VKI_042_ VALLO KUMARI IMEDEMAAL: VIDEOINTERVJUU ⟩ HEREM: KUI MA TAHAKSIN PEVKURILE KÄTTE MAKSTA, SIIS OLEKSIN JUBA MÖLISENUD _ POSTIMEES 13.09.2026 / KAJA MOUSE MAGAZINE 14. 09. 2026
Kaitseministri kandidaat erukindral Martin Herem sõnas pärast puhkust Eestisse naastes, et tema kaitseministriks saamine ei ole Kusti Salmi ega Veiko-Vello Palmi eest veel ametis olevale Hanno Pevkurile kättemaks.
*
Liputha Jamantelli mängufilm „Who The Fuck Is NeleSõber?“ jõuab Eesti kinodesse 12. detsembril. Enne kinolevi algust saab filmi Eestisnäha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF
#ValloKumariImedemaal #GentlemenFromEstonia #MartinHerem #HannoPevkur #EndelLeppFashionHouse #WhoTheFuckIsNeleSõber #MeMoMu #KUKAFF #SarvikpütiKättemaks #PodicepsAuritus #MuzanE #GentlemensFloralCabinet #KumariImedemaa #FearAndLoathingInArmandonia #TheGardenOfMensFashionDelights #AppallingSilence #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #KajaMouseMagazine092026 #MEEZ092026
/.../
"Ma olen Eestis pidanud päris palju loenguid asutustele ja kogukondadele, kus mult on küsitud, kas minister peaks tagasi astuma. Minge küsige nende käest, kas ma olen teda seal väga palju kirunud. Kui ma täna tahaks talle (Pevkurile – toim) kätte maksta millegi eest, küll ma oleks seal mölisenud."
/.../
https://www.postimees.ee/8545064/videointervjuu-herem-kui-ma-tahaksin-pevkurile-katte-maksta-siis-oleksin-juba-molisenud VIDEOINTERVJUU ⟩ Herem: kui ma tahaksin Pevkurile kätte maksta, siis oleksin juba mölisenud
Loora-Elisabet Lomp
13. september 2026, 18:46
Uuendatud 13. september 2026, 19:41
* Endine kaitseväe juhataja olukorda kaitsevaldkonnas korralageduseks ei pea.
* Eesti mastaapne abi Ukrainale oli tema sõnul võimalik vaid tänu korras arvepidamisele.
* Lahkumisavalduse on Herem juba sisse andnud.
Kaitseministri kandidaat erukindral Martin Herem sõnas pärast puhkust Eestisse naastes, et tema kaitseministriks saamine ei ole Kusti Salmi ega Veiko-Vello Palmi eest veel ametis olevale Hanno Pevkurile kättemaks. Herem rääkis lisaks, et kaitseväe inventuuri pidamises suurt korralagedust ei ole, kuid edaspidi on vaja riigikontrolli auditi välja toodud probleemid lahendada.
Tulevane kaitseminister Martin Herem: kas kaitsetööstuses hakkas igav, et tulete kaitseministriks?
Ei, minul oli väga huvitav elu. Aga mulle tundus, et praegu on selline koht, kus ma kõrvalt arutamise asemel saan midagi vastutusega ära teha.
Kas see on väike kättemaks Hanno Pevkurile – Kusti Salmi ja Veiko-Vello Palmi eest – või ei ole?
Mul on tõestusmaterjal osaliselt olemas, et ei ole (kättemaks). Vist kaks tundi enne seda, kui Hanno Pevkur teatas oma tagasiastumisest, küsis minu käest Äripäev, kas ta peaks tagasi astuma. Mina ütlesin, et ei peaks. Ja nii ma arvasin. Aga ta astus.
Ma olen Eestis pidanud päris palju loenguid asutustele ja kogukondadele, kus mult on küsitud, kas minister peaks tagasi astuma. Minge küsige nende käest, kas ma olen teda seal väga palju kirunud. Kui ma täna tahaks talle (Pevkurile – toim) kätte maksta millegi eest, küll ma oleks seal mölisenud.
Väga suur korralagedus on kaitseministeeriumis moonade, mürskude ja muu haldamisega. Kuidas te selle korda teete ja kas te üldse võtate selle (kordategemise – toim) eesmärgiks?
Esiteks, ma arvan, et ei ole väga suur korralagedus. Tuleb lugeda riigikontrolli auditit ja vaadata, mis olid need probleemid. Kogu kaitseväe tegevuses hõlmab see väikest osa. Enamgi veel, rõhutan, et asjad ei ole läinud kaduma, asjad leitakse lõpuks üles. Seda on öelnud ka kaitseväe juhataja.
Lihtsalt väga kiiresti ei saa nendest ülevaadet ja see loob olukorra, kus asjad võivad väga ära kaduda. Aga nende asjadega tuleb tegeleda, need paremaks teha ja vaadata, millised on tänapäeva võimalused, vajadusel muuta mingisugust korda. Võib-olla tuleb juurde panna ressurssi ja teha seda teistmoodi. Ega minul täna ei ole väga head lahendust sellele.
Mis puudutab hankeid ja eriti Ukrainat puudutavaid hankeid, siin on väga raske öelda. Ma ei usu elu seeski, et keegi läks uisapäisa mingeid otsuseid tegema ja tausta ei kontrollitud. Ma olen täitsa veendunud, et neid otsuseid tehti selle pärast, et nii oli võimalik Ukrainale anda. Ukrainal oli seda vaja, aga praktiliselt ülejäänud maailm sellega ei tegelenud. Aga meie inimesed tegelesid ja nad võtsid riske. Täna nad ühes kohas võtavad vastutuse. Aga selle poolega tegeleb minu teada praegu prokuratuur, nii et las tegeleb.
Inimestel on kurb meeleolu, et nii palju läheb rahaliselt kaitsevaldkonda ja raha mängitakse niimoodi maha. Kuidas taastada inimestes usku?
Kõigepealt peaks inimestele kohe selgitama, et Eestis ei ole mingit raha maha mängitud ja mitte midagi ei ole kadunud. Isegi kui riigikontroll on seda mitu korda korranud, siis natuke tänu poliitikale, natuke tänu ajakirjanduslikule tegevusele ja võib-olla ka puudulikule kommunikatsioonile kasutatakse ikkagi väljendit «täielik bardakk». Kui me vaatame seda, kuidas käivad täna kaitseväe õppused, millisel tasemel on Eesti kaitsevägi, koos liitlastega, iseseisvalt, milliseid asju nad teevad Eesti riigi kaitseks, siis see on pigem kõik eeskujulik.
See puudulik pool, mis meil on laovarude arvestamises ja arvepidamises – mitte nende turvaliselt hoidmises, vaid arvepidamises – tuleb korda teha.
Üks näide, et see ei ole kõik bardakk, nagu öeldakse, oli see olukord, kui me 2022. ja 2023. aastal andsime ikkagi meeletutes kogustes Ukrainale abi. See oli võimalik ainult sel põhjusel, et laopidamised olid korras ja olid olnud aastate jooksul korras ja laoarvestused olid ka korras. Meil oli, mida anda. See ei olnud kuskilt ära varastatud, see ei olnud kuskil hapuks läinud. Ja me suutsime seda kõike väga kiiresti anda, teades kui kiiresti meil varud täienevad või millised asjad meil lähevad teenistustest välja.
Ei saa öelda, et kõik oleks bardakk. On üks osa, mis tuleb korda teha. Märkimisväärne ja silmapaistev, aga see ei anna koondhinnangut kaitseväe tegevusele.
Praegu ei ole kaitseministeerium kordategemisega aasta jooksul hakkama saanud. Kuidas teie selle kuue kuuga korda teete?
Raske öelda. Nad on tegelenud sellega, aga ei ole hakkama saanud. Ma tean, ka mina olen sellega varem tegelenud, küll mõningate teiste detailidega selle sees, ja ütlen veel korra – sellega ongi raske hakkama saada, kui me jätkame vanamoodi tegevust.
Võib-olla me peame oma arvestust pidama teistmoodi. Võib-olla me peame veel rohkem ressurssi sinna juurde panema. Võib-olla me peame muutma oma sidesüsteeme. Seal on mitmeid asju, mida süsteemis sees olles väljakujunenud korra poolest sa ei tahagi muuta. Sa näed mingeid riske. Võib-olla tuleb võtta kõrvalt pilk sisse, kuidas oleks see süsteem tõhusam.
Aga selleks on vaja teatud riigiametite abi, mida on minu teada lubatud, aga ka eraettevõtete abi.
Aga nüüd kaitsetööstusettevõttest (Frankenburg Technologies – toim) – kas te olete juba lahkumisavalduse sisse andnud?
Avaldused on antud. Ja ühe ma allkirjastan, kui ma teie käest pääsen. Mul ei õnnestunud seda telefonist millegipärast allkirjastada, muidu see oleks juba tehtud.
Erinevad kriitikud ja poliitikud on viimastel päevadel rääkinud, et olete oma avaldustega sõjahirmu külvanud. Kuidas te seda kommenteeriksite?
Ma räägin nii, nagu räägivad meedikud raskest haigusest. Võib-olla ei tohiks enam öelda, et mehed 45 pluss (vanuses) ärge enam eesnäärme vähiga tegelege, ärge minge proovidesse – see on ju ka hirmutav.
Mis puudutab minu antud ohuhinnangutesse, siis, kui vaadata rahulikult Eesti kaitseväe luure, Taani, Leedu luure, endiste NATO kõrgemate ohvitseride ohuhinnanguid, siis seal ei ole väga suurt erinevust. Me ei ütle, et sellel kuupäeval sõda algab, me ütleme, et sellel ajal on võimalik Venemaal saavutada selline võimekus, et ta teostaks midagi sõjalist meie vastu. Minu küsimus on peamiselt olnud selles, kas me oleme püstitanud selle ohu vastu oma võimearenduse kõvera. Või me teeme asju lihtsalt sellepärast, et nii on võimalik. Äkki peame midagi muutma?
Üsna hästi ilmestab seda puudujääki meie praegune olukord, kus mõned inimesed ütlevad, et kuue kuuga (kaitseministri ametis) ei jõua teha, las ta olla. Miks te keegi ei küsi, miks kuue kuuga ei jõua midagi teha, kui mõned ohuhinnangud ütlevad, et kolme aasta jooksul võib Venemaa saada piisavalt tugevaks. See on ju päris suur aeg, see kuus kuud. Minu meelest ei tohiks mitte ühte päeva raisku lasta. Aga ometigi mingid inimesed seda ütlevad. Miks nad seda teevad? Minu vastus on lihtne: nende jutt ohtudest ei vasta nende tegelikele mõtetele, nad ise seda ei usu ja sellepärast siis mingi hetk ongi nende käitumine vastupidine.
Teie juttu kuulates on tunne, et hakkate kohe väga palju ületunde tegema. Loomulikult ministri amet kohustab ka erinevatesse riikidesse reisima ja tähtsaid asju tegema. Kas perega on räägitud, et võib-olla ei ole teid paar nädalat üldse kodus?
Ma ei ole mingisugune kangelane siin. Ületunnid ei ole minu jaoks võõras teema. Ma tunnistan, et ka selle kahe aasta jooksul (erasektoris – toim) on mind kohati kodus vähem nähtud, kui siis, kui ma olin kaitseväe juhataja. Kui sind mingisugune valdkond huvitab ja sa tahad seal eesmärke saavutada, siis sa pead tegema väga palju pingutusi, väga palju tööd ja suhteliselt ereda leegiga põlema ka.
Miks Eesti ja eestlased võiksid Ukrainat toetada?
Ukraina on lihtsalt olnud alter ego, natukene teine meie. Nad on olnud kehvemas seisus ja Venemaa on kasutanud oma võimu seal. Sellised asjad võivad juhtuda ka siin. Venemaa eesmärgid meie suunal on tõenäoliselt üsna sarnased ja see on mõjuvõim: meie puhul mitte ilmtingimata läbi okupatsiooni, aga luues ebastabiilsust, usaldamatust. Seda kas läbi hübriidsete vahendite või sõjaliselt, aga selleks, et saavutada mõjuvõimu. See tähendab seda, et meie suhtleksime nendega välispoliitiliselt ja majanduslikult nende kultuuri kohaselt. Ja see viib meid sinna, kus olime aastatel 1980. ja kus mõni riik (on endiselt), kel ei ole läinud nii hästi, küll Nõukogude Liidust sai välja, aga täna on selles seisus, mis ta on.
Loora-Elisabet Lomp
fotoreporter
Toimetaja: Mai-Brit Jürman
Toimetaja: Mai-Brit Jürman
13. september 2026, 18:46
Uuendatud 13. september 2026, 19:41
* Eesti mastaapne abi Ukrainale oli tema sõnul võimalik vaid tänu korras arvepidamisele.
* Lahkumisavalduse on Herem juba sisse andnud.
Kaitseministri kandidaat erukindral Martin Herem sõnas pärast puhkust Eestisse naastes, et tema kaitseministriks saamine ei ole Kusti Salmi ega Veiko-Vello Palmi eest veel ametis olevale Hanno Pevkurile kättemaks. Herem rääkis lisaks, et kaitseväe inventuuri pidamises suurt korralagedust ei ole, kuid edaspidi on vaja riigikontrolli auditi välja toodud probleemid lahendada.
Tulevane kaitseminister Martin Herem: kas kaitsetööstuses hakkas igav, et tulete kaitseministriks?
Ei, minul oli väga huvitav elu. Aga mulle tundus, et praegu on selline koht, kus ma kõrvalt arutamise asemel saan midagi vastutusega ära teha.
Kas see on väike kättemaks Hanno Pevkurile – Kusti Salmi ja Veiko-Vello Palmi eest – või ei ole?
Mul on tõestusmaterjal osaliselt olemas, et ei ole (kättemaks). Vist kaks tundi enne seda, kui Hanno Pevkur teatas oma tagasiastumisest, küsis minu käest Äripäev, kas ta peaks tagasi astuma. Mina ütlesin, et ei peaks. Ja nii ma arvasin. Aga ta astus.
Ma olen Eestis pidanud päris palju loenguid asutustele ja kogukondadele, kus mult on küsitud, kas minister peaks tagasi astuma. Minge küsige nende käest, kas ma olen teda seal väga palju kirunud. Kui ma täna tahaks talle (Pevkurile – toim) kätte maksta millegi eest, küll ma oleks seal mölisenud.
Väga suur korralagedus on kaitseministeeriumis moonade, mürskude ja muu haldamisega. Kuidas te selle korda teete ja kas te üldse võtate selle (kordategemise – toim) eesmärgiks?
Esiteks, ma arvan, et ei ole väga suur korralagedus. Tuleb lugeda riigikontrolli auditit ja vaadata, mis olid need probleemid. Kogu kaitseväe tegevuses hõlmab see väikest osa. Enamgi veel, rõhutan, et asjad ei ole läinud kaduma, asjad leitakse lõpuks üles. Seda on öelnud ka kaitseväe juhataja.
Mis puudutab hankeid ja eriti Ukrainat puudutavaid hankeid, siin on väga raske öelda. Ma ei usu elu seeski, et keegi läks uisapäisa mingeid otsuseid tegema ja tausta ei kontrollitud. Ma olen täitsa veendunud, et neid otsuseid tehti selle pärast, et nii oli võimalik Ukrainale anda. Ukrainal oli seda vaja, aga praktiliselt ülejäänud maailm sellega ei tegelenud. Aga meie inimesed tegelesid ja nad võtsid riske. Täna nad ühes kohas võtavad vastutuse. Aga selle poolega tegeleb minu teada praegu prokuratuur, nii et las tegeleb.
Inimestel on kurb meeleolu, et nii palju läheb rahaliselt kaitsevaldkonda ja raha mängitakse niimoodi maha. Kuidas taastada inimestes usku?
Kõigepealt peaks inimestele kohe selgitama, et Eestis ei ole mingit raha maha mängitud ja mitte midagi ei ole kadunud. Isegi kui riigikontroll on seda mitu korda korranud, siis natuke tänu poliitikale, natuke tänu ajakirjanduslikule tegevusele ja võib-olla ka puudulikule kommunikatsioonile kasutatakse ikkagi väljendit «täielik bardakk». Kui me vaatame seda, kuidas käivad täna kaitseväe õppused, millisel tasemel on Eesti kaitsevägi, koos liitlastega, iseseisvalt, milliseid asju nad teevad Eesti riigi kaitseks, siis see on pigem kõik eeskujulik.
See puudulik pool, mis meil on laovarude arvestamises ja arvepidamises – mitte nende turvaliselt hoidmises, vaid arvepidamises – tuleb korda teha.
Üks näide, et see ei ole kõik bardakk, nagu öeldakse, oli see olukord, kui me 2022. ja 2023. aastal andsime ikkagi meeletutes kogustes Ukrainale abi. See oli võimalik ainult sel põhjusel, et laopidamised olid korras ja olid olnud aastate jooksul korras ja laoarvestused olid ka korras. Meil oli, mida anda. See ei olnud kuskilt ära varastatud, see ei olnud kuskil hapuks läinud. Ja me suutsime seda kõike väga kiiresti anda, teades kui kiiresti meil varud täienevad või millised asjad meil lähevad teenistustest välja.
Ei saa öelda, et kõik oleks bardakk. On üks osa, mis tuleb korda teha. Märkimisväärne ja silmapaistev, aga see ei anna koondhinnangut kaitseväe tegevusele.
Praegu ei ole kaitseministeerium kordategemisega aasta jooksul hakkama saanud. Kuidas teie selle kuue kuuga korda teete?
Raske öelda. Nad on tegelenud sellega, aga ei ole hakkama saanud. Ma tean, ka mina olen sellega varem tegelenud, küll mõningate teiste detailidega selle sees, ja ütlen veel korra – sellega ongi raske hakkama saada, kui me jätkame vanamoodi tegevust.
Võib-olla me peame oma arvestust pidama teistmoodi. Võib-olla me peame veel rohkem ressurssi sinna juurde panema. Võib-olla me peame muutma oma sidesüsteeme. Seal on mitmeid asju, mida süsteemis sees olles väljakujunenud korra poolest sa ei tahagi muuta. Sa näed mingeid riske. Võib-olla tuleb võtta kõrvalt pilk sisse, kuidas oleks see süsteem tõhusam.
Aga selleks on vaja teatud riigiametite abi, mida on minu teada lubatud, aga ka eraettevõtete abi.
Aga nüüd kaitsetööstusettevõttest (Frankenburg Technologies – toim) – kas te olete juba lahkumisavalduse sisse andnud?
Avaldused on antud. Ja ühe ma allkirjastan, kui ma teie käest pääsen. Mul ei õnnestunud seda telefonist millegipärast allkirjastada, muidu see oleks juba tehtud.
Erinevad kriitikud ja poliitikud on viimastel päevadel rääkinud, et olete oma avaldustega sõjahirmu külvanud. Kuidas te seda kommenteeriksite?
Ma räägin nii, nagu räägivad meedikud raskest haigusest. Võib-olla ei tohiks enam öelda, et mehed 45 pluss (vanuses) ärge enam eesnäärme vähiga tegelege, ärge minge proovidesse – see on ju ka hirmutav.
Mis puudutab minu antud ohuhinnangutesse, siis, kui vaadata rahulikult Eesti kaitseväe luure, Taani, Leedu luure, endiste NATO kõrgemate ohvitseride ohuhinnanguid, siis seal ei ole väga suurt erinevust. Me ei ütle, et sellel kuupäeval sõda algab, me ütleme, et sellel ajal on võimalik Venemaal saavutada selline võimekus, et ta teostaks midagi sõjalist meie vastu. Minu küsimus on peamiselt olnud selles, kas me oleme püstitanud selle ohu vastu oma võimearenduse kõvera. Või me teeme asju lihtsalt sellepärast, et nii on võimalik. Äkki peame midagi muutma?
Üsna hästi ilmestab seda puudujääki meie praegune olukord, kus mõned inimesed ütlevad, et kuue kuuga (kaitseministri ametis) ei jõua teha, las ta olla. Miks te keegi ei küsi, miks kuue kuuga ei jõua midagi teha, kui mõned ohuhinnangud ütlevad, et kolme aasta jooksul võib Venemaa saada piisavalt tugevaks. See on ju päris suur aeg, see kuus kuud. Minu meelest ei tohiks mitte ühte päeva raisku lasta. Aga ometigi mingid inimesed seda ütlevad. Miks nad seda teevad? Minu vastus on lihtne: nende jutt ohtudest ei vasta nende tegelikele mõtetele, nad ise seda ei usu ja sellepärast siis mingi hetk ongi nende käitumine vastupidine.
Teie juttu kuulates on tunne, et hakkate kohe väga palju ületunde tegema. Loomulikult ministri amet kohustab ka erinevatesse riikidesse reisima ja tähtsaid asju tegema. Kas perega on räägitud, et võib-olla ei ole teid paar nädalat üldse kodus?
Ma ei ole mingisugune kangelane siin. Ületunnid ei ole minu jaoks võõras teema. Ma tunnistan, et ka selle kahe aasta jooksul (erasektoris – toim) on mind kohati kodus vähem nähtud, kui siis, kui ma olin kaitseväe juhataja. Kui sind mingisugune valdkond huvitab ja sa tahad seal eesmärke saavutada, siis sa pead tegema väga palju pingutusi, väga palju tööd ja suhteliselt ereda leegiga põlema ka.
Miks Eesti ja eestlased võiksid Ukrainat toetada?
Ukraina on lihtsalt olnud alter ego, natukene teine meie. Nad on olnud kehvemas seisus ja Venemaa on kasutanud oma võimu seal. Sellised asjad võivad juhtuda ka siin. Venemaa eesmärgid meie suunal on tõenäoliselt üsna sarnased ja see on mõjuvõim: meie puhul mitte ilmtingimata läbi okupatsiooni, aga luues ebastabiilsust, usaldamatust. Seda kas läbi hübriidsete vahendite või sõjaliselt, aga selleks, et saavutada mõjuvõimu. See tähendab seda, et meie suhtleksime nendega välispoliitiliselt ja majanduslikult nende kultuuri kohaselt. Ja see viib meid sinna, kus olime aastatel 1980. ja kus mõni riik (on endiselt), kel ei ole läinud nii hästi, küll Nõukogude Liidust sai välja, aga täna on selles seisus, mis ta on.
Kommentaarid
Postita kommentaar