MB_034 ISIKLIK ON POLIITILINE
Olen naine, (veel) mitte vägistatud
Kuidas sai lüürilisest ja impressionistlikust Carolina Pihelgast feministlik tornaado, kelle hiljutised teosed on justkui jäämägi meie (mees)kirjandusmaastiku Titanicule?
Sveta Grigorjeva
29. VIII 2025
/.../
Isiklik on poliitiline
1960. aastate lõpus sai väljendist „isiklik on poliitiline“ läänemaailmas üks feminismi keskseid loosungeid. Selle mõte on, et naiste (ja teiste marginaliseeritud gruppide) isiklikud kogemused ei ole kunagi vaid individuaalsed, vaid peegeldavad ühiskonnas prevaleerivaid võimusuhteid, johtuvad neist. Naise kogemus tööjaotuses või lähisuhetes ei ole kunagi pelgalt „tema isiklik probleem“ ning seda ei saa käsitleda üksnes ühe inimese individuaalse tragöödia või juhtumina – tegemist on ühtlasi ühiskondliku probleemiga, mis nõuab vastavaid poliitilisi lahendusi. Selle tuules on kirjutatud ka Pihelga viimased raamatud, milles räägitakse vaheldumisi nii isiklikus elus kui ka ühiskonnas toimuvast.
„Lõikejoon“, milles käsitletakse päevikuformaadis toksilisest suhtest väljumist, toimis tõenäoliselt omamoodi rituaalse kirjandusliku soone lahtilõikamise aktina, mille tulemus ning jätk on ka uus kogu „Ikka veel“. See raamat ei meenuta mingit pidi ühtegi eelnevat Pihelga luulekogu. Eks on siingi veidi seda eelnevalt mainitud tolmu ja melanhooliat, ka sotsiaalkriitikat on ta ju varemgi kirjutanud. Kuid mitte kunagi sedasi: „millest me räägime kui eliitkooli õpetaja saadab õpilastele munnipilte aga / üksnes neile kes on juba kuusteist täis kui lugupeetud kirjanduse õppejõud / topib üliõpilase kellega tal on suhe auto pagasiruumi ja sõidutab metsa lihtsalt / väikeseks hoiatuseks kui palavalt armastatud lavastaja annab parklas noorele / näitlejale jalahoope kui ooperidirektor käperdab sõbralikult teatri koridorides“ (lk 53). Luuletuses „mida teab vägivald minust“ vastab autor üheainsa reaga: „rohkem kui tahaksin“ (lk 11).
Millal tuleb aeg, mil naised ei pea enam niisuguseid kirjandusteoseid kirjutama? Millal tuleb aeg, mil naised ei pea elama (loe: kannatama) säärast elu, mida kirjeldavad nii Carolina Pihelgas kui ka näiteks Andra Teede värskelt ilmunud raamatus „Lind ei ole“? Vaevalt et varsti. Maailmas ruulivad psühhopaatidest mehed nii idas kui ka läänes ning see, mis toimub makrotasandil, tilgub aegamisi, kuid seda jäädavamalt ka ühiskonna alumistele astmetele. Säherduses maailmas ongi võimalik, et Taliban keelab naistel omavahel rääkimise ja teineteise hääle kuulamise ning heaoluriigis Saksamaal lastakse tegutseda ligi 70 000 kasutajaga chat’il, kus mehed vahetavad omavahel vägistamise nippe. Maailma, kus tihti saab karistamatult naisi ahistada, vägistada ja/või tappa, ei saagi juhtida keegi muu kui sama loogika järgi toimivad vägivallatsejad. Putin, Netanyahu ja Trump on korraga sellesama psühhopaatilise macho-süsteemi isad ja pojad, pärandajad ja pärijad. Kui maailma tähtsaim mees teatab, et naisi tuleb mõnest kehaosast krabada („grab them by the pussy!“), ei erine see laadilt sellest, mida tegi näiteks Gisèle Pelicot’ abikaasa, kui ta lasi oma naist enam kui 70 mehel aastakümnete vältel vägistada. See on ühe ja sama vägivalla spekter, sellesama mõtlemise eri „väljendused“.
Naiste alandamine on ühiskonniti niivõrd normaliseeritud, et ka Eestis nimetavad mõned ajakirjanikud vägistamiseks liigituvaid akte oma artiklites „väikeseks näpukaks“. Ülikoolid tihti kaitsevad predator’eid – kiskjaid-ahistajaid, kõrgetel positsioonidel oma võimuvertikaali kuritarvitavaid mehi. Kasutasid ära oma võimupositsiooni naisalluva sebimiseks, kusjuures juba siis, kui ta oli su tudeng ja sina tema õppejõud? Ära üldse muretse, natuke aega oled performatiivselt „tühistatud“, aga siis tuleb uus kursus! Siin on sulle uus ülikool! Lõid oma alluvuses töötavatele kolleegidele külge või isegi lausa ahistasid neid? Cool, siin on sulle uus teater! Ja siis veel mõni imestab, miks naised nii vihased on.
Tegelikult peabki hakkama institutsioone ses osas rohkem survestama. Eeldan, et ülikoolid, kes on võtnud nõuks lasta teada-tuntud predator’eid tudengite juurde, on võtnud nõuks ka ennetavate meetmete juurutamise uute juhtumite takistamiseks, eks? Vastasel juhul peab uute vägivalla- ja ahistamisjuhtumite eest vastutusele võtma juba terved institutsioonid – kõik need inimesed, kes on võimaldanud predator’itel noortega töötada, peaksid kandma vastutust. Vastavalt peaks siis vallandama ka kogu juhtkonna ning välistama nende edasise töö noortega.
/.../
Kommentaarid
Postita kommentaar