19-aastane Tartu abiturient süüdistab 42-aastast tuntud kultuuritegelast seksuaalses ärakasutamises. Politsei algatas kriminaalasja ja kuulutas mehe kahtlustatavaks, kuid asi on suuresti sõna sõna vastu. Ajakirjanik Kristjan Pihl rääkis kõigi osapooltega ja järeldas, et isegi kui asi ei jõua süüdistuseni, on juhtum oluline kavandatava nõusolekuseaduse kontekstis.
"Jah, mind vägistati. Sellel samal diivanil…" sõnas ohver Sofia (nimi muudetud, toimetusele teada).
/.../
Me oleme kõik võib-olla unes mõnikord näinud, et me tahame kuidagi põgeneda ja hääl ei tule välja, aga need on need olukorrad päriselus, kus see tegelikult nii juhtubki," selgitas seksuaalvägivalla keskuse naistearst.
"Tänases õigusruumis on see äärmiselt keeruline küsimus, et peab olema mingisugune mõistlik selgitus, miks need asjad meenuvad ajavahemikus tunduvalt hiljem. Jutt käib ju sellest, et meil on tõendid üks ühele ja jutt on sellest, et meil on vaja ju tõendada tõendi usaldusväärsust. Kui kannatanu ei ole oma ütluses järjepidev, kui ta vahetult peale sündmust on üle kuulatud, pole neid olukordi kirjeldanud selliselt, siis on väga raske hiljem kohtus selgitada, mispärast meenuvad asjad hiljem," lausus endine prokurör Toomas Liiva.
Tartu Ülikooli Kliinikumi naistearst Made Laanpere on Eesti üks kogenumaid seksuaalvägivalla eksperte, kes on puutunud aastate jooksul kokku kümnete samalaadsete lugudega. Just nendeks puhkudeks käivitati 2016. aastal üle-eestiline seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste võrgustik, mis tegutseb neljas Eesti linnas ja pakub ohvritele ööpäevaringset abi, nagu sai Sofia.
Kõik selle info on tänaseks Sofia rääkinud ka uurijatele ning momendil oodatakse kohtuekspertiiside tulemusi, aga senimaani on kardetavasti asi suurtes piirides sõna sõna vastu, leiab endine tipp-prokurör Toomas Liiva.
"Kui te nüüd küsite, milline selle asja perspektiiv oleks olukorras, kus kannatanu isegi ütleb, et ta ei mäleta, kas ta ütles, et ära tee või andis igatpidi teistmoodi märku, et ei taha seda, siis tänases õigusruumis, mulle tundub, siit kaugelt vaadates, on see perspektiivitu kaasus. Kus on vägivald? Ma ei ole kuulnud sõnagi sellest, kuidas kannatanu tahet murti. Ma räägin kui jurist tänases õigusruumis," lausus Liiva.
"Kui me räägime lihtsalt abikutsumisest või miks sa vastu ei hakanud, aga erialakirjandus ütleb, need vägistamise ohvrid, kes hakkasid vastu, neil on alati palju suuremad vigastused. See on ju sellepärast, eks ju, et tegelikult need [alahoidlikud - toim.] reaktsioonid tekivad selleks, et säilitada elu. See signaal, mis ajule antakse, ongi see, et ära tee seda, siis sa jääd võib-olla ellu. Nii et tuleb nagu aru saada, et neid inimesi, keda niimoodi rünnatakse, põhiline asi, mis neid saadab, on hirm ja ma veel täpsustaksin, sageli on see surmahirm," ütles Laanpere.
"Ma lihtsalt mäletan, et ma olin selles olukorras ja jällegi see mõte, et ma teen ära kõik, mis see olukord kaasa toob, peaasi, et ma siit ühel hetkel lihtsalt ära lähen ja peaasi, et ta ei hakka mind peksma või kägistama või midagi sellist, mis võib surmani viia," ütles Sofia.
/.../
Kommentaarid
Postita kommentaar