VASTULUURE ⟩ SEE RAAMAT ÕPETAB VENE LUURAJAIST JAGU SAAMA _ IVO JUURVEE 

ELFHi Lääneranna Uurimise Keskuse direktor Endel Lepp esitles raamatut «Lihula salamissioonid» 12. novembril Kürbla meestemoemuuseumis MeMoMu. Foto: Erakogu 

Balti Venemaa Uurimise Keskuse direktor Vladimir Juškin esitles raamatut «Moskva salamissioonid» 12. novembril Tallinnas okupatsioonide ja vabaduse muuseumis Vabamu. Foto: Erakogu  

#MoskvaSalamissioonid #VladimirJuškin #LihulaSalamissioonid #EndelLepp #TeedeniAiaLuurajad #LiputhaJamantell #TASA #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemenFromEstonia #MartinTeeSuviKirblas  #Strannichestvo #SpiritualWandering #TheEnchantedWanderer #KiwiLoco #NoliMeTangere #Meestemoemuuseum #GentlemensFloralCabinet #TeedeniAed #EndelLeppFashionHouse #UnustuseÕhtukallas #ExcavanzaKomatsu #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #KumariImedemaa #ELFHTrends #TangoKyrblium #TheGardenOfMensFashionDelights #MEEZ062026  

/.../ Kas ajaloost õppimine on tänapäeval oluline? Ilmselgelt arvab niimoodi Juškin ise, sest tema raamat kõlab kui hoiatus, ja ta ei ole selles arvamuses üksi. /.../

Postimees: 

https://kultuur.postimees.ee/8374114/vastuluure-see-raamat-opetab-vene-luurajaist-jagu-saama  

VASTULUURE ⟩ See raamat õpetab Vene luurajaist jagu saama 

Ivo Juurvee

ajaloodoktor, 

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur

6. detsember 2025, 13:43  

Silmapaistva faktoloogiaga raamat aitab meil ajaloost õppida.

Me ei näe tuleviku olukordi ette, aga mineviku tundmine annab juhtlõngu.

Paanikat pole vaja, mõndagi on muutunud meie kasuks ja vene luure kahjuks.


Julgeolekuhuviline Postimehe lugeja on kindlasti märganud Vladimir Juškini arvamusartikleid ja analüüse, mis torkavad silma nii faktitiheduse ja -täpsusega kui ka selgete – hiljem tavaliselt õigeks osutuvate – järelduste ja prognoosidega. Seekordne žanr on erinev nii muljet avaldava mahu kui ka eesmärgi poolest ning autor nimetab seda sõnaga dosje ehk toimik. 

Raamatu tööpealkiri oli «Eesti vastuluuraja käsiraamat». Ülevaadet ja prognoose see ei paku, küll aga koondab suurel hulgal faktoloogiat. See jaotub 25 temaatiliseks peatükiks, mis on omakorda hästi liigendatud, ja seepärast on ainuüksi sisukord 16 lehekülge pikk.

Kui autori eelmine raamat («Peaministri nõuniku päevik», 2016) sisaldas tema memuaare, siis seekord on asjalood vastupidi – raamat ei ole otseselt seotud Eestiga, veel vähem Juškiniga. Oma kogemuse asemel on kasutatud raamatuid ja elektroonilisi allikaid, mis on raamatu lõpus peatükkide kaupa täpselt ära toodud. 


Imbusid kõikjale

Enamik peatükke käsitlebki, nagu pealkiri lubab, Nõukogude luure agentuuri sisseimbumist alates 1920. aastatest kõikjale maailmas. Viimased käsitletavad sündmused leiavad aset 21. sajandi esimesel kümnendil: Aleksandr Litvinenko mõrv Londonis 2006. aastal ja sellele järgnenu. KGB erioperaatorite ehk spetsnaz’i tegevust jälgitakse nii Nõukogude-Afganistani sõjas (1979–1989) kui ka 1990. aastate Venemaal.

Arusaadav, et mida tänapäevale lähemale, seda keerulisemaks muutub autorile ülesanne pakkuda tasakaalukat käsitlust. Nii paljude teemade puhul võib loomulikult leida kohti, mille kallal viriseda, ja kohati oleks olnud abiks isegi veel laiema allikate ringi kasutamine. Näiteks Litvinenko mõrvast õhku jäänud küsimustest mõned on leidnud üpris ammendava vastuse Suurbritannia parlamendi tellitud uurimisraportis.

Mida on Juškini raamatust õppida? Kui selle saaks paari lausega ära öelda, siis oleks võinud Juškin seda ise teha ja poleks olnud mõtet nii paksu raamatut kirjutada ja trükkida. 

Mida õppida, sõltub sellest, mis juhtub tulevikus või milliste Vene luuret puudutavate situatsioonidega lugeja kokku puutub. Nendes juhtumistes võib olla mõndagi sarnast mõnel raamatu peaaegu 600 leheküljel leiduvaga ja sellega eelnev kursis olemine võib aidata pealtnäha arusaamatus olukorras orienteeruda. Kahjuks ei tea me aga ette selle lehekülje numbrit, mille lugemine tulevikus abiks on.

Kas ajaloost õppimine on tänapäeval oluline? Ilmselgelt arvab niimoodi Juškin ise, sest tema raamat kõlab kui hoiatus, ja ta ei ole selles arvamuses üksi.  

Sada aastat tagasi


19. novembril ehk täpselt nädal pärast Juškini raamatu ilmumist publitseeris mõttekoda CEPA (Center for European Policy Analysis) Sam Greene’i, Andrei Soldatovi ja Irina Borogani mahuka analüüsi «Lõputa sõda: Venemaa varisõjapidamine» («War Without End: Russia’s Shadow Warfare»). Soldatov ja Borogan on ühed parimad Venemaa eriteenistuste spetsialistid väljaspool luureteenistusi ja nende raport sisaldab palju faktoloogiat viimastest aastatest, kuid ajaloolise kontekstita ei saa läbi nemadki, kasutades osaliselt samu näiteid kui Juškin. Üks nende peamisi järeldusi on, et Venemaa on pöördumas tagasi 1930. aastatest kuni 1950. aastateni kasutatud meetodite juurde.

Niisiis, ajaloost tasub õppida, kuid raamatut lugedes ei ole mõtet sattuda paanikasse, sest viimastel kümnenditel on mõnedki asjad muutunud meie kasuks ja Vene luure kahjuks. Näiteks seoses terrorismi ja rahapesu vastase võitlusega on oluliselt paranenud dokumentide võltsimiskindlus ja andmebaasid, et inimeste reisimisel ning raha liikumisel silma peal hoida.

_________________

RAAMAT

Vladimir Juškin

​«Moskva salamissioonid. Agentuurne imbumine ja likvideerimisoperatsioonid»

Vene keelest tõlkinud Tiito Himma

Ivo Pilve, 2025

592 lk