MINEVIK SALAARHIIVIS / ALEKSANDER KURSON/KURTNA, VATIKANIS ÕPPINUD POLÜGLOTT JA TÕLKIJA _ SECRET URBANIST IV2020 / MEEZ VI2026

#MinevikSalaarhiivis #AleksanderKurtna #Vatikan #EndelLepp #MartinTeeSuviKirblas #KumariVaim #KumariVaimuMuuseum #GentlemenFromEstonia #Strannichestvo #SpiritualWandering #TheEnchantedWanderer  #KiwiLoco #NoliMeTangere #Meestemoemuuseum #GentlemensFloralCabinet #TeedeniAed #EndelLeppFashionHouse #UnustuseÕhtukallas #ExcavanzaKomatsu  #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheMadBunniesOfLääneranna #RätsepJaKumari #TheKirblaMethod #KumariImedemaa #ELFHTrends #TangoKyrblium #TheGardenOfMensFashionDelights #MEEZ062026  

secreturbanist _ Saturday, April 11, 2020:
 https://secreturbanist.blogspot.com/2020/04/aleksander-kursonkurtna-vatikanis.html 

Siit võib lugeda mu märkmeid arhiivisügavustest ja internetiavarustest leitud unustatud lugude, inimeste, hoonete ja lihtsalt põnevate faktide kohta, millele olen lugedes sattunud. Ise olen lõpetanud Tartu Ülikooli bakalaureusekraadi ja Tallinna Ülikooli magistrikraadiga; olen tõlkija ja võõrkeeleõpetaja Tallinnas, kellele arhiivis tuhnimine ja leitust kirjutamine on võimalus tänapäevase hektilise elu eest aeg-ajalt minevikku põgeneda, et mõtiskleda ja akusid laadida.

Aleksander Kurson/Kurtna, Vatikanis õppinud polüglott ja tõlkija, 1914-1983

Eks tuhlasin jälle mööda internetti ja sattus mu silma alla 1939. aasta Päewalehest (22.11.1939) artikkel sellest, kuidas enne viimast suurt sõda president Konstantin Päts maksis stipendiumi ühele eestlasele, et too Vatikani arhiivides ringi vaataks ja võtaks kaeda, kas seal ehk miskit huvitavat Eesti kohta leidub. Asi hakkas huvitama, otsisin veel lisa ja alljärgnev on see, mida erinevaid allikaid lugedes avastasin. 

Artikkel kandis pealkirja "Eesti minewik Vatikani Salaarhiiwis" ja arvata võib, et see köitis pilku ja tekitas uudishimu. Kirjas oli järgmist:

"Möödunud nädala lõpul jõudis lühikeseks puhkuseks kodumaale Vatikani paavstliku ülikooli Pontificia Universitas Gregoriana - diplomeeritud edasiõppija drs. phil. Aleksander Kurtna, kes otsese õppetöö kõrval töötab vabariigi presidendi K. Pätsi stipendiaadina ja haridusministeeriumi osalisel toetusel ka V a t i k a n i   S a l a a r h i i v i s,  kus leidub ammendamatu hulk arhivaale ja seni avastamata ürikuid, missuguste edasine ja hoolsam uurimine võimaldab heita pilku Eesti maa ja rahva minevikku. 

A. Kurtna alustas Vatikani Salaarhiivi uurimist 1. juunil s.a. Varemalt on eesti ja Liivi kohta käivaid materjale samas arhiivis uurinud rida balti, samuti soome, rootsi, norra, daani, saksa, prantsuse ja eriti rohkesti poola ajaloolasi, kelle töö tulemused on avaldatud vastavate maade rohketes teaduslikes-diplomaatilistes väljaannetes. 

Nendest väljaannetest on aga meile vähe kasu, kuna nendes käsitletakse Eestit puutuvaid materjale möödaminnes, ja teiseks nende läbiuurimine nõuab omakorda pidevat, süstemaatilist tööd.

Liivimaa rsp. Eesti ajaloo jaoks on Vatikani arhiivis töötatud seni ainult kolmel korral: 1885. a. uuris Hildebrand Fr. G. v. Bunge "Liv-, Esth- und CurländischesUrkundenbuch'i" jaoks mõned arhiivi osakonnad 15. ja 16. sajandeist, koostades seejuures ka n.-n. "livonica'te" nimistu paavstide registreist 1198.-1304. a (204 livonicat) ja avaldades trükis 47 senitundmatut ürikut. 15. ja 16. sajandite osad on vähehaaval ilmunud "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch'i" veergudel. 

Teine süstemaatiline töö võeti ette 1913. a. A. Motzki poolt, tegeldes Vatikani arhiivi raskeima osakonnaga, n.-n. supliikiga registritega, millistel puudub sisujuht ja nad tuleb läbi sorida lehekülg leheküljelt. A. Motzki avaldas 152 Liivimaad puutuvat osa 11. okt. 1342 - 9. maini 1366 ajavahemikust. 

Lõpuks põhjalikuma töö, mis aga kahjuks on lõpetamata, on sooritanud Liivimaa ajaloo alal Vatikani arhiivis prof. Leonid Arbusov Riiast, kes 1928.-1933. aastatel oli neljal korral läkitatud Läti Riigiarhiivi poolt Vatikani uurimistöödele. Nüüd L. Arbusov sakslasena on kolinud Saksamaale ja seega on katkenud ka ta uurimistöö. 

Peale mainitud teadlaste on Vatikanis kaudselt Liivimaa ajalooga varem tegelnud venelased A. Turgenev ja E. Šmurlo. 

Kaasaegsetest eesti ajaloolastest pole teadaolevatel andmetel mitte ükski isiklikult uurinud Vatikani Salaarhiivi, kuid mõned meie teadlasist on astunud kontakti Vatikani õpetlastega ja on nõnda saanud mõningaid soovitud andmeid. 

Praegu töötavad süstemaatiliselt kõikide rahvaste teadlased Vatikani arhiivides ja ainult kaks rahvast on selle ürikute-allika seni veidi unarusse jätnud - itaallased ise ja eestlased, kui viimaste suhtes jätta arvestamata A. Kurtna äsjaalustatud uurimised. 

Vatikani Salaarhiiv aga väärib põhjalikku uurimist, sest sealse tohutu materjali hulgas - mille köited üksteisele kõrvutatuna annavad üle 100 km (!) paksuse raamatu, ja mille sisujuhendid või indeksid üksi moodustavad üle 800 köite à 600 lehekülge, - peaks leiduma ja leidub kindlasti palju huvitavat, mis suudab valgustada meie rahva mineviku elu-olu, samuti peaks leiduma seal lähemaid andmeid eestlaste muinasusundi j.m. kohta, mille suhtes praegu meie ajaloolased kobavad pimesi ja oletades. Ja kui võtta arvesse, et peale Vatikani Salaarhiivi on Roomas veel teisigi arhiive ja raamatukogusid, kus leidub palju käsikirjalisi ja meie seisukohast läbi uurimata materjale, siis võib loota Vatikanist ja Roomast meie ajaloo alal veel palju üllatusi. On aga vaid vaja tööle asuda. 

Kuid see töö on keeruline ja aeganõudev: Vatikani Salaarhiivis on üle 100 eriosakonna, milledest näiteks ainult Regasta Vatikana sisaldab 2019 köidet, millest meie ajaloo huvides tuleks tingimata läbi vaadata vähemalt 1900 köidet, kui mitte kõiki. Või teiseks: supliikide (Eestist paavstidele läkitatud palved soodustuste, ülenduste jne. saamiseks kohalike vaimulike ja eraisikute poolt) registri osakond sisaldab 7456 köidet, millest võivad Eesti ajalugu sisaldada vähemalt 2600 köidet kuni 16. sajandi keskpaigani, millal katkevad suhted katoliku kiriku ja Eesti vahel.

Ei ole sugugi võimatu, et Vatikani arhiivides leidub Eesti kohta käivaid materjale juba 6.-7. sajandist alates, mis oleksid meile üliväärtuslikud. On ju täiesti mõeldav, et tolleaegsed usukuulutajad, rännates mööda maailma, sattusid ka Eestisse ja kindlasi esitasid paavstile kõigest kuuldust-nähtust kirjaliku aruande. Kahjuks on aga suur osa Vatikani arhiivist alles korrastamisel, materjalide peitudes kirikute ja muude Vatikani hoonete pööningutel ja keldrites. Praegu tuhnivad neis ainult auväärsed monsignored-õpetlased, luues korda ajaloo kestes koltunud paberites. Ja kui mõelda, et paavsti kantselei, kui säärane eksisteerib juba 2. sajandist alates, siis on seda korraldustööd veel küllaltki. 

Kui nüüd küsida, mis on meie noor uurija mõnekuise töö suhtes saavutanud, siis võib ütelda, et küllaltki palju. Ta on avastanud ümmarguselt 600 Eesti ajalugu puudutavat ja seni avaldamata supliiki. 

Paljud meist on endalt küsinud, kust on pärit meie maa nimetus Eesti - Estonia - ja kui vana on see nimetus. Sellelegi leiame vastuse Archivio Segreto Vaicano - vatikani Salaarhiivi - dokumentidest, kus esmakordselt mainitakse Estonia nimetust juba 1220. a. Ja sedagi kuuldub arhiivist, et tolleaegne kirik käskis maha raiuda iga vastuhakkava eestlase parema käe. Niipalju Vatikani Salaarhiivist." 

Lennuka artikli autorit pole muidugi kirjas. Ka pole päris selge, kas see on autori enda või Kurtna versioon asjade seisust. /.../