BCC_008 MARTIN PÄEVAKOERA MUINASJUTT: TEE-EHITUS
Martin Päevakoera muinasjutt Tee-ehitus sai Endel Lepa muinasjutuvõistlusel Täpi Ilu eripreemia. Foto Kürbla meeste kunstikool
Elas kord üks vaim. Ta oli varases keskeas, isegi tema pealagi juba kergelt hõrenes. Vaimu näkku olid kibestunud jooned ilmunud, kuid need polnud tingitud murest naise ega laste pärast, sest nendega polnud jumal teda õnnistanud. Vaim kandis nime Kumari, kuid kumaritega polnud tal vähimatki pistmist. Kui tema nina välja arvata. Kumari elas Unustuse jõe kaldal väikeses talus, ihuüksi. Talu ümber kasvasid puud. Ilmselt sellepärast külaelanikud sinna ei kippunudki — sünged puud tekitasid kõhedust. Kumarile see vaikne paik istus, ta oli üksik hunt või vähemalt nii ta arvas. Ta oli lihtne vaim, kes elas lihtsat elu. Ei olnud ta uhke ega ennast täis nagu enamik vaime. Üks pahe tal muidugi oli — Kumari oli vägagi keevaline ja temperamentne. Vaimu süütenöör oli peaaegu olematu, aga kuna tal ei olnud seltsilisi, ei näinud keegi tema „tumedamat” poolt. Kõik teadsid Kumarit kui tasast vaimu, sest külasse sattus ta harva ja jäi siis alati tsiviliseeituks. Muidu oli Kumari küll vaim nagu muiste, ainult piipu suitsetas.
Kommentaarid
Postita kommentaar