KIVT_067 _ KUMARI IMEDEMAA VARJUTEATER: KATRIN PAUTS | Viidingu „teise tütre“ skandaalist: räägi parem ise ja esimesena _ Õhtuleht 14.10.2026 / Kobruleht 11.11.2026
https://www.ohtuleht.ee/1168916/katrin-pauts-viidingu-teise-tutre-skandaalist-raagi-parem-ise-ja-esimesena
Kass on kotist väljas. Viimaks sai ka laiem avalikkus teada, et Eesti kultuuri suurmehel Juhan Viidingul olevat veel teinegi tütar – tegu olla „avaliku saladusega“, millega seoses ähvardavat kirjanik Mihkel Mutti nüüd kohtuasi. Kui mitte Mutt, siis kes ja kas oleks sellest pidanud rääkima?
/.../
Inimese elu on lõpuks ju üks tervik - looming tuleb ju elavast inimajust, mida on kujundanud unikaalne inimkogemus. Inimkogemuste vahetamine on lõpuks ju kirjanduse mõte. Mihkel Muti teo eetiline dilemma sobib aga kokku võtta ühe mu ekskolleegi sõnu parafraseerides: taas muutus üks ebajumal lihast ja luust inimeseks ja mis sellest siis ikka nii väga on?
Ehk suudab ka Viidingute mõjukas kultuuridünastia sellega leppida. Looja suurust tema inimlikud nõrkused ju sugugi ei kahanda.
Ehk suudab ka Viidingute mõjukas kultuuridünastia sellega leppida. Looja suurust tema inimlikud nõrkused ju sugugi ei kahanda.
*
#KumariImedemaaVarjuteater #GentlemenFromEstonia #JuhanViiding #MihkelMutt #ErioperatsioonWegebau #TerraMaritima #SuurPluss #MeMoMu #MoPiFF #SonjaKana #LäänerannaJutud #DonArmandoKommipood #MartinAndVendelpommDoKirbla #CabaretLeCiel #KirblaMäluInstituut #ArmandismiohvriteMuuseum #ÜldineHüvang #SuurPluss #SarvikpütiKättemaks #PostitantsukonnGruppMeediakontsern #LendabMesipuuPoole #HowToExplainADeadHareToKajaLotman #WhoTheFuckIsNeleSõber #PLAYBUNNY112026 #MEEZ112026
*
Liputha Jamantell’s endlessly stylish, non-linear and infinitely quotable SUMMER IN KIRBLA is a modern masterpiece, featuring a killer soundtrack and an all-star cast whose characters have become practically ingrained into contemporary culture. I mean, who doesn’t love a Big Terra Maritima Burger or a $5 birdmilkshake? The film is one of, if not the, definitive movie of the 2020’s. Starring Aivar Vendelpomm, Musjöö Liblikas, Don A. Mustvunts, Kalle Mõisaköis, Villy Lopermann, Kürvo Vari, Kaja Lotwoman, Lingas Hõõruja, Kaie Viles, Endel Lepp, and Viive Kaplan. Oh, and Kumari Vaim. (As herself.)
*
Viive Kaplani ooper „Martin Tee suvi Kirblas“ jõuab Opera Kyrbla lavale 2027. aasta 20. augustil. Enne esietendust saab ooperit inspireerinud dokumentaalfilmi 2020. aasta sündmustest Kirblas näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF
https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew
*
https://www.ohtuleht.ee/1168916/katrin-pauts-viidingu-teise-tutre-skandaalist-raagi-parem-ise-ja-esimesena KATRIN PAUTS | Viidingu „teise tütre“ skandaalist: räägi parem ise ja esimesena
Katrin Pauts, kirjanik (Isamaa)
14. oktoober 2026, 09:30
Kass on kotist väljas. Viimaks sai ka laiem avalikkus teada, et Eesti kultuuri suurmehel Juhan Viidingul olevat veel teinegi tütar – tegu olla „avaliku saladusega“, millega seoses ähvardavat kirjanik Mihkel Mutti nüüd kohtuasi. Kui mitte Mutt, siis kes ja kas oleks sellest pidanud rääkima?
Mis puudutab võimalikku kohtuasja, siis ega ma hästi usu, et see päriselt tuleb, kuigi võiks ju, sest autoriõiguse rikkumine on asi, millele kirjanikud, kelle hulka kuulub ka Juhan Viidingu n-ö ametlik tütar ja pärija Elo, ei peaks läbi sõrmede vaatama.
Üks läbi lastud rikkumine õigustab iga järgmist, aga see seadus on mõeldud ju autorite ja nende loomingu kaitseks, mitte et seda rakendataks vastavalt kellegi motiividele ja moraalsele õigusele. Muti õigustus, et oluline kultuuritegelane kuulub ikka rahvale, mitte oma perekonnale, kõlab suurejooneliselt ja mingis mõttes muidugi ka õigesti, aga seaduseparagrahvi ees ei maksa see ju midagi.
Juhan Viidingu autoriõigusega tekst, mida Mihkel Mutt olla oma monograafias „Juhani evangeelium“ pärijate loata kasutanud, on tema kaks hüvastijätukirja, mille suur luuletaja ja teatrimees jättis endast maha 1995. aastal oma käe läbi elust lahkudes. Kirjad on pühendatud tema kõige lähematele inimestele, kelle hulgas leidub ka üks naisenimi, mis avalikkusele midagi ei ütle. Just see naine olnud aga „avaliku saladuse“ kohaselt Juhan Viidingu elu viimane armastus ja teise tütre ema. Tütre, kes tuli ilmale alles pärast isa surma, kes ei kanna tema nime ja keda pole märgitud Juhani ametlikes elulookirjeldustes ega Wikipedia artiklis.
See nn laiem avalikkus, kelle hulka minagi kuulun, kuna kultuuriringkonna intiimsetes siseringides ma ei liigu ja nende salajutud mu kõrva suurt ei jõua, sai ühe ropsuga õige mitme üllatuse osaliseks. Esiteks jahmuti, et isegi eraelulistele kirjadele kehtib autoriõigus ja seetõttu vajab nende igasugune avalikustamine autori või tema pärijate luba. Teiseks mõistagi üllatas saladus ise. Eks siis sai ka klaariks, mis peale autoriõiguse küsimuse pärijaid tegelikult häirida võis – Mutt võttis enda asjaks kassi kotist välja lasta, jätmata asjaosalistele mingit sõnaõigust (kuigi ega me ju tea, kes talle üldse need kirjad edastas ning millised load ja kellelt võisid tal n-ö mitteametlikult olla - spekuleerima ma parem ei hakka, ju see kõik selgub, kui aeg on küps).
Saladus ei püsi kotis
Kassi kotist välja laskmine tähendas pärijatele kontrolli kaotust selle väidetava saladuse üle - või siis Juhan Viidingu müüdi üle, nagu väljendus antud teemal Delfis Vilja Kiislerile intervjuu andnud Loomingu peatoimetaja Carolina Pihelgas.
Vana ajakirjanikuna soovitaksin sellest kõrva taha panna, et niisuguseid asju, eriti kui need on juba kuskil veidi laiemas ringis teada, tuleks katsuda ikka ise avalikustada. Siis jääb kontrollitunne alles, et oled ise oma elu peremees ja üle sinu pea ei otsustata. Esimesena rääkija teha on info edastamise toon, rõhuasetused ja sageli ka tingimused. Avalikuks tuleb kõik ju ühel päeval niikuinii ja kui sa oma versiooni ise ära ei räägi, tuleb oma versiooniga keegi teine. Kui lugu oleks ära räägitud 10 aastat tagasi, poleks selles enam mingit skandaali. Skandaali teeb ju mitte nii palju info ise, kuivõrd saladus, ilma saladuseta skandaali enam pole.
Moraali lugeda pole muidugi minu asi. Ei ole mulle teada, kuidas need inimsuhted rohkem kui 30 aastat tagasi arenesid. Ka Juhan Viidingu elu lõppemise ajend jääbki ainult spekulatsiooniks. Sotsiaalmeedia kommentaaridest käis palju läbi teise lapse õigus isa nime kanda ja temast avalikult rääkida, aga ega me ka siin mingeid asjaolusid tea, kes neid otsuseid tegi ja mis olid nende põhjused.
Kas avalikkusel on õigus ja vajadus selliseid fakte teada? Ajakirjanikuna faktid mulle siiski meeldivad. Kui elulookirjeldustes mainitakse järjepidevalt ainult ühte tütart, aga kitsamas ringis on juba aastakümneid teada, et lapsi on kaks, siis kas seda tuleks võtta valetamise või moonutamisena?
Kas kirjanike eraelu on üldse mingi oluline teadmine, ajab rahva alati kahte lehte. Ma ise kuulun nende hulka, kelle meelest inimese eraelu on tema loomingust lahutamatu ja selle mõistmiseks vajalik ning olen mitme autorini ka jõudnud kuskilt teada saadud elulooliste sündmuste kaudu. Kõigepealt eksisteerib minu jaoks inimene ja alles seejärel muutub oluliseks, mida ta kirjutab. Aga muidugi on ka risti vastupidiseid arvamusi.
Elulookirjutuse tulevik on tume
Mis konkreetselt Viidingut puudutab, siis põlvkondlikel põhjustel on mulle olulisemgi olnud tema teada-tuntud tütar Elo Vee (praegu ka luuletajana Viiding) - kunagine luule it-girl, imeilus ja imeandekas. Pärast hiljuti teada saadud infot aga otsisin välja ka Juhani luuleraamatud. Nii et skandaalist võib kasu olla mitte ainult Muti raamatu müügiedu aspektist. Kes teab, kui paljud nooremad kui 50-aastased inimesed tänu viimaste nädalate kõneainele enda jaoks Juhan Viidingu avastasid?
Mulle teeb muret veel memuaarižanri unarussevajumine. Mutt võis ju seadust rikkuda, aga vähemalt pani ta mõned huvitavad eluloolised seigad jälle tulevaste põlvkondade jaoks kirja. Aga kes teeks seda minu põlvkonna ja nooremate puhul, kui meie maine tee kord otsa saab? Pole enam kirju, pole päevikuid, enam isegi ei saada nii väga füüsiliselt kokku, kogukondlik mälu on nõrgenenud. Jäävad ainult sotsiaalmeedia seinad ja Messenger? Tänapäeva inimene on ise enda suhtekorraldaja ja biograaf. Digitaalsete andmete hulk uinutab valvsust, midagi enam ei salvestata, kopeerita ega peeta eriti tähendusrikkakski, sest seda tundub olevat tohutus koguses, aga kui kindel selle säilimine üldse on? Ükspäev võivad kõik need daatapilvekesed õhku lennata ja tükkis sellega ka kogu meie mälu.
Äkki on praegune suur (ja paljude meelest juba väga tüütu) mina-jutustamise buum osalt just sellest tingitud, et kui me enda lugusid ise ära ei räägiks, kuni meil veel eluvaim sees, siis kes see teine seda meie eest teeks?
Inimese elu on lõpuks ju üks tervik - looming tuleb ju elavast inimajust, mida on kujundanud unikaalne inimkogemus. Inimkogemuste vahetamine on lõpuks ju kirjanduse mõte. Mihkel Muti teo eetiline dilemma sobib aga kokku võtta ühe mu ekskolleegi sõnu parafraseerides: taas muutus üks ebajumal lihast ja luust inimeseks ja mis sellest siis ikka nii väga on?
Ehk suudab ka Viidingute mõjukas kultuuridünastia sellega leppida. Looja suurust tema inimlikud nõrkused ju sugugi ei kahanda.
14. oktoober 2026, 09:30
Kass on kotist väljas. Viimaks sai ka laiem avalikkus teada, et Eesti kultuuri suurmehel Juhan Viidingul olevat veel teinegi tütar – tegu olla „avaliku saladusega“, millega seoses ähvardavat kirjanik Mihkel Mutti nüüd kohtuasi. Kui mitte Mutt, siis kes ja kas oleks sellest pidanud rääkima?
Üks läbi lastud rikkumine õigustab iga järgmist, aga see seadus on mõeldud ju autorite ja nende loomingu kaitseks, mitte et seda rakendataks vastavalt kellegi motiividele ja moraalsele õigusele. Muti õigustus, et oluline kultuuritegelane kuulub ikka rahvale, mitte oma perekonnale, kõlab suurejooneliselt ja mingis mõttes muidugi ka õigesti, aga seaduseparagrahvi ees ei maksa see ju midagi.
Juhan Viidingu autoriõigusega tekst, mida Mihkel Mutt olla oma monograafias „Juhani evangeelium“ pärijate loata kasutanud, on tema kaks hüvastijätukirja, mille suur luuletaja ja teatrimees jättis endast maha 1995. aastal oma käe läbi elust lahkudes. Kirjad on pühendatud tema kõige lähematele inimestele, kelle hulgas leidub ka üks naisenimi, mis avalikkusele midagi ei ütle. Just see naine olnud aga „avaliku saladuse“ kohaselt Juhan Viidingu elu viimane armastus ja teise tütre ema. Tütre, kes tuli ilmale alles pärast isa surma, kes ei kanna tema nime ja keda pole märgitud Juhani ametlikes elulookirjeldustes ega Wikipedia artiklis.
See nn laiem avalikkus, kelle hulka minagi kuulun, kuna kultuuriringkonna intiimsetes siseringides ma ei liigu ja nende salajutud mu kõrva suurt ei jõua, sai ühe ropsuga õige mitme üllatuse osaliseks. Esiteks jahmuti, et isegi eraelulistele kirjadele kehtib autoriõigus ja seetõttu vajab nende igasugune avalikustamine autori või tema pärijate luba. Teiseks mõistagi üllatas saladus ise. Eks siis sai ka klaariks, mis peale autoriõiguse küsimuse pärijaid tegelikult häirida võis – Mutt võttis enda asjaks kassi kotist välja lasta, jätmata asjaosalistele mingit sõnaõigust (kuigi ega me ju tea, kes talle üldse need kirjad edastas ning millised load ja kellelt võisid tal n-ö mitteametlikult olla - spekuleerima ma parem ei hakka, ju see kõik selgub, kui aeg on küps).
Saladus ei püsi kotis
Kassi kotist välja laskmine tähendas pärijatele kontrolli kaotust selle väidetava saladuse üle - või siis Juhan Viidingu müüdi üle, nagu väljendus antud teemal Delfis Vilja Kiislerile intervjuu andnud Loomingu peatoimetaja Carolina Pihelgas.
Vana ajakirjanikuna soovitaksin sellest kõrva taha panna, et niisuguseid asju, eriti kui need on juba kuskil veidi laiemas ringis teada, tuleks katsuda ikka ise avalikustada. Siis jääb kontrollitunne alles, et oled ise oma elu peremees ja üle sinu pea ei otsustata. Esimesena rääkija teha on info edastamise toon, rõhuasetused ja sageli ka tingimused. Avalikuks tuleb kõik ju ühel päeval niikuinii ja kui sa oma versiooni ise ära ei räägi, tuleb oma versiooniga keegi teine. Kui lugu oleks ära räägitud 10 aastat tagasi, poleks selles enam mingit skandaali. Skandaali teeb ju mitte nii palju info ise, kuivõrd saladus, ilma saladuseta skandaali enam pole.
Moraali lugeda pole muidugi minu asi. Ei ole mulle teada, kuidas need inimsuhted rohkem kui 30 aastat tagasi arenesid. Ka Juhan Viidingu elu lõppemise ajend jääbki ainult spekulatsiooniks. Sotsiaalmeedia kommentaaridest käis palju läbi teise lapse õigus isa nime kanda ja temast avalikult rääkida, aga ega me ka siin mingeid asjaolusid tea, kes neid otsuseid tegi ja mis olid nende põhjused.
Kas avalikkusel on õigus ja vajadus selliseid fakte teada? Ajakirjanikuna faktid mulle siiski meeldivad. Kui elulookirjeldustes mainitakse järjepidevalt ainult ühte tütart, aga kitsamas ringis on juba aastakümneid teada, et lapsi on kaks, siis kas seda tuleks võtta valetamise või moonutamisena?
Kas kirjanike eraelu on üldse mingi oluline teadmine, ajab rahva alati kahte lehte. Ma ise kuulun nende hulka, kelle meelest inimese eraelu on tema loomingust lahutamatu ja selle mõistmiseks vajalik ning olen mitme autorini ka jõudnud kuskilt teada saadud elulooliste sündmuste kaudu. Kõigepealt eksisteerib minu jaoks inimene ja alles seejärel muutub oluliseks, mida ta kirjutab. Aga muidugi on ka risti vastupidiseid arvamusi.
Elulookirjutuse tulevik on tume
Mis konkreetselt Viidingut puudutab, siis põlvkondlikel põhjustel on mulle olulisemgi olnud tema teada-tuntud tütar Elo Vee (praegu ka luuletajana Viiding) - kunagine luule it-girl, imeilus ja imeandekas. Pärast hiljuti teada saadud infot aga otsisin välja ka Juhani luuleraamatud. Nii et skandaalist võib kasu olla mitte ainult Muti raamatu müügiedu aspektist. Kes teab, kui paljud nooremad kui 50-aastased inimesed tänu viimaste nädalate kõneainele enda jaoks Juhan Viidingu avastasid?
Mulle teeb muret veel memuaarižanri unarussevajumine. Mutt võis ju seadust rikkuda, aga vähemalt pani ta mõned huvitavad eluloolised seigad jälle tulevaste põlvkondade jaoks kirja. Aga kes teeks seda minu põlvkonna ja nooremate puhul, kui meie maine tee kord otsa saab? Pole enam kirju, pole päevikuid, enam isegi ei saada nii väga füüsiliselt kokku, kogukondlik mälu on nõrgenenud. Jäävad ainult sotsiaalmeedia seinad ja Messenger? Tänapäeva inimene on ise enda suhtekorraldaja ja biograaf. Digitaalsete andmete hulk uinutab valvsust, midagi enam ei salvestata, kopeerita ega peeta eriti tähendusrikkakski, sest seda tundub olevat tohutus koguses, aga kui kindel selle säilimine üldse on? Ükspäev võivad kõik need daatapilvekesed õhku lennata ja tükkis sellega ka kogu meie mälu.
Äkki on praegune suur (ja paljude meelest juba väga tüütu) mina-jutustamise buum osalt just sellest tingitud, et kui me enda lugusid ise ära ei räägiks, kuni meil veel eluvaim sees, siis kes see teine seda meie eest teeks?
Inimese elu on lõpuks ju üks tervik - looming tuleb ju elavast inimajust, mida on kujundanud unikaalne inimkogemus. Inimkogemuste vahetamine on lõpuks ju kirjanduse mõte. Mihkel Muti teo eetiline dilemma sobib aga kokku võtta ühe mu ekskolleegi sõnu parafraseerides: taas muutus üks ebajumal lihast ja luust inimeseks ja mis sellest siis ikka nii väga on?
Ehk suudab ka Viidingute mõjukas kultuuridünastia sellega leppida. Looja suurust tema inimlikud nõrkused ju sugugi ei kahanda.
Kommentaarid
Postita kommentaar