Teedeni aed

Merike Estna vaidlustab meesgeeniuse müüdi, tuues Veneetsias esile naise rolli kunstniku ja emana.
Ta kannab Lilli Jahilo väestavaid kostüüme, mis rõhutavad naiselikkust ja saavad maalimisel värviseks.
22 tühja lõuendit on protest kiire tarbimise vastu ja annavad võimaluse näidata naiskunstnikku töötamas.

Eestit 61. Veneetsia kunstibiennaalil esindav kunstnik Merike Estna tahab rõhutada naiselikkust ja nii näeb teda Eesti paviljonis maalimas moekunstnik Lilli Jahilo kujundatud rõivastes.

Merike Estna viib Veneetsiasse 22 tühja lõuendit, millest valmib näituse lõpuks hiiglaslik (22 x 6 meetrit) maal. Biennaali iga nädala kolmapäevast pühapäevani kell 11 siseneb Estna paviljoni Lilli Jahilo disainitud uhketes ja väestavates kostüümides ja hakkab maalima.

Näituse «Lekkiva taeva maja» kontseptuaalseks lähtepunktiks võttis Estna naiseks ja kahe väikese lapse emaks olemise. «Et juhtida tähelepanu naise rollile kunstiajaloos, aga ka tänasele positsioonile,» selgitab Estna.

Veneetsiasse läheb ta koos perega, et põimida üheks kunstnikutöö ja töö, mida ta teeb emana, seades nii kahtluse alla üksiku geeniuse müüdi ja püsivusetaotluse, mis on maalimeediumit kaua kujundanud.

Estna on pikalt tegelenud küsimusega, kuidas kaotada piir kunsti ja hoole, ülevuse ja argipäeva vahel. See on ka põhjus, miks ta alustab Veneetsias tühja lõuendiga – ta lubab teosel imbuda igapäevaellu. Näituse pealkiri peegeldab, kuidas Etna värv lekib, imbub ja eksleb ning kuidas tema töömeetod teeb omale koha performance’i, rutiini ja jagatud ruumi vahele.

Eesti paviljon asub sel korral Giardini vahetus läheduses endises kirikus, kus asub praegu kogukonnakeskus. 6. mail (publikule 9. mail) avatava näituse eeltööna on Estnal valminud 25 000 keraamilist plaati, millega kaetakse Veneetsias paviljoni põrand – korvpalliplats endises kirikus.

Rõhutate, et olete naiskunstnik, miks sugu teile nii tähtis on?

Lapsena veetsin palju aega vanaemaga, kes tegi traditsioonilist käsitööd: kudus, heegeldas, tikkis. Kui hakkasin maalikunsti õppima, sain aru, et kõik see tekstiilikäsitöös naiste loodud visuaalne keel – meie kultuuriruumis on see valdavalt olnud naiste töö, koduste tegemiste vahele põimitud –, on maalikunstis kõrvale tõrjutud. Värvikombinatsioonid, mustrid, kogu see keel ei olnud maalikunsti ajaloos «õige» ega oluline.

Ajalooliselt on maalikunst olnud väga maskuliinne. Kuna olen nüüd ema, mul on kaks väikest last, siis on mind järjest rohkem hakanud huvitama see nüanss. Kooliajast mäletan sõnastamata tunnet, et emaks saamine ja «päris maalikunstnik» olemine on kaks eri teed.

Et naine ei saa olla korraga kunstnik ja ema?

Vähemalt mina noorena ei osanud ette kujutada, kuidas neid kahte ühendada. Mõlemad tundusid täiskohaga töö.

Edasi hakkas mind huvitama, miks ja kuidas naiste loodud visuaalne keel on maalikunstist välja tõrjutud. Ja laiemalt, kui keeruline on olnud naistel kunstis tegutseda: kes on olnud kunstnikud ja emad, kuidas on nad neid rolle sidunud? Minu suureks eeskujuks sai Lavinia Fontana, kelle portree on minu näitusel paviljoni põrandal.

Miks just Lavinia Fontana – tema kunst või tema elu?

Itaalias 16. sajandi teisel poolel sündinud ja 17. sajandi alguses surnud Lavinia Fontanat peetakse tõenäoliselt esimeseks professionaalseks Euroopa naiskunstnikuks, kellel oli omanimeline ateljee ja kelle nime all maalid välja läksid. Ta sünnitas lapsi, aga juhatas ikkagi stuudiot ja elatas oma töödega peret. Juba tema abielulepingus oli kirjas, et temast ei saa majapidajat ja laste kasvatajat, vaid ta peab jätkama senist tööd. See on väga varajane peaaegu feministlik kokkulepe.

Paviljoni põrandal viitan veel näiteks Paula Modersohn‑Beckerile (1876–1907), keda peetakse üheks esimeseks Euroopa naiskunstnikuks, kes maalis akti autoportreesid ning tõi maali stseenid imetavate emade ja naiste argipäevaga ehk asjadega, mida varem ei peetud maalikunstis lugupeetavaks.

Praegu on naiskunstnikul lihtsam kui 10–20 aastat tagasi, aga see ajalooline meeste kohalolu on ikka tuntav. Meil on palju võimsaid naiskunstnikke, aga väga raske on murda müüti geeniusmehest – üksildasest geeniusest, kes ainult maalib ja spontaanselt viskab valmis suure teose.

Tegelikult on suurte teoste tegemine väga töömahukas, seda tuleb päevast päeva teha. Minu meelest on see paljus sarnane koduse tööga: sa lihtsalt teed ja teed ja teed ning see on osa elust, mis ei saa kunagi päriselt valmis. Protsess on hästi oluline.

Kas teile on otse öeldud, et teie töö on liiga naiselik ega sobi maalikunsti?

Jah. Umbes 2012. aastal oli mul periood, kus maalisin ainult helekollase, heleroosa ja helesinisega. Sellist kombinatsiooni peeti maalikunstis üsna taunituks, millekski, mida ei peaks tegema.

Olen kuulnud ka otse öeldavat tudengitele, et see on liiga naiselik, et ärgu nii tehku. Nagu naiselik oleks halb. Maailm on muutunud, aga ma ei ütleks, et see võitlus on lõpuni võideldud. Minu jaoks on oluline, et ma teen seda naisena, väikeste laste emana, ja et ma saan valida endale nii suuri lõuendeid. Monumentaalne formaat ongi mul valitud ajaloolise konteksti tõttu, sajandeid ei saanud naised selliseid lõuendeid maalida.

Samas pole suur formaat ainult kontseptuaalne valik, vaid tunnen end suure lõuendiga väga mugavalt. See ülepaisutatud suurus on teadlik valik. See on kommentaar ajaloolisele ootusele, et monumentaalne maal on sõja‑, poliitika‑ või religioosete teemadega mehe töö. Mina soovin selles formaadis käsitleda intiimset.

Teie töödest ei leia nunnut naiselikkust. Samas Lilli Jahilo kostüümid on väga naiselikud. Miks tahtsite selles projektis naiselikkust riietega rõhutada?

Tahtsin teha ilmseks, et olen naine – juba kaugelt vaadates.

Paviljon on ülisuur ja kui ma olen lõuendi ees väike, siis poleks nende riieteta kaugelt vaadates suurt vahet, kes seal maalib. Lilli loob väga naiselikku, aga võimukat rõivastust – täpselt seda, mida me tahtsime ülevõimendatult sellesse projekti tuua. Temaga koos töötamine on olnud väga inspireeriv. Me oleme pidanud pikki vestlusi, koostöö polnud formaalne, vaid loominguline. Mõte on nimetada kõik need kleidid naiskunstnike järgi.

____________________________

Miks valge krae?

Hinnatud moekunstnik Lilli Jahilo kujundas nii Merike Estna Veneetsia kleidid kui ka lillad töökitlid vabatahtlikele, kes suvel Veneetsia paviljonis publikut juhendavad. Need valmivad Jahilo kulul – ehkki hinnatud moekunstniku looming, on need kunstnikule ja saalitöötajatele tasuta. Kui aga Veneetsia Eesti paviljoni meeskonnast keegi soovib mõnd endale, tuleb see tal välja osta.

Veneetsia Eesti paviljoni fänninänni hulgas müüakse töökitli koopiaid ja kahte värvi kraesid. Valge krae idee pärineb Estna garderoobist – aastaid tagasi meisterdas ta valgest triiksärgist endale krae ja hakkas seda kandma eri komplektidega, lisades nii rõivastusele pidulikkust.

Koostöö Merike Estnaga inspireeris Lilli Jahilot sedavõrd, et sellest kasvas välja uus kollektsioon, mis jõuab müüki 1. mail. Jahilo looming ei ole odav, küll aga on see väga kvaliteetne ja isikupärane – rõivad õmmeldakse valmis tellija mõõtude järgi tema moemajas.

_________________________

Lilli Jahilo uhked kleidid saavad olema teie tööriided, aga mis siis, kui kleidid värviseks saavad?

Jah, nad võivad ja peavadki värviseks saama, see ongi asja mõte.

Kui ma kandideerisin Veneetsia paviljoni tegijaks, tegin stuudios väikese visandi – filmisin maalimist olukorras, kus kandsin väga pidulikku musta kleiti valge kraega. Idee oli rõhutada, et maalimine ise on eriline sündmus, peaaegu tseremoniaalne.

Mul on ka varem olnud mõned maalimiskleidid ja mulle üldiselt meeldib kleidis maalida, see pole minu jaoks uus. Uus on see, et teen seda oma parimates kleitides. Tudengina naljatasin tihti, et kuna ma mujal käia väga ei jõua, võiks stuudios kanda oma parimaid riideid. Nüüd olen justkui sinna tagasi jõudnud.

Mida tähendab teile Veneetsia biennaalil osalemine?

See on väga suur võimalus teha tõeliselt mahukat projekti sajaprotsendiliselt. Olen seda ammu igatsenud, aga tavaliselt pole selleks võimalust, sest see on täiskohaga töö, eeldab palju aega ja korralikku eelarvet.

Näitusele tulles tahetakse näha kunsti, te aga alustate Veneetsias tühjade lõuenditega. Miks?

Põhjuseid on mitu. Üks on peegeldus naiskunsti ajaloole: ajaloolised naiskunstnikud töötasid tihti kellegi teise ateljees, ei signeerinud maale ja jäidki justkui ilma töödeta kunstnikeks. Näituse avamine tühjade lõuenditega viitabki sellele probleemile kunstiajaloos.

Naiskunstnike portreed on mul põrandal.

Mismoodi põrandal?

Avamisel on paviljonis tegelikult kaks monumentaalset teost. Üks on maal, mida hakkan maalima avamispäeva hommikul kell 10. Teine on maaling keraamilistel plaatidel, mis katab paviljoni põranda.

___________________

Vaata galeriist, kuidas Estna paviljoni põranda keraamilisi plaate maalis ja kuidas neid põletati

Oleme seda põrandat valmistanud Tallinnas jaanuarist saati. Mul on olnud suur meeskond. Plaat on 10 × 10 sentimeetrit, kokku umbes 25 000 plaati. Olen neile glasuuridega maalinud, siis oleme need põletanud ja nüüd pakime. Plaadid installeeritakse põrandaks, mille peal saab kõndida.

Koos põrandaga oleme loonud 26 meetri pikkuse plaatidega kaetud pingi. Seal saavad näituse külastajad jalga puhata ja maalimist jälgida.

Aga maal sünnib alles Veneetsias?

Jah, lõuendid on seinal, aga tühjad. Hakkan neid maalima avamishommikul. Esimene samm on üsna kiire – olen harjunud stuudios töötama seeriana, näiteks võtan ette kümne lõuendiga korraga. Suhteliselt lühikese ajaga on kogu lõuend enam-vähem kaetud ja siis hakkan maali edasi arendama. Nii et esimene etapp läheb kiirelt.

Olete öelnud, et tühjadel lõuenditel on veel teine tähendus: tahate biennaali kiirtarbimisele vastu seista. Kuidas tühjad lõuendid seda teevad?

Biennaalil, eriti avamise ajal, on kunsti tohutult ning kõik peab olema kiiresti ja kergesti tarbitav. Minu jaoks oli oluline minna selle loogika vastu: alguses ei ole mul peaaegu midagi, valmis saab teos alles biennaali lõpuks. Loodetavasti tullakse rohkem kui korra näitust vaatama.

Mul on hea meel, et olen seekord kohal pikalt. Tavaliselt on nii, et teed tohutu töö, paned näituse üles ja pead peaaegu kohe ära minema – ei näegi seda enam, ei saa sellest osa. See on tihti kurb. Seekord loodan, et olen saanud kõik laiali jaotada, nii et saan ise ka näitusest rohkem osa, kogeda kõike, ma ootan seda väga.

Mis ajaks peab kõik päriselt valmis saama?

Oleme jätnud selle lahti, aga arvan, et oktoobri alguses lõpetan. Eesmärk on, et biennaali lõpuks oleks maal valmis, sest pärast lõpetamist vajab teos kuivamisaega.

Kuna teen esimese kihi ja mõned järgnevad alati põrandal, lasen värvil vabamalt voolata. See tähendab, et põrandal olevatele maalingutele tekib veel üks kiht – maalimise jäljed. Värv voolab üle lõuendi ääre ja jätab märgid põrandale. Nii et ka need tööd, mis praegu on valmis, pole tegelikult veel päris valmis.

Millal teid võib kohata paviljonis töötamas?

Kavatsen olla seal kolmapäevast pühapäevani. Paviljon avatakse kell 11, mina alustan natuke varem ja jätkan vastavalt sellele, kuidas päev läheb. Hommikuti olen kindlasti kohal, mõnikord teen lühemaid, mõnikord pikemaid päevi, sõltub maali edenemisest.

Ainus aeg, kui ma kindlasti ei maali, on 11.–16. august, mil toimub paviljoni alaprogramm «Imelikud ilmaolud». Olen Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide ja kaasaegse kunsti magistriõppekava professor. Augustis tulevad Veneetsiasse magistrandid, kes soovivad projektis osaleda, ja ma annan paviljoni neile nädalaks üle – performatiivse iseloomuga projektide esitamiseks.

Sest üks asi on see, et ma ise seal maalin, aga teine tasand on ruumi andmine noortele kunstnikele, ukse avamine uutele eksperimentidele ja teatud määral kontrolli käest andmine.

__________________________________

Merike Estna

Sündinud 6. aprillil 1980
Õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja Londoni Goldsmithi kolledžis
Tegeleb maali, installatsiooni ja performance’iga
Elab ja töötab Tallinnas ja Londonis
Tema töid leidub Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Euroopa erakogudes
Konrad Mäe preemia, kultuurkapitali aastapreemia, Hansapanga ja Eduard Wiiralti nimeline stipendium, riigi kunstnikupalk
___________________________________________

Omamoodi annate juba praegu kontrolli käest, sest Veneetsiasse minnes pole teil tühjade lõuendite jaoks kavandeidki?

Jah, tahan, et maal sünniks paviljonis, mitte et ma lihtsalt realiseeriksin ette joonistatud plaani.

Mul on peas mõtted ja temaatiline raam, aga ma ei taha seda kõige loomingulisemalt nauditavamat hetke, seda kui midagi päriselt tekib, ette ära kulutada.

Aga värvid on ju tellitud. Mis siis, kui tekib igatsus hoopis mingi muu tooni järele? Kui paindlik saate eelarvega olla?

Oleme arvestanud, et võib‑olla tuleb mõni värv juurde tellida. Samas oleme eelarve juba niigi lõhki ajanud – värvid on ülikallid ja formaat on ülisuur. Ma ei taha teha kompromisse värvi kvaliteedis, kasutan väga kvaliteetseid akrüül‑ ja õlivärve ja need on eelarvest üsna suur amps.

Mis tooni ja mis koguses värvi te viite Veneetsiasse?

Valge värv on suurtes kanistrites, ülejäänu pigem väiksemates purkides, suuremad akrüülid umbes pooleliitrised, aga tihti ka väiksemad. Õlivärvid on väikestes tuubides, millest igaüks annab väga palju pigmenti. Ennustada oleks keeruline isegi siis, kui kavand oleks olemas – ja värvi ei saa ju tilgakaupa osta.

Praegu tundub, et musta saab olema päris palju, tellisime seda rohkem. Liitreid peast ei tea.

Kuna naiseks ja emaks olemine on lähtepunkt, siis kas ja kuidas väljendub see Veneetsia tööde pildikeeles?

Temaatiliselt mõtlen ema‑lapse stseenide peale, aga need on hetkel pigem mõttekillud, mul ei ole ju kavandit.

Paviljoni temaatiline kese jookseb kahte paralleelset liini. Üks on maali‑diskursuse keskne: kuidas saab maal olla tänase maailmaga dialoogis, kui kõik on pidevas liikumises ja millelegi ei saa päris kindel olla. Kuidas maal seda väljendada saab ja kuidas protsess seda peegeldab.

Teine liin on viited ajaloolistele naiskunstnikele ja emaks olemisele loomingu kõrval. Siia juurde monumentaalse ajaloolise maali temaatiline vastandus: kui varem olid sellisel formaadil pigem sõja‑, poliitilised või religioossed teemad, siis mina võin maalida midagi väga lihtsat – näiteks ema ja last.

Viimasel aastal olen uuesti järjest rohkem figuuri maalima hakanud. Ikka kihtide kaupa – iga kiht on mingil määral muster ja mustritest ehitan kuju.

Mis siis saab, kui te Veneetsias ühel hetkel lihtsalt ei taha maalida?

Minu puhul oleks tahtmatus maalida märk läbipõlemisest – olen ennast tükkideks töötanud. Ei taha ära sõnuda, aga praegu ma sellesse eriti ei usu.

Viimastele kuudele tagasi vaadates ei kujutaks ette, et oleksin seda maali stuudios teinud, kõik need koosolekud arhitekti, disainerite, kuraatori ja tiimiga, raamatu kavandamine, koostöö Lilliga… See kõik võtab aega, energiat ja fookust. Samal ajal stuudios monumentaalset maali teha oleks minu jaoks olnud üliraske.

Te lähete Veneetsiasse koos perega. Mis selle juures kõige rohkem hirmutab?

Praegu hirmutab mind kõige rohkem praktiline pool, sest vanem laps on nelja ja poole aastane, noorem üheksakuune. Eriti keeruline on vanema lapsega: siin käib ta lasteaias, seal ei käi. Ta on väga sotsiaalne ja vajab palju teisi inimesi ja tegevust.

Esialgu tulevad meiega kaasa abikaasa vanemad, kes on lastega suurepärased ja tahavad väga nendega aega veeta. Ent abikaasa vanemad on Mehhikost ja saavad Euroopas viibida 90 päeva, seepärast nad ei saa lõpuni jääda. See hirmutab, kuidas me edasi ise hakkama saame.

Olen väga tänulik emale, kes on jaanuari algusest meie juures elanud ja lastega aidanud, abikaasa vanematele, kes nüüd kohale jõuavad, ja abikaasale, kes on nõus selle hullusega kaasa tulema. See pole ka tema jaoks lihtne – ta on kunstnik, oma projektidega, mis selle aja jooksul kannatavad.

Teie vastus näitab, et naiskunstnik emana ja pereinimesena vajab loominguga tegelemiseks tugevat tugivõrgustikku.

Mul on vedanud, aga ma ei tahaks rõhutada ainult raskust. Igal asjal on omad raskused. Perega minek on minu jaoks väga maandav, sest nii on mul paviljoni kõrval oma turvakoht. Väikesed lapsed ei lase mul ennast hulluks mõelda. Ma teen päeval paviljoniprojekti, maalin, aga koju jõudes saan aju sellest väga kergesti välja lülitada.

Juba esimese lapsega tundsin, et selline rütm mulle sobib. Lapsed ärkavad kuue paiku, algab hull hüppamine, kargamine ja nalja tegemine või halvematel päevadel hala. Ma tunnen, et saan sellest energiat. Kui jõuan stuudiosse poole kümne, kümne paiku, on mul juba hüperenergia sees. Mul ei ole seda, et tulen, istun ja vaatan. Ma olen kella kuuest üleval olnud, action on käinud – kõik jookseb. Paljud ütlevad, et lapsed võtavad energiat, aga mina tunnen, et saan neilt hästi palju. Ja mul on hästi selge väljalülitamise nupp, seesama turvamiljöö.

Kui teeksin seda projekti üksinda, nagu enne abielu ja lapsi, oleks tõenäoliselt palju raskem. Ma kaldun obsessiivsusele ja kui mul ei oleks lastes nuppu, mis mind projektist välja lülitab, võiks see neelata terve elu.

Te olete Veneetsias keset loomeprotsessi, paljud väldivad loomise ajal teiste näituste külastamist vms tugevaid muljeid.

Ma ei väldi teiste töid, aga mulle ei meeldi näha väga palju kunsti, mis mind üldse ei kõneta, see võtab motivatsiooni maha. Head kunsti on aga alati hea näha, see annab energiat ja tahtmist ise teha.

Milline on hea kunst?

Mind kõnetab kunstis ausus, kui inimene on iseenda vastu aus. Kui kunstnik millessegi väga usub, on seda huvitav vaadata, ükskõik, mis see on.

Muidugi on teemasid ja tehnikaid, mis mind rohkem huvitavad, aga oluline on fookus ja kergelt obsessiivne pühendumine. Kuidas luua midagi, mis räägib tänasest päevast kuidagi teistmoodi kui lihtsalt dokumenteerides või nostalgitsedes.

Eesti kunstis on praegu hea aeg, palju tugevaid naiskunstnikke.

Jah, naiskunstnikke on palju ja nad on väga tugevad.

Millest see tuleb?

Olen õppejõuna näinud, et juba bakalaureuseõppesse tuleb poisse vähem kui tüdrukuid. Kas see on kooli või vanemate suunatud, vot ei teagi.

Minu ema oli toetav, ta ei küsinud kunagi, millest ma elama hakkan. See on hästi oluline, ma ise ka ei kahelnud.

Jah, naiskunstnikke on palju. Viimastel Veneetsia biennaalidel on Eesti paviljonis olnud edukad naiskunstnikud – näiteks Edith Karlson, nüüd mina. Samas meeskunstnike töid müüakse ikka kallimalt, ostetakse rohkem muuseumitesse. Sest geeniusmehe müüt ikka veel käibib, isegi kui naiskunstnikke on rohkem ja nad on menukamad.

Teie Veneetsia näitust saab tuleval aastal vaadata Tallinnas, kas neid põrandplaate müüte ka?

Põrandaplaatide müügi peale ma pole veel väga palju mõelnud, aga kui keegi väga tahab, siis mõtlen. Eelmise näituse («Dawn of the Swarm») põrandaplaadid on mul siiamaani alles, tõesti keegi võiks need ära osta! Need on ülirasked ja nende ladustamine ei ole naljaasi.

Plaadid paneme Veneetsias kahepoolse vaibateibiga põrandale ehk nad on kindlalt kinni, aga eemaldatavad, nii et saame tuua Tallinna ja siis saab müüa ka. Mulle meeldib see avatus – teos ei pea alati olema ühes tükis ega ühel kindlal moel eksponeeritud, võib jaguneda laiali.

Maalidest meeldib mulle rohkem mõelda nii, et ma ei müü pilti, vaid ideed teose taga. Mul on Veneetsia monumentaalmaalile siiski üks ideekavand, kus maali igal moodulil on number. Ostja saab osta ühte numbrit, osa tervikust, juba praegu on mõned tööd broneeritud.

Olete öelnud, et saite samal nädalal teada nii Veneetsia Eesti paviljoni konkursivõidust kui ka selle, et ootate teist last. Kuidas üks uudis mõjutas teist?

Kui selle projektiga kandideerisin, arutasin abikaasaga kohe läbi, kas ta oleks valmis kaasa tulema. Me kumbki ei uskunud, et valitakse minu projekt.

Teise lapse ja valituks osutumise uudis tulid samal nädalal. Kui ta oleks olnud mu esimene laps, oleksin Veneetsias osalemise otsust väga tõsiselt kaalunud. Aga mul oli juba esimese lapse kogemus olemas.

Samas ma ei saa kuidagi väita, et teeksin seda kõike üksi. Ma kasvatan lapsi koos külaga – mul on nii palju abi. Mulle tundub, et nii peakski. Ma ei kujuta ette, kuidas keegi täiesti üksi hakkama saab, see käib üle mõistuse. Beebi on olnud rahulik ja rõõmus, tema kõrvalt on olnud suhteliselt lihtne töötada.

___________________

Veneetsia biennaal rikub rängalt Venemaa-vastaseid sanktsioone

Euroopa Komisjon süüdistab Veneetsia kunstibiennaali Euroopa Liidu Venemaa-vastaste sanktsioonide rikkumises, vahendab Artnews. Komisjon kaalub Euroopa Liidu rahastuse peatamist, kuna biennaal kavatseb tänavu avada Venemaa paviljoni.

Veneetsia biennaali peetakse üheks maailma mõjukamaks kunstinäituseks. Lisaks programmile toimuvad näitused riiklikes paviljonides, mis asuvad Giardini alal Veneetsias. Venemaal pole Veneetsias paviljoni olnud alates 2022. aastast. Tänavuse biennaali president Pietrangelo Buttafuoco kavatseb selle taasavada. Otsus on pälvinud märkimisväärset kriitikat nii kodu- kui ka välismaal ning jõudnud lõpuks Euroopa Komisjoni vaatevälja.

Komisjon osutab, et vene kunstnike kaasamine valitsusdelegatsiooni koosseisus, mida rahastab Venemaa, viitab sellele, et biennaal võis vastu võtta kaudset toetust Venemaalt. Biennaal peab komisjoni hinnangul oma nime puhastama, et saada komisjonilt 2028. aasta biennaaliks toetust 2,3 miljonit dollarit. Komisjon andis biennaali korraldajatele aega vastamiseks 11. maini.

Märtsis kutsus 73 kunstnikku ja kuraatorit avalikus kirjas biennaali korraldajatele üles mitte kaasama osalejaid Venemaalt, Iisraelist ja Ameerika Ühendriikidest. Biennaali korraldajad kinnitasid vastuseks pühendumust kultuuridialoogile, kunstivabadusele ning vankumatut vastuseisu igasugusele kunstilisele välistamisele või tsensuurile.

Heili Sibrits on Eesti ajakirjanik ja kultuurikriitik, kes on lõpetanud Tartu Ülikoolis teatriteaduse eriala.

heili.sibrits@postimees.ee

Otsing sellest blogist

Teedeni aed

Lilli Jahilo kleiti kandev kahe lapse ema Merike Estna tõestab, et naine võib olla tippkunstnik

Miks valge krae?

Merike Estna

Veneetsia biennaal rikub rängalt Venemaa-vastaseid sanktsioone

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused