ATL_077 / PRLK_085 _ HYAKUMONOGATARI KAIDANKAI / FIND 'TWINKLE, TWINKLE'! SAID THE HATTER / MADISE: EESTI PEAB HOIDMA KÜÜNED ENDA POOLE _ MEEZ19.08.2026 / ERR 18.08.2026
#AmbroosiaTeeLood #HyakumonogatariKaidankai #ÜlleMadise #KurkLuunjastKumariImedemaal #MartinTeeSuviKirblas #InTheBottomOfMyGarden #KumariImedemaa #Meestemoemuuseum #AMansGardenOfVerses #EroGuro #KülaooperArmandonia #EndelLeppFashionHouse #MuzanE #TheHouseOfPlaybunny #NahaJaKarvadega #CatchAndKill #TheGardenOfMensFashionDelights #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheKirblaMethod #MEEZ082026
Eesti peab hoidma küüned enda poole ja tegema seda, mis on meile kasulik, olles samal ajal liitlastele vajalik partner, rääkis presidendikandidaat Ülle Madise Vikerraadio saates "Uudis+"./.../Tõenäoliselt ongi nii, et liberaalide arvates olen konservatiiv ja konservatiivide arvates liberaal. See näitabki, et ma ei nõustunud üheski küsimuses aktivistiks hakkama, vaid säilitasin erapooletuse ja kontakti mõlema poolega.
Ametisse asudes hoiatati mind, et tänapäevane võitlusväli on muutunud kurjaks, kiireks, mürarikkaks ja äärmiselt lihtsustatuks. Mõistlikku, ettenägelikku ja Eestile kasulikku juttu ei taheta kuulda, sest see on liiga keeruline. Eelistatakse mustvalget jaotust.
Kui positsioneerid end kahe kaeviku vahele, saad mõlemalt poolt tõrvapotiga. Päris nii halvasti pole läinud, kuid oma tõetera selles on. Mul on hea meel, et ajad on pöördumas ja maailmas mõistetakse üha enam, et sõltumatute institutsioonide allutamine ei vii kuskile.
Sellise suurema abstraktsiooni tasemel inimesed ootavad presidendilt seisukohavõttu. Näiteks, kas vajame loodud rikkuse suuremat ümberjagamist või vastupidi, igaüks peab rohkem vastutama ja ümberjagamist tuleb vähendada? Kas Eesti ühiskond on liiga ebavõrdne või see pole probleem?
Siis ongi minu roll selgitada, et president ei tohi neile küsimustele vastata. Niipea kui president, õiguskantsler, riigikontrolör või riigikohtunikud sellistele küsimustele vastavad, ei ole neid enam võimalik põhiseaduse järelevalvajana usaldada ja nende autoriteet rahva seas põhjendatult kannatab.
President Arnold Rüütel tuli avalikkuse ette kahe Eesti kontseptsiooniga. Kas teilt sellist kriitikat ühiskonnakorralduse aadressil ei kuule?
Otse vastupidi. Minu senine amet on andnud Eesti inimeste muredest ja elust väga hea ja mitmekesise pildi. Suudan end asetada väga erinevatesse rollidesse ja näen probleeme, mida lahendamata ei hoia Eestit enam elus ega koos. Neid probleeme on võimalik sõnastada viisil, et ei astu rahva mandaati omavate riigikogu või valitsuse liikmete asemele.
Minu oluline siht presidendina oleks tagada, et Eesti oleks Eesti: meie iseseisvus kohustab tegema maksimumi, et eesti keele ja kultuuri kandjad tahaks elada just Eestis ning et me kasutaks ära kõik oma eelised. Õpiksime teiste vigadest ja kasutaks neid enda huvides.
Ükski inimene ei peaks Eestist lahkuma vaesuse tõttu, sellepärast, et lapsel pole sobivat koolikohta, et pole võimalik kodu osta või et lapsed jäävad saamata ruumipuuduse ja rahapuuduse pärast. Keegi ei peaks lahkuma seepärast, et tema väärikust ja identiteeti tõugatakse, või seepärast, et pole meelepärast tööd ja õiglast palka ning tööõhkkond on kohutav.
Need on asjad, mida president saab ja tohib välja tuua. Kõik poliitilised valikud, nagu maksud, toetused, välis- ja julgeolekupoliitilised sõnumid peavad seisma selle teenistuses, et eesti keele ja kultuuri kandjatel oleks võimalik ja soov Eestis elada.
Konkreetsed lahendused, millist maksu või toetust kehtestada, mida erastada või riigistada, on poliitiliste valikute küsimus. Kuid nähtavaks tuleb teha see, et paljud inimesed toidavad vimma ja umbusaldamist just seetõttu, et nad on jäetud unarusse.
Hasso Krull kirjeldas seda tabavalt paari Sirbi numbri taguses artiklis: kommentaariumides ja portaalides valatakse välja kurjust, mis lõhub väärtuslikku ning kaudselt ka Eestit ja meie tulevikku.
Te ütlesite, et igaühel peavad olema võrdsed võimalused, olenemata stardipositsioonist. Kas ma teen õige järelduse, et teie hinnangul oleme kaldumas liigsesse ebavõrdsusse?
Esindan samu seisukohti, mida olen õiguskantslerina väljendanud intervjuudes, ettekannetes ja kõnedes. Kui vaadata inimarengu aruannet ja küsimust, kas kõigile Eestis elavatele lastele on tagatud jõukohane parim haridus, hea stardipositsioon, tervis ning huviharidus, siis inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko on veenvalt kinnitanud, et hariduses on meil tõesti probleem. Väikese rahvana ei saa me seda endale lubada.
Kas vajame Euroopa Liidu tasandil tihedamat integratsiooni, et suuta globaalselt võistelda USA ja Hiinaga, või peaks suund olema rahvusriikide, sealhulgas Eesti suveräänsuse suurendamisel ja otsustusõiguse toomisel Brüsselist tagasi Tallinna?
Ka neis küsimustes tuleb otsused teha reaalpoliitiliselt, sest maailmapoliitika ei toimi nagu Briti härrasmeeste klubi kindlate ja õiglaste reeglite järgi. Maailma majanduslikus ja sõjalises võimuvõitluses saab Eesti võita vaid siis, kui oleme erakordselt nutikad ja kavalad. Kuna meil üksinda sõjalist ja majanduslikku jõudu ei ole, on meie kestmiseks erakordselt oluline, et NATO püsiks tugev ja meil oleks usaldusväärne liitlassuhe teiste riikidega, mis tagab heidutuse ja vajadusel abi.
Majanduses ei saa me samuti päris üksi hakkama: Euroopa Liidu ühisturg on vajalik ning tasub hoolega lugeda Mario Draghi raportit. Kui Euroopa jääb kaugele maha, lööb see ka Eestit ja liitlaste valmidust meid kaitsta. Eesti kestmise huvides on Euroopa Liit ja NATO hädavajalikud.
Samas ei tähenda see, et peaksime usaldama töökohtade loomise, tooraine tarnimise või elektrienergia täielikult teiste peale. Globaliseerumise kõrgajastu on möödas ja ei tasu pimesi uskuda, et ülemaailmsed tarneahelad toimivad tõrgeteta.
Koroonakriisi ajal olin õiguskantslerina valitsuse laua taga ja tegin ettepaneku kutsuda ravimiameti peadirektor, et tagada krooniliste haiguste, vähiravimite ja lasteravimite varud ladudes, sest piirid võivad sulguda. Toona vaieldi vastu, et meil on vaba liikumine ja lepingud, kuid piirid pandigi kinni. Suessi kanalis jäi laev risti või suletakse Hormuzi väin ja kaubandus hangub.
Eesti peab hoidma küüned enda poole ja tegema seda, mis on meile kasulik, olles samal ajal liitlastele vajalik partner. Me peame kodus ise tagama toidu, ravimid ja elektri ega tohi minna laisaks.
28. mail 2021 Toomas Sildamile antud Vikerraadio intervjuus nimetas Sildam teid vabaduse kantsleriks ja tõi esile foto kohtumisest president Kersti Kaljulaidiga. Riigipeal oli mask ees, teil aga mitte. Mõnigi luges sellest välja teie suhtumise koroonameetmetesse. Kas saate nüüd selgitada, kas olite maskivastane ja kas koroonameetmetega rikuti inimeste õigusi ning piirati liigselt vabadusi?
Mina ei ole millegi poolt ega vastu sellisel viisil, sest see oleks aktivism. Olin toona mitmelt suunalt rünnaku all. Toetusin teadustööle ning headele nõunikele ega läinud mingi silmakirjalikkusega kaasa. Koroonapiirangud muudeti poliitiliseks relvaks.
Põhiseaduse kohaselt tohib aga kehtestada üksnes piiranguid, mis on päriselt vajalikud, mis reaalselt aitavad ja millega kaasnev kahju on väiksem kui kasu. Juba toona jäi Anders Tegnell Rootsis ainsana kindlaks rahvusvaheliselt kokkulepitud epideemiatõrje reeglitele ja tänaseks on ilmselge, et tal oli õigus.
Maski kandmisega oli nii: kui mitu tundi oli omavahel maskita suheldud, ei läinud ma silmakirjalike märkidega kaasa. On fakt, et kirurgiline mask koroonaviiruse leviku vastu tõhusalt ei aita, ja sellist valelootust ei tohi tekitada. Saksamaal nõuti hiljem respiraatoreid, kuid ka see ei lahendanud probleemi.
Eestil läks kokkuvõttes hästi. Selgitasime koos Martin Kadai ja Irja Lutsariga, et kohustuslik vaktsineerimine ei ole Eesti seaduste järgi lubatud. Tervisekontrolli või vaktsineerimise erandid teiste inimeste kaitseks ei laiene viirushaiguste vaktsiinidele.
Olen ise vaktsineeritud. Leian, et kui saab, tuleb end vaktsineerida, ja tegin seda nii koroona kui ka igal aastal gripi vastu. Vaktsineerimine aitab vältida haiglasüsteemi koormamist ja rasket põdemist. Vaktsineerimise vabatahtlikkuse põhimõte on ülioluline: psühholoogiliselt toob vaba tahe kaasa selle, et vaktsineeritud inimesi on ühiskonnas rohkem, mitte vähem.
Kust jookseb piir, kus indiviid peab teatud vabadusest üldise hüve nimel loobuma? Näiteks mõnes Euroopa riigis ei lubata vaktsineerimata last lasteaeda. Eestis sellist seadust ei ole. Kust see piir jookseb?
Põhiseaduse järgi on eesmärk vältida vaktsiiniga välditavate lastehaiguste levikut täiesti legitiimne ja vajalik. Küsimus on vahendis: kas võtta lapselt tema vanema valiku tõttu ära võimalus haridusele või säilitada vabatahtlikkus ja veenda vanemaid? Kui lapsel pole meditsiinilist vastunäidustust, on vaktsineerimine mõistlik. Tagajärjed, kui lastehalvatus või difteeria tagasi tulevad, on kohutavad.
Õigus ei tohi piirata rohkem, kui on päriselt vajalik, ja valida tuleb leebem piirang. Kohustuse rakendamisel on tekkinud vaktsineerimata inimeste kogukonnad, mis lõhestab ühiskonda. Inimese psüühikat ja tundeid tuleb arvestada. Inimesi ei tohi kergekäeliselt hukka mõista ega tõrjuda.
Paljude inimeste meelest on Eesti ees seisev olulisim probleem demograafia. Aastas sureb Eestis 6000 inimest rohkem, kui sünnib. Tallinna ülikooli demograafid on hoiatanud, et Eesti rahvaarv võib langeda 2100. aastaks alla 700 000. Milliste halbade valikute ees me sellel demograafia ristmikul oleme ja millise suuna peaksime valima? Kas on realistlik eeldada, et 21. sajandil on Eestis võimalik viia sündimus pikaajaliselt taas üle taastetaseme?
Arvan, et see on võimalik, aga kindlasti ei saavuta seda eesmärki kellegi halvustamisega. Neid küsimusi esitades ei tea me kunagi, miks inimesel ei ole nii palju lapsi, kui ta sooviks. See, mida riik teha saab ja kus president saab olla üheks eestvedajaks, on ikkagi seesama telg, millest rääkisin: Eesti peab olema koht, kus eesti keele ja kultuuri kandjad tunnevad, et see on nende kodu.
See on parim koht elamiseks, ettevõtluseks, leiutamiseks, laste saamiseks ja kodu rajamiseks, kus on ruumi ja võimalusi. Väga tahaks ka seda, et inimesed saaks elada kõikjal Eestis, et kõik ei peaks koonduma linnadesse ja elu ei kaoks ära. Elu näitab, et maal on ka lapsi rohkem. Soovitan meelt mitte heita. Keerulisi aegu on varemgi olnud. Ühelt poolt tuleb teha maksimum, et nendel, kes lapsi soovivad, oleks võimalik leida hea paariline. Siit jõuame tagasi selleni, kuidas poistel koolis läheb ja kuidas poisid-tüdrukud täiskasvanuna üksteist leiavad, nii et poisid ei oleks juba koolist välja kukkunud.
On vaja, et oleks võimalik rajada oma kodu ning et kool ja lasteaed oleksid olemas. Siin on veel mõned ühiskondlikud hoiakud, mida tasub võib-olla muuta. Konkurents, mis algab juba peaaegu lasteaiast, ja tohutu surve olla perfektne lapsevanem, kus on tohutu võrdlemine ja teiste inimeste laste või vanemate halvustamine, tekitab tarbetut hirmu selle rõõmu asemel, mida lapsevanemaks olemine peaks pakkuma. Seda on avalikult selgitanud ka mõned kogenud emadest ajakirjanikud.
Peame tegema maksimumi, et olemasolevad põlvkonnad oleksid võimsad põlvkonnad. Et nendest mitte keegi ei läheks nii-öelda kaotsi ja kõik saaks kasvada heaks inimeseks, omaenda parimaks versiooniks. Ka siin on presidendil terve hulk võimalusi, kuidas kaasa aidata. Mul on hea meel, et meie kõrgharidus on päris hea, aga minu arvates tuleks rohkem töötada selle nimel, et noored ei läheks kohe peale gümnaasiumi välismaale ära ega jääkski sinna. Peab olema veendumus, et Eestis on võimalik väga hästi õppida, välismaal õppimides saab tagasi tulla ja siin teadust teha.
Mis on need teemad, kus president peaks omal initsiatiivil arvamust avaldama ja suunanäitaja olema?
Esimesest olen pikalt rääkinud: Eesti peab olema Eesti. Peame kasutama iseseisvust oma inimestele parima kodu rajamiseks, siiralt ja niimoodi, et keegi ei peaks Eestist ära minema. Kui tekib sedalaadi olukord, et asjad hakkavad sinnapoole tüürima, on president kogu riigi tugevuse erapooletu tasakaalustaja, kes leiab viisi, kuidas inimesteni jõuda. Avalik kõne ei ole ainus viis, kuigi see on väga oluline. Neid viise on ka teisi. Olen neid võimalusi mitmetes valdkondades kasutanud ka õiguskantsleri ametis, näiteks selleks, et muuta lastearstide suhtumist lastesse. Väga paljud on õnneks alati suurepäraselt ja inimlikult suhtunud, aga siin oli ka üksjagu tööd, et suhtumine muutuks domineerivaks, või võtame näiteks sporditurvalisuse.
Need on kindlasti need asjad. Ja nüüd see usaldus üksteise vastu, mida kaasaja poliittehnoloogilised voolud kahjuks lõhkuma kipuvad. See on üldine küsimus, millest sõltub Eesti rahva kestmine, elus püsimine ja koos püsimine. Tuleb leida võimalusi kogu aeg rõhutada, et me ei pea olema kõikides asjades ühel meelel – see polegi normaalses ühiskonnas võimalik. Näiteks küsimustes, kas kinnisvaramaks on hea või halb, kas automaks on hea või halb või kui suur see peaks olema. Mitte kunagi ei saa normaalses ühiskonnas kõik ühel meelel olla, see on välistatud. Aga me võiksime olla ühel meelel selles, et Eesti peab olema Eesti, kus on hea elada. Teine inimene ei ole vaenlane lihtsalt sellepärast, et tema elukogemus, tervis, huvid, veendumused ja vaated on teistsugused.
Vaidleme ja saame mõlemad võib-olla targemaks ning kui tarvis, jääme väärikalt eriarvamusele. Ka see on üks suur ülesanne, mille olen endale seadnud, kui mind peaks valitama.
Tsiteerin: "Praegu paistab kehtivat: mida hullem, seda parem. Kel head lõuad, sel õigus. Räägid õigust, saad peksa pealegi." Nii ütlesite te 16. novembril 2023 Tallinna tehnikaülikoolis peetud kõnes. Mis paneb meie ühiskonda nii karmilt hindama?
See, mida õiguskantslerina nägin. Nägingi usalduse ja kõige väärtuslikuma, sealhulgas usaldusväärsete institutsioonide murendamist. Millegipärast on liialt paljude inimeste hinged saanud haiget. Liiga palju on vimma, mis tekitab turu või tellimuse sellele, et kuulmise ja kuulamise asemel proovitakse üksteisest lihtsalt üle karjuda.
Tsiteerin samast kõnest automaksu teemat: "Kahtlustan, et siin ehitati teadlikult vihakoht. Ühed võib-olla tahtsidki jätta mulje, et autod on halvad ja nendega sõitjad niisamuti. Autosõit tuleb teha nii vastikuks ja kalliks kui võimalik. Teised puhusid selle niigi liialdava kujutluse veel suuremaks, näitasid, justkui tahetakski ja justkui saakski inimestelt maksude toel autot käest võtta ja kaugemal elavad inimesed, lasterikkad pered ja liikumisraskustega inimesed hätta jätta." Kas olete presidendina valmis valitsust ja opositsiooni sama reljeefselt kritiseerima?
Loomulikult. Õiguskantsleri ja presidendi institutsioon on selles küsimuses täiesti ühetaolised. Arvatavasti sooviti parimat, aga täpselt niimoodi see läks ja välja kukkuski. Kardan, et praegune olukord kinnitab, et mul oli õigus.
Mida saab president teha teadlike vihakohtade kujundamise ärahoidmiseks?
Tegutseda selle nimel, et kõigil neil inimestel, kes siin elavad ja kes tahavad siia tulla meie keelt ja kultuuri kandma ning edendama, ei oleks põhjust tunda vimma ja umbusku. Selleks on erinevaid meetodeid, aga nende kirjeldamine läheks praegu pikale. Arvan, et see on võimalik, kui teenida neid inimesi aupaklikult ja väärikalt – kuulates, märgates ja innustades neid, kes võiksid omakorda teisi tiivustada ja innustada.
Siis ei oleks inimesed üksteise ja Eesti vastu nii kergesti üles ässitatavad – see on kindlasti üks väga oluline võti. Teiseks teaduspõhisus kõige paremas mõttes. Ajad, mil teadlastelt, ajakirjanikelt, ametnikelt ja kohtunikelt nõuti poole valimist ja hoolikat jälgimist, mida nad ütlevad, küsivad või arvavad, et teenida mingisugust konkreetset poliitilist sihti, on rapkinud kahjuks üsna palju ka teaduse autoriteeti.
Täna on see möödas. Minu arvates ei tohi teadlane olla aktivist. Teadlase ülesanne on oma kätteõpitud meetoditega faktid, seosed ja järeldused selgeks teha, aga ka ausalt öelda, mida praegune teadus veel ei võimalda mõista. Mina tahaksin väga teaduse uuesti parimal viisil au sisse tõsta. Olen sel teemal rääkinud ka teaduste akadeemia presidendiga. Meil on selles küsimuses täpselt samasugused vaated, nii et ma usun, et meil õnnestub seda koos teha.
Kuidas see võimalik on kasvõi metsateemal? Maaülikooli teadlased on ühesuguste seisukohtadega ja Tartu ülikooli teadlased teistsuguste seisukohtadega. Metsatööstuse esindajatele sobivad pigem maaülikooli teadlaste ja metsakaitsjatele Tartu ülikooli teadlaste seisukohad. Kuidas leida ühisosa, kui selle leidmine tundub võimatu? Metsaseaduse, looduskaitseseaduse ja metsanduse arengukava koostamine on kümme aastat veninud ning konflikt aina süveneb.
Mina ka ei saa aru, kuidas on olukorras, kus tervet Eestit pildistatakse väga peenete kaameratega, võimalik mitte aru saada, kus ja kui palju metsa meil on, mis seisus see on ning kus millised liigid kasvavad või pesitsevad. Ütlen otse, et ma seda ei usu. See ongi väga hea koht, kus tulebki vaadata, mis metoodikaga ja millist teadust on teadlased teinud, kuidas nad on tulemusi esitlenud ja milliseid järeldusi sellest teinud.
Vahel on ka nii, et teadlased olles päriselt teadlased ja mitte väljaõppinud sõnumiseadjad, on parimat tahtes andnud poliitiliselt veriselt võitlevatele osapooltele võimaluse oma järeldusi kuritarvitada. See on Eesti rahvale väga oluline küsimus, kus on oma roll ka presidendil. Saada maa peale rahu, mis ei tähenda, et töösturid ja metsakaitsjad oleks alati ühel meelel. Seda ei juhtu mitte üheski riigis maailmas.
President Alar Karis on mitmel korral pidanud oluliseks tõsta põhiseadusliku väärtusena esile sisemise rahu hoidmist. Moskva kirikut keelustava eelnõu puhul seda mitte välja kuulutades leidis Karis samuti, et riik ei peaks kasutama Moskva mõjutustegevuse tõkestamisel meetodeid, mis võivad ise tekitada ühiskonnas võõrandumist ja radikaliseerumist. Kindlasti olete te õiguskantslerina mõlema kaasusega hästi kursis. Kuidas teie presidendina nende kaasuste näitel käituksite, milline oleks presidendi võimalus ja kohustus sisemise rahu hoidmise eesmärgil?
Kordaksin sedasama sõnumit. Ka õiguskantslerina selgitasin väsimatult, et tegemist on kohalike valimistega, kus otsustatakse kohaliku, mitte riigielu küsimusi. Mul oli väga palju artikleid, intervjuusid ja seisukohti, ning see oli ka põhjus, miks lõpuks jõuti põhiseaduse muutmiseni, sest Põhiseaduse Assamblees niimoodi mõeldigi, et kohaliku ja riigielu küsimused on kaks eri maailma. Kohalikud küsimused ongi tänavavalgustus, lasteaiad, hooldekodud, ranitsatoetus, kohalikud sündmused ning uute teede ja tänavate rajamine. Ühise kohaliku elu korraldamisel peaksid valimistel hääletades saama kaasa rääkida kõik püsivad elanikud.
Toona vaieldi ka selle üle, kas peaks saama kandideerida. Väga paljudes riikides saab, aga otsustati, et mitte, sest põhiseadus seda ei lubaks. See oli väga teadlik valik ja ma selgitasin korduvalt, miks seda tehti. See ei ole riigivõimu teostamine, vaid ühiskonna sidususe loomine: hääleõigus oli ju ainult neil inimestel, kellel ei ole küll Eesti kodakondsust, aga kellel on pikaajalise elaniku elamisluba. See eeldab aga seda, et sa ei ole ohuks julgeolekule ega avalikule korrale, sul on sissetulek ja sa pead oskama ka eesti keelt.
Tahan välja jõuda selleni, et just need kaks teemat tekitasidki tüli ametis oleva presidendi Alar Karise ja valitsuskoalitsiooni vahel, sest ta kritiseeris koalitsiooni jaoks väga olulisi eelnõusid, seadusi ja otsuseid, nähes neis probleemi ning ohtu sisemisele rahule. Kas te ei karda, et põhiseaduslikest väärtustest lähtudes ja valitsuskoalitsiooniga eriarvamusele jäädes võivad suusad väga ruttu risti minna?
Ei karda, ja ma loodan, et olen kogu oma senise tööga näidanud, et ma ei karda tõesti. Minu ülesanne ongi võidelda välise ja sisemise rahu eest, nii presidendiks osutudes kui ka seni õiguskantsleri töös. Olen igal pool selgitanud, et meie inimeste õigusi, väärikust ja identiteeti tuleb austada.
Meenub, et vist ka "Esimeses stuudios" seletasin, et need lojaalsed ja meie korda austavad inimesed, kellel mingil põhjusel, ja põhjused on erinevad, ei ole Eesti kodakondsust, töötavad ometi haiglates, ehitavad ja on bussiroolis. Ei ole mingit põhjust ega soovi neid välja saata, sest ilma nendeta oleks väga raske. Järelikult tuleb teha maksimum, et nad tunneks ennast täisväärtuslike ühiskonnaliikmetena.
Vabariigi presidendi ülesandeid kirjeldava põhiseaduse peatüki loetelus on kõige esimesena nimetatud, et president esindab Eestit rahvusvahelises suhtluses. Just see rahvusvaheline suhtlus osutus tänaste koalitsioonipartnerite arvates ametis oleva presidendi Alar Karise jaoks komistuskiviks. Mida plaanite teie välissuhtluses teha teisiti kui ametis olev president?
Nagu öeldud, toetan mina Alar Karist väga. Hindan, et ta on olnud ja on ka praegu väga hea president, ning kindlasti ei kritiseeri ma ühtegi Eestis olnud presidenti. Olen ka varem mitmes intervjuus siiralt öelnud, et õige inimene on olnud õigel ajal õiges kohas.
Kas president peab üheselt edasi andma need sõnumid ja seisukohad, mis on välisministeeriumis välisministri ja kantsleri poolt välja töötatud, või on tal õigus ka oma sõnumitele?
Ette on nähtud koostöö. Kui mind peaks valitama, katsuksin ma päris kindlasti igapäevaselt ja iganädalaselt teha välis- ning julgeolekupoliitika küsimustes koostööd välisministri, välisministeeriumi, diplomaatilise korpuse ning riigikogu väliskomisjoniga ja kaitseasjades riigikogu kaitsekomisjoniga. Eestis on selle valdkonna väga häid tundjaid ning presidendi üks roll on välis- ja julgeolekupoliitika kujundamisel kõik need inimesed kokku tuua, kinniste uste taga rääkida, mis on Eesti jaoks nendes reaalsetes ja keerulistes oludes tulevikku silmas pidades parim, ja siis minnakse ühtse sõnumiga välja.
Seega ei ole ma nõus ei sellega, et vabariigi president on lihtsalt kirjatuvi, kellele pistetakse noka vahele mingisugune ingliskeelne kõne, mis tuleb kuskil puldis ette lugeda, ega ka sellega, et president on see, kes välisministri asemel üksinda omaenese tarkusest välispoliitikat kujundab.
Meil on väga häid välis- ja julgeolekupoliitika tundjaid ning presidendi ülesanne on need inimesed regulaarselt kokku tuua. Kui juhtub erandlik olukord, siis ka selle puhul tehakse enne millegi avalikult tegemist või ütlemist faktid selgeks, mõeldakse, arutatakse omavahel ja alles siis viiakse see kiiresti täide.
President on ka Eesti riigikaitse kõrgeim juht, kes peab vajadusel välja kuulutama sõjaseisukorra. Olete te endale teadvustanud, mida riigikaitse kõrgeima juhi roll sisuliselt tähendab?
Jah, ma olen kursis, mida see tähendab. Olen vabariigi presidendi kantseleis õigusnõunikuna pikalt töötanud, ja meil oli tava, et iga tööpäeva hommikul olid nõunike koosolekud, millest vähemalt ühel osales ka president. Nii et auastmes ülendamise probleemid, kaitsepoliitika ühtsus, riigikaitse nõukogu, riigikaitsekomisjon, riigikaitset puudutavate dokumentide või kokkulepete selgus ja kooskõlalisus. Kõik need probleemid on teada. Ma arvan, et president peab olema aktiivne, kursis ja igapäevaselt inimesi kokku tooma.
Presidendi isiku puhul on oluline täielik läbipaistvus. Rääkige oma perekonnast, kes sinna kuuluvad?
Ma hoian oma tööelu ja eraelu lahus. Vabariigi presidendi positsioon Eestis ei ole selline, mida peaks täitma kogu perekonnaga. Oleme abikaasaga käinud presidendi vastuvõttudel ja loomulikult pole see saladus. Minu abikaasa töötab Euroopa Liidu Üldkohtus ja soovib oma tööd jätkata.
See on täiesti loomulik, sest tegemist on siiski parlamentaarse riigi presidendi tööga ja erapooletu kõrge tippametnikuga. Minu arvates on täiesti loomulik, et presidendiks võib olla naine ja tema mees teeb tööd edasi, ning loomulikult ka vastupidi.
Te ei ole peres kokku leppinud, et teie abikaasast saab nii-öelda presidendi saatja visiitidel ja ta loobub oma ametitööst.
Kaasaegsed tavad ei nõua midagi sellist. Riigivisiidid on nii kaua ette teada, et kui see on Eestile kasulik ja vajalik, siis loomulikult on ka abikaasa kohal ja ta on selleks valmis. Kui tegemist on väiksema tasemega visiitidega, kus abikaasa kohalolek ei ole Eesti huvide esindamiseks vajalik, siis seda ka ei tehta. Kersti Kaljulaid tuli sellega minu arvates päris kenasti toime.
Toimetaja: Merilin Leetna
Allikas: "Uudis+", intervjueeris Arp Müller
Ametisse asudes hoiatati mind, et tänapäevane võitlusväli on muutunud kurjaks, kiireks, mürarikkaks ja äärmiselt lihtsustatuks. Mõistlikku, ettenägelikku ja Eestile kasulikku juttu ei taheta kuulda, sest see on liiga keeruline. Eelistatakse mustvalget jaotust.
Kui positsioneerid end kahe kaeviku vahele, saad mõlemalt poolt tõrvapotiga. Päris nii halvasti pole läinud, kuid oma tõetera selles on. Mul on hea meel, et ajad on pöördumas ja maailmas mõistetakse üha enam, et sõltumatute institutsioonide allutamine ei vii kuskile.
/.../
See, mida riik teha saab ja kus president saab olla üheks eestvedajaks, on ikkagi seesama telg, millest rääkisin: Eesti peab olema koht, kus eesti keele ja kultuuri kandjad tunnevad, et see on nende kodu.
See on parim koht elamiseks, ettevõtluseks, leiutamiseks, laste saamiseks ja kodu rajamiseks, kus on ruumi ja võimalusi. Väga tahaks ka seda, et inimesed saaks elada kõikjal Eestis, et kõik ei peaks koonduma linnadesse ja elu ei kaoks ära. Elu näitab, et maal on ka lapsi rohkem. Soovitan meelt mitte heita. Keerulisi aegu on varemgi olnud. Ühelt poolt tuleb teha maksimum, et nendel, kes lapsi soovivad, oleks võimalik leida hea paariline. Siit jõuame tagasi selleni, kuidas poistel koolis läheb ja kuidas poisid-tüdrukud täiskasvanuna üksteist leiavad, nii et poisid ei oleks juba koolist välja kukkunud.
On vaja, et oleks võimalik rajada oma kodu ning et kool ja lasteaed oleksid olemas. Siin on veel mõned ühiskondlikud hoiakud, mida tasub võib-olla muuta. Konkurents, mis algab juba peaaegu lasteaiast, ja tohutu surve olla perfektne lapsevanem, kus on tohutu võrdlemine ja teiste inimeste laste või vanemate halvustamine, tekitab tarbetut hirmu selle rõõmu asemel, mida lapsevanemaks olemine peaks pakkuma. Seda on avalikult selgitanud ka mõned kogenud emadest ajakirjanikud.
Peame tegema maksimumi, et olemasolevad põlvkonnad oleksid võimsad põlvkonnad. Et nendest mitte keegi ei läheks nii-öelda kaotsi ja kõik saaks kasvada heaks inimeseks, omaenda parimaks versiooniks. Ka siin on presidendil terve hulk võimalusi, kuidas kaasa aidata. Mul on hea meel, et meie kõrgharidus on päris hea, aga minu arvates tuleks rohkem töötada selle nimel, et noored ei läheks kohe peale gümnaasiumi välismaale ära ega jääkski sinna. Peab olema veendumus, et Eestis on võimalik väga hästi õppida, välismaal õppimides saab tagasi tulla ja siin teadust teha.
Minu oluline siht presidendina oleks tagada, et Eesti oleks Eesti: meie iseseisvus kohustab tegema maksimumi, et eesti keele ja kultuuri kandjad tahaks elada just Eestis ning et me kasutaks ära kõik oma eelised. Õpiksime teiste vigadest ja kasutaks neid enda huvides.
Ükski inimene ei peaks Eestist lahkuma vaesuse tõttu, sellepärast, et lapsel pole sobivat koolikohta, et pole võimalik kodu osta või et lapsed jäävad saamata ruumipuuduse ja rahapuuduse pärast. Keegi ei peaks lahkuma seepärast, et tema väärikust ja identiteeti tõugatakse, või seepärast, et pole meelepärast tööd ja õiglast palka ning tööõhkkond on kohutav.
Ükski inimene ei peaks Eestist lahkuma vaesuse tõttu, sellepärast, et lapsel pole sobivat koolikohta, et pole võimalik kodu osta või et lapsed jäävad saamata ruumipuuduse ja rahapuuduse pärast. Keegi ei peaks lahkuma seepärast, et tema väärikust ja identiteeti tõugatakse, või seepärast, et pole meelepärast tööd ja õiglast palka ning tööõhkkond on kohutav.
/.../
See, mida riik teha saab ja kus president saab olla üheks eestvedajaks, on ikkagi seesama telg, millest rääkisin: Eesti peab olema koht, kus eesti keele ja kultuuri kandjad tunnevad, et see on nende kodu.
See on parim koht elamiseks, ettevõtluseks, leiutamiseks, laste saamiseks ja kodu rajamiseks, kus on ruumi ja võimalusi. Väga tahaks ka seda, et inimesed saaks elada kõikjal Eestis, et kõik ei peaks koonduma linnadesse ja elu ei kaoks ära. Elu näitab, et maal on ka lapsi rohkem. Soovitan meelt mitte heita. Keerulisi aegu on varemgi olnud. Ühelt poolt tuleb teha maksimum, et nendel, kes lapsi soovivad, oleks võimalik leida hea paariline. Siit jõuame tagasi selleni, kuidas poistel koolis läheb ja kuidas poisid-tüdrukud täiskasvanuna üksteist leiavad, nii et poisid ei oleks juba koolist välja kukkunud.
On vaja, et oleks võimalik rajada oma kodu ning et kool ja lasteaed oleksid olemas. Siin on veel mõned ühiskondlikud hoiakud, mida tasub võib-olla muuta. Konkurents, mis algab juba peaaegu lasteaiast, ja tohutu surve olla perfektne lapsevanem, kus on tohutu võrdlemine ja teiste inimeste laste või vanemate halvustamine, tekitab tarbetut hirmu selle rõõmu asemel, mida lapsevanemaks olemine peaks pakkuma. Seda on avalikult selgitanud ka mõned kogenud emadest ajakirjanikud.
Peame tegema maksimumi, et olemasolevad põlvkonnad oleksid võimsad põlvkonnad. Et nendest mitte keegi ei läheks nii-öelda kaotsi ja kõik saaks kasvada heaks inimeseks, omaenda parimaks versiooniks. Ka siin on presidendil terve hulk võimalusi, kuidas kaasa aidata. Mul on hea meel, et meie kõrgharidus on päris hea, aga minu arvates tuleks rohkem töötada selle nimel, et noored ei läheks kohe peale gümnaasiumi välismaale ära ega jääkski sinna. Peab olema veendumus, et Eestis on võimalik väga hästi õppida, välismaal õppimides saab tagasi tulla ja siin teadust teha.
Mis on need teemad, kus president peaks omal initsiatiivil arvamust avaldama ja suunanäitaja olema?
Esimesest olen pikalt rääkinud: Eesti peab olema Eesti. Peame kasutama iseseisvust oma inimestele parima kodu rajamiseks, siiralt ja niimoodi, et keegi ei peaks Eestist ära minema. Kui tekib sedalaadi olukord, et asjad hakkavad sinnapoole tüürima, on president kogu riigi tugevuse erapooletu tasakaalustaja, kes leiab viisi, kuidas inimesteni jõuda. Avalik kõne ei ole ainus viis, kuigi see on väga oluline. Neid viise on ka teisi. Olen neid võimalusi mitmetes valdkondades kasutanud ka õiguskantsleri ametis, näiteks selleks, et muuta lastearstide suhtumist lastesse. Väga paljud on õnneks alati suurepäraselt ja inimlikult suhtunud, aga siin oli ka üksjagu tööd, et suhtumine muutuks domineerivaks, või võtame näiteks sporditurvalisuse.
Esimesest olen pikalt rääkinud: Eesti peab olema Eesti. Peame kasutama iseseisvust oma inimestele parima kodu rajamiseks, siiralt ja niimoodi, et keegi ei peaks Eestist ära minema. Kui tekib sedalaadi olukord, et asjad hakkavad sinnapoole tüürima, on president kogu riigi tugevuse erapooletu tasakaalustaja, kes leiab viisi, kuidas inimesteni jõuda. Avalik kõne ei ole ainus viis, kuigi see on väga oluline. Neid viise on ka teisi. Olen neid võimalusi mitmetes valdkondades kasutanud ka õiguskantsleri ametis, näiteks selleks, et muuta lastearstide suhtumist lastesse. Väga paljud on õnneks alati suurepäraselt ja inimlikult suhtunud, aga siin oli ka üksjagu tööd, et suhtumine muutuks domineerivaks, või võtame näiteks sporditurvalisuse.
/.../
Tsiteerin: "Praegu paistab kehtivat: mida hullem, seda parem. Kel head lõuad, sel õigus. Räägid õigust, saad peksa pealegi." Nii ütlesite te 16. novembril 2023 Tallinna tehnikaülikoolis peetud kõnes. Mis paneb meie ühiskonda nii karmilt hindama?
See, mida õiguskantslerina nägin. Nägingi usalduse ja kõige väärtuslikuma, sealhulgas usaldusväärsete institutsioonide murendamist. Millegipärast on liialt paljude inimeste hinged saanud haiget. Liiga palju on vimma, mis tekitab turu või tellimuse sellele, et kuulmise ja kuulamise asemel proovitakse üksteisest lihtsalt üle karjuda.
See, mida õiguskantslerina nägin. Nägingi usalduse ja kõige väärtuslikuma, sealhulgas usaldusväärsete institutsioonide murendamist. Millegipärast on liialt paljude inimeste hinged saanud haiget. Liiga palju on vimma, mis tekitab turu või tellimuse sellele, et kuulmise ja kuulamise asemel proovitakse üksteisest lihtsalt üle karjuda.
/.../
https://www.err.ee/1610113246/madise-eesti-peab-hoidma-kuuned-enda-poole Madise: Eesti peab hoidma küüned enda poole
Eesti peab hoidma küüned enda poole ja tegema seda, mis on meile kasulik, olles samal ajal liitlastele vajalik partner, rääkis presidendikandidaat Ülle Madise Vikerraadio saates "Uudis+".
ERR-i portaalile antud intervjuus rõhutasite, et olete nõus presidendiks kandideerima, kui säilitate erapooletu kuvandi ja teid ei seostata ühegi erakonna, koalitsiooni ega opositsiooniga. Kas see kahjustab teie erapooletut kuvandit, kui suurest osast konservatiivsest leerist toetusallkirju ei tulegi?
Usun, et ei kahjusta. Mina ei oskagi jagada inimeste ilmavaadet nii jäigalt kaheks, et ühed on konservatiivid ja teised liberaalid. Kui rääkisin ilmavaatelistest leeridest, pidasin silmas pisut keerukamat pilti.
Esimesena pakkusid mind võimaliku kandidaadina välja sotsiaaldemokraadid, kes on hetkel opositsioonis. Usun, et sotsiaaldemokraatide majandus- ja sotsiaalpoliitilised vaated on päris erinevad nendest vaadetest, mida esindavad Reformierakond ja Eesti 200. On täiesti loomulik, et kõik riigikogus esindatud erakonnad esindavadki erinevat huvide ja vaadete paletti – täpselt nii see peabki olema.
Minu mõte oli, et kuna olen olnud erapooletu õiguskantsleri ametis ja alati selleks ka jäänud, pole ma kunagi asunud mõne teema kirglikuks eestkõnelejaks, kuitahes tugev on olnud surve ka väga keerulistes oludes. Õiguskantsler peab olema usutav ja usaldusväärne kõikidele Eesti inimestele, sõltumata nende maailmavaatest.
Põhiseaduse järgi on presidendiga täpselt sama lugu. See on põhjus, miks soovin ka erapooletu kuvandi säilitada. Poliittehnoloogiliselt on sellisel positsioonil olevaid inimesi alati soov kas sarjata või kiita, kuid kriitika ega kiitus ei pruugi seejuures alati siirad olla.
Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart ütles esmaspäeval "Aktuaalsele kaamerale", et leerideülest toetust teile ei tule. Tuleb kaks kandidaati ja kaks leeri. Kas Kõlvart eilsel kohtumisel põhjendas, miks ta on otsustanud, et leerideülest toetust ei tule?
Seda me ei tea, sest kandidaatide ülesseadmise tähtaeg on 24. augustil. Nii peabki parlamentaarses riigis olema. Aastate vältel on ehk kujunenud nii, et inimesi on presidendi rolli ja valimiskorra asjus eksitatud. 24. augustil on kandidaatide ülesseadmise aeg. Minu jaoks on tähtis, et mind ei seostataks ühe erakonna, koalitsiooni ega opositsiooniga. Juba praegu on selge, et nii see ei lähe.
Pärast kohtumisi esmaspäeval ja teisipäeval saan öelda, et riigikogu liikmete küsimused olid väga head ja arutelud huvitavad. Mina ei tajunud, et Isamaa, Keskerakonna või fraktsiooni mittekuuluvate saadikutega kohtumisel oleks olnud erimeelsusi. Rääkisin ikka ühte ja sedasama juttu, mis minu arvates sobib presidendile kui Eesti tuleviku edendajale ja inimeste tiivustajale.
Küsimused olid erinevad, kuid vastasin samal väärtuste ja vaadete teljel. Minu arvates oli kontakt väga hea. Mis otsuseid riigikogu liikmed teevad, on nende vaba valik. Mina ei oska öelda, kas nad üritavad neis keerulistes oludes leida sõltumatut ja tasakaalukat vahemeest, n-ö mörti riigimüüris, kes hoiab tasakaalu ja suudab Eestit välismaal esindada nii, et sisemised probleemid välja ei paista, samal ajal tagades, et Eesti on märgatud ja teda teatakse kui kaitsmist väärivat riiki.
Kuidas kokkulepe riigikogus sünnib, mis kaalutlused seal on ning kui palju vaadatakse riigikogu valimisi ja mängu ilu, ei oska mina öelda. See on riigikogu liikmete õigus. Saan kõiki riigikogu liikmeid heade küsimuste eest tänada ja mulle jäi pigem mulje, et vastuseisu ei ole.
Poliitringkondades levitatakse juttu, nagu oleks Keskerakonna esindaja teiega kevadel kohtunud ja küsinud, kas olete valmis presidendiks kandideerima. Te olevat eitavalt vastanud ja nüüd, kui te ikkagi kandideerite, tunneb Keskerakond end petetuna ja solvununa ning ei ole seetõttu nõus teid toetama. Kas selline kohtumine toimus või on see alusetu jutt?
Sellist kohtumist ei ole toimunud. Olen kogu aeg öelnud, et ametisoleva õiguskantslerina ei ole ma otsinud mitte ühtegi ametit Eestis, välismaal, era- ega avalikus sektoris. Ma ei ole ka käinud end presidendikandidaadiks pakkumas.
Mitte kellelegi pole saladus, et minu arvates on Alar Karis väga hea president. Kiitsin ka Sirje Karist, kes on olnud väga hea abikaasa ja tugi ning täitnud oma välispoliitilist rolli hiilgavalt. Mina väga lootsin, et Alar Karis on nõus jätkama. Hoidsin selle ajani väga selget joont ega võtnud mitte kellegagi sel teemal vestlust üles, see ei tulnud mulle pähegi.
Kui oli selge, et Alar Karis ei jätka, küsisid seda minult mõned poliitikud. Mulle küll ei meenu, et nende seas oleks olnud mõni keskerakondlane. Vastasin neile kõigile ja saan seda ka tõendada, et ei tunne endas jaksu seda koormat välja vedada, ja lootsin, et on mitmeid teisi kandidaate. Soovitasin leida kellegi, kes sobib riigikogu liikmete rõhuvale enamusele ja kelle saab kohe esimeses voorus ära valida, nagu on põhiseaduse mõte.
Mina ei kippunud kuhugi. Enne ei olegi ametlikult midagi vastata ega otsustada, kui riigikogu liikmed on piisavas hulgas küsimuse esitanud. Nendele pärimistele vastasin kõigepealt, et sooviksin Karise jätkamist ega näidanud soovi enese presidendiks pakkumiseks. Samas jäin aupaklikuks presidendi institutsiooni suhtes ja kaitstes õiguskantsleri institutsiooni autoriteeti.
Kui riigikogu liikmed minult möödunud nädalal enne vanematekogu nõusolekut küsisid, oli tõepoolest võimalik sellele mõelda ja nõustuda eeldusel, et minu erapooletu kuvand, mis tähendab, et ma tegelikult olengi erapooletu, ei saa kannatada. Mõned päevad tagasi helistas ka Mihhail Kõlvart, enne seda meil kontakti ei olnud.
Kuidas oleme jõudnud olukorda, kus liberaalsed erakonnad toetavad teid, keda peetakse pigem konservatiiviks, ja konservatiivsed erakonnad toetavad või vihjavad toetusele inimesele, kes on suur rohepöörde toetaja?
Sellisesse olukorda jõutaksegi, kui ollakse tasakaalukas ja erapooletu. Kõik on märganud, et viimase kümmekonna aasta jooksul nõuti nii sõltumatutelt institutsioonidelt, kohtunikelt, teadlastelt kui ka ajakirjanikelt leeri valimist ja aktivistiks olemist. Olgu see rohepöörde, seksuaalvähemuste õiguste või muudes küsimustes.
Väideti, et olukord on nii halb, et nüüd peaks ka need, kes ametist tulenevalt peaks olema erapooletud, ettenägelikud ja õiglased, sekkuma. Nende ametite tugevus on aga jätta päevapoliitiline võitlus neile, kellel on rahva mandaat. See sattus löögi alla.
Tõenäoliselt ongi nii, et liberaalide arvates olen konservatiiv ja konservatiivide arvates liberaal. See näitabki, et ma ei nõustunud üheski küsimuses aktivistiks hakkama, vaid säilitasin erapooletuse ja kontakti mõlema poolega.
Ametisse asudes hoiatati mind, et tänapäevane võitlusväli on muutunud kurjaks, kiireks, mürarikkaks ja äärmiselt lihtsustatuks. Mõistlikku, ettenägelikku ja Eestile kasulikku juttu ei taheta kuulda, sest see on liiga keeruline. Eelistatakse mustvalget jaotust.
Kui positsioneerid end kahe kaeviku vahele, saad mõlemalt poolt tõrvapotiga. Päris nii halvasti pole läinud, kuid oma tõetera selles on. Mul on hea meel, et ajad on pöördumas ja maailmas mõistetakse üha enam, et sõltumatute institutsioonide allutamine ei vii kuskile.
Püüame siiski teie maailmavaadet avada. Toon näiteks vastandusi majandusest: kas Eesti vajaks senisest rohkem riigi sekkumist või vabamat turgu?
Siin ongi koht, kus õiguskantsleril ega presidendil ei sobi avalikult ette anda valimisteks "õiget" seisukohta. Kui presidenti ei valita otse, on tema toetus rahva seas parlamentaarsele riigipeale omaselt väga kõrge, nagu oli Alar Karisel üle 70 protsendi.
Kui selline ametikandja hakkab enne riigikogu valimisi ütlema, mida teha riigiettevõtetega, milliseid makse kehtestada või kuidas reguleerida ettevõtlust, minetab ta oma erapooletuse. Sellega kaob võimalus olla keerulistel aegadel sõltumatu vahemees ja põhiseaduse järelevalvaja.
Suures ulatuses peab presidendi töö olema avalikkusele nähtamatu. Lisaks välis- ja julgeolekupoliitikale tähendab see pidevat suhtlust riigikogu liikmete, valitsuse, ametnike, ettevõtjate ja Eesti inimestega. President peab olema mört riigimüüri kivide vahel, mis ühendab, mitte ei lahuta. Kuid tulla välja poliitiliste nõudmistega olukorras, kus sul puudub rahva mandaat, on täiesti kohatu.
EESTI
Arp Müller
Arp Müller
Eile kell 18.59
ERR-i portaalile antud intervjuus rõhutasite, et olete nõus presidendiks kandideerima, kui säilitate erapooletu kuvandi ja teid ei seostata ühegi erakonna, koalitsiooni ega opositsiooniga. Kas see kahjustab teie erapooletut kuvandit, kui suurest osast konservatiivsest leerist toetusallkirju ei tulegi?
Usun, et ei kahjusta. Mina ei oskagi jagada inimeste ilmavaadet nii jäigalt kaheks, et ühed on konservatiivid ja teised liberaalid. Kui rääkisin ilmavaatelistest leeridest, pidasin silmas pisut keerukamat pilti.
Esimesena pakkusid mind võimaliku kandidaadina välja sotsiaaldemokraadid, kes on hetkel opositsioonis. Usun, et sotsiaaldemokraatide majandus- ja sotsiaalpoliitilised vaated on päris erinevad nendest vaadetest, mida esindavad Reformierakond ja Eesti 200. On täiesti loomulik, et kõik riigikogus esindatud erakonnad esindavadki erinevat huvide ja vaadete paletti – täpselt nii see peabki olema.
Minu mõte oli, et kuna olen olnud erapooletu õiguskantsleri ametis ja alati selleks ka jäänud, pole ma kunagi asunud mõne teema kirglikuks eestkõnelejaks, kuitahes tugev on olnud surve ka väga keerulistes oludes. Õiguskantsler peab olema usutav ja usaldusväärne kõikidele Eesti inimestele, sõltumata nende maailmavaatest.
Põhiseaduse järgi on presidendiga täpselt sama lugu. See on põhjus, miks soovin ka erapooletu kuvandi säilitada. Poliittehnoloogiliselt on sellisel positsioonil olevaid inimesi alati soov kas sarjata või kiita, kuid kriitika ega kiitus ei pruugi seejuures alati siirad olla.
Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart ütles esmaspäeval "Aktuaalsele kaamerale", et leerideülest toetust teile ei tule. Tuleb kaks kandidaati ja kaks leeri. Kas Kõlvart eilsel kohtumisel põhjendas, miks ta on otsustanud, et leerideülest toetust ei tule?
Seda me ei tea, sest kandidaatide ülesseadmise tähtaeg on 24. augustil. Nii peabki parlamentaarses riigis olema. Aastate vältel on ehk kujunenud nii, et inimesi on presidendi rolli ja valimiskorra asjus eksitatud. 24. augustil on kandidaatide ülesseadmise aeg. Minu jaoks on tähtis, et mind ei seostataks ühe erakonna, koalitsiooni ega opositsiooniga. Juba praegu on selge, et nii see ei lähe.
Pärast kohtumisi esmaspäeval ja teisipäeval saan öelda, et riigikogu liikmete küsimused olid väga head ja arutelud huvitavad. Mina ei tajunud, et Isamaa, Keskerakonna või fraktsiooni mittekuuluvate saadikutega kohtumisel oleks olnud erimeelsusi. Rääkisin ikka ühte ja sedasama juttu, mis minu arvates sobib presidendile kui Eesti tuleviku edendajale ja inimeste tiivustajale.
Küsimused olid erinevad, kuid vastasin samal väärtuste ja vaadete teljel. Minu arvates oli kontakt väga hea. Mis otsuseid riigikogu liikmed teevad, on nende vaba valik. Mina ei oska öelda, kas nad üritavad neis keerulistes oludes leida sõltumatut ja tasakaalukat vahemeest, n-ö mörti riigimüüris, kes hoiab tasakaalu ja suudab Eestit välismaal esindada nii, et sisemised probleemid välja ei paista, samal ajal tagades, et Eesti on märgatud ja teda teatakse kui kaitsmist väärivat riiki.
Kuidas kokkulepe riigikogus sünnib, mis kaalutlused seal on ning kui palju vaadatakse riigikogu valimisi ja mängu ilu, ei oska mina öelda. See on riigikogu liikmete õigus. Saan kõiki riigikogu liikmeid heade küsimuste eest tänada ja mulle jäi pigem mulje, et vastuseisu ei ole.
Poliitringkondades levitatakse juttu, nagu oleks Keskerakonna esindaja teiega kevadel kohtunud ja küsinud, kas olete valmis presidendiks kandideerima. Te olevat eitavalt vastanud ja nüüd, kui te ikkagi kandideerite, tunneb Keskerakond end petetuna ja solvununa ning ei ole seetõttu nõus teid toetama. Kas selline kohtumine toimus või on see alusetu jutt?
Sellist kohtumist ei ole toimunud. Olen kogu aeg öelnud, et ametisoleva õiguskantslerina ei ole ma otsinud mitte ühtegi ametit Eestis, välismaal, era- ega avalikus sektoris. Ma ei ole ka käinud end presidendikandidaadiks pakkumas.
Mitte kellelegi pole saladus, et minu arvates on Alar Karis väga hea president. Kiitsin ka Sirje Karist, kes on olnud väga hea abikaasa ja tugi ning täitnud oma välispoliitilist rolli hiilgavalt. Mina väga lootsin, et Alar Karis on nõus jätkama. Hoidsin selle ajani väga selget joont ega võtnud mitte kellegagi sel teemal vestlust üles, see ei tulnud mulle pähegi.
Kui oli selge, et Alar Karis ei jätka, küsisid seda minult mõned poliitikud. Mulle küll ei meenu, et nende seas oleks olnud mõni keskerakondlane. Vastasin neile kõigile ja saan seda ka tõendada, et ei tunne endas jaksu seda koormat välja vedada, ja lootsin, et on mitmeid teisi kandidaate. Soovitasin leida kellegi, kes sobib riigikogu liikmete rõhuvale enamusele ja kelle saab kohe esimeses voorus ära valida, nagu on põhiseaduse mõte.
Mina ei kippunud kuhugi. Enne ei olegi ametlikult midagi vastata ega otsustada, kui riigikogu liikmed on piisavas hulgas küsimuse esitanud. Nendele pärimistele vastasin kõigepealt, et sooviksin Karise jätkamist ega näidanud soovi enese presidendiks pakkumiseks. Samas jäin aupaklikuks presidendi institutsiooni suhtes ja kaitstes õiguskantsleri institutsiooni autoriteeti.
Kui riigikogu liikmed minult möödunud nädalal enne vanematekogu nõusolekut küsisid, oli tõepoolest võimalik sellele mõelda ja nõustuda eeldusel, et minu erapooletu kuvand, mis tähendab, et ma tegelikult olengi erapooletu, ei saa kannatada. Mõned päevad tagasi helistas ka Mihhail Kõlvart, enne seda meil kontakti ei olnud.
Kuidas oleme jõudnud olukorda, kus liberaalsed erakonnad toetavad teid, keda peetakse pigem konservatiiviks, ja konservatiivsed erakonnad toetavad või vihjavad toetusele inimesele, kes on suur rohepöörde toetaja?
Sellisesse olukorda jõutaksegi, kui ollakse tasakaalukas ja erapooletu. Kõik on märganud, et viimase kümmekonna aasta jooksul nõuti nii sõltumatutelt institutsioonidelt, kohtunikelt, teadlastelt kui ka ajakirjanikelt leeri valimist ja aktivistiks olemist. Olgu see rohepöörde, seksuaalvähemuste õiguste või muudes küsimustes.
Väideti, et olukord on nii halb, et nüüd peaks ka need, kes ametist tulenevalt peaks olema erapooletud, ettenägelikud ja õiglased, sekkuma. Nende ametite tugevus on aga jätta päevapoliitiline võitlus neile, kellel on rahva mandaat. See sattus löögi alla.
Tõenäoliselt ongi nii, et liberaalide arvates olen konservatiiv ja konservatiivide arvates liberaal. See näitabki, et ma ei nõustunud üheski küsimuses aktivistiks hakkama, vaid säilitasin erapooletuse ja kontakti mõlema poolega.
Ametisse asudes hoiatati mind, et tänapäevane võitlusväli on muutunud kurjaks, kiireks, mürarikkaks ja äärmiselt lihtsustatuks. Mõistlikku, ettenägelikku ja Eestile kasulikku juttu ei taheta kuulda, sest see on liiga keeruline. Eelistatakse mustvalget jaotust.
Kui positsioneerid end kahe kaeviku vahele, saad mõlemalt poolt tõrvapotiga. Päris nii halvasti pole läinud, kuid oma tõetera selles on. Mul on hea meel, et ajad on pöördumas ja maailmas mõistetakse üha enam, et sõltumatute institutsioonide allutamine ei vii kuskile.
Püüame siiski teie maailmavaadet avada. Toon näiteks vastandusi majandusest: kas Eesti vajaks senisest rohkem riigi sekkumist või vabamat turgu?
Siin ongi koht, kus õiguskantsleril ega presidendil ei sobi avalikult ette anda valimisteks "õiget" seisukohta. Kui presidenti ei valita otse, on tema toetus rahva seas parlamentaarsele riigipeale omaselt väga kõrge, nagu oli Alar Karisel üle 70 protsendi.
Kui selline ametikandja hakkab enne riigikogu valimisi ütlema, mida teha riigiettevõtetega, milliseid makse kehtestada või kuidas reguleerida ettevõtlust, minetab ta oma erapooletuse. Sellega kaob võimalus olla keerulistel aegadel sõltumatu vahemees ja põhiseaduse järelevalvaja.
Suures ulatuses peab presidendi töö olema avalikkusele nähtamatu. Lisaks välis- ja julgeolekupoliitikale tähendab see pidevat suhtlust riigikogu liikmete, valitsuse, ametnike, ettevõtjate ja Eesti inimestega. President peab olema mört riigimüüri kivide vahel, mis ühendab, mitte ei lahuta. Kuid tulla välja poliitiliste nõudmistega olukorras, kus sul puudub rahva mandaat, on täiesti kohatu.
Siis ongi minu roll selgitada, et president ei tohi neile küsimustele vastata. Niipea kui president, õiguskantsler, riigikontrolör või riigikohtunikud sellistele küsimustele vastavad, ei ole neid enam võimalik põhiseaduse järelevalvajana usaldada ja nende autoriteet rahva seas põhjendatult kannatab.
President Arnold Rüütel tuli avalikkuse ette kahe Eesti kontseptsiooniga. Kas teilt sellist kriitikat ühiskonnakorralduse aadressil ei kuule?
Otse vastupidi. Minu senine amet on andnud Eesti inimeste muredest ja elust väga hea ja mitmekesise pildi. Suudan end asetada väga erinevatesse rollidesse ja näen probleeme, mida lahendamata ei hoia Eestit enam elus ega koos. Neid probleeme on võimalik sõnastada viisil, et ei astu rahva mandaati omavate riigikogu või valitsuse liikmete asemele.
Minu oluline siht presidendina oleks tagada, et Eesti oleks Eesti: meie iseseisvus kohustab tegema maksimumi, et eesti keele ja kultuuri kandjad tahaks elada just Eestis ning et me kasutaks ära kõik oma eelised. Õpiksime teiste vigadest ja kasutaks neid enda huvides.
Ükski inimene ei peaks Eestist lahkuma vaesuse tõttu, sellepärast, et lapsel pole sobivat koolikohta, et pole võimalik kodu osta või et lapsed jäävad saamata ruumipuuduse ja rahapuuduse pärast. Keegi ei peaks lahkuma seepärast, et tema väärikust ja identiteeti tõugatakse, või seepärast, et pole meelepärast tööd ja õiglast palka ning tööõhkkond on kohutav.
Need on asjad, mida president saab ja tohib välja tuua. Kõik poliitilised valikud, nagu maksud, toetused, välis- ja julgeolekupoliitilised sõnumid peavad seisma selle teenistuses, et eesti keele ja kultuuri kandjatel oleks võimalik ja soov Eestis elada.
Konkreetsed lahendused, millist maksu või toetust kehtestada, mida erastada või riigistada, on poliitiliste valikute küsimus. Kuid nähtavaks tuleb teha see, et paljud inimesed toidavad vimma ja umbusaldamist just seetõttu, et nad on jäetud unarusse.
Hasso Krull kirjeldas seda tabavalt paari Sirbi numbri taguses artiklis: kommentaariumides ja portaalides valatakse välja kurjust, mis lõhub väärtuslikku ning kaudselt ka Eestit ja meie tulevikku.
Te ütlesite, et igaühel peavad olema võrdsed võimalused, olenemata stardipositsioonist. Kas ma teen õige järelduse, et teie hinnangul oleme kaldumas liigsesse ebavõrdsusse?
Esindan samu seisukohti, mida olen õiguskantslerina väljendanud intervjuudes, ettekannetes ja kõnedes. Kui vaadata inimarengu aruannet ja küsimust, kas kõigile Eestis elavatele lastele on tagatud jõukohane parim haridus, hea stardipositsioon, tervis ning huviharidus, siis inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko on veenvalt kinnitanud, et hariduses on meil tõesti probleem. Väikese rahvana ei saa me seda endale lubada.
Kas vajame Euroopa Liidu tasandil tihedamat integratsiooni, et suuta globaalselt võistelda USA ja Hiinaga, või peaks suund olema rahvusriikide, sealhulgas Eesti suveräänsuse suurendamisel ja otsustusõiguse toomisel Brüsselist tagasi Tallinna?
Ka neis küsimustes tuleb otsused teha reaalpoliitiliselt, sest maailmapoliitika ei toimi nagu Briti härrasmeeste klubi kindlate ja õiglaste reeglite järgi. Maailma majanduslikus ja sõjalises võimuvõitluses saab Eesti võita vaid siis, kui oleme erakordselt nutikad ja kavalad. Kuna meil üksinda sõjalist ja majanduslikku jõudu ei ole, on meie kestmiseks erakordselt oluline, et NATO püsiks tugev ja meil oleks usaldusväärne liitlassuhe teiste riikidega, mis tagab heidutuse ja vajadusel abi.
Majanduses ei saa me samuti päris üksi hakkama: Euroopa Liidu ühisturg on vajalik ning tasub hoolega lugeda Mario Draghi raportit. Kui Euroopa jääb kaugele maha, lööb see ka Eestit ja liitlaste valmidust meid kaitsta. Eesti kestmise huvides on Euroopa Liit ja NATO hädavajalikud.
Samas ei tähenda see, et peaksime usaldama töökohtade loomise, tooraine tarnimise või elektrienergia täielikult teiste peale. Globaliseerumise kõrgajastu on möödas ja ei tasu pimesi uskuda, et ülemaailmsed tarneahelad toimivad tõrgeteta.
Koroonakriisi ajal olin õiguskantslerina valitsuse laua taga ja tegin ettepaneku kutsuda ravimiameti peadirektor, et tagada krooniliste haiguste, vähiravimite ja lasteravimite varud ladudes, sest piirid võivad sulguda. Toona vaieldi vastu, et meil on vaba liikumine ja lepingud, kuid piirid pandigi kinni. Suessi kanalis jäi laev risti või suletakse Hormuzi väin ja kaubandus hangub.
Eesti peab hoidma küüned enda poole ja tegema seda, mis on meile kasulik, olles samal ajal liitlastele vajalik partner. Me peame kodus ise tagama toidu, ravimid ja elektri ega tohi minna laisaks.
28. mail 2021 Toomas Sildamile antud Vikerraadio intervjuus nimetas Sildam teid vabaduse kantsleriks ja tõi esile foto kohtumisest president Kersti Kaljulaidiga. Riigipeal oli mask ees, teil aga mitte. Mõnigi luges sellest välja teie suhtumise koroonameetmetesse. Kas saate nüüd selgitada, kas olite maskivastane ja kas koroonameetmetega rikuti inimeste õigusi ning piirati liigselt vabadusi?
Mina ei ole millegi poolt ega vastu sellisel viisil, sest see oleks aktivism. Olin toona mitmelt suunalt rünnaku all. Toetusin teadustööle ning headele nõunikele ega läinud mingi silmakirjalikkusega kaasa. Koroonapiirangud muudeti poliitiliseks relvaks.
Põhiseaduse kohaselt tohib aga kehtestada üksnes piiranguid, mis on päriselt vajalikud, mis reaalselt aitavad ja millega kaasnev kahju on väiksem kui kasu. Juba toona jäi Anders Tegnell Rootsis ainsana kindlaks rahvusvaheliselt kokkulepitud epideemiatõrje reeglitele ja tänaseks on ilmselge, et tal oli õigus.
Maski kandmisega oli nii: kui mitu tundi oli omavahel maskita suheldud, ei läinud ma silmakirjalike märkidega kaasa. On fakt, et kirurgiline mask koroonaviiruse leviku vastu tõhusalt ei aita, ja sellist valelootust ei tohi tekitada. Saksamaal nõuti hiljem respiraatoreid, kuid ka see ei lahendanud probleemi.
Eestil läks kokkuvõttes hästi. Selgitasime koos Martin Kadai ja Irja Lutsariga, et kohustuslik vaktsineerimine ei ole Eesti seaduste järgi lubatud. Tervisekontrolli või vaktsineerimise erandid teiste inimeste kaitseks ei laiene viirushaiguste vaktsiinidele.
Olen ise vaktsineeritud. Leian, et kui saab, tuleb end vaktsineerida, ja tegin seda nii koroona kui ka igal aastal gripi vastu. Vaktsineerimine aitab vältida haiglasüsteemi koormamist ja rasket põdemist. Vaktsineerimise vabatahtlikkuse põhimõte on ülioluline: psühholoogiliselt toob vaba tahe kaasa selle, et vaktsineeritud inimesi on ühiskonnas rohkem, mitte vähem.
Kust jookseb piir, kus indiviid peab teatud vabadusest üldise hüve nimel loobuma? Näiteks mõnes Euroopa riigis ei lubata vaktsineerimata last lasteaeda. Eestis sellist seadust ei ole. Kust see piir jookseb?
Põhiseaduse järgi on eesmärk vältida vaktsiiniga välditavate lastehaiguste levikut täiesti legitiimne ja vajalik. Küsimus on vahendis: kas võtta lapselt tema vanema valiku tõttu ära võimalus haridusele või säilitada vabatahtlikkus ja veenda vanemaid? Kui lapsel pole meditsiinilist vastunäidustust, on vaktsineerimine mõistlik. Tagajärjed, kui lastehalvatus või difteeria tagasi tulevad, on kohutavad.
Õigus ei tohi piirata rohkem, kui on päriselt vajalik, ja valida tuleb leebem piirang. Kohustuse rakendamisel on tekkinud vaktsineerimata inimeste kogukonnad, mis lõhestab ühiskonda. Inimese psüühikat ja tundeid tuleb arvestada. Inimesi ei tohi kergekäeliselt hukka mõista ega tõrjuda.
Paljude inimeste meelest on Eesti ees seisev olulisim probleem demograafia. Aastas sureb Eestis 6000 inimest rohkem, kui sünnib. Tallinna ülikooli demograafid on hoiatanud, et Eesti rahvaarv võib langeda 2100. aastaks alla 700 000. Milliste halbade valikute ees me sellel demograafia ristmikul oleme ja millise suuna peaksime valima? Kas on realistlik eeldada, et 21. sajandil on Eestis võimalik viia sündimus pikaajaliselt taas üle taastetaseme?
Arvan, et see on võimalik, aga kindlasti ei saavuta seda eesmärki kellegi halvustamisega. Neid küsimusi esitades ei tea me kunagi, miks inimesel ei ole nii palju lapsi, kui ta sooviks. See, mida riik teha saab ja kus president saab olla üheks eestvedajaks, on ikkagi seesama telg, millest rääkisin: Eesti peab olema koht, kus eesti keele ja kultuuri kandjad tunnevad, et see on nende kodu.
See on parim koht elamiseks, ettevõtluseks, leiutamiseks, laste saamiseks ja kodu rajamiseks, kus on ruumi ja võimalusi. Väga tahaks ka seda, et inimesed saaks elada kõikjal Eestis, et kõik ei peaks koonduma linnadesse ja elu ei kaoks ära. Elu näitab, et maal on ka lapsi rohkem. Soovitan meelt mitte heita. Keerulisi aegu on varemgi olnud. Ühelt poolt tuleb teha maksimum, et nendel, kes lapsi soovivad, oleks võimalik leida hea paariline. Siit jõuame tagasi selleni, kuidas poistel koolis läheb ja kuidas poisid-tüdrukud täiskasvanuna üksteist leiavad, nii et poisid ei oleks juba koolist välja kukkunud.
On vaja, et oleks võimalik rajada oma kodu ning et kool ja lasteaed oleksid olemas. Siin on veel mõned ühiskondlikud hoiakud, mida tasub võib-olla muuta. Konkurents, mis algab juba peaaegu lasteaiast, ja tohutu surve olla perfektne lapsevanem, kus on tohutu võrdlemine ja teiste inimeste laste või vanemate halvustamine, tekitab tarbetut hirmu selle rõõmu asemel, mida lapsevanemaks olemine peaks pakkuma. Seda on avalikult selgitanud ka mõned kogenud emadest ajakirjanikud.
Peame tegema maksimumi, et olemasolevad põlvkonnad oleksid võimsad põlvkonnad. Et nendest mitte keegi ei läheks nii-öelda kaotsi ja kõik saaks kasvada heaks inimeseks, omaenda parimaks versiooniks. Ka siin on presidendil terve hulk võimalusi, kuidas kaasa aidata. Mul on hea meel, et meie kõrgharidus on päris hea, aga minu arvates tuleks rohkem töötada selle nimel, et noored ei läheks kohe peale gümnaasiumi välismaale ära ega jääkski sinna. Peab olema veendumus, et Eestis on võimalik väga hästi õppida, välismaal õppimides saab tagasi tulla ja siin teadust teha.
Esimesest olen pikalt rääkinud: Eesti peab olema Eesti. Peame kasutama iseseisvust oma inimestele parima kodu rajamiseks, siiralt ja niimoodi, et keegi ei peaks Eestist ära minema. Kui tekib sedalaadi olukord, et asjad hakkavad sinnapoole tüürima, on president kogu riigi tugevuse erapooletu tasakaalustaja, kes leiab viisi, kuidas inimesteni jõuda. Avalik kõne ei ole ainus viis, kuigi see on väga oluline. Neid viise on ka teisi. Olen neid võimalusi mitmetes valdkondades kasutanud ka õiguskantsleri ametis, näiteks selleks, et muuta lastearstide suhtumist lastesse. Väga paljud on õnneks alati suurepäraselt ja inimlikult suhtunud, aga siin oli ka üksjagu tööd, et suhtumine muutuks domineerivaks, või võtame näiteks sporditurvalisuse.
Need on kindlasti need asjad. Ja nüüd see usaldus üksteise vastu, mida kaasaja poliittehnoloogilised voolud kahjuks lõhkuma kipuvad. See on üldine küsimus, millest sõltub Eesti rahva kestmine, elus püsimine ja koos püsimine. Tuleb leida võimalusi kogu aeg rõhutada, et me ei pea olema kõikides asjades ühel meelel – see polegi normaalses ühiskonnas võimalik. Näiteks küsimustes, kas kinnisvaramaks on hea või halb, kas automaks on hea või halb või kui suur see peaks olema. Mitte kunagi ei saa normaalses ühiskonnas kõik ühel meelel olla, see on välistatud. Aga me võiksime olla ühel meelel selles, et Eesti peab olema Eesti, kus on hea elada. Teine inimene ei ole vaenlane lihtsalt sellepärast, et tema elukogemus, tervis, huvid, veendumused ja vaated on teistsugused.
Vaidleme ja saame mõlemad võib-olla targemaks ning kui tarvis, jääme väärikalt eriarvamusele. Ka see on üks suur ülesanne, mille olen endale seadnud, kui mind peaks valitama.
Tsiteerin: "Praegu paistab kehtivat: mida hullem, seda parem. Kel head lõuad, sel õigus. Räägid õigust, saad peksa pealegi." Nii ütlesite te 16. novembril 2023 Tallinna tehnikaülikoolis peetud kõnes. Mis paneb meie ühiskonda nii karmilt hindama?
See, mida õiguskantslerina nägin. Nägingi usalduse ja kõige väärtuslikuma, sealhulgas usaldusväärsete institutsioonide murendamist. Millegipärast on liialt paljude inimeste hinged saanud haiget. Liiga palju on vimma, mis tekitab turu või tellimuse sellele, et kuulmise ja kuulamise asemel proovitakse üksteisest lihtsalt üle karjuda.
Tsiteerin samast kõnest automaksu teemat: "Kahtlustan, et siin ehitati teadlikult vihakoht. Ühed võib-olla tahtsidki jätta mulje, et autod on halvad ja nendega sõitjad niisamuti. Autosõit tuleb teha nii vastikuks ja kalliks kui võimalik. Teised puhusid selle niigi liialdava kujutluse veel suuremaks, näitasid, justkui tahetakski ja justkui saakski inimestelt maksude toel autot käest võtta ja kaugemal elavad inimesed, lasterikkad pered ja liikumisraskustega inimesed hätta jätta." Kas olete presidendina valmis valitsust ja opositsiooni sama reljeefselt kritiseerima?
Loomulikult. Õiguskantsleri ja presidendi institutsioon on selles küsimuses täiesti ühetaolised. Arvatavasti sooviti parimat, aga täpselt niimoodi see läks ja välja kukkuski. Kardan, et praegune olukord kinnitab, et mul oli õigus.
Mida saab president teha teadlike vihakohtade kujundamise ärahoidmiseks?
Tegutseda selle nimel, et kõigil neil inimestel, kes siin elavad ja kes tahavad siia tulla meie keelt ja kultuuri kandma ning edendama, ei oleks põhjust tunda vimma ja umbusku. Selleks on erinevaid meetodeid, aga nende kirjeldamine läheks praegu pikale. Arvan, et see on võimalik, kui teenida neid inimesi aupaklikult ja väärikalt – kuulates, märgates ja innustades neid, kes võiksid omakorda teisi tiivustada ja innustada.
Siis ei oleks inimesed üksteise ja Eesti vastu nii kergesti üles ässitatavad – see on kindlasti üks väga oluline võti. Teiseks teaduspõhisus kõige paremas mõttes. Ajad, mil teadlastelt, ajakirjanikelt, ametnikelt ja kohtunikelt nõuti poole valimist ja hoolikat jälgimist, mida nad ütlevad, küsivad või arvavad, et teenida mingisugust konkreetset poliitilist sihti, on rapkinud kahjuks üsna palju ka teaduse autoriteeti.
Täna on see möödas. Minu arvates ei tohi teadlane olla aktivist. Teadlase ülesanne on oma kätteõpitud meetoditega faktid, seosed ja järeldused selgeks teha, aga ka ausalt öelda, mida praegune teadus veel ei võimalda mõista. Mina tahaksin väga teaduse uuesti parimal viisil au sisse tõsta. Olen sel teemal rääkinud ka teaduste akadeemia presidendiga. Meil on selles küsimuses täpselt samasugused vaated, nii et ma usun, et meil õnnestub seda koos teha.
Kuidas see võimalik on kasvõi metsateemal? Maaülikooli teadlased on ühesuguste seisukohtadega ja Tartu ülikooli teadlased teistsuguste seisukohtadega. Metsatööstuse esindajatele sobivad pigem maaülikooli teadlaste ja metsakaitsjatele Tartu ülikooli teadlaste seisukohad. Kuidas leida ühisosa, kui selle leidmine tundub võimatu? Metsaseaduse, looduskaitseseaduse ja metsanduse arengukava koostamine on kümme aastat veninud ning konflikt aina süveneb.
Mina ka ei saa aru, kuidas on olukorras, kus tervet Eestit pildistatakse väga peenete kaameratega, võimalik mitte aru saada, kus ja kui palju metsa meil on, mis seisus see on ning kus millised liigid kasvavad või pesitsevad. Ütlen otse, et ma seda ei usu. See ongi väga hea koht, kus tulebki vaadata, mis metoodikaga ja millist teadust on teadlased teinud, kuidas nad on tulemusi esitlenud ja milliseid järeldusi sellest teinud.
Vahel on ka nii, et teadlased olles päriselt teadlased ja mitte väljaõppinud sõnumiseadjad, on parimat tahtes andnud poliitiliselt veriselt võitlevatele osapooltele võimaluse oma järeldusi kuritarvitada. See on Eesti rahvale väga oluline küsimus, kus on oma roll ka presidendil. Saada maa peale rahu, mis ei tähenda, et töösturid ja metsakaitsjad oleks alati ühel meelel. Seda ei juhtu mitte üheski riigis maailmas.
President Alar Karis on mitmel korral pidanud oluliseks tõsta põhiseadusliku väärtusena esile sisemise rahu hoidmist. Moskva kirikut keelustava eelnõu puhul seda mitte välja kuulutades leidis Karis samuti, et riik ei peaks kasutama Moskva mõjutustegevuse tõkestamisel meetodeid, mis võivad ise tekitada ühiskonnas võõrandumist ja radikaliseerumist. Kindlasti olete te õiguskantslerina mõlema kaasusega hästi kursis. Kuidas teie presidendina nende kaasuste näitel käituksite, milline oleks presidendi võimalus ja kohustus sisemise rahu hoidmise eesmärgil?
Kordaksin sedasama sõnumit. Ka õiguskantslerina selgitasin väsimatult, et tegemist on kohalike valimistega, kus otsustatakse kohaliku, mitte riigielu küsimusi. Mul oli väga palju artikleid, intervjuusid ja seisukohti, ning see oli ka põhjus, miks lõpuks jõuti põhiseaduse muutmiseni, sest Põhiseaduse Assamblees niimoodi mõeldigi, et kohaliku ja riigielu küsimused on kaks eri maailma. Kohalikud küsimused ongi tänavavalgustus, lasteaiad, hooldekodud, ranitsatoetus, kohalikud sündmused ning uute teede ja tänavate rajamine. Ühise kohaliku elu korraldamisel peaksid valimistel hääletades saama kaasa rääkida kõik püsivad elanikud.
Toona vaieldi ka selle üle, kas peaks saama kandideerida. Väga paljudes riikides saab, aga otsustati, et mitte, sest põhiseadus seda ei lubaks. See oli väga teadlik valik ja ma selgitasin korduvalt, miks seda tehti. See ei ole riigivõimu teostamine, vaid ühiskonna sidususe loomine: hääleõigus oli ju ainult neil inimestel, kellel ei ole küll Eesti kodakondsust, aga kellel on pikaajalise elaniku elamisluba. See eeldab aga seda, et sa ei ole ohuks julgeolekule ega avalikule korrale, sul on sissetulek ja sa pead oskama ka eesti keelt.
Tahan välja jõuda selleni, et just need kaks teemat tekitasidki tüli ametis oleva presidendi Alar Karise ja valitsuskoalitsiooni vahel, sest ta kritiseeris koalitsiooni jaoks väga olulisi eelnõusid, seadusi ja otsuseid, nähes neis probleemi ning ohtu sisemisele rahule. Kas te ei karda, et põhiseaduslikest väärtustest lähtudes ja valitsuskoalitsiooniga eriarvamusele jäädes võivad suusad väga ruttu risti minna?
Ei karda, ja ma loodan, et olen kogu oma senise tööga näidanud, et ma ei karda tõesti. Minu ülesanne ongi võidelda välise ja sisemise rahu eest, nii presidendiks osutudes kui ka seni õiguskantsleri töös. Olen igal pool selgitanud, et meie inimeste õigusi, väärikust ja identiteeti tuleb austada.
Meenub, et vist ka "Esimeses stuudios" seletasin, et need lojaalsed ja meie korda austavad inimesed, kellel mingil põhjusel, ja põhjused on erinevad, ei ole Eesti kodakondsust, töötavad ometi haiglates, ehitavad ja on bussiroolis. Ei ole mingit põhjust ega soovi neid välja saata, sest ilma nendeta oleks väga raske. Järelikult tuleb teha maksimum, et nad tunneks ennast täisväärtuslike ühiskonnaliikmetena.
Vabariigi presidendi ülesandeid kirjeldava põhiseaduse peatüki loetelus on kõige esimesena nimetatud, et president esindab Eestit rahvusvahelises suhtluses. Just see rahvusvaheline suhtlus osutus tänaste koalitsioonipartnerite arvates ametis oleva presidendi Alar Karise jaoks komistuskiviks. Mida plaanite teie välissuhtluses teha teisiti kui ametis olev president?
Nagu öeldud, toetan mina Alar Karist väga. Hindan, et ta on olnud ja on ka praegu väga hea president, ning kindlasti ei kritiseeri ma ühtegi Eestis olnud presidenti. Olen ka varem mitmes intervjuus siiralt öelnud, et õige inimene on olnud õigel ajal õiges kohas.
Kas president peab üheselt edasi andma need sõnumid ja seisukohad, mis on välisministeeriumis välisministri ja kantsleri poolt välja töötatud, või on tal õigus ka oma sõnumitele?
Ette on nähtud koostöö. Kui mind peaks valitama, katsuksin ma päris kindlasti igapäevaselt ja iganädalaselt teha välis- ning julgeolekupoliitika küsimustes koostööd välisministri, välisministeeriumi, diplomaatilise korpuse ning riigikogu väliskomisjoniga ja kaitseasjades riigikogu kaitsekomisjoniga. Eestis on selle valdkonna väga häid tundjaid ning presidendi üks roll on välis- ja julgeolekupoliitika kujundamisel kõik need inimesed kokku tuua, kinniste uste taga rääkida, mis on Eesti jaoks nendes reaalsetes ja keerulistes oludes tulevikku silmas pidades parim, ja siis minnakse ühtse sõnumiga välja.
Seega ei ole ma nõus ei sellega, et vabariigi president on lihtsalt kirjatuvi, kellele pistetakse noka vahele mingisugune ingliskeelne kõne, mis tuleb kuskil puldis ette lugeda, ega ka sellega, et president on see, kes välisministri asemel üksinda omaenese tarkusest välispoliitikat kujundab.
Meil on väga häid välis- ja julgeolekupoliitika tundjaid ning presidendi ülesanne on need inimesed regulaarselt kokku tuua. Kui juhtub erandlik olukord, siis ka selle puhul tehakse enne millegi avalikult tegemist või ütlemist faktid selgeks, mõeldakse, arutatakse omavahel ja alles siis viiakse see kiiresti täide.
President on ka Eesti riigikaitse kõrgeim juht, kes peab vajadusel välja kuulutama sõjaseisukorra. Olete te endale teadvustanud, mida riigikaitse kõrgeima juhi roll sisuliselt tähendab?
Jah, ma olen kursis, mida see tähendab. Olen vabariigi presidendi kantseleis õigusnõunikuna pikalt töötanud, ja meil oli tava, et iga tööpäeva hommikul olid nõunike koosolekud, millest vähemalt ühel osales ka president. Nii et auastmes ülendamise probleemid, kaitsepoliitika ühtsus, riigikaitse nõukogu, riigikaitsekomisjon, riigikaitset puudutavate dokumentide või kokkulepete selgus ja kooskõlalisus. Kõik need probleemid on teada. Ma arvan, et president peab olema aktiivne, kursis ja igapäevaselt inimesi kokku tooma.
Presidendi isiku puhul on oluline täielik läbipaistvus. Rääkige oma perekonnast, kes sinna kuuluvad?
Ma hoian oma tööelu ja eraelu lahus. Vabariigi presidendi positsioon Eestis ei ole selline, mida peaks täitma kogu perekonnaga. Oleme abikaasaga käinud presidendi vastuvõttudel ja loomulikult pole see saladus. Minu abikaasa töötab Euroopa Liidu Üldkohtus ja soovib oma tööd jätkata.
See on täiesti loomulik, sest tegemist on siiski parlamentaarse riigi presidendi tööga ja erapooletu kõrge tippametnikuga. Minu arvates on täiesti loomulik, et presidendiks võib olla naine ja tema mees teeb tööd edasi, ning loomulikult ka vastupidi.
Te ei ole peres kokku leppinud, et teie abikaasast saab nii-öelda presidendi saatja visiitidel ja ta loobub oma ametitööst.
Kaasaegsed tavad ei nõua midagi sellist. Riigivisiidid on nii kaua ette teada, et kui see on Eestile kasulik ja vajalik, siis loomulikult on ka abikaasa kohal ja ta on selleks valmis. Kui tegemist on väiksema tasemega visiitidega, kus abikaasa kohalolek ei ole Eesti huvide esindamiseks vajalik, siis seda ka ei tehta. Kersti Kaljulaid tuli sellega minu arvates päris kenasti toime.
Toimetaja: Merilin Leetna
Allikas: "Uudis+", intervjueeris Arp Müller
Kommentaarid
Postita kommentaar