond ei ole enam sinu erakond, aga ega keegi ei küsinud ja sa ka ei seletanud, mis sind häirib.

See ei ole väga dramaatiline. 1995. aastal, kui Reformierakond loodi, olid teistsugused vaated. See kontseptsioon oli neoliberalistlik, see ei tööta enam.

Kas see kõik on nii läinud või on lastud nii minna? 

Hea küsimus. Nii ja naa. Kogu selle süsteemi plussid on jäetud kasutamata. Miinus on see, et ühel hetkel hakkas voolama sisse Euroopa raha. Ja see tegi elu mugavaks.

Meie ettevõtlus on hakanud minema riigiusku. Kui loed ettevõtjate intervjuusid, siis paned tähele, et nad kogu aeg õiendavad valitsuse kallal. Näiteks Ameerikas sellist asja ei ole. Seal ei tule kellelgi pähe minna paberiga valitsusse ja nõuda toetust. Kogukond hoiab kokku. Meil siin oli õpilaste muuseumides ja teatrites käimise asi, et ei saa vanemate oma raha eest. Seal, kui on vaja minna, siis minnakse. Ja kui mõnel lapsel pole raha maksta, siis kogukond annab selle raha ja minnakse koos. Mastaap on teine. 

(Nüüd tuleb see koht, millele ma loo alguses viitasin, Siim hüüab korraks välja minnes ukselt:) Seda ma teadsin juba siis, kui ma Brüsselis olin. Ameerika majandus ei võta laenu. Investeeringuteks võetakse laenu väga vähe. Kaks korda vähem kui Euroopas. Pangalaen seob liiga ära. On palju hoopis paindlikumaid võimalusi, selliseid, nagu meil on Hooandja näiteks. 

Su raamatu juurde tagasi tulles: omalaadne ajalooraamat, aga mind teeb see ka kurvaks, sest see kuidagi kinnitab, et kõik hääbub.

Kas tõesti kõik hääbub? Kusagil ikka jälle sünnib ka midagi.

Päris algusesse tagasi tulles: Estonial on olnud ka varem mõõnu, aga on olnud ka hiilgeaegu ja tohutuid tõuse.

Taas seesama, mis käib ka raamatust läbi: tõusud ja mõõnad. Suguvõsadel ...


... riikidel, inimestel ...

... Reformierakonnal? 

Reformierakonnal. Nii on. Ma hakkasin kirjutama kõnet pealkirjaga „Eesti demokraatia lõpetamata lugu“. Vaatame, mis välja tuleb. 

__________________________

„Torupill ja nuga. Alverite saaga“

Autor Siim Kallas

Kirjastus Ilmamaa

328 lk