"Ma lihtsalt mäletan, et ma olin selles olukorras ja jällegi see mõte, et ma teen ära kõik, mis see olukord kaasa toob, peaasi, et ma siit ühel hetkel lihtsalt ära lähen ja peaasi, et ta ei hakka mind peksma või kägistama või midagi sellist, mis võib surmani viia," ütles Sofia.
Made Laanpere ja Toomas Liiva ei ole konkreetse juhtumi asjaoludega kursis, aga nende sõnul on võimalik teatud juhtudel ka kümneid tunde hiljem tuvastada, milline oli ohvri võimalik joove sündmuste toimepanemise hetkel. Seeläbi on võimalik teoreetiliselt tuvastada, kas ohver oli üldse ründe hetkel võimeline vastu hakkama.
"Selleks on valemid, kuidas seda alkoholi jääkkogusest tagasi arvutatakse. Ka mõne teise uimasti jääkkogusest. Nii on võimalik teada saada, mis võis olla selle olukorra toimepanemise hetkel alkoholikogus. Me kogume kõik need vere- ja uriiniproovid, kui ohver selleks nõusolekul annab ja säilitame need. Kui politseil on huvi selle vastu, siis me anname selle ka üle. Me ise oleme väga huvitatud sellest olnud, et nad seda teeksid, sest me näeme tõepoolest inimesi, kes on täiesti teadvuseta olekus ja on üsna selge, et nad ei saanudki vastu hakata. Nad ei mäletanudki midagi. Aga üldiselt on politsei huvi üsna leige olnud selle toksikoloogia osas," ütles Laanpere.
Mis hetkest läheb kahe ebakaines olekus inimese vahel toimunud väga halb seks üle tõsikindlalt juriidiliselt etteheidetavaks teoks? Oleme "Pealtnägijas" ennegi rääkinud, kuidas seksuaalse väärkohtlemise juhtumid on siiani pahatihti kohtus tõendamata jäänud, sest olukord on sõna sõna vastu, ohvrid andsid ise ebaselgeid signaale või on muul moel rünnatavad.
"Ma kardan, et öeldakse, et midagi ei juhtunud. Et see on üks järjekordsetest sellistest juhtumitest, mis kukub kuhugi diivani vahele ja inimene peab elama selle ebaõigluse tundega. Ma ei kujuta ette seda tunnet ja nii paljud naised on tundunud seda. Sa pead selle ära kannatama, et see annab selle sõnumi, et ise olid süüdi," sõnas Kuslapuu.
"Pealtnägija" vestles ligi kahe kuu jooksul kõigi loosse puutuvate inimestega, kaaluti poolt- ja vastuargumente ning otsustati lõpuks ikkagi asjaga lagedale tulla, sest Sofia loo tagant koorub süsteemne probleem.
"Kui me vaatame, kui palju raporteeritakse seksuaalvägivalda küsitlusuuringutes ja kui vähe tegelikult satub inimesi politseisse, kui vähe algatatakse menetlusi, rääkimata sellest, kui palju või vähe neid kohtusse jõuab... Hinnanguliselt võib-olla üks-kaks protsenti," lausus Laanpere.
"Olen oma kolmekümne aasta jooksul korduvalt olnud olukorras, kus ma vaatan otsa ohvrile ja olen täiesti kindel, et ta räägib tõtt, aga see ei too kaasa automaatselt süüdimõistvat otsust. Vägistamise koosseisu tõendamisel on teatud kriteeriumid ja need kriteeriumid on suhteliselt ahtakesed. Läbi kolmekümne aasta olen olnud kolm korda – kusjuures iga kord erineval kümnendil – olukorras, kus ma olen viinud kohtusse vägistamise loo, mida minu kolleeg, kelle tööülesanne see tegelikult oli, ära põlgas. Ära põlgas selles mõttes, et ta leidis, et seda ei ole võimalik tõendada kohtus. Õigusmaailmas on natukene olnud mugav jääda selles küsimuses konservatiivseks. Ehk kui ei suuda tõendada, et oli aktiivne vastuhakk, siis järelikult tahtsid, sest sa panid ju lühikese seeliku selga. Kui keegi küsiks, et millal ma "jah" ütlesin, siis see küsimus jääb küsimata tema käest ja see ei ole oluline. Oluline, et me peame ju vägivalda näitama, me peame ära tõestama, et ta sai haiget. Füüsiliselt hoiti kinni, ta ei saanud ära minna. Aga millal ma "jah" ütlesin sellele, mis minuga tehti? Ma olen objekt, mitte subjekt. Subjekt on see inimene, kellel on mingisugune võimalus väljendada oma soove, aga ma ju ei saa, sest minu käest ei küsi keegi seda," lausus Liiva.
Just eelkirjeldatud olukorra tõttu on nii Laanpere kui Liiva praegu töös oleva nõusolekuseaduse tulised pooldajad ja osalesid ka seadust ettevalmistavas töörühmas. Nende sõnul kaitseb hetkel kehtiv karistusseadustik rohkem teo toimepanijaid kui ohvreid.
"See konkreetne vägistamisloogika tuleb ikkagi ju ajaloost, et ammustel aegadel – ütleme, et sada ja pluss aastat tagasi – oli ju naise keha mehe omand, et kui nüüd seda naist näiteks ka vägistati, siis tehti ju kahju mehe omandile ehk asjale. Tänane õiguslik ruum minu arvates seda loogikat teatud mõttes järgib, et tema käest ju ei küsita, et millal sina tahtsid. Tahtsid seda, mida sinuga hiljem tehti. Me ei küsi kohtus sellist asja, vaid me küsime, et miks sa vastu ei hakanud, eeldades automaatselt, et kui sa vastu ei hakanud, siis järelikult tahtsid," sõnas Liiva.
"See nõusoleku seadus tegelikult annakski selle signaali, et tegelikult sa pead inimese käest küsima, kas ta tahab sinuga seksuaalvahekorras olla. Praegu meil tuleb inimene, kes on elanud üle kohutava trauma ja peab hakkama põhjendama, millal ta "ei" ütles, miks ta "ei" ei öelnud, miks ta teist inimest üles ei äratanud, miks ta seda ei teinud, miks ta vastu ei vaielnud. See ei ole ju loogiline. See seadus pöörab selle teraviku ikkagi ohvrilt sellele toimepanijale ja toimepanija peab nüüd esimest korda elus küsima endalt, kas teine inimene tegelikult ka tahtis seda olukorda. See on inimväärikuse küsimus," lausus Laanpere.
Kõigele vaatamata pole uue seaduse jõustamine kulgenud sugugi libedalt. Kriitikat on teinud nii juristid-advokaadid kui ka rahvaesindajad. Läinud aasta detsembris toimunud eelnõu esimesel lugemisel andis konservatiivne leer uue seaduse ambivalentsuse pihta turmtuld.
"Fakt on see, et see on poliitiliselt motiveeritud eelnõu, mille eesmärk on teisitimõtlejate tasalülitamine!" ütles EKRE liige Mart Helme.
"Te lahendate probleemi, mida on juba lahendatud või te teete mingit radikaalset asja, mis on kättemaksuseadus," sõnas EKRE esimees Martin Helme.
"Kui nüüd ütleme isik, kes tunneb, et on lõvi ja pureb või hammustab naisterahvast kaelast, siis kas tema paneb toime kuriteo või mitte?" lausus poliitik Kalle Grünthal.
"Midagi ei ole teha. Ühiskonna väärtused on täpselt sellised, nagu nad täna on. Riigikogus on need inimesed, keda meie oleme sinna valinud. Kuulsin ka hiljuti, kuidas selle partei liige, kes loodab kevadel võimule pääseda, teatas uhkelt – ta on minu vanuses taat –, et tema teab täpselt, mida naised tahavad. No vot, kui selline ekspertiis nüüd tulevikus hakkab Eesti riiki juhtima, siis palju õnne meile, Eesti!" ütles Liiva.
Keegi ei vaidle vastu headele kavatsustele seksuaalvägivalda vähendada, aga kriitikute sõnul on põhiprobleem, millisel moel nõusolek intiimkontaktiks ikkagi saadakse nii, et hiljem – näiteks kainenedes ja kahetsedes – vaidlust ei tekiks.
Ehkki seaduse sõnastust täpsustati ja mitmed vastuolud suudeti likvideerida, tajuvad Liiva ja Laanpere, et nõusolekuseaduse vastuvõtmine seisab noateral.
"Me oleme tõsiselt mures, sest me oleme seda tõesti väga oodanud. See annaks ohvritele mingisuguse positiivse signaali, sest tegelikult peab riik arvestama, et kõik need läbikukkunud politseimenetlused, kõik need taasohvristamised, kõik need inimesed, kes on murtud, nad tegelikult Eesti riiki ei usu. See on absoluutselt täiesti otsetee sellele, aga me ometigi tahame ju, et inimesed meie riiki usaldaksid," ütles Laanpere.
"Pealtnägija" pöördus intervjuupalvega ka Andrese poole, aga ta keeldub igasugustest kommentaaridest, viidates pooleliolevale uurimisele ja vahepeal süvenenud vaimse tervise muredele. Kristel enda sõnul Andresega enam ei suhtle. Küsimuse, kas Andres tarvitas kunagi tema suhtes vägivalda, vastab Kristel eitavalt.
"Kui ma temalt 13. või 14. jaanuari õhtul küsisin, kas see vastab tõele, siis ta ütles, et midagi sellist pole juhtunud. Ka mitte konsensuslikku vahekorda," ütles Kristel.
Sofia valmistub praegu keskkooli lõpueksamiteks ning püüab eluga tasapisi edasi liikuda, aga on arvestanud, et see lugu jääb teda saatma kogu ülejäänud elu.
"Ma arvan, et alles siis, kui ühiskond õpib ära selle, et kunsti kunstnikust ei saa eristada omavahel, siis me oleme kuhugi jõudnud, sest selle kõige all on ikkagi väga tugevalt see foon, et ta tegi midagi valesti, aga samas ta on ju nii geniaalne autor. Ta on nii hea selles, tal on ju nii suur teene kogu Eesti kultuuriruumi ees. Aga mida see teene väärt on? Mida kõik need laulusõnad ja see muusika väärt on, kui selle kõige taustal on ta lihtsalt üks jõhkard, kes tuleb ja vägistab mind minu enda sõbranna sünnipäeval?" ütles Sofia.
Riigikogu võtab küll eelduslikult selle aasta jooksul vastu uue nn nõusolekuseaduse, aga eksperdid on ikkagi kriitilised, sest see ei määratle piisavalt, mida nõusolek tähendab ja kuidas seda anda.
Kommentaarid
Postita kommentaar