HINGEGA ASJA JUURES-19 / REPORTAAŽ ⟩ ENDEL LEPA TÄHELEPANU PANI MAIT VIGRISTE PUNASTAMA _ MEEZ 10.08.2026
#HingegaAsjaJuures #EluOnLill #Keskkonnaamet #GentlemenFromEstonia #RainerVakra #HenrikKalmet #PöialRaineriLooduskool #InTheBottomOfMyGarden #Meestemoemuuseum #EksitavTurvatunne #AMansGardenOfVerses #EroGuro #KülaooperArmandonia #EndelLeppFashionHouse #MuzanE #MartinKumariImedemaal #MartinTeeSuviKirblas #WhoTheFuckIsMartinTee #TheHouseOfPlaybunny #NahaJaKarvadega #CatchAndKill #KumariImedemaa #TheGardenOfMensFashionDelights #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheKirblaMethod #MEEZ082026
https://www.postimees.ee/8520632/reportaaz-looduskaitsjate-kulaskaik-ajas-rainer-vakra-higistama REPORTAAŽ ⟩ Looduskaitsjate külaskäik ajas Rainer Vakra higistama
Keskkonnaamet kinnitab omalt poolt, et Eesti pesitsusrahureeglid on Euroopa karmimad. Juba tehtavat trahvegi
Katkise linnupesa kingikssaamisega alanud kohtumise finišiks oli peadirektor üsnagi kurnatud olekuga
Kas keskkonnaamet teeb kõik endast oleneva, et Eestis nii palju laululinde puidutööstuse huvide tõttu ei sureks? See oli vaid üks küsimus, milles keskkonnaaktivistid ja keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra eri arvamusele jäid.
Keskkonnaameti peadirektor Vakra saabub tööle jalgratta seljas, üll roosa särk ning Michelini mehe jagu enesekindlust. Ta tundub otsekui superstaar ning kui eesseisev kokkusaamine metsaraie suhtes kriitiliste Eesti keskkonnaorganisatsioonidega Vakrale veidigi stressi tekitab, suudab endine poliitik seda esialgu suurepäraselt varjata. Ta kätleb kõiki ameti värava juurde kogunenuid, viskab nalja ja räägib ebainimlikult valjul ja kõlaval häälel. Juba annab Vakra ajakirjanikule nõu panna pealkirjaks, et mitte üheski Euroopa Liidu riigis ei ole lindude pesitsusrahu tagatud sama hästi kui Eestis –
mitte ühes!
Kuid Helena Eenok mittetulundusühingust Eesti Metsa Abiks ning Liina Steinberg mittetulundusühingust Päästame Eesti Metsad ei paista seda juttu väga uskuvat. Nad teavad, et üheski Euroopa Liidu riigis ka ei raiuta nii palju metsa kui Eestis – nagu märgib Steinberg, on meie riik ainus, kus raiutakse rohkem, kui peale kasvab.
Ent veel on tuju peaaegu ülemeelik. Vakra uurib, ega keskkonnakaitsjad autodega kohale sõitnud pole (selgub, et on) ja mõtteliselt näppu viibutades («Nii hakkabki pihta see looduse saastamine!») kaob peadirektor oma asutuse suunas, lubades seal tulijate vastuvõtuks teepoti tulele panna.
See viimane, nagu varsti selgub, osutub lihtsalt kujundiks.
Asitõendiga saabub Henrik Kalmet
Kuid kujundeid on varuks ka looduskaitsjatel: Kopli poolt läheb pikal sammul näitleja Henrik Kalmet, käes munakooresinine kastike. Ta hoiab seda ettevaatlikult, justkui peituks seal linnupesa, ja justnimelt lõhutud linnupesa kastis tegelikult ongi: kogutud Jõgevamaalt tänavukevadise pesitsusrahu ajal. Veerand tunnikest hiljem ulatab looduskaitsjaile oma nime ja näoga appi tulnud näitleja pesa keskkonnaametit alates 2022. aastast juhtinud Vakrale ja ütleb, et Eestis hukkub pesitsusrahu rikkumise tõttu igal aastal sadu tuhandeid linde (looduskaitsjad käivad välja arvu 120 000, mida keskkonnamet ei kinnita).
Mõtteliselt lavalt lahkuma valmistuv Kalmet avaldab lootust, et edaspidi ei valitse Eestis pesitsusrahu mitte ainult peadirektori kabinetis, vaid ka igal pool mujal.
«Vastupidi,» hõikab Vakra, «mujal ongi, keskkonnaameti kabinetis pole ühtegi puud!»
Kuid Kalmet ei jää vastust võlgu ja pareerib, et kabinetis pole ehk ühtegi puud, küll aga «seal on väga rahulik, sest seal on üks mees väga pikalt» – eks valitud Vakra tänavu juulis tagasi veel üheks ametiajaks.
Taoline pingpong lükkab pinge üles ning vestlus läheb edasi veelgi tulisemas võtmes.
Looduskaitsja: riigikogu on metsafirmade mõju all
Vaevu jõuab Vakra kiita, et asjad on Eestis hästi – inimesed teavitavat valel ajal toimuvast metsaraiumisest aina vähem –, kui looduskaitsja Steinberg märgib, et paljud inimesed ei kaeba pesitsusrahu rikkumistega seoses enam seetõttu, et ei näe sellel enam mõtet. «Nad lihtsalt löövad käega, sest nad on helistanud ja näinud, et midagi ei juhtu. See on tegelikult väga ohtlik olukord, kui riigis ollakse nii pettunud. Võtame konkreetselt «kollased metsad» (termin metsade kohta, kus eeldatakse olevat alla kuue linnupesa hektari kohta ja kus lindude pesitsemist tuleb reaalse linnupesaga tõendada – K. K.). Te keelasite inspektoritel sinna kohale minna!»
Vakra: «See ei vasta tõele!»
Helena Eenok: «See on tõde!»
Vakra: «Palun oleme faktitäpsed, ärge luisake. Me läheme alati enne punastesse metsadesse (metsad, kus on üle kuue linnupesa hektaril ja kus kehtivad rangemad pesitsusaegsed piirangud raiumisele – K. K.), aga ärge öelge, et on keelatud minna kollastesse. See on vale fakt!»
Nüüdseks on peadirektori roosa triiksärgi kaenlaalustesse tekkinud suured higilaigud ning aeg-ajalt tuleb käega laupagi kuivaks äiata, kuid emotsioonid võtavad võimust veel nii mõnelgi korral.
«Kas võin korra vahele segada?» uurib Eenok näiteks.
«Ei või!» põrutab Vakra. «Räägin kõigepealt lõpuni oma jutu!»
Ning veidi hiljem: «Riigil on piiratud ressursid. /…/ Meid on kärbitud viimaste aastate jooksul kolm miljonit [eurot], me oleme 90 inimest vabastanud tänaseks keskkonnaametist! Me peame tegema neid asju, millel on kõige suurem mõju.»
Ja Vakra loetleb saavutusi: kontroll enam kui 3600 maaüksusel, 146 pesitsusrahuga tulnud kaebuse menetlemine, raie peatamine 17 metsas. Kuid looduskaitsjad jäävad eri arvamusele. Nad ei leia, et keskkonnaamet oleks andnud endast maksimumi. Steinberg: «Meie juristid ütlevad, et teil on rohkem tegutsemisruumi, teie ütlete vastu, et ei ole. See on see, mille üle vaidleme!»
Steinberg: «Riigikogus seda ei tehta sellepärast, et see osa puidutööstusest, mis sellest kasu saab, lobistab nad ära nii hästi.»
Vakra: «Nii et hoolimata sellest, et seadusandja on lobistatud, peaks keskkonnaamet ära tegema selle, mida meie poolt valitud seadusandjad ei soovi?»
Ja ühel hetkel Vakra ei naeratagi enam lõpmatult, vaid vaatab tardunult oma telefoni. Või siis suunab igatseva pilgu läbi akna välja, vabadusse, kus kohisevad meeldivalt rohelised kaseladvad.
_________________________________________________________________
Pildiallkirjad:
Keskkonnaameti staažikale juhile Rainer Vakrale andis katkise linnupesa üle näitleja Henrik Kalmet, kes soovis oma isikuga kaasa aidata looduskaitse olulisuse teadvustamisele. Vakra naljatles, et loodetavasti ei tule näitleja mõne päeva pärast tema juurde mõne metsafirmadepoolse kirjaga.
Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra püüdis saada krediiti oma keskkonnasäästliku käitumisega, sest sõitis kohale rongi ja siis rattaga. Metsakaitsja Liina Steinberg (paremal) heitis aga Vakrale ette, et pesitsusrahuaegseid raieid saab osas metsades peatada vaid füüsiliselt linnupesasid kui tõestusmaterjali üles otsides, mis käib tavainimesele üle võimete ja võib panna linde ka pesa maha jätma.
Helena Eenok mittetulundusühingust Eesti Metsa Abiks oli 3. augusti hommikul veendunud, et kohtumine on tühistatud, sest tema telefoni tuli keskkonnaametilt asjakohane teade. Kuid mõni tund hiljem (ja pärast Postimehe poolt ametisse saadetud küsimusi) selgus, et tegemist oli eksitusega ja kokkusaamine võis siiski teoks saada.
Näitleja Henrik Kalmet leidis, et eestlased armastavad välismaalastele kiita Eesti loodust, kuid kodus lähevad sõnad ja teod paraku lahku.
Laulurästa muna tooni sinises karbis peitus metsatööstuse tumm tunnistaja: linnupesa, kust ükski noor lind välja lennata ei saanud.
Rainer Vakra üritas kinki vastu võttes rõhutada, et Eestis on asjad keskkonnakaitse vallas nii head, et soomlasedki kadestavat.
Linnupesa kandis peadirektor oma kabinetti, kuid sellega polnud kohtumine veel ühel pool: pingeline tunnine arutelu alles algas.
Rainer Vakra üritas kinki vastu võttes rõhutada, et Eestis on asjad keskkonnakaitse vallas nii head, et soomlasedki kadestavat.
Linnupesa kandis peadirektor oma kabinetti, kuid sellega polnud kohtumine veel ühel pool: pingeline tunnine arutelu alles algas.
Kommentaarid
Postita kommentaar