EKI_002 _ ENDEL KUMARI IMEDEMAAL: PRESIDENT ÜLLE MADISE ⟩ Inimesi, kellel on nii halb, et nad on valmis lõhkuma, peaks olema võimalikult vähe _ POSTIMEES / MEEZ 12. 10. 2026
https://arvamus.postimees.ee/8562982/president-ulle-madise-inimesi-kellel-on-nii-halb-et-nad-on-valmis-lohkuma-peaks-olema-voimalikult-vahe
Ülle Madise pidas riigikogus esimese kõne Eesti Vabariigi presidendina. Talle andis ameti üle president Alar Karis.
/.../
Puhas loodus, mühisevad metsad. Meri, järved, jõed. Linnud ja loomad. Taimed-seened-mesilased. Kalad ja kiilid. Juba põlvkonna pärast on siinne loodus veel suurem ilmaime kui praegu! Kui oskame hoida.
Eesti ongi üks maailma mõnusamaid paiku elamiseks. /.../
Eesti ongi üks maailma mõnusamaid paiku elamiseks. /.../
Õigusriik ei püsi üksnes seadustel, vaid ka usaldusel – teadmisel, et reeglid kehtivad kõigile ja inimest koheldakse õiglaselt. Ärgem laskem end üksteisega tülli keerata – siin, oma maanurgas, oma inimestega. Inimesi, kellel on – vahest õigustatult – nii halb, et nad on valmis lõhkuma, peaks olema võimalikult vähe. Üksteist usaldada ja tulevikku ehitada on tarvis. /.../
*
Liputha Jamantelli mängufilm „Who The Fuck Is Nele Sõber?“ jõuab Eesti kinodesse 12. detsembril. Enne kinolevi algust saab filmi Eestis näha 25. septembri Kürbla Käbifilmide Festivalil. Autor/allikas: KÜKÄFF
https://www.youtube.com/watch?v=r65rcAHqMew
#EndelKumariImedemaal #EVPresidentÜlleMadise #ELFHPresidentEndelLepp #MeMoMu #PLAYBUNNY102026 #Ämblikutädiööklubi #KyrblaDolls #PiinlikOlukord #KäbidAltaiKraist #SarvikpütiKättemaks #PostitantsukonnGruppMeediakontsern #LendabMesipuuPoole #HowToExplainADeadHareToKajaLotman #WhoTheFuckIsNeleSõber #EndelLeppFashionHouse #KumariImedemaa #MEEZ102026
/.../
Head kuulajad, nalja ja kergust on rohkem tarvis. Ja vaimupidet. Kultuuri ei saa pidada millekski, mis tuleb pärast kõike muud. Kultuur hoiab ja kannab, lohutab, avardab, hoiatab, puhastab inimhinge tumedaid soppe, aitab paremaks saada. Ärgem jätkem vahele koduseid kultuurisündmusi. Tehkem need kutsuvaks ja kättesaadavaks ka lastele ja noortele; ja neile, kel raha napib või liikumine raske. Hinnakem oma kirjanikke, filmi- ja teatritegijaid, kunstnikke, disainereid, muuseume – uut ja pärandit. /.../
https://arvamus.postimees.ee/8562982/president-ulle-madise-inimesi-kellel-on-nii-halb-et-nad-on-valmis-lohkuma-peaks-olema-voimalikult-vahe PRESIDENT ÜLLE MADISE ⟩ Inimesi, kellel on nii halb, et nad on valmis lõhkuma, peaks olema võimalikult vähe
Ülle Madise
Peamine, et ei jäetaks üldse hääletamata, et ei jäädaks vait, ükskõikseks ega elust sootuks kõrvale.
Ideepuuduse ja üheülbastumise vastu saaksime kodukamaral hakata julgete mõtete ja unistamisega.
Võtan aega, et kohtuda inimestega eri elualadelt Eesti eri paigus.
Ülle Madise pidas riigikogus esimese kõne Eesti Vabariigi presidendina. Talle andis ameti üle president Alar Karis.
Austatud riigikogu, presidendid, peaminister, ministrid, põhiseaduslikud ametikandjad, Teie Ekstsellentsid, külalised. Austatud eesti rahvas!
2. septembril kõnelesin teie ees sellest, et Eesti suurim aare on inimesed. Et peame tegema kõik võimaliku, et eesti keele ja kultuuri kandjaid oleks palju. Et Eesti oleks parim koht laste kasvatamiseks ja vanaks saamiseks; leiutamiseks ja loomiseks; teaduse ja äri tegemiseks. Et lapsed oleksid maailma kõige targemate, tasakaalukamate ja õnnelikumate seas. Et elurõõm ei kaoks pere- ja tööinimesena ega vanuse või tervise pärast.
Puhas loodus, mühisevad metsad. Meri, järved, jõed. Linnud ja loomad. Taimed-seened-mesilased. Kalad ja kiilid. Juba põlvkonna pärast on siinne loodus veel suurem ilmaime kui praegu! Kui oskame hoida.
Eesti ongi üks maailma mõnusamaid paiku elamiseks. Sääskede ja lompide, hea ja halva suusailmaga. Kõigil siin Eestis peab olema võimalik tunda, et nii nad ise kui nende elu, töö ja looming on väärtuslik. Et mahume siia lahedalt ära – nii erinevad nagu oleme. Oma huvide, vaadete, eluviiside, maitsete ja emakeelega. Kõrg- ja popkultuur, alternatiivkultuur ja underground, kogu see kirev palett. Laulu- ja tantsupeoks harjutamine ei sega hiphoppi või kesköist reivi. Ja vastupidi! Eesti on vaba, põnev, elav, arenev, mitmesugune. Kas suudame sellist Eestit hoida ja edasi ehitada? See sõltub usaldusest, tulevikulootusest ja julgusest.
Võib-olla me iga päev ei märkagi või oleme unustanud, et enamikus Eesti paikades on headus, lihtne töö, talupojatarkus ja naabrite aitamine endiselt au sees. Lumme jäänud auto tõmbab naabrimees või -naine välja; bussipeatuses külmetav vanake saab auto peale ja jõuab, kus tarvis; teise pere lapsed saavad trennist koos omadega koju, värskeid kurke-tomateid jagatakse naabritega või pannakse õunad kõigile võtmiseks välja. Märgakem seda, tunnustagem ja tehkem kaasa.
Õiguskantsleri töös nägin paraku liiga sageli, kuidas inimene annab oma parima, pühendub teiste heaks, ent temale ei vastata samaga. Ometi võiks. Peaks. Näiteks ema, kes last saatuse tahtel üksi kasvatab, töötab, õpib ühiskonnale nii vajalikku ametit, paneb vabatahtlikuna õla alla, kus saab; ent kui temal endal on abi tarvis, kohtab ta toetust otsides halduskiusu ja külma ülbust. Seisime kolleegidega õiguskantsleri ametkonnas alati ja kõikjal vastu hingetule menetlemisele. Milleks süsteem, kus saab külmalt õlgu kehitades nentida, et «kliendid ei saanud teenust», selmet kahetseda, et laps ja ta ema jäeti hätta?
Neid, kes lahendavad, õnneks on. Aga kas me oskame neid märgata ja tunnustada? Politseinik, kes päästab tõukerattakujulise akuliikuriga kihutanud lapse elu ja kuuleb vanemalt vastuseks, et… ei hakka kordamagi. Kuis saab keegi arvata, et suurepärase väljaõppega ametnik läheb pere juurest õhtul tööle lihtsalt selleks, et korralikke inimesi kimbutada? Või õpetaja, kes kannab südames muret õpilaste pärast, otsib neile võimalust tiibu sirutada, avab arvuti – ja sealt tuleb! Ei, mitte tänuavaldusi.
Vajame palju rohkem usaldust ja sooja tunnustust. Arst, ajakirjanik, politseinik, õpetaja, talunik – igaüks meist oma ametis – on välja õppinud asjatundja, kes annab oma parima. Ja usaldust tuleb tõesti väärida. Andagi parim. Meil kõigil oma elus ja töödes.
Viimaste kümnendite katsed kasvatada inimesi ümber, kirjutada ette, kuidas on ainuõige elada, mõtelda, tunda või rääkida, on andnud tugeva tagasilöögi. Õppetund on kõigil käes, nüüd tuleb usaldusväärsus taastada. Iseäranis okupatsiooni kogemusega inimestes tekitab igat masti ideoloogiline propaganda põlgust, mis võib panna parimagi inimese kirjutama või tegema seda, mida muidu isegi ei mõtleks. Ja hääletama lihtsalt… kõige vastu. Lõpuks muundub vimm valimistulemuseks.
Igaühel ongi õigus hääletada täpselt nii, nagu õige tundub. Selleks valimised on. Peamine, et ei jäetaks üldse hääletamata, et ei jäädaks vait, ükskõikseks ega elust sootuks kõrvale. Ükskõiksus on vaba demokraatliku ühiskonna vaenlane, nagu ka tulevikulootuse kadu ja lihtsalt lärm. Õigusriik ei püsi üksnes seadustel, vaid ka usaldusel – teadmisel, et reeglid kehtivad kõigile ja inimest koheldakse õiglaselt. Ärgem laskem end üksteisega tülli keerata – siin, oma maanurgas, oma inimestega. Inimesi, kellel on – vahest õigustatult – nii halb, et nad on valmis lõhkuma, peaks olema võimalikult vähe. Üksteist usaldada ja tulevikku ehitada on tarvis.
Head inimesed! Tahad rahu, valmistu... te teate. Rahu tuleb hoida. Selles saab kaasa lüüa igaüks. Esimene samm: hoida meelerahu. Sõjahirmu on liiga palju õhus. Kui tulen faktipõhiselt hinnatud tegeliku julgeolekuolukorra arutelult, on mu meel alati palju tüünem, kui lugedes teadlikku hirmu õhutamist. Tean ju küll, et selle tagant paistab poliitika või äri. Aga ikkagi. Jah, maailm me ümber on ettearvamatu ja ohtlik. Muidugi on. Mõistan muret ja muretsen ise ka. Üleilmne usalduskriis – kah õige. Ukrainat tuleb kõikidel mõeldavatel viisidel toetada, et agressioonisõda Ukraina vastu lõpeks ja saabuks püsiv, õiglane rahu. Et sõjakurjategijad saaksid karistada ja agressor maksaks kahjud. Kogu maailmas tuleb veenvalt näidata, et rahvusvaheline õigus, reeglitepõhine ilmakord ja inimõiguste hoidmine on kasulik enamusele riikidest ja kõigile inimestele.
Eestit on hoolega tugevamaks ehitatud. Kaitsevägi, Kaitseliit, Naiskodukaitse. Kogu lai riigikaitse. Pühendunud naabrid Balti- ja Põhjamaades. Poola. Kõik meie liitlased Euroopas ja NATOs. See kõik ongi meie julgeolek. Palun: ärgem laskem hirmu ega lootusetust hinge. Hirm halvab või kehutab rumalustele. Tegutseda tuleb targalt. Ja selleks on igaühel võimalus. Söandan kinnitada, et tulevik ei ole tume ega otsustatud – me ehitame seda ise. Segaduste ajal tuleb näha enda suurt võimalust ja seda oskuslikult ära kasutada.
Head kuulajad, nalja ja kergust on rohkem tarvis. Ja vaimupidet. Kultuuri ei saa pidada millekski, mis tuleb pärast kõike muud. Kultuur hoiab ja kannab, lohutab, avardab, hoiatab, puhastab inimhinge tumedaid soppe, aitab paremaks saada. Ärgem jätkem vahele koduseid kultuurisündmusi. Tehkem need kutsuvaks ja kättesaadavaks ka lastele ja noortele; ja neile, kel raha napib või liikumine raske. Hinnakem oma kirjanikke, filmi- ja teatritegijaid, kunstnikke, disainereid, muuseume – uut ja pärandit.
Tundkem alati huvi ka teiste rahvaste elamise viisi ja kultuuri vastu. Ja olgem ise nähtavad: Eesti kunstnike näitused maailmas, meie võrratud orkestrid ja koorid, teatrietendused, romaanid, medalid spordivõistlustel. Teadustööd ja neist tootmisse jõudnud leiutised, koostööprojektid. Julge ja usaldusväärne ettevõtlus. Tehnoloogia-, idu- ja viljaettevõtlus ning kaitsetööstus muidugi.
Ent mitte ainult! Kaasajal on suur asi, kui ettevõtja suudab toota midagi erilist ja väga hästi, mõistliku hinnaga ja keskkonnahoidlikult, ning tooted ka õigel ajal kohale viia. Mitte vaid siin, Eestis, vaid kogu maailmas. Eesti Trump on haridus. Teame seda ise, teab ka kogu haritud maailm. Ent pingutagem rohkem, et kõigil Eesti lastel oleks hea haridus ja avarad võimalused. See ei tohi sõltuda sellest, kas laps õpib väikeses maakoolis või pealinna mägedel, kas ta elab oma vanematega, asendusperes või lastekodus, kas ta alles omandab eesti keelt. Kõigi Eesti laste heast haridusest sõltub Eesti tulevik.
President Alar Karise eestvõttel sündinud tehisintellekti hüpe koolides väärib tunnustust ja jätkamist. Tulevik on nende päralt, kes oskavad tehisaru targalt kasutada ja samas jäävad inimestena vabaks ja osavaks. Alanud hüpe tuleb sihtida võimalikult kaugele. Ja ikka nii, et AI ei oleks «Ai!».Tehnoloogia ei tohi panna meid unustama, et inimene peab ka ise hakkama saama. Ülemäärane sõltuvus tehnoloogiast ja elektrist on ohtlik kõigile ja kõikjal. Piisab tormist või vargast, et olla suures jamas. Jäägem südikaks.
Eesti justiits- ja digiminister Liisa Pakosta veab maailmas mõttevahetust, et saada paika üleilmne regulatsioon tehisaru jaoks. Just Eesti peabki eest vedama. Meil on pikk digiriigi kogemus ja keeruline ajalugu. Oskame maailma teisi rahvaid ja riike mõista, ja nemad ehk meidki. Digilõhe ei jookse ega süvene ainult ühiskondade sees, tekitades paiguti suurt vaesust, valu ja vimma. See jookseb üha ohtlikumalt ka maailmas. Sestap on vaja kokku leppida, et tehisaru peab olema kättesaadav ka väiksematele ja vaesematele. Ja et tehisaru peab teenima inimkonda, mitte vastupidi.
Eesti keele ja kultuuri, kõikide väikerahvaste ja -kultuuride kaitseks on tarvis, et tehisarumudelites oleksid need hästi ja õigesti sees. Oleme seisus, kus agressorriigi huve teenivad robotite armeed õpetavad tehisintellekti valetama. Ja see vale lööb lõpuks kõiki. Riigid, kes soovivad iseseisvaks ja sõltumatuks jääda, peaksid olema eluliselt huvitatud võitlusest vaenuliku propaganda vastu.
Vabariigi President ei saa ega tohi astuda rahva valitud riigikogu, ega ka valitsuse või kohtu asemele. Võimude lahusus ja tasakaalustatus on suur väärtus. Presidendil on ses tasakaaluvalemis kaalukas roll. Põhiseaduses ette nähtud Riigikaitse Nõukogu kuupäev on juba paigas. Õpetussõna «raske õppusel, kerge lahingus» arendaks edasi nii, et kui õppus on eriti kõva, siis lahingut ei tule. Meie eesmärk on ju rahu.
Ideepuuduse ja üheülbastumise vastu saaksime kodukamaral hakata julgete mõtete ja unistamisega. Presidendi Mõttekoda on selleks üks paik. Koos otsimine, mõtlemine, vaidlemine ja huumor meelitavad inimestest nende parima välja – akadeemikuist koolilasteni. Nii sünnivadki uued ideed. President saab tunnustada ja toetada kõiki, kes tegutsevad selle nimel, et peredel oleks, kus elada ja lapsi kasvatada, et lapse sünd ei viiks majanduslikku kitsikusse, et laenu saaks ka see, kes tahab maal kodu rajada.
Saagu laste- ja peresõbralik Eesti eelseisvate ja kõikide valimiste teemaks. Mitte kedagi nurka ja kaitsesse ajades, vaid rõõmsal moel näidates, kuidas väga hästi saab. Võimalik, et vaja on ka vaimse tervise Tiigrihüpet. Jah, muidugi on tarvis rohkem psühholooge ja psühhiaatreid, eripärade märkamist ja nendega arvestamist. Aga vaja on ka lahti saada tarbetutest pingetest, mis inimesi murravad. Ülemäärane, lõhkuv võistluslikkus, üksteise tagasikiskumine, müra, kius, ebaõiglus, üksindus, suur hirm ja mure, lootusetus – need ei ole paratamatud elunähtused. Ehk julgeme neist vabaneda. Annan oma parima, et julgeksime. Sest milleks olla õnnetu ja kaotada, kui on võimalik olla õnnelik ja võita?
President saab teha paremini kuuldavaks, mida oodatakse ja loodetakse Võru- ja Virumaal, Mehikoormas ja Häädemeestel, Saare- ja Hiiumaal, Paides ja Põltsamaal, kõigis paigus, kus kohalik kogukond näeb kõvasti vaeva, et elu ära ei koliks, et talud õitseks, et turism ja üldse ettevõtlus areneks, et mõtet oleks pingutada. Oma vaba Eesti riigi pidamiseks vajaliku raha saame vaid tugeva ja kohanemisvõimelise majandusega. Seega, laskem inimesed vabaks! Pole vaja inimesi laisaks ja saamatuks muutvat totaalset mugavust. Pole vaja loovust ja ettevõtlikkust lämmatavaid käske, keelde, tarbetut bürokraatiat ega kõikjale ülevaatajat – ka seda saab riigipea meelde tuletada. Vajadusel veto vormis.
Võtan aega, et kohtuda inimestega eri elualadelt Eesti eri paigus. Neid kuulata, neile kaasa elada, püüda mõista. Ja siis sõna edasi viia. Mind ja mu kolleege saab näha aias, tehases, laudas, ettevõtete ajuragistamisnurkades, koolis, hooldekodus, külaplatsil, haiglas, linnatänaval ja mujal, kus käib igapäevaelu. Kardan, et aktustele ma ei nii tihti ei jõua, kui peaks, palun juba ette mõistmist. Loodan pidevalt suhelda riigikogu liikmete, peaministri ja ministrite, põhiseaduslike institutsioonide juhtidega – nende rolli mõistes ja austades. Siingi loeb usaldus, üksteise väärikuse hoidmine ja ühine tegutsemine Eesti tuleviku nimel, kõikide siinsete inimeste heaks.
Olen korduvalt öelnud ja ütlen veel kord: kõik senised riigipead on olnud õigel ajal õiges kohas, teinud Eestit paremaks ja suuremaks. Suur aitäh! Aitäh, President Alar Karis! Tänan siin eraldi proua Sirje Karist. Tema töö ainuüksi Ukraina laste heaks väärib kõrgeimat tunnustust.
Tunnen eelkäijate tööd jätkates suurt aukartust ja vastutust. Armas Eesti rahvas! Kui usaldame üksteist, hindame vabadust ja vastutust ning selget sõnumit, julgeme olla head inimesed, usaldame elu, usume Eestisse ja hoiame lootusrikast pilku, on kõik hea võimalik. Elagu Eesti!
Ideepuuduse ja üheülbastumise vastu saaksime kodukamaral hakata julgete mõtete ja unistamisega.
Võtan aega, et kohtuda inimestega eri elualadelt Eesti eri paigus.
Ülle Madise pidas riigikogus esimese kõne Eesti Vabariigi presidendina. Talle andis ameti üle president Alar Karis.
Austatud riigikogu, presidendid, peaminister, ministrid, põhiseaduslikud ametikandjad, Teie Ekstsellentsid, külalised. Austatud eesti rahvas!
2. septembril kõnelesin teie ees sellest, et Eesti suurim aare on inimesed. Et peame tegema kõik võimaliku, et eesti keele ja kultuuri kandjaid oleks palju. Et Eesti oleks parim koht laste kasvatamiseks ja vanaks saamiseks; leiutamiseks ja loomiseks; teaduse ja äri tegemiseks. Et lapsed oleksid maailma kõige targemate, tasakaalukamate ja õnnelikumate seas. Et elurõõm ei kaoks pere- ja tööinimesena ega vanuse või tervise pärast.
Puhas loodus, mühisevad metsad. Meri, järved, jõed. Linnud ja loomad. Taimed-seened-mesilased. Kalad ja kiilid. Juba põlvkonna pärast on siinne loodus veel suurem ilmaime kui praegu! Kui oskame hoida.
Eesti ongi üks maailma mõnusamaid paiku elamiseks. Sääskede ja lompide, hea ja halva suusailmaga. Kõigil siin Eestis peab olema võimalik tunda, et nii nad ise kui nende elu, töö ja looming on väärtuslik. Et mahume siia lahedalt ära – nii erinevad nagu oleme. Oma huvide, vaadete, eluviiside, maitsete ja emakeelega. Kõrg- ja popkultuur, alternatiivkultuur ja underground, kogu see kirev palett. Laulu- ja tantsupeoks harjutamine ei sega hiphoppi või kesköist reivi. Ja vastupidi! Eesti on vaba, põnev, elav, arenev, mitmesugune. Kas suudame sellist Eestit hoida ja edasi ehitada? See sõltub usaldusest, tulevikulootusest ja julgusest.
Võib-olla me iga päev ei märkagi või oleme unustanud, et enamikus Eesti paikades on headus, lihtne töö, talupojatarkus ja naabrite aitamine endiselt au sees. Lumme jäänud auto tõmbab naabrimees või -naine välja; bussipeatuses külmetav vanake saab auto peale ja jõuab, kus tarvis; teise pere lapsed saavad trennist koos omadega koju, värskeid kurke-tomateid jagatakse naabritega või pannakse õunad kõigile võtmiseks välja. Märgakem seda, tunnustagem ja tehkem kaasa.
Õiguskantsleri töös nägin paraku liiga sageli, kuidas inimene annab oma parima, pühendub teiste heaks, ent temale ei vastata samaga. Ometi võiks. Peaks. Näiteks ema, kes last saatuse tahtel üksi kasvatab, töötab, õpib ühiskonnale nii vajalikku ametit, paneb vabatahtlikuna õla alla, kus saab; ent kui temal endal on abi tarvis, kohtab ta toetust otsides halduskiusu ja külma ülbust. Seisime kolleegidega õiguskantsleri ametkonnas alati ja kõikjal vastu hingetule menetlemisele. Milleks süsteem, kus saab külmalt õlgu kehitades nentida, et «kliendid ei saanud teenust», selmet kahetseda, et laps ja ta ema jäeti hätta?
Neid, kes lahendavad, õnneks on. Aga kas me oskame neid märgata ja tunnustada? Politseinik, kes päästab tõukerattakujulise akuliikuriga kihutanud lapse elu ja kuuleb vanemalt vastuseks, et… ei hakka kordamagi. Kuis saab keegi arvata, et suurepärase väljaõppega ametnik läheb pere juurest õhtul tööle lihtsalt selleks, et korralikke inimesi kimbutada? Või õpetaja, kes kannab südames muret õpilaste pärast, otsib neile võimalust tiibu sirutada, avab arvuti – ja sealt tuleb! Ei, mitte tänuavaldusi.
Vajame palju rohkem usaldust ja sooja tunnustust. Arst, ajakirjanik, politseinik, õpetaja, talunik – igaüks meist oma ametis – on välja õppinud asjatundja, kes annab oma parima. Ja usaldust tuleb tõesti väärida. Andagi parim. Meil kõigil oma elus ja töödes.
Viimaste kümnendite katsed kasvatada inimesi ümber, kirjutada ette, kuidas on ainuõige elada, mõtelda, tunda või rääkida, on andnud tugeva tagasilöögi. Õppetund on kõigil käes, nüüd tuleb usaldusväärsus taastada. Iseäranis okupatsiooni kogemusega inimestes tekitab igat masti ideoloogiline propaganda põlgust, mis võib panna parimagi inimese kirjutama või tegema seda, mida muidu isegi ei mõtleks. Ja hääletama lihtsalt… kõige vastu. Lõpuks muundub vimm valimistulemuseks.
Igaühel ongi õigus hääletada täpselt nii, nagu õige tundub. Selleks valimised on. Peamine, et ei jäetaks üldse hääletamata, et ei jäädaks vait, ükskõikseks ega elust sootuks kõrvale. Ükskõiksus on vaba demokraatliku ühiskonna vaenlane, nagu ka tulevikulootuse kadu ja lihtsalt lärm. Õigusriik ei püsi üksnes seadustel, vaid ka usaldusel – teadmisel, et reeglid kehtivad kõigile ja inimest koheldakse õiglaselt. Ärgem laskem end üksteisega tülli keerata – siin, oma maanurgas, oma inimestega. Inimesi, kellel on – vahest õigustatult – nii halb, et nad on valmis lõhkuma, peaks olema võimalikult vähe. Üksteist usaldada ja tulevikku ehitada on tarvis.
Eestit on hoolega tugevamaks ehitatud. Kaitsevägi, Kaitseliit, Naiskodukaitse. Kogu lai riigikaitse. Pühendunud naabrid Balti- ja Põhjamaades. Poola. Kõik meie liitlased Euroopas ja NATOs. See kõik ongi meie julgeolek. Palun: ärgem laskem hirmu ega lootusetust hinge. Hirm halvab või kehutab rumalustele. Tegutseda tuleb targalt. Ja selleks on igaühel võimalus. Söandan kinnitada, et tulevik ei ole tume ega otsustatud – me ehitame seda ise. Segaduste ajal tuleb näha enda suurt võimalust ja seda oskuslikult ära kasutada.
Head kuulajad, nalja ja kergust on rohkem tarvis. Ja vaimupidet. Kultuuri ei saa pidada millekski, mis tuleb pärast kõike muud. Kultuur hoiab ja kannab, lohutab, avardab, hoiatab, puhastab inimhinge tumedaid soppe, aitab paremaks saada. Ärgem jätkem vahele koduseid kultuurisündmusi. Tehkem need kutsuvaks ja kättesaadavaks ka lastele ja noortele; ja neile, kel raha napib või liikumine raske. Hinnakem oma kirjanikke, filmi- ja teatritegijaid, kunstnikke, disainereid, muuseume – uut ja pärandit.
Tundkem alati huvi ka teiste rahvaste elamise viisi ja kultuuri vastu. Ja olgem ise nähtavad: Eesti kunstnike näitused maailmas, meie võrratud orkestrid ja koorid, teatrietendused, romaanid, medalid spordivõistlustel. Teadustööd ja neist tootmisse jõudnud leiutised, koostööprojektid. Julge ja usaldusväärne ettevõtlus. Tehnoloogia-, idu- ja viljaettevõtlus ning kaitsetööstus muidugi.
Ent mitte ainult! Kaasajal on suur asi, kui ettevõtja suudab toota midagi erilist ja väga hästi, mõistliku hinnaga ja keskkonnahoidlikult, ning tooted ka õigel ajal kohale viia. Mitte vaid siin, Eestis, vaid kogu maailmas. Eesti Trump on haridus. Teame seda ise, teab ka kogu haritud maailm. Ent pingutagem rohkem, et kõigil Eesti lastel oleks hea haridus ja avarad võimalused. See ei tohi sõltuda sellest, kas laps õpib väikeses maakoolis või pealinna mägedel, kas ta elab oma vanematega, asendusperes või lastekodus, kas ta alles omandab eesti keelt. Kõigi Eesti laste heast haridusest sõltub Eesti tulevik.
President Alar Karise eestvõttel sündinud tehisintellekti hüpe koolides väärib tunnustust ja jätkamist. Tulevik on nende päralt, kes oskavad tehisaru targalt kasutada ja samas jäävad inimestena vabaks ja osavaks. Alanud hüpe tuleb sihtida võimalikult kaugele. Ja ikka nii, et AI ei oleks «Ai!».Tehnoloogia ei tohi panna meid unustama, et inimene peab ka ise hakkama saama. Ülemäärane sõltuvus tehnoloogiast ja elektrist on ohtlik kõigile ja kõikjal. Piisab tormist või vargast, et olla suures jamas. Jäägem südikaks.
Eesti justiits- ja digiminister Liisa Pakosta veab maailmas mõttevahetust, et saada paika üleilmne regulatsioon tehisaru jaoks. Just Eesti peabki eest vedama. Meil on pikk digiriigi kogemus ja keeruline ajalugu. Oskame maailma teisi rahvaid ja riike mõista, ja nemad ehk meidki. Digilõhe ei jookse ega süvene ainult ühiskondade sees, tekitades paiguti suurt vaesust, valu ja vimma. See jookseb üha ohtlikumalt ka maailmas. Sestap on vaja kokku leppida, et tehisaru peab olema kättesaadav ka väiksematele ja vaesematele. Ja et tehisaru peab teenima inimkonda, mitte vastupidi.
Eesti keele ja kultuuri, kõikide väikerahvaste ja -kultuuride kaitseks on tarvis, et tehisarumudelites oleksid need hästi ja õigesti sees. Oleme seisus, kus agressorriigi huve teenivad robotite armeed õpetavad tehisintellekti valetama. Ja see vale lööb lõpuks kõiki. Riigid, kes soovivad iseseisvaks ja sõltumatuks jääda, peaksid olema eluliselt huvitatud võitlusest vaenuliku propaganda vastu.
Vabariigi President ei saa ega tohi astuda rahva valitud riigikogu, ega ka valitsuse või kohtu asemele. Võimude lahusus ja tasakaalustatus on suur väärtus. Presidendil on ses tasakaaluvalemis kaalukas roll. Põhiseaduses ette nähtud Riigikaitse Nõukogu kuupäev on juba paigas. Õpetussõna «raske õppusel, kerge lahingus» arendaks edasi nii, et kui õppus on eriti kõva, siis lahingut ei tule. Meie eesmärk on ju rahu.
Ideepuuduse ja üheülbastumise vastu saaksime kodukamaral hakata julgete mõtete ja unistamisega. Presidendi Mõttekoda on selleks üks paik. Koos otsimine, mõtlemine, vaidlemine ja huumor meelitavad inimestest nende parima välja – akadeemikuist koolilasteni. Nii sünnivadki uued ideed. President saab tunnustada ja toetada kõiki, kes tegutsevad selle nimel, et peredel oleks, kus elada ja lapsi kasvatada, et lapse sünd ei viiks majanduslikku kitsikusse, et laenu saaks ka see, kes tahab maal kodu rajada.
Saagu laste- ja peresõbralik Eesti eelseisvate ja kõikide valimiste teemaks. Mitte kedagi nurka ja kaitsesse ajades, vaid rõõmsal moel näidates, kuidas väga hästi saab. Võimalik, et vaja on ka vaimse tervise Tiigrihüpet. Jah, muidugi on tarvis rohkem psühholooge ja psühhiaatreid, eripärade märkamist ja nendega arvestamist. Aga vaja on ka lahti saada tarbetutest pingetest, mis inimesi murravad. Ülemäärane, lõhkuv võistluslikkus, üksteise tagasikiskumine, müra, kius, ebaõiglus, üksindus, suur hirm ja mure, lootusetus – need ei ole paratamatud elunähtused. Ehk julgeme neist vabaneda. Annan oma parima, et julgeksime. Sest milleks olla õnnetu ja kaotada, kui on võimalik olla õnnelik ja võita?
President saab teha paremini kuuldavaks, mida oodatakse ja loodetakse Võru- ja Virumaal, Mehikoormas ja Häädemeestel, Saare- ja Hiiumaal, Paides ja Põltsamaal, kõigis paigus, kus kohalik kogukond näeb kõvasti vaeva, et elu ära ei koliks, et talud õitseks, et turism ja üldse ettevõtlus areneks, et mõtet oleks pingutada. Oma vaba Eesti riigi pidamiseks vajaliku raha saame vaid tugeva ja kohanemisvõimelise majandusega. Seega, laskem inimesed vabaks! Pole vaja inimesi laisaks ja saamatuks muutvat totaalset mugavust. Pole vaja loovust ja ettevõtlikkust lämmatavaid käske, keelde, tarbetut bürokraatiat ega kõikjale ülevaatajat – ka seda saab riigipea meelde tuletada. Vajadusel veto vormis.
Võtan aega, et kohtuda inimestega eri elualadelt Eesti eri paigus. Neid kuulata, neile kaasa elada, püüda mõista. Ja siis sõna edasi viia. Mind ja mu kolleege saab näha aias, tehases, laudas, ettevõtete ajuragistamisnurkades, koolis, hooldekodus, külaplatsil, haiglas, linnatänaval ja mujal, kus käib igapäevaelu. Kardan, et aktustele ma ei nii tihti ei jõua, kui peaks, palun juba ette mõistmist. Loodan pidevalt suhelda riigikogu liikmete, peaministri ja ministrite, põhiseaduslike institutsioonide juhtidega – nende rolli mõistes ja austades. Siingi loeb usaldus, üksteise väärikuse hoidmine ja ühine tegutsemine Eesti tuleviku nimel, kõikide siinsete inimeste heaks.
Olen korduvalt öelnud ja ütlen veel kord: kõik senised riigipead on olnud õigel ajal õiges kohas, teinud Eestit paremaks ja suuremaks. Suur aitäh! Aitäh, President Alar Karis! Tänan siin eraldi proua Sirje Karist. Tema töö ainuüksi Ukraina laste heaks väärib kõrgeimat tunnustust.
Tunnen eelkäijate tööd jätkates suurt aukartust ja vastutust. Armas Eesti rahvas! Kui usaldame üksteist, hindame vabadust ja vastutust ning selget sõnumit, julgeme olla head inimesed, usaldame elu, usume Eestisse ja hoiame lootusrikast pilku, on kõik hea võimalik. Elagu Eesti!
Kommentaarid
Postita kommentaar