ALLRKI_110 _ ALLAR KUMARI IMEDEMAAL: Allar Jõks: pean paniköörideks neid, kelle arvates tuleb loodust kaitsta ükskõik mis hinnaga / Jüri Arrak / Endel Lepp “Arutelu looduskaitse teemal” 1976 / 2026, 190×295 / DETAIL _ DELFI/LP 20.03.2026 / EESTIKUNSTIOKSJONID / KYRBLAKUNSTIOKSJONID/PTK 12. 10. 2026
https://lp.delfi.ee/artikkel/120441788/vilja-kusib-allar-joks-kuidas-tunnete-end-negatiivse-kangelase-rolli-sattununa
Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo 2010. aasta lavastuses „Ühtse Eesti suurkogu“ astus vandeadvokaat Allar Jõks üles positiivse kangelasena, kellest oleks võinud saada sündiva partei liider – tollal uskus nimelt nii mõnigi, et Ojasoo ja Semper loovad uut erakonda, mitte ei tee teatrit. Ent Semperi 8. märtsil etendunud „Kus oled sina?“ andis Jõksile valusa kõrvakiilu, näidates teda Eesti metsatöösturite käepikendusena, kes seisab vastu Eesti looduse kaitsjatele. Kuidas sai positiivsest tegelasest negatiivne?
/.../
*
Liputha Jamantelli mängufilm „Who The Fuck Is Nele Sõber?“ jõuab Eesti kinodesse 12. detsembril. Enne kinolevi algust saab filmi Eestis näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF
https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew
#AllarKumariImedemaal #EKO #EKL #KyrblaMeesteKunstikool #GentlemenFromEstonia #AllarJõks #Jüri Arrak #EndelLepp #MeMoMu #PLAYBUNNY102026 #PeaksimeRääkimaAllarist #TheLastBumbleGentInKyrbla #Karistamatusregister #PTK #SuurPluss by #EndelLeppFashionHouse #HelloVilly #Ämblikutädiööklubi #KyrblaDolls #PiinlikOlukord #KäbidAltaiKraist #SarvikpütiKättemaks #PostitantsukonnGruppMeediakontsern #LendabMesipuuPoole #HowToExplainADeadHareToKajaLotman #WhoTheFuckIsNeleSõber #KumariImedemaa #MEEZ102026
/.../
Oma kõnes „Ühtse Eesti suurkogul“ ütlesite: „Ma tahan elada sellises Eestis, kus seadusi ei ole võimalik osta.“ Kas võite käe südamele panna ja öelda: just sellest kuldaväärt põhimõttest olen ma lähtunud advokaadina tegutsedes?
Seda võin öelda täie kindlustundega. Juristi roll ongi juhtida tähelepanu sellele, et riigi juhtimisel ei juhindutaks emotsioonist või mõne kontsertetenduse juhtmõttest, vaid õigusriiklikest põhimõtetest. Seda olen ma teinud kogu aeg. Nende Virtsu ja Metsküla laste jaoks, kes võivad tänu minu pingutusele 1. septembril kodulähedasse kooli minna, olen jätkuvalt kangelane.
Seda võin öelda täie kindlustundega. Juristi roll ongi juhtida tähelepanu sellele, et riigi juhtimisel ei juhindutaks emotsioonist või mõne kontsertetenduse juhtmõttest, vaid õigusriiklikest põhimõtetest. Seda olen ma teinud kogu aeg. Nende Virtsu ja Metsküla laste jaoks, kes võivad tänu minu pingutusele 1. septembril kodulähedasse kooli minna, olen jätkuvalt kangelane.
/.../
Delfi/LP _ 20.03.2026, 00:05
Vilja Kiisler
Unibet Arenal teid ei olnud, aga etendust te ju vaatasite, eks ole? Palun jagage muljeid.
Vaatasin osaliselt otse ja osa hiljem üle. Tegemist oli tugeva poliitilise aktsiooniga: koht, osalejad, täis saal, üleriigiline tähelepanu. Selles mõttes suurepärane ettevõtmine. Kunstiliselt ei oska ma hinnata, minu arvates seal sellist kunstilist ambitsiooni ei olnudki nagu „Ühtse Eesti suurkogul“.
Minu tööd ei saaks teha inimene, kes mõtleb kogu aeg, et tahaks kõigile meeldida. Kui tahaksin, siis läheksin poliitikasse või hakkaksin jõuluvanaks. Minu tegevus ei meeldi paljudele, samal ajal paljudele meeldib.
„Suurkogu“ pani tervele Eesti ühiskonnale diagnoosi ja pakkus välja ka raviviise. Uus etendus pani diagnoosi ainult ühele osale Eestist, väites, et see on haige, ent ei pakkunud mingit lahendust. Vihases ja tulises arutelusaunas visati veel leili juurde.
Teid esitleti metsatöösturite käepikendusena ning etendus oli suunatud metsatööstuse vastu. See ei saanud olla meeldiv tunne, et olete muutunud heast poisist pahaks?
Mina seda nii ei võtnud. Ene-Liis Semperit pean jätkuvalt heaks kunstnikuks ja loojaks, kellel on tugev sotsiaalne taju. Nägin tema etenduses valu, ja küllap kogunesid seda vaatama inimesed, kellel on valus selle pärast, mis Eestis toimub. Ma ei võtnud seda südamesse, sest 2016. aastal ütlesid mitmed Reformierakonna juhtivad poliitikud, et ma ei sobi presidendiks, et olen Eesti riigi vastu tegutsenud ja esindanud valesid huvisid. Samas ütlesid paljud inimesed, et „kui nemad sinu kohta midagi halba ütlesid, siis oled järelikult elus midagi hästi teinud“.
Oma kõnes „Ühtse Eesti suurkogul“ ütlesite: „Ma tahan elada sellises Eestis, kus seadusi ei ole võimalik osta.“ Kas võite käe südamele panna ja öelda: just sellest kuldaväärt põhimõttest olen ma lähtunud advokaadina tegutsedes?
Seda võin öelda täie kindlustundega. Juristi roll ongi juhtida tähelepanu sellele, et riigi juhtimisel ei juhindutaks emotsioonist või mõne kontsertetenduse juhtmõttest, vaid õigusriiklikest põhimõtetest. Seda olen ma teinud kogu aeg. Nende Virtsu ja Metsküla laste jaoks, kes võivad tänu minu pingutusele 1. septembril kodulähedasse kooli minna, olen jätkuvalt kangelane.
Kas viidatud põhimõte kehtib ka näiteks riigikantselei tellimusel tehtud Soraineni advokaadibüroo analüüsi kohta, mille siht on bürokraatia vähendamise sildi all seaduste piirides ja rahvusvahelises võrdluses looduskaitset nõrgendada?
Kindlasti ei olnud selle analüüsi eesmärk looduskaitset nõrgendada. Lähtekoht oli õigusriiklik prisma: kui tahame kaitsta loodust hästi suurte piirangutega – nii et metsaomanikud peaksid loobuma metsa majandamisest selleks, et meil oleks palju puutumatut metsa –, siis tuleb leida tasakaal ja see omanikele hüvitada. Lätis, Soomes ja Rootsis on piiranguid vähem, kuigi metsa osakaal on umbes sama – ja hüvitised on suuremad. Kui tahame ühiskonnana rohkem kaitsta loodust, siis peame ka rohkem panustama.
Panustamine ei ole see, et läheme Saku suurhalli ja skandeerime, kuidas pellet on paha. Panustamine peab seisnema omanikele piirangute hüvitamises maksumaksja rahaga. Näiteks omanikule, kes lendorava leidmise tõttu ei saa oma maaga midagi mõistlikku ette võtta.
Räägime teie kõige mõjuvõimsamast kliendist, Graanul Investi omanikust Raul Kirjanenist. Mida te täpselt tema heaks teete?
Raul Kirjaneniga on olnud mõningad üksikud kaasused läbi aastate. Olen teda edukalt esindanud ühe ajakirjandusväljaande [Postimehe] vastu, millele metsateema on hästi südamelähedane. Seetõttu on tulnud pöörduda pressinõukogu poole. Tegemist oli ühe looga, mille pealkirja pandi Raul Kirjaneni nimi, kuigi tal ei olnud looga pistmist ja tema arvamust ei küsitud.
Kui ettevõtja rahastab parteisid, siis millel peaks põhinema kindlus, et ta teeb seda puhtalt maailmavaate pärast, ilma et majanduslikud huvid mängus oleksid?
Selles teemas mina Raul Kirjaneni ei nõusta. Erakondade rahastamine, kui seda on tehtud läbipaistvalt, on täiesti legaalne tegevus. Pigem näen erakondade rahastamises teisi probleeme. See on täiesti lubatud, et ettevõtjad seda või teist maailmavaadet toetavad.
Väidetavasti oli viidatud Soraineni analüüs Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu idee. Ehk siis Raul Kirjaneniga seotud. Kuidas saab analüüs olla objektiivne ja sõltumatu, kui selle tellija püüab avalikkuse eest varjul püsida?
Bioloog ja zooloog Tiit Maran, riigikogu liige, on väitnud, et analüüsi eesmärk on luua õigustus sellele, et toormekriisis puidutööstus saaks rohkem looduskaitsealust metsa raiuda (Delfi, 29.11.2025). Tema hinnangul on analüüsil Eesti loodusele hävitav mõju ning mis tahes looduskaitsega seotud otsuste langetamiseks see ei sobi. Mida talle vastate?
Eesti on vaba riik. Tiit Maran on riigikogu liige, tunnustatud bioloog, tal on õigus oma arvamusele. Kui Soraineni ettepanekud riigikokku jõuavad, siis on võimalik nende alusel otsuseid teha või mitte teha.
Juristide osalemisele õigusloomes on antud monstrumlik, demoniseeriv tähendus: Sorainen tegi eelnõu, nüüd kukub looduskaitse kokku. Tegelikult tegi Sorainen ettepaneku, kuidas võiks seadust muuta. Ettepaneku esitasime nõukojale. Nõukotta kuulusid minister ja asekantslerid, kes otsustavad, kas esitada ettepanekud valitsusele. Kui ettepanekud valitsuse meelest sobivad, saadab ta need riigikokku. Riigikokku kuuluvad erakondade esindajad, sealhulgas Tiit Maran, kes saavad otsustada, kas neid ettepanekuid aluseks võtta või mitte. Sorainen ei tee seadusi.
Õigusbüroode seadusloomes osalemise demoniseerimisel on põhjus. Nimelt on advokaadibüroodel kliendid. Miks peaks uskuma, et nad unustavad oma kliendid ära, kui aitavad seaduseelnõusid koostada?
Küsimus on õigustatud ja vastus samuti: me ei tee seda salaja. See on täiesti avalik protsess. Olen sel teemal neli-viis korda kirjutanud ühismeedias, käinud on suured lahingud poolt- ja vastuargumentidega. Kui analüüs on avalik, siis tulebki tõde välja. Võimalik, et Sorainen eksis, ja kui nii, siis ettepanekuid ei realiseerita, ongi kogu lugu.
Kuid ka osa juriste ei ole teiega ühel nõul. Näiteks Kaarel Relve ja Pihel Sarv leiavad, et nõnda nagu tuleb kaitsta eraomandit, tuleb kaitsta ka loodust – mida ei saa teha looduskaitse asjatundjateta. (Delfi, 16.12.2025) Teie tegutsemisviis võib nende hinnangul olla põhiseadusvastane, põhiseadus on aga teie kõige parem sõber. Mida vastate kolleegidele?
Põhiseadus kui parim sõber on mul kaasas. (Kougib pintsakutaskust põhiseaduse välja.) Juristidel on mitmesuguseid arvamusi. Lõplik tõde selgub riigikohtus, kui see vaidlus peaks sinna jõudma. Kui kõik juristid oleksid mingis asjas ühel meelel, oleks see sama ohtlik kui teadlaste ühel meelel olemine. Metsasõja üks põhjus on see, et meil puudub kindlus, kas metsa raiutakse vähe, parasjagu või palju. Tartu ülikooli ja maaülikooli teadlaste seisukohad on erinevad. Erinevus on hea, sest see võimaldab lõpuks keskpõrandale kokku tulla.
Ene-Liis Semperi etenduses jäi puudu just üleskutse saada kokku ja asju arutada, kuidas leida õige tasakaal loodushoiu ning Eesti konkurentsivõime ja omanike õiguste vahel.
Miks olete nimetanud paniköörideks neid, kelle hinnangul lammutab Sorainen ehk siis teie Eesti loodushoidu (Delfi, 21.11.2025). Kas peab niimoodi sildistama?
(Arvab esiti, et ei ole nii öelnud.) Pean selle üle vaatama.
Viidatud kirjutises vastandate looduskaitset ja inimeste hakkamasaamist ehk majandust, väites, et looduskaitsel ei ole majanduse ees ülimuslikku seisundit. Kas see vastandus on tingimata vajalik? Äkki võiks ka looduskaitse luua tingimusi inimeste paremaks hakkamasaamiseks?
Kogu looduskaitse korraldust peaks vaatama kontekstis. Minu kontekst on see, et looduskaitse eest peab keegi omanikele kulud hüvitama. Looduskaitsjate suur enamik arvab, et kui omanik ei saa oma metsa kasutada, on see tema enda äririsk ja see tuleb tal ise kinni maksta. Põhiseadus ütleb, et piirangud peavad olema mõõdukad.
Ma pean paniköörideks või eksitavate väidete esitajateks neid, kes arvavad, et loodust tuleb kaitsta ükskõik mis hinnaga. Ka Eesti rahvuslike huvide hinnaga. Kas meile on oluline, et Eesti oleks süsinikuneutraalne ükskõik mis hinnaga? Energiajulgeoleku ja inimeste hakkamasaamise jätame kõrvale?
https://lp.delfi.ee/artikkel/120441788/vilja-kusib-allar-joks-kuidas-tunnete-end-negatiivse-kangelase-rolli-sattununa Allar Jõks: pean paniköörideks neid, kelle arvates tuleb loodust kaitsta ükskõik mis hinnaga
-------------------------------------------------
„2016 võisin olla hea presidendikandidaat,“ tõdeb vandeadvokaat. „2026. aasta nõuab kindlasti teistsuguseid, sest ühiskond on kümne aastaga oluliselt muutunud.“
Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo 2010. aasta lavastuses „Ühtse Eesti suurkogu“ astus vandeadvokaat Allar Jõks üles positiivse kangelasena, kellest oleks võinud saada sündiva partei liider – tollal uskus nimelt nii mõnigi, et Ojasoo ja Semper loovad uut erakonda, mitte ei tee teatrit. Ent Semperi 8. märtsil etendunud „Kus oled sina?“ andis Jõksile valusa kõrvakiilu, näidates teda Eesti metsatöösturite käepikendusena, kes seisab vastu Eesti looduse kaitsjatele. Kuidas sai positiivsest tegelasest negatiivne?
Unibet Arenal teid ei olnud, aga etendust te ju vaatasite, eks ole? Palun jagage muljeid.
Vaatasin osaliselt otse ja osa hiljem üle. Tegemist oli tugeva poliitilise aktsiooniga: koht, osalejad, täis saal, üleriigiline tähelepanu. Selles mõttes suurepärane ettevõtmine. Kunstiliselt ei oska ma hinnata, minu arvates seal sellist kunstilist ambitsiooni ei olnudki nagu „Ühtse Eesti suurkogul“.
Minu tööd ei saaks teha inimene, kes mõtleb kogu aeg, et tahaks kõigile meeldida. Kui tahaksin, siis läheksin poliitikasse või hakkaksin jõuluvanaks. Minu tegevus ei meeldi paljudele, samal ajal paljudele meeldib.
„Suurkogu“ pani tervele Eesti ühiskonnale diagnoosi ja pakkus välja ka raviviise. Uus etendus pani diagnoosi ainult ühele osale Eestist, väites, et see on haige, ent ei pakkunud mingit lahendust. Vihases ja tulises arutelusaunas visati veel leili juurde.
Teid esitleti metsatöösturite käepikendusena ning etendus oli suunatud metsatööstuse vastu. See ei saanud olla meeldiv tunne, et olete muutunud heast poisist pahaks?
Mina seda nii ei võtnud. Ene-Liis Semperit pean jätkuvalt heaks kunstnikuks ja loojaks, kellel on tugev sotsiaalne taju. Nägin tema etenduses valu, ja küllap kogunesid seda vaatama inimesed, kellel on valus selle pärast, mis Eestis toimub. Ma ei võtnud seda südamesse, sest 2016. aastal ütlesid mitmed Reformierakonna juhtivad poliitikud, et ma ei sobi presidendiks, et olen Eesti riigi vastu tegutsenud ja esindanud valesid huvisid. Samas ütlesid paljud inimesed, et „kui nemad sinu kohta midagi halba ütlesid, siis oled järelikult elus midagi hästi teinud“.
Oma kõnes „Ühtse Eesti suurkogul“ ütlesite: „Ma tahan elada sellises Eestis, kus seadusi ei ole võimalik osta.“ Kas võite käe südamele panna ja öelda: just sellest kuldaväärt põhimõttest olen ma lähtunud advokaadina tegutsedes?
Seda võin öelda täie kindlustundega. Juristi roll ongi juhtida tähelepanu sellele, et riigi juhtimisel ei juhindutaks emotsioonist või mõne kontsertetenduse juhtmõttest, vaid õigusriiklikest põhimõtetest. Seda olen ma teinud kogu aeg. Nende Virtsu ja Metsküla laste jaoks, kes võivad tänu minu pingutusele 1. septembril kodulähedasse kooli minna, olen jätkuvalt kangelane.
Kas viidatud põhimõte kehtib ka näiteks riigikantselei tellimusel tehtud Soraineni advokaadibüroo analüüsi kohta, mille siht on bürokraatia vähendamise sildi all seaduste piirides ja rahvusvahelises võrdluses looduskaitset nõrgendada?
Kindlasti ei olnud selle analüüsi eesmärk looduskaitset nõrgendada. Lähtekoht oli õigusriiklik prisma: kui tahame kaitsta loodust hästi suurte piirangutega – nii et metsaomanikud peaksid loobuma metsa majandamisest selleks, et meil oleks palju puutumatut metsa –, siis tuleb leida tasakaal ja see omanikele hüvitada. Lätis, Soomes ja Rootsis on piiranguid vähem, kuigi metsa osakaal on umbes sama – ja hüvitised on suuremad. Kui tahame ühiskonnana rohkem kaitsta loodust, siis peame ka rohkem panustama.
Panustamine ei ole see, et läheme Saku suurhalli ja skandeerime, kuidas pellet on paha. Panustamine peab seisnema omanikele piirangute hüvitamises maksumaksja rahaga. Näiteks omanikule, kes lendorava leidmise tõttu ei saa oma maaga midagi mõistlikku ette võtta.
Räägime teie kõige mõjuvõimsamast kliendist, Graanul Investi omanikust Raul Kirjanenist. Mida te täpselt tema heaks teete?
Raul Kirjaneniga on olnud mõningad üksikud kaasused läbi aastate. Olen teda edukalt esindanud ühe ajakirjandusväljaande [Postimehe] vastu, millele metsateema on hästi südamelähedane. Seetõttu on tulnud pöörduda pressinõukogu poole. Tegemist oli ühe looga, mille pealkirja pandi Raul Kirjaneni nimi, kuigi tal ei olnud looga pistmist ja tema arvamust ei küsitud.
Kui ettevõtja rahastab parteisid, siis millel peaks põhinema kindlus, et ta teeb seda puhtalt maailmavaate pärast, ilma et majanduslikud huvid mängus oleksid?
Selles teemas mina Raul Kirjaneni ei nõusta. Erakondade rahastamine, kui seda on tehtud läbipaistvalt, on täiesti legaalne tegevus. Pigem näen erakondade rahastamises teisi probleeme. See on täiesti lubatud, et ettevõtjad seda või teist maailmavaadet toetavad.
See on ekslik lähenemine. Soraineni käest küsis analüüsi riigikantselei, kes vajas seda analüüsi efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja jaoks – sisendina muudatuste kohta, mida võib ette panna selleks, et Eesti metsandus oleks Euroopas konkurentsivõimelisem. 2022 oli metsanduse osakaal SKP-s 16%, 2025 aga 8% ja mõningatel andmetel lausa 5%. See on suur probleem. Riigikantselei teadis, et Sorainen on läbi aastate nõustanud kümneid kui mitte sadu metsatööstusettevõtteid ja -omanikke. Arvan, analüüs otsustati tellida meie käest just selle pärast, et oleme selle sektoriga kokku puutunud.
Bioloog ja zooloog Tiit Maran, riigikogu liige, on väitnud, et analüüsi eesmärk on luua õigustus sellele, et toormekriisis puidutööstus saaks rohkem looduskaitsealust metsa raiuda (Delfi, 29.11.2025). Tema hinnangul on analüüsil Eesti loodusele hävitav mõju ning mis tahes looduskaitsega seotud otsuste langetamiseks see ei sobi. Mida talle vastate?
Eesti on vaba riik. Tiit Maran on riigikogu liige, tunnustatud bioloog, tal on õigus oma arvamusele. Kui Soraineni ettepanekud riigikokku jõuavad, siis on võimalik nende alusel otsuseid teha või mitte teha.
Juristide osalemisele õigusloomes on antud monstrumlik, demoniseeriv tähendus: Sorainen tegi eelnõu, nüüd kukub looduskaitse kokku. Tegelikult tegi Sorainen ettepaneku, kuidas võiks seadust muuta. Ettepaneku esitasime nõukojale. Nõukotta kuulusid minister ja asekantslerid, kes otsustavad, kas esitada ettepanekud valitsusele. Kui ettepanekud valitsuse meelest sobivad, saadab ta need riigikokku. Riigikokku kuuluvad erakondade esindajad, sealhulgas Tiit Maran, kes saavad otsustada, kas neid ettepanekuid aluseks võtta või mitte. Sorainen ei tee seadusi.
Õigusbüroode seadusloomes osalemise demoniseerimisel on põhjus. Nimelt on advokaadibüroodel kliendid. Miks peaks uskuma, et nad unustavad oma kliendid ära, kui aitavad seaduseelnõusid koostada?
Küsimus on õigustatud ja vastus samuti: me ei tee seda salaja. See on täiesti avalik protsess. Olen sel teemal neli-viis korda kirjutanud ühismeedias, käinud on suured lahingud poolt- ja vastuargumentidega. Kui analüüs on avalik, siis tulebki tõde välja. Võimalik, et Sorainen eksis, ja kui nii, siis ettepanekuid ei realiseerita, ongi kogu lugu.
Kuid ka osa juriste ei ole teiega ühel nõul. Näiteks Kaarel Relve ja Pihel Sarv leiavad, et nõnda nagu tuleb kaitsta eraomandit, tuleb kaitsta ka loodust – mida ei saa teha looduskaitse asjatundjateta. (Delfi, 16.12.2025) Teie tegutsemisviis võib nende hinnangul olla põhiseadusvastane, põhiseadus on aga teie kõige parem sõber. Mida vastate kolleegidele?
Põhiseadus kui parim sõber on mul kaasas. (Kougib pintsakutaskust põhiseaduse välja.) Juristidel on mitmesuguseid arvamusi. Lõplik tõde selgub riigikohtus, kui see vaidlus peaks sinna jõudma. Kui kõik juristid oleksid mingis asjas ühel meelel, oleks see sama ohtlik kui teadlaste ühel meelel olemine. Metsasõja üks põhjus on see, et meil puudub kindlus, kas metsa raiutakse vähe, parasjagu või palju. Tartu ülikooli ja maaülikooli teadlaste seisukohad on erinevad. Erinevus on hea, sest see võimaldab lõpuks keskpõrandale kokku tulla.
Ene-Liis Semperi etenduses jäi puudu just üleskutse saada kokku ja asju arutada, kuidas leida õige tasakaal loodushoiu ning Eesti konkurentsivõime ja omanike õiguste vahel.
Miks olete nimetanud paniköörideks neid, kelle hinnangul lammutab Sorainen ehk siis teie Eesti loodushoidu (Delfi, 21.11.2025). Kas peab niimoodi sildistama?
(Arvab esiti, et ei ole nii öelnud.) Pean selle üle vaatama.
Viidatud kirjutises vastandate looduskaitset ja inimeste hakkamasaamist ehk majandust, väites, et looduskaitsel ei ole majanduse ees ülimuslikku seisundit. Kas see vastandus on tingimata vajalik? Äkki võiks ka looduskaitse luua tingimusi inimeste paremaks hakkamasaamiseks?
Kogu looduskaitse korraldust peaks vaatama kontekstis. Minu kontekst on see, et looduskaitse eest peab keegi omanikele kulud hüvitama. Looduskaitsjate suur enamik arvab, et kui omanik ei saa oma metsa kasutada, on see tema enda äririsk ja see tuleb tal ise kinni maksta. Põhiseadus ütleb, et piirangud peavad olema mõõdukad.
Ma pean paniköörideks või eksitavate väidete esitajateks neid, kes arvavad, et loodust tuleb kaitsta ükskõik mis hinnaga. Ka Eesti rahvuslike huvide hinnaga. Kas meile on oluline, et Eesti oleks süsinikuneutraalne ükskõik mis hinnaga? Energiajulgeoleku ja inimeste hakkamasaamise jätame kõrvale?
/.../
Kommentaarid
Postita kommentaar