VKI_030_ VALLO KUMARI IMEDEMAAL: JUHAN TOOMPEAL _ TEATER. MUUSIKA. KINO II 2026 / KAJA MOUSE MAGAZINE 13. 09. 2026
Liputha Jamantelli mängufilm „Who The Fuck Is NeleSõber?“ Autor/allikas: KÜKÄFF
Teater. Muusika. Kino:
Katkend käsil olevast teosest „Juhani evangeelium”
(Algus TMK 2026, nr 1)
Olukord muutub teisel kursusel, kui Heliloojate Majas tuleb 25. XII 1970 ettekandele nende lennu nn eeldiplomitöö, Karl August Hermanni „lauleldus” (midagi ooperitaolist) „Uku ja Vanemuine”. Lavastab Panso, dirigeerib Matti Reimann. Etenduses on patriootlikkust, aga ka irooniat, mis Viidingule sobib. Maimu Valteri kommentaar talvisel vahearvestusel: „Viiding on kõik kahtlused enda suhtes ümber lükanud” (protokoll nr 148, 27. XII 1969).
Rein Olmaru (prokoll nr 150, 6 I 1971): „Viiding on end maksma pannud.”
Karl Ader: „Viidingust tuleb hea koomik, puuduseks on püsimatus.”
Lea Tormis: „Viidingul oli indrekulikku sisemist olemust.”
Ka Vello Rummo kiidab Viidingu ja Kreismanni etüüdi Indreku ja Karinina. Samas märgib, et Viiding on tikkunud lavakõne harjutustest „show’d tegema”. Ka tema rõhutab, et näitejuhina ei tule Viiding arvesse. Need ridamisi negatiivsed hinnangud Juhani lavastajavõimetele jääksid arusaamatuks (miks ei heideta talle ette nõrkust varvastantsus või ebakindlust tahvelmaalimises?), kui me ei loeks Ivika Sillari raamatust, et Juhan on võetud lavakooli kui tulevane lavastaja(!).14 Viidingute perekonnatuttavana oli Sillar soovitanud tal nõnda kandideerida (oli teada, et Panso ei armasta väiksekasvulisi näitlejakandidaate). Ametlikult lavastajaid toona Eestis ei koolitatud, Jaan Tooming, Mikk Mikiver jt on õppinud samu asju mis ülejäänud kursus, lihtsalt nad on pidanud erialatundides n-ö iseseisvaid katkendeid rohkem tegema.
/.../
Juhan saab kevadel erialahindeks nelja. Panso: „Olete midagi vunderkindi ja jääinimese vahepealset. Aga tähtis on see, et Juhan on töömeheks hakanud. Talle on kateedrit vaja ja kateedrile on teda vaja. Kui nii edasi läheb, siis võib neljale midagi juurde tulla” (protokoll nr 151, 8. VI 1970).
/.../
Esinetakse sügistalvel Mati Talviku saatesarjas „Palav puder”. Ja mitte ainult — Juhan ja Tõnis on teinud nende saadete tarvis ka mõned sketšid. Kui nad pärast materjali läbi on vaadanud, leiavad nad, et „pole nende rida”. Laval nad vastutavad ise kõige eest, siin on materjal vahendatud tehnika ja selle käsitlejate kaudu.
Praegu vaadates tunduvad need sketšid teatripärased ega ole väga naljakad. Pigem õhkub neist juba absurdi. Olgu üheks näiteks „Tint-tint-tint” (vaadatav ERRi arhiivis): Juhani kehastatud tegelane tuleb poodi ja küsib tinti (teadlikumas vaatajas tekib ehk seos Juhan Liivi klassikalise palaga „Punasoo Mari”). „Poodnik Tõnis” toob soovitu. Juhan proovib: „Kas on ka hea tint?” Tõnis noogutab sügavamõtteliselt. Siis näeme taustaks Niagara koske! Seejärel on nad Tõnisega teatrigarderoobis ja Juhan mäkerdab peegli ees endale tindiga lõuale täpikesi, ise samal ajal tõsistel teemadel vesteldes. Puänt: tinti oligi tal vaja grimeerimiseks, sest habe ei kasva! Nii sürr, et juba peaaegu vaadatav.
Kultuuriloo ja ajastuhõngu mõttes on huvitav, et ühes saates on nad Tõnisega järele teinud ülipopulaarset ja (natuke koomilist) raadiomeest Felix Leeti.
Kommentaarid
Postita kommentaar