ATL_064 / PRLK_081 _ HYAKUMONOGATARI KAIDANKAI / "SIIN ME OLEME. JA ÄRA MINNA EI TAHA." ALMER PIKKMETS _ PÄRNU POSTIMEES 18.09.2004
/.../ Kuigi nägime Pikkmetsasid esimest korda, on tunne, nagu oleksime kaugetel maasugulastel külas käinud.
#AmbroosiaTeeLood #HyakumonogatariKaidankai #GentlemenFromEstonia #AlmerPikkmets #MartinTeeSuviKirblas #InTheBottomOfMyGarden #KumariImedemaa #Meestemoemuuseum #AMansGardenOfVerses #EroGuro #KülaooperArmandonia #EndelLeppFashionHouse #MuzanE #TheHouseOfPlaybunny #NahaJaKarvadega #CatchAndKill #TheGardenOfMensFashionDelights #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheKirblaMethod #MEEZ082026
https://parnu.postimees.ee/2104113/maapere-vahetas-polluharimise-vabama-elu-vastu
! Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maapere vahetas põlluharimise vabama elu vastu
“Siin me oleme. Ja ära minna ei taha,” kinnitab Almer Pikkmets ja kutsub külalised koduümbrusse jalutuskäigule. Pereisa pani paar aastat tagasi põllumehe ameti maha ning naudib nüüd rahulikku maaelu leivateenimisest vabal ajal.
On päikselise laupäeva ennelõuna. Mööda Pärnu-Lihula maanteed Oidrema poole sõites möödume mitmest kartulivõtjate seltskonnast ja põhurullidega kaetud põllust. Mida Pärnust kaugemale, seda idüllilisemaks näib maastik muutuvat.
Almer Pikkmets ootab meid mõni kilomeeter enne Läänemaa piiri asfalttee ääres ja juhatab läbi männimetsa punaseks värvitud majakeseni.
Põtrade näritud puud
Otse õue taga kasvavad kadakad jätavad mulje, nagu oleksime sattunud rannakülla. “Paljud on küsinud, kui kaugel meri on,” muigab Almer. “Kui ütlen, et 30 kilomeetrit, ei usuta. Alles siis jäävad uskuma, kui kadakate vahelt läbi lähevad ja põllule satuvad.”
Kõigepealt jalutame pisut majast eemale võserikku, kus võib puudel põdra hambajälgi näha. Paari meetri kõrguselt on mitu puud koorest puhtaks näritud.
Võsas maiustavad põdrad on siinkandis tavaline vaatepilt. “Aga nagu jahihooaeg algab, on kõik põdrad kadunud,” kinnitab Almer.
Tagasiteel leiame rohu seest mitu kase- ja kuuseriisikat.
Selleks ajaks, kui maja juurde jõuame, on vanematele külla tulnud tütar Kaidi kolmekuusel Stenil kõhu täis söötnud ning õue tulnud. Sten kissitab ereda päikese käes silmi ja vaatab huviga õues ringi kõndivaid koeri.
Pikkmetsade pere naudib rahulikku ja privaatset elu looduse keskel oma majas juba paarkümmend aastat, sellest ajast, kui samast külast pärit Almer tühjaks jäänud talukoha ostis. Rapla alevikäras üles kasvanud Merikest hirmutas algul üksildases kohas elamine, nüüd on temagi rahu ja vaikusega harjunud.
“Siin me oleme. Ja ära minna ei taha,” kinnitab Almer Pikkmets ja kutsub külalised koduümbrusse jalutuskäigule. Pereisa pani paar aastat tagasi põllumehe ameti maha ning naudib nüüd rahulikku maaelu leivateenimisest vabal ajal.
On päikselise laupäeva ennelõuna. Mööda Pärnu-Lihula maanteed Oidrema poole sõites möödume mitmest kartulivõtjate seltskonnast ja põhurullidega kaetud põllust. Mida Pärnust kaugemale, seda idüllilisemaks näib maastik muutuvat.
Almer Pikkmets ootab meid mõni kilomeeter enne Läänemaa piiri asfalttee ääres ja juhatab läbi männimetsa punaseks värvitud majakeseni.
Põtrade näritud puud
Otse õue taga kasvavad kadakad jätavad mulje, nagu oleksime sattunud rannakülla. “Paljud on küsinud, kui kaugel meri on,” muigab Almer. “Kui ütlen, et 30 kilomeetrit, ei usuta. Alles siis jäävad uskuma, kui kadakate vahelt läbi lähevad ja põllule satuvad.”
Kõigepealt jalutame pisut majast eemale võserikku, kus võib puudel põdra hambajälgi näha. Paari meetri kõrguselt on mitu puud koorest puhtaks näritud.
Võsas maiustavad põdrad on siinkandis tavaline vaatepilt. “Aga nagu jahihooaeg algab, on kõik põdrad kadunud,” kinnitab Almer.
Tagasiteel leiame rohu seest mitu kase- ja kuuseriisikat.
Selleks ajaks, kui maja juurde jõuame, on vanematele külla tulnud tütar Kaidi kolmekuusel Stenil kõhu täis söötnud ning õue tulnud. Sten kissitab ereda päikese käes silmi ja vaatab huviga õues ringi kõndivaid koeri.
Pikkmetsade pere naudib rahulikku ja privaatset elu looduse keskel oma majas juba paarkümmend aastat, sellest ajast, kui samast külast pärit Almer tühjaks jäänud talukoha ostis. Rapla alevikäras üles kasvanud Merikest hirmutas algul üksildases kohas elamine, nüüd on temagi rahu ja vaikusega harjunud.
Almer käis lapsena kord külapoistega sama talu ukse taga marti jooksmas. “Tulime mööda põldu, perenaine aga kustutas tuled ära ega lasknud meid sisse,” jutustab peremees. “Kättemaksuks lükkasime pikali sellesama kemmergu, mis praegugi siin seisab. Kust ma võisin teada, et kunagi ise siia elama tulen,” naerab ta.
Talunikust vabaks meheks
Pärast kolhooside lagunemist pidas pere kümmekond aastat viljakasvatustalu, kuid see ei tasunud end enam ära. Pereisa pidas plaani osta põllumajanduse laiendamiseks kogu endine põllumajandusühistu, kuid sai enda kätte vaid poole sellest. Siis otsustas ta, et põllu harimine ei tasu liiga väikestel pindadel ära, ning müüs nii põllud kui ühistu osakud maha. Saadud raha eest ostis aga veoauto, millega nüüd üle Eesti ehitusmaterjale kohale sõidutab.
“Ise olen nii direktor, koristaja, autojuht kui logistik,” ütleb Almer. “Nii ma tahangi. Ma ei salli direktoreid.” Ta lisab, et teda ei häiri, kui mõni sõber kusagil direktoritoolil istub, kuid ise eelistab ta olla iseenda peremees.
Talunikust vabaks meheks
Pärast kolhooside lagunemist pidas pere kümmekond aastat viljakasvatustalu, kuid see ei tasunud end enam ära. Pereisa pidas plaani osta põllumajanduse laiendamiseks kogu endine põllumajandusühistu, kuid sai enda kätte vaid poole sellest. Siis otsustas ta, et põllu harimine ei tasu liiga väikestel pindadel ära, ning müüs nii põllud kui ühistu osakud maha. Saadud raha eest ostis aga veoauto, millega nüüd üle Eesti ehitusmaterjale kohale sõidutab.
“Ise olen nii direktor, koristaja, autojuht kui logistik,” ütleb Almer. “Nii ma tahangi. Ma ei salli direktoreid.” Ta lisab, et teda ei häiri, kui mõni sõber kusagil direktoritoolil istub, kuid ise eelistab ta olla iseenda peremees.
Tänavu loobus pere aedvilja külvamisest ning ostab vajaminevad sibulad-kartulid mujalt. “Nii on odavam,” leiab Almer. “Muidu iga aasta kasta ja rohi ja lõpuks tuleb ikka mingi sitikas ja sööb sul kogu saagi ära.”
Almer leiab, et targem on teha tööd, mida oskad ja mis ära tasub, ning osta aiavili neilt, kes seda nagunii kasvatavad.
Perenaise mitu ametit
Abikaasa Merike paneb kokku koduvalla lehte ja käib paaril päeval nädalas Lõpe koolis arvutitunde andmas. Lisaks veab Oidrema külaseltsingus külaelu, aitab korraldada igasuvist Mihkli laata ja lööb kaasa kohaliku naisseltsi tegemistes.
Merikese sõnutsi tuleb külarahvas kõigi neile korraldatud üritustega väga hästi kaasa. Hiljuti taotleti projektidega raha, ehitati külakeskusse dushinurk ja muretseti sinna pesumasin neile, kel kodus pesemisvõimalust ei ole.
“Mul on üheksa ametit ja kümnes nälg,” naerab Merike ja hakkab sauna ette õuemurule tõstetud kohvilauda katma.
Merike sattus Oidremale 1980. aastal, kui tuli sinna pisipedast lasteaiakasvatajaks. “Ja siis võrgutas minu, noore poisi ära,” torkab Almer naerdes vahele.
Neljast tüdrukust, kes Oidremale tööle suunati, ongi vaid Merike kohapeale jäänud.
Üsna pea sündis tütar Kaidi, siis pojad Jako ja Tavo. Samal ajal kui ümbruskonnas on mitu temavanust uuesti pisikeste tittedega kodus, naudib Merike vanaema rolli.
“Mõni on küsinud, kas imelik ei ole nii noorelt vanaema olla. Vastupidi, olen üliõnnelik, et selline armas pesamuna sündis,” ütleb ta.
Nii ongi pereisa suurema osa nädalast sõidus ja kodus enamasti vaid nädalalõppudel.
Kuigi maal on töökohtadega kitsas, istuvad kodus paljud sellised inimesed, kes tööd otsida ei viitsi, leiab Merike.
Almerilgi oli põllumajandusega lõpetades suur mure, mida edasi teha. “Küll sai mõeldud sadat asja, mida sa teed. Lõpuks riskisin: panin hulga raha veoauto alla, teadmata, kas saan nii palju tööd, et leib laual.” Nüüd läheb veoautoga teine aasta ja põhjust kurta ei ole.
Almer leiab, et targem on teha tööd, mida oskad ja mis ära tasub, ning osta aiavili neilt, kes seda nagunii kasvatavad.
Perenaise mitu ametit
Abikaasa Merike paneb kokku koduvalla lehte ja käib paaril päeval nädalas Lõpe koolis arvutitunde andmas. Lisaks veab Oidrema külaseltsingus külaelu, aitab korraldada igasuvist Mihkli laata ja lööb kaasa kohaliku naisseltsi tegemistes.
Merikese sõnutsi tuleb külarahvas kõigi neile korraldatud üritustega väga hästi kaasa. Hiljuti taotleti projektidega raha, ehitati külakeskusse dushinurk ja muretseti sinna pesumasin neile, kel kodus pesemisvõimalust ei ole.
“Mul on üheksa ametit ja kümnes nälg,” naerab Merike ja hakkab sauna ette õuemurule tõstetud kohvilauda katma.
Merike sattus Oidremale 1980. aastal, kui tuli sinna pisipedast lasteaiakasvatajaks. “Ja siis võrgutas minu, noore poisi ära,” torkab Almer naerdes vahele.
Neljast tüdrukust, kes Oidremale tööle suunati, ongi vaid Merike kohapeale jäänud.
Üsna pea sündis tütar Kaidi, siis pojad Jako ja Tavo. Samal ajal kui ümbruskonnas on mitu temavanust uuesti pisikeste tittedega kodus, naudib Merike vanaema rolli.
“Mõni on küsinud, kas imelik ei ole nii noorelt vanaema olla. Vastupidi, olen üliõnnelik, et selline armas pesamuna sündis,” ütleb ta.
Nii ongi pereisa suurema osa nädalast sõidus ja kodus enamasti vaid nädalalõppudel.
Kuigi maal on töökohtadega kitsas, istuvad kodus paljud sellised inimesed, kes tööd otsida ei viitsi, leiab Merike.
Almerilgi oli põllumajandusega lõpetades suur mure, mida edasi teha. “Küll sai mõeldud sadat asja, mida sa teed. Lõpuks riskisin: panin hulga raha veoauto alla, teadmata, kas saan nii palju tööd, et leib laual.” Nüüd läheb veoautoga teine aasta ja põhjust kurta ei ole.
Noor pere käib igal nädalavahetusel maal külas, sest neilegi meeldib seal. “See on fantastiline, et igal nädalavahetusel on toad jälle rahvast täis. Oleks kole, kui lapsed oleksid suured ja keegi ei tuleks enam su juurde,” leiab vanaema.
Maaelu säästab närve
Iga reede või laupäeva õhtul köetakse kindlasti sauna, sedagi peetakse omaette “tseremooniaks ja romantikaks”, nagu perenaine räägib.
Talu sai sauna kolm-neli aastat tagasi. Kuigi algul plaaniti eurosauna, ollakse nüüd vanaaegse nn kausisaunaga ülimalt rahul.
Soe vesi tuleb lahtisest boilerist, pole põrandakütet ega muid mugavusi ning saunaruumides võib tunda ehedat vihalõhna. Külalisedki on öelnud, et ärgu pererahvas mingil juhul sauna euroks ümber ehitagu.
Uutest ehitistest hakkab silma veel kelder ja poeg Jako ehitatud koerte luksuselamu, kus on kaks tuba ja kivikatus. “Mõnel mehel pole nii suurt elamistki,” muigab Almer.
Pere ei vahetaks maaelu mingil juhul linnakodu vastu. “Kui palju ma neid närvihaigeid Tallinnas näen - issand halasta!” ütleb Almer. Kui ta suure autoga Tallinnas koormat veab, trügivat väikeste autode juhid temast ilmtingimata mööda. Nii närvilisi inimesi kui pealinnas ei kohtavat ei Põlvas ega Saaremaal.
Omaette väärtus on seegi, et lähedal pole naabreid. “Keegi ei tülita mind. Tulen koju ja teen, mis tahan. Kõik on enda oma,” sõnab peremees.
Maanteelt koduõue viiva teegi on pereisa ise ehitanud - varem tulid majani vaid sissesõidetud jäljed. Ise on puuritud puurkaev ja koduni toodud tööstusvool.
Kui külalised juba äraminekule asutavad, saabuvad metsast poeg Tavo ja Kaidi elukaaslane Margus, kelle auto tagaiste on suuri sirmikuid täis.
Perenaised korjavad seened autost kokku ja ruttavad kööki neid praadima. Paneeritud ja praetud sirmikud maitsevad hästi ja meenutavad shnitslit.
Kojusõiduks autosse istudes jääme veel perenaise ja peremehega autouksele tükiks ajaks juttu ajama. Kuigi nägime Pikkmetsasid esimest korda, on tunne, nagu oleksime kaugetel maasugulastel külas käinud.
Kommentaarid
Postita kommentaar