ELKA_072 ENDEL LEPA KURGIAED _ DRAAMATEATRI LAVASTAJA PANI KAHE SÕBRA JOOGI SISSE SALAJA MDMAd. KÕIK RÄÄGIVAD JUHTUNUST LÄBI OMA PILGU _ EESTI EKSPRESS 25.08.2026
Kolm suve tagasi pani Eesti Draamateatri noor lavastaja Oliver Reimann oma sõprade joogi sisse salaja narkootilist ainet MDMA. Aastaid hiljem kiskusid kuulujutud, valed ja andmata jäänud selgitused vanad haavad lahti. Kõik räägivad juhtunust läbi oma pilgu.
#EndelLepaKurgiaed #GuerrillaTheatre #GentlemenFromEstonia #OliverReimann #MartKoldits #HendrikToompereJr #CucumberPower #ELFHStudio #EndelLeppFashionHouse #HuangGuaLai #InTheBottomOfMyGarden #KumariImedemaa #Meestemoemuuseum #AMansGardenOfVerses #EroGuro #TheGardenOfMensFashionDelights #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheKirblaMethod #MEEZ082026
/.../ Pikk paus. Mart [Koldits] ei osanud midagi öelda. Oliver oli kurb. Robi oli vait. Keegi ei öelnud mõnda aega midagi. Lavakunstikooli juht Mart tundis, et on, mida mõelda.
Kunstnikud, eriti noored, on aegade jooksul proovinud teadvuse laiendamiseks teha erinevaid samme. Mõni teeb jalgsimatka. Mõni elab kose taga koopas. Kui Mart ise lavakunstikoolis õppis, siis oli noorte seas päris populaarne tõmmata kanepit ja juua viina. Aga tema õpilased on peaaegu kõik täiskarsklased. Et nad sellest hoolimata ei otsiks oma vabal ajal viise, kuidas puudutada teadvuse äärealasid, seda ei olnud Koldits kunagi arvanud ja selle üle moraliseerimist ei pea ta eriti mõttekaks. Kõik on täiskasvanud inimesed.
Aga see siin oli midagi muud. „Kas sa saad aru, et see on kriminaalkuritegu?“ küsis ta Oliverilt. Too noogutas ja nuttis ning palus vabandust. Ja ütles, et ta tahtis Robi paremini tundma õppida, ta tunneb ennast sisemuses üksikuna. Et ta sattus tsüklisse. /.../
Siis saadeti Oliver ruumist välja. Robilt küsiti, kas ta sai kõik ära rääkida. Kas on midagi, mida ta tahaks veel lisada. Mida on vaja selleks, et ta ennast turvaliselt tunneks. Oliveri väljaviskamist ei pidanud Robi vajalikuks.
Mart küsis, kas kursusega on räägitud. Jah. Kõik olid juhtunust teadlikud. Mardile tundus, et siin ei ole vaja pikalt mõelda. Oliver jäetakse kooli edasi, aga kui tuleb mingigi viide, et midagi sarnast on veel juhtunud, siis visatakse ta koolist välja. Siis mindi laiali. Mardile tundus, et kõik sai enam-vähem inimlikult tehtud. Kui aega tagasi keerata, teeks ta samasuguse otsuse.
Kaks asja jäid Mardil kripeldama. Ta tundis, et oleks võinud oma otsuse teha teatavaks kogu kursuse ees. Seda ütles talle hiljem ka üks tudeng. Ja ta oleks pidanud Oliverile pakkuma abi sõltuvusega võitlemisel. Oliver oli tundunud sedavõrd reibas, seltskondlik, iseseisev, et ei tulnud pähegi mõelda – ka tema vajab abi.
Järgmistel kuudel ja aastatel vaatas Mart tundides, kuidas Oliver tundub. Millised ta pupillid on. Kuidas ta käitub. Ta ei märganud midagi kahtlast. Ta rääkis järgmiste aastate jooksul palju Robiga. Tal oli kõik okei. Aasta pärast juhtunut tegid Robi ja Oliver koos lavastuse.
Arenguvestlustel küsis ta neid asju ka kursusekaaslastelt. Keegi ei öelnud, et midagi oleks valesti.
Kui Mart kuulis linna pealt kuulujutte, et Oliveri kahtlustati taas ühes uimastamises – see polnud Richard –, muretses ta väidetava ohvri telefoninumbri, helistas ja uuris, mis sorti olukorraga oli tegu. Kuuldud faktid olid liiga spekulatiivsed ja ei sobitunud mustrisse. Aga see on sinu karistus, ütles ta Oliverile sellest rääkides. Nüüdsest peale kahtlustavad sind kõik.
***
Tänavu suvel helistas Mardile ajakirjanik ja uuris Robi kohta. Mart rääkis, mida teadis. Mõne nädala pärast helistas ta Robile ja küsis, kas on midagi, mida tema koolijuhina ikkagi ei tea. Robi vastus hirmutas teda: üks asi on veel hiljuti ilmsiks tulnud. Nad said kokku ja Robi rääkis Richardist. Mart tundis suurt segadust. Mõne nädala pärast ütles Robi, et nad tahavad meediasse minna. Spekulatsioonid linna peal on muutunud väga häirivaks.
Varsti algab uus õppeaasta. Mart istub oma koduaias. Ta on saanud sõnumeid, kus väidetakse, et ta oleks pidanud Oliveriga karmim olema. Ta on kuulnud, et lavakunstikooli süüdistatakse juhtunu kinnimätsimises. Ta pole nõus. Räägitud sai nii süüdlase, ohvri, kursuse, kursuse tuumikõpetajate kui ka lõpuks Oliveri tulevase tööandjaga. Kui veel laiemalt oleks rääkinud, oleks see kahjustanud nii Oliveri kui Robi.
Pealegi ei ole elu mustvalge. Peab olema ruumi ka andestamisele. Ruumi edasiminekule.
Pealegi ei ole elu mustvalge. Peab olema ruumi ka andestamisele. Ruumi edasiminekule.
/.../
Hendrik valis numbri ja helistas Mardile. Küsis, mida tema teab ja kuidas asi lahenes. Mart rääkis. Seejärel kohtus Hendrik Oliveriga. Nüüd siis on see sinu kõrvu ka kostnud, ütles Oliver ja rääkis enda loo. Hendrikule tundus, et Oliver ei õigusta ennast ja kahetseb siiralt. Ta otsustas, et Oliver võib esialgu jätkata alustatud töödega, sest kõik juhtus juba ammu ja lavakunstikoolist kinnitati, et olukorda on lahendatud.
Mõne nädala pärast istus Hendriku nurgapealses kabinetis Richard, rääkis oma loo ja palus, et Hendrik jätaks selle kõik esialgu enda teada. Kui Hendrik uuris, kas ta Oliveriga on sel teemal rääkinud, vastas Richard, et ei ole, ehkki võiks. Ta mainis, et ei taju probleemi Oliveriga koos töötamise osas.
Mõne nädala pärast istus Hendriku nurgapealses kabinetis Richard, rääkis oma loo ja palus, et Hendrik jätaks selle kõik esialgu enda teada. Kui Hendrik uuris, kas ta Oliveriga on sel teemal rääkinud, vastas Richard, et ei ole, ehkki võiks. Ta mainis, et ei taju probleemi Oliveriga koos töötamise osas.
Järgmiste nädalate jooksul rääkis Hendrik nii Richardi kui Oliveriga. Ta teadis, et nad kohtuvad ka omavahel. Oliveri tegu ei õigusta tema arvates miski, kuid vaatamata sellele poiste omavaheline suhtlus vähemalt pealtnäha sujus. Oliver oli optimistlikum, Richard veidi skeptilisem, aga Hendrikule tundus, et neil saab asi omavahel korda. Nüüd mõtleb ta, et oli ilmselgelt naiivne.
Mida aeg edasi, seda enam hakkas Hendrik saama signaale, et asjad ei edene. Siis öeldi Hendrikule, et kolmik on kutsunud ühe näitleja, keda nad kõik usaldasid, enda lepitajaks. Nad kohtusid. Lepitust ei saabunud. Kui Richard ütles Hendrikule, et läheb nüüd ajakirjandusse, ei hakanud Hendrik teda ümber veenma.
***
Möödunud nädala esimesel päeval, pärast puhkust, läks Hendrik koos Oliveriga koosolekule, kus pidi arutatama Oliveri uue lavastuse kavandeid. Hendrik ütles, et seda lavastust ei tule ja kõik edasised plaanid on peatatud. Selgitati, miks. Oliver kahetses.
Hendrik teab, et noor inimene tegi vea. Aga ometi peab ka Oliveril olema pääsemise lootus, andeksandmise võimalus. Hendrik tahab loota, et nii Robi, Richard kui Oliver leiavad rahu. Et nende kõigi jaoks on olemas tulevik.
Draamateatri lavastaja pani kahe sõbra joogi sisse salaja MDMAd. Kõik räägivad juhtunust läbi oma pilgu
* Kuulujutud toimunust kasvasid teatriringkonnas üle pea
* Lavaka juhti Mart Kolditsat süüdistati juhtunu kinnimätsimises
* Hendrik Toompere jr pidi peatama Draamateatri uuslavastuse
* Lavastaja tunnistab kaht juhtumit, käib sõltuvusnõustaja juures
Kolm suve tagasi pani Eesti Draamateatri noor lavastaja Oliver Reimann oma sõprade joogi sisse salaja narkootilist ainet MDMA. Aastaid hiljem kiskusid kuulujutud, valed ja andmata jäänud selgitused vanad haavad lahti. Kõik räägivad juhtunust läbi oma pilgu.
Eero Epner
ASI POLE ISIKLIKUS ANDESTAMISES: Richard Ester (vasakul) ja Robi Varul tunnevad, et Oliver peab vabandama kõigi ees, kes on neid jutte kuulnud. Alles siis, kui keegi ei pea enam seda lugu varjama, saavad kõik mingi rahu. Alles siis saab olla kindel, et see ei juhtu enam kellegi teisega.
„Miks?“ küsis Robi ja vaatas Oliverile otse silma. Oli augusti algus. Õues oli juba pime. Linnad olid kaugel. Teised magasid. Robi käes oli klaas, kus vett enam väga palju ei olnud.
Robi ei pidanud pikalt mõtlema, et aru saada, mis temaga toimub. Ta teadis seda üle kogu keha tulvavat tunnet hästi – ainult et siiani oli ta valinud selle tunde endale alati ise. Seekord mitte.
Kevadel olid nad MDMAd Oliveri algatusel mõned korrad koos teinud. Esimene kord koos veel kahe sõbraga. Robi tundis ennast selles seltskonnas juba vana kalana. Ta oli millalgi keskkoolis esimest korda ainet proovinud, aga ta oli proovinud ka muid aineid. LSDd. Seeni. Ta tundis huvi, kuidas need mõjutavad teadvust ja nihutavad piire.
Ta teadis, et need võivad pakkuda rõõmu ainult siis, kui tead, kellega koos, millises kohas ja ennekõike miks sa seda tegema lähed.
Kui aine sinu mõtted ja tunded ekstaasiga üle ujutab, pead olema selleks valmistunud – muidu läheb kõik väga halvasti.
Sul peab olema hea olla, pead olema endaga tasakaalus. Sel juhul tunned suurt kergust, kui MDMA surub sinu ajus serotoniini kõrgustesse, kuhu see loomulikul viisil kunagi ei lähe. Siis aitab see sul ehk üle elada ka järgmise päeva või terve nädala kestva sügava masenduse, kui serotoniin langeb alla normi.
Ent mitte lõputult.
EI SOOVI: Richard kordas Oliverile, et ei taha aineid teha. Ta polnud kunagi kogenud, et keeldumisega ei lepita ja surve jätkub.
FOTO: Kiur Kaasik| Delfi Meedia
Richardi olukord halvenes kiiresti. Ta tundis paanikat. Siis paranoiat. Hirmu. Kõik oli õudne. Ähvardav. Miski polnud järsku tema kontrolli all. Mindi tuppa, heideti vooditesse, kuid Richard ei suutnud uinuda. Ta viskles, siis käis ringi, rääkis. Oliver ja Hele ütlesid, et ta ei oska käituda ega lase neil magada. Lõpuks Richard uinus.
Ärgates oli Richardi särk higist läbimärg. Kedagi teist majas ei olnud. Ta pesi hambad ning jooksis siis metsa. Ta tahtis järele mõelda, mis oli juhtunud. Metsas istudes hakkas talle vahepeal tunduma, et võib-olla nägi ta und. Mõne tunni pärast kuulis Richard, kuidas teised teda hõikasid. Kuulus inimene oli kohe neile külla saabumas ning Richard tuli võsast välja. Oliver ja Hele olid sõbralikud, koos külalisega arutati maailma asju. Eelmisel õhtul juhtunust ei rääkinud tol õhtul keegi midagi. Ega ka järgmisel hommikul. Nad sõitsid minema, mainimata kordagi seda, mis nende vahel oli juhtunud.
Kui kool uuesti algas, tundis Richard, et midagi on tema ja Hele vahel teistmoodi. Nad ei olnud enam nii lähedased. Kõik jahenes. Kolmekesi koos nad enam ei käinud.
Kui Richard vahel Oliveri või Helet nägi, vestlesid nad ühest ja teisest, aga mitte kunagi toimunust. Richard ei tea siiani, miks ta ise ei küsinud midagi. Kui mõni sõber oleks samas asjas nõu küsinud, oleks ta kindlasti osanud juhendada, aga ise tundis ta end kui halvatuna. Sõnu ei tulnud üle huulte. Ja võib-olla ootas ta, et teised ütlevad esimesena kas või mingi lausekatke, mis veenaks teda, et ta ei näinud und. Aastad läksid, aga nad ei öelnud.
***
Tänavu kevadel istus Richard Noku klubis, kui üks tema sõber küsis, kas ta on kuulnud, et Oliver mürgitas enda kursavenda. Siis kuulis ta sarnast juttu veel. Ja siis uuesti.
Küsiti, kuidas saab selline inimene vabalt edasi tegutseda. Miks keegi ei tee midagi? Richard kuulas, aga enda kogemusest kellelegi ei rääkinud. Ta ei tahtnud. Mingil kummalisel moel oli ta ennast need kolm aastat isegi natuke süüdi tundnud, et see kõik temaga juhtus. Või häbi. Kuuldes, et ta polegi ainuke ohver, tundis Richard järsku mingit suurt kergendust. Ta pole üksi.
Lõpuks sai ta teada ohvri nime ja läks Robi juurde. Siis rääkis ta Draamateatri peanäitejuhi Hendrik Toomperega, sest nii tema kui Oliver töötavad seal. Richard pidi sügisel hakkama mängima Oliveri uues lastelavastuses. Richardi arvates ei olnud tema lahkumine lavastusest hädavajalik. Ta ootas Oliverilt midagi muud.
PLAANID OLIVERIGA ON PEATATUD: Hendrik tahab siiski loota, et nii Robi, Richardi kui Oliveri jaoks on olemas tulevik.
FOTO: Priit Simson| Delfi Meedia
Kolm aastat oli mööda läinud, Richardi sees oli kõik käärinud, mingit lahendust ei tulnud ega tulnud. Kui keegi taas temaga Robist rääkis, oli Richard neid parandanud: ei olnud vägistamist, ei olnud uimastamist. Kaitses Oliveri, sest talle ei meeldi ülekohus, kuid ülekohus oli ka temaga juhtunud.
Richard helistas Oliverile uuesti ja nad kohtusid taas. Kui Richard ütles, et tahab seekord rääkida tema endaga juhtunust, vastas Oliver kiirelt, et oli tahtnud just ise samast asjast vestelda. Siis nad rääkisid. Ja siis veel kord. Ja veel. Neid kohtumisi oli kümmekond. Vahel oli juures ka Hele. Richard ei olnud rahul. Ta tundis, et Oliver laveerib. Kui Richard tahtis detailide kohta küsida, siis Oliver proovis neist mööda libiseda või väitis, et ei mäleta.
OLIVER
MDMAd proovis Oliver esimest korda mai alguses. Ta teadis paljusid, kes seda tegid. See pole mingi haruldus ega isegi mitte suur saladus.
Paar kuud varem oli tema esimene suur armastus läbi saanud. Kallim läks oma eksi juurde ning Oliver kolis tagasi vanematekoju. Vabadus, mida ta oli nautinud, sai hetkega läbi. Ka lavakunstikool ei rõõmustanud teda enam. Oliver läks õppejõu juurde ja kurtis, et on pettunud. Talle tundus, et koolis võetakse asju liiga lõdvalt. Oliver ise on töömaniakk. See sõna pole liialdus. Ta töötab äärmiselt palju. Vastutab igasuguste tehniliste nüansside ja detailide eest, võtab projekti projekti järel ette, teeb karjääri. Kuigi väga noor, elab, sööb ja reisib ta juba aastaid ainult omateenitud raha eest. Sõbrad on temaga ammu rääkinud tervisest, aga Oliver lihtsalt ei oska teistmoodi. Temas on mingi obsessiivsus või kirglikkus. Vahel tuleb pähe mingi mõte, jääb ringlema ning keeldub lahkumast. Ringleb, ringleb, ringleb… Kui ta midagi ette võtab, siis peab see olema tehtud täiuslikult. Kuigi loominguline inimene, on ta samas Exceli-mees. Talle meeldib Excel. Kõik on kontrolli all. Kõik on täpne. Ja Excelisse saab ridu lisada lõputult.
Koolis säärast nõudlikkust justkui polnud. Oliver oleks tahtnud enamat. Ta ütles õppejõule, et soovib koolist lahkuda, kuid too julgustas ja andis jõudu ikkagi edasi püüelda. Semestri lõpus lavastas Oliver väikese katkendi Salingeri romaanist „Kuristik rukkis“. Hetk, kus Holden räägib oma õele, kuidas kõik on nii väike, et tundub mõttetu.
Kui Oliver kevadel ühe sõbraga esimest korda MDMAst rääkima hakkas, polnud kummalgi selget eesmärki, mida oodata või kuidas seda teha. Oliver ei viitsinud isegi guugeldada, mida aine teeb. Siis saabus üks suvaline tööpäev, tunne tuli peale, Oliver saatis kirja tuttavale ja järgmisel hetkel oli tema peopesal väike kivike, mis tuli puruks tükeldada ning joogi sisse segada.
Kui Oliver oli joogi endale sisse kallanud, tundis ta erakordset kergust ja rõõmu. Ta oleks nagu millestki vabanenud. Ta polnud kunagi midagi säärast tundnud ega osanud seda isegi igatseda. Nad tantsisid. Rääkisid juttu. Aeg kadus, seda polnud enam lihtsalt olemas, ja samas ei olnud mingeid hallutsinatsioone või hullust. Oliver ei teadnud veel, et kuna ta polnud koguseid endale selgeks teinud, olid nad võtnud peaaegu topeltannuse.
Järgmine hommik saabus rängalt. Kurbus oli meeletu. Üle keha jooksid külmavärinad. Ta ei saanud magada. Kogu joovastus oli kadunud, selle asemel oli ärevus, et keegi saab teada, mida ta oli teinud – tarvitanud narkootikume.
Nädala pärast tegi Oliver veel kord MDMAd. Veel nädal hiljem uuesti. Ja siis juba kaks õhtut järjest. Ühel korral uuris Oliver oma lähedaselt sõbrannalt Helelt, kas tal oleks ka huvi teha ja kas sobiks teha tema juures. Hele oli nõus. Mindi Hele juurde, tehti ainet koos.
Kui Oliver esimest korda koos Robiga MDMAd tarvitas, jäid talle meelde Robi sõnad: enne tegemist andke endale sisend, muidu lähete püüdma eelmist korda. See oli hea nõuanne, tark. Oliver püüdis selle järgi käia. Aga seda tunnet, mis teda esimene kord valdas, ta enam kätte ei saanud.
Ühel hetkel pihtis Oliver sõbrale, et masendus ja ärevus võtavad võimust. „Olen üleüldse väga lost endaga,“ kirjutas ta sõnumi. Ta sai aru küll, et asjaga tuleb tegeleda. Aga kuna tegelemine oleks tähendanud MDMAst loobumist, siis aju ei tahtnud sellest midagi kuulda. Oliver mõtles välja vabandusi. Ettekäändeid. Põhjendusi oma ajule, kuidas tegelikult on kõik kontrolli all. Juba poolteist nädalat hiljem tegi Oliver taas MDMAd. Kui keegi küsis, kas kõik on hästi, vastas ta, et muidugi.
Pidudel hakkas Oliver märkama teisi endasuguseid. Neid oli palju. Suunurgad all. Higised kehad võnkumas. Õlad veidi teistmoodi. Silmades tumedad suured pupillid.
Siis tutvustas Hele talle oma kursusevenda Richardit. Oliverile tundus Richard kuidagi omamoodi, raskesti loetav, nagu elaks ta mingis teises maailmas.
Suhtlus arenes. Tekkis kolmene sõpruskond. Kolmekesi koos on hea, tunnen teie läheduses ennast hästi, kirjutas Oliver juuli alguses Richardile. Richard vastas, et tunneb samamoodi ning loodab, et neid ootab ees palju ühiseid hetki.
Oliver uskus, et MDMA aitab inimestel jõuda oma „tõelise minani“. Helega olid nad juba varem fantaseerinud vabamast ja pöörasemast elust. Nad võiksid teha salajase pakti, elada teisiti kui teised. Millal siis veel olla hulljulge kui mitte noorena? Igast päevast pidi saama lugu, mida hiljem meenutada. Maailm, ole natuke suurem, ohtlikum, intensiivsem.
Juuli keskel mindi kolmekesi Tallinnast välja. Oliver ja Hele rääkisid MDMA tegemisest ning ka Helele tundus, et võiks kolmekesi proovida. Kui Richard keeldus, olid sõbrad pettunud. Nad ei suutnud mõista, miks. Oliverile tundus, et Richard lihtsalt kardab. Mõtleb üle.
Mõlemale tundus, et Richardi loobumine jätab nii neid kui teda ennast ilma millestki suurest. „ma lis tunnen et avasin talle mingi salajase luugi endast“, kirjutas Oliver Helele Messengeri. „Jaaap ma ka; Ja ta pani kinni selle lic“, vastas Hele.
Arutati Messengeris, kuidas olukorda lahendada. Kas peaks veel kord Richardiga rääkima? Kas Oliver kui teenekam kasutaja peaks selgitama, kui hea see kogemus on? Sõpru häiris, et Richard „räägib elu suurepärasest elamisest, aga piirab ennast iga päev 24/7, nagu puuriloom“. Oliver oli kindel, et MDMA teeks talle ainult head. Mingi hetk lipsas läbi mõte panna veidi ainet Richardi joogi sisse, aga Oliver kirjutas Messengeri: see oleks nõme. Ometi jõudis mikrokogus ainet joogivette segatuna Richardi klaasi.
Richard jõi väga aegamööda ning nähtavat mõju ei järgnenud. Oliver läks magamistuppa, aga uni ei tulnud. Ta oli joonud alkoholi ja teinud samasuguse sissejuhatava mikrokoguse MDMAd. Oliver mossitas, sest ei saanud korralikku trippi. Kui üks ei tee, ei saa teised ka teha, mõtles ta.
Veidi hiljem kirjutas Hele talle: „Ta tuli täiesti uue inimesena tagasi“ ja „üliõnnelik“. Oliver mõtles, kas tulla magamistoast välja ja teha koos sõpradega kauaoodatud tripp, aga õige tuju oli üle läinud. Nad arutasid Helega Messengeris, kas ja kuidas toimunut Richardile selgitada. Hele kirjutas viimaks: „Et ei oleks alatu; Utlesin et uhes klaasis oli ja see pidi olema sulle; ülinatukene; Ja kogemata sattus sulle; Ja ta fain sellega“. Ja veidi hiljem: „Ta analuusib seda natukeat praegu“.
Õhtu venis pikaks. Richard ei suutnud kaua magama jääda. Oliver tundis aga, et saab toimuvat jälgides üha kainemaks. Meeli valdas segadus. Kui kolm sõpra järgmisel päeval ärkasid, ei rääkinud keegi juhtunust midagi.
Mõned nädalad hiljem tegi Oliver esimest korda MDMAd üksinda. Öösel saatis ta Helele sõnumeid, kuid kustutas need kõik hommikuks. Hele küsimusele, kas ta on tarvitanud, vastas Oliver eitavalt. Siis helistas talle Richard ja küsis, kas kõik on ikka korras. Oliver ütles, et päev on lihtsalt imelik, kuid peagi oli Richard tema ukse taga. Nad rääkisid juttu ja sõitsid jalgratastega Kalamaja vahel. Olemine muutus kergemaks. Õhtul kirjutas Oliver Richardile: „Aitäh, et oled.“ Richard vastas, et tal on hea meel.
Augusti alguses sõitis Oliver koos Robi ja veel mõne inimesega linnast minema. Päeval tehti tööd, õhtul käidi saunas, joodi kokteile. Õhtu oli olnud meeleolukas. Kuna nad olid varem koos Robiga ainet tarvitanud, pani Oliver tema ja enda klaasidesse killukese MDMAd. Kui Robi küsis, miks ta seda tegi, tundis Oliver, et miski temas murdub. Ta oli ületanud piiri, rikkunud reegleid. Otsustanud küsimata teise eest. Reaalsus vahtis julmalt vastu. Robi ütles, et läheb jalutama. Oliver jäi maha ja proovis kiiresti magama jääda. Et hommik tuleks. Et öö saaks läbi. Et unustada, millega ta oli hakkama saanud – otsustanud küsimata teise eest.
Oliver ärkas varakult. Ta võttis telefoni ja saatis Robile sõnumi: palub vabandust ja on valmis temaga rääkima, kui Robi seda tahab, aga kui ei taha, siis saab ta sellest aru. Vastust ei tulnud.
Lõuna paiku võttis võimust paranoia – Oliver istus autosse ja hakkas sõitma. Ta sõitis viis tundi. Tee peal ulgus ta nutta, karjus, kuulas raadiot, rääkis telefoniga. Siis jõudis ta kaugesse linna ja läks oma eksi juurde. Ta oli täiesti tühi ega jaksanud talle midagi rääkida. Kui Robi talle sõnumi saatis, et juhtunu ei ole aktsepteeritav, vastas Oliver, et tõesti pole. Ta lubas, et rohkem ei tarvita. Et tahab saada vabaks. Kui kogu kursus mõned päevad hiljem Muhumaale Robi ema juurde sõitis, Oliver ei läinud. Ta ei osanud selles olukorras käituda – tundis piinlikkust ja häbi. Nad polnud omavahel asjast päriselt rääkinud.
Paari päeva pärast helistas Oliverile õppejõud ning tahtis kokku saada. Ta oli Robilt juhtunust kuulnud. Õppejõud oli nördinud ja vihane. Kui nii jätkad, siis lähevad inimesed sinu juurest minema, ütles ta. Kui on probleemid, siis ei vahetata sõnumeid, vaid neist räägitakse otse, näost näkku. Ja pea meeles: kõik, mis sa teed, on avalik.
Oliver sõitis samal päeval Tartusse Robi juurde. Nad kohtusid Emajõe kaldal ning Oliver tundis, et talle antakse andeks. Kohtumise lõpus seadis Robi tingimuse: Oliver peab juhtunust rääkima ka kursusele.
Koolis ühe lõunapausi ajal Oliver tegigi seda. Ta rääkis kiirustades, et asi rutem mööda saaks, ja palus andeks. Teda ei usutud. Oliver pidi kõike veel kord rääkima, ta nuttis. Pärast ütles üks kursakaaslane, et Robi oleks võinud tema pärast surra.
Ta jäeti kooli tingimusel, et midagi säärast ei tohi enam juhtuda. Kogu kursusega otsustati, et juhtunu jääb kooliseinte vahele. Kuu lõpus kirjutas Oliver Robile ja küsis, kas saab veel midagi tema heaks teha. Robi ei vastanud.
ÜLETAS PIIRI: Kui Robi (pildil) küsis, miks Oliver seda tegi, vastas viimane talle, et ta ei ole Robiga päriselt kontakti saanud ning lootis – ehk aitab MDMA teda lähemalt tundma õppida.
FOTO: Kiur Kaasik| Delfi Meedia
Mõni aeg hiljem tegi Oliver esimest korda kokaiini. Seda oli kätte saada äärmiselt lihtne ja hind ei käinud üle jõu. Ta tundis, et kõik on kontrolli all, seda enam, et kokaiin ei jäta hommikul ahastusse, oled lihtsalt väsinud või ärritunud. Kuid tasapisi hakkasid kaalukausid tagurpidi minema. Naudingut ja unustust oli vähem kui hirmu ja ärevust.
Richardist ei rääkinud Oliver kellelegi. Tundis häbi, lootis, et see kõik on lõplikult selja taha jäänud. Et Richard ehk ei mäletagi, mis toimus. Oliver tahtis selle kõik unustada. Peast välja saada.
Tasapisi sai ta aga aru, et Robiga juhtunu ei jäänud saladuseks. Mingil hetkel jõudsid Oliverini kuuldused, mis süüdistasid teda korgijoogiga vägistamises. See ei vasta tõele. Oliver ei tahtnud uimastada. Ta tahtis jõuda inimestele lähemale ning uskus, et MDMA aitab teda.
Kui Richard sel kevadel temaga kunagisest kolmekesi veedetud õhtust rääkima tuli, oli Oliveril väga piinlik. Algul keerutas. Lõpuks rääkis ära selle, mida mäletas. Seda polnud palju, soov unustada oli peaaegu täide läinud. Vestluste ja vanade Messengeri sõnumite abil pani ta pildi siiski tagasi kokku – ja kinnitas, et polnud pahatahtlik. Seejärel Oliver vabandas.
***
Nüüd käib Oliver sõltuvusnõustaja juures. Ta ei ole mitu kuud midagi tarvitanud. Loobus ka alkoholist, pidudel käib ringi morsiklaasiga. Sotsiaalne kontakt säilib, aga joogi sisse ei ole tema – ega keegi teine – midagi muud pannud. Ta tunneb, et suvi oli hea, sest ta mäletab kõike ja otsustab enda käikude üle ise. Rõõm on tema sees olemas, ta proovib seda edaspidi leida ilma aineteta. Vabanemine pole kerge.
Oliver on korduvalt palunud andestust Richardilt ja Robilt. Ta on kirjutanud enda jaoks kõik lahti. Esimene variant oli 15 lehekülge pikk, viies variant 8, aga ta töötab edasi. Paljud laused on selles tekstis paksus kirjas. „Vastik on tunnistada, et olin valmis seadma oma tahtmise kõrgemale teiste inimeste tahtest,“ on ta kirjutanud. „Sellele ei ole õigustust.“ Või „mina otsustasin tema eest, et saada ise luba teha. Mul ei olnud selleks mingit voli.“
Ta on juhtunust rääkinud lähemate kolleegidega. Mõne koostööpartneriga. Enne Draamateatrisse tööle asumist teatri juhtidega. Ühel õhtul rääkis pikalt ema ja isaga. Ta on kõigile kinnitanud, et Robi ja Richard on ainukesed, kellele ta MDMAd joogi sisse on poetanud.
Seda artiklit oodates on Oliveri emotsioonid kõikunud üles-alla. „Üks päev korraga,“ saadab ta ühel õhtul sõnumi. Ta ütleb, et Robi ja Richard tegid talle teene. Sundisid tõele näkku vaatama. Tegelikult on hea, kui kõik avalikult välja öelda, saab õhu puhtaks. Las inimesed teavad ja võib-olla ei tulda talle nüüd enam aineid pakkuma. Kuulujuttude tõttu on ta juba kaotanud mõne töö. Ta teab, et peale oma loo rääkimist võib kaotada veel mõne.
Kui me kohtume, räägib ta detailselt, pikalt. Vaatab silma, kui ütleb, et ebaausus ei vii sihile. Probleemidega tulnuks tegeleda kohe, mitte kolm aastat hiljem. Oliver ei soovi midagi õigustada. „Kord kasvame kõik suureks,“ lausub ta. Ta ei soovi ka juhtunut pisendada. Ta teab, et vastab alati kiirelt ja lakooniliselt, et enda säästmiseks edasi liikuda, kuid teistele võib see mõjuda tahtmisena öelda, et midagi hullu pole toimunud.
Oliver valab endale tee tassi ja laseb sel pool tundi jahtuda, enne kui märkab natuke juua. Robiga tõid nad koolis ühiselt lavale ühe lõpulavastustest. Rohkem pole olnud põhjust suhelda. Richardit palus Oliver mängima oma tulevasse lavastusse, Richard oli nõus. Selle lavastuse on Oliver sekundi pealt läbi mõelnud. Esimene sekund – juhtub see. Järgmine sekund – juhtub too. Kolmas sekund – läheb hoopis naa. Nii tund aega järjest. Ta teab, kuidas see lavastus peaks minema ja mis seal peaks juhtuma. Kõik on kontrolli all. Vähemalt lavastuses, vähemalt teatris.
VALEHÄBI: Kuuldes, et ta polegi ainuke ohver, tundis Richard järsku mingit suurt kergendust. Ta pole üksi. Ta läks Robi juurde.
FOTO: Kiur Kaasik| Delfi Meedia
HELE
Hele tundis hirmu. Richard lebas vannitoa põrandal, tema keha oli jäik. Kui teda puudutada, rapsis ta vastu ja keeldus kõigest. Aga ta rääkis. Pikalt, intensiivselt. Nõudis vastuseid küsimustele, mida küsinud ei olnud. Rääkis endast ja Helest. Tema jutt oli ebaloogiline, nagu viibiks ta hallutsinatsioonis. Hele ei olnud kunagi varem Richardit säärasena näinud. Plaanitud tore koosviibimine oli muutunud õudusunenäoks.
Nad olid sõitnud kolmekesi linnast välja, et mõnusalt üheskoos aega veeta. Õhtu algas kenasti – koos käidi mere ääres jalutamas ning avastati ümbrust. Tagasi majja jõudes tegi Oliver Helele ettepaneku teha kolmekesi narkootikume.
Sama aasta kevadel oli Oliver talle maininud, et tarvitab ainet päris palju, sest on omadega keerulises kohas. Nädal aega enne maale sõitmist oli Oliver ennast koos sõbraga Hele Tallinna korterisse külla kutsunud ning külakostiks kaasa võtnud midagi, mille kohta Hele arvab, et need olid MDMA tabletid. Kui Oliver tegi Helele ettepaneku ainet tarvitada, siis Hele keeldus. Oliver ei leppinud vastusega ja käis väga peale. Ta võttis kotist välja ainet ning segas veeklaasi. Hele palvel väikese koguse, ainult proovimiseks. Ta lonksas segatud vett. Mõne minuti möödudes oli selge, et külalised tunnevad ainest suurt mõnu, ent temal oli teistsugune kogemus. Varavalges lahkus ta oma korterist, sest ei talunud enam seda seltskonda.
Nüüd maal olles rääkis Hele Richardile, mis ettepaneku Oliver oli teinud. Siis läksid nad kahekesi välikööki, kus laual seisis veega täidetud kann ja kolm ühesugust pooleldi täis veeklaasi.
Hele läks Oliverile ütlema, et Richardi vastus oli olnud kindel ei. Oliver sai pahaseks. Ta otsustas, et räägib ise Richardiga. Hele jäi kööki üksi istuma. Kui Richard ja Oliver kahekesi tagasi tulid, oli Oliver tusane ja pettunud, sest tema pidu oli nüüd rikutud. Oliver küsis Helelt omavahel olles, kas nad võiksid seda siis kahekesi teha, ent Hele keeldus. Oli ebamugav, kõik kolm istusid mõnda aega omaette.
Mingil hetkel ütles Oliver Helele, et on juba ühe klaasi narkootilist vett ette valmistanud ning tema tahab endiselt ainet tarvitada. Ta heitis Helele uuesti ette, kuivõrd toreda õhtu ta oli keeldumisega ära rikkunud, kuivõrd pettunud ta olukorras on, ning jäi Hele juurde laua taha vaikusesse istuma.
Mingi aja möödudes käis Oliver välja mõtte, et ta paneb Richardi joogi sisse MDMAd, sest siis saab Richard proovida, talle hakkab see meeldima. Hele ei arvanud, et Oliveril sellega tõsi taga oleks.
Varsti tuli laua juurde ka Richard. Ühel hetkel küsis Oliver, milline veeklaas Richardi oma on. Üritati omavahel uuesti vestlust arendada. Jutustamise ajal kallas Oliver neile kogu aeg kannust vett juurde.
Järsku tõusis Richard püsti ja jooksis eemale põllule. Hele läks talle järele, sest selline käitumine oli tema jaoks kummaline. Richard tuli mõni hetk hiljem põllult tagasi ning oli silmanähtavalt ülemeelikus meeleolus, aga Hele ei saanud veel aru, miks.
Oliver oli vahepeal tuppa läinud ning küsis Helelt pidevalt Messengeri teel, mis toimub ja kuidas neil läheb. Hele vastas, et Richard käitub veidralt. Tal tekkis kahtlus, et Richardile on midagi manustatud.
Oliver pommitas toast Helet sõnumitega. Hele ei saanud vastata, ta oli Richardi pärast mures. Richardi pupillid olid väga suured ja Hele ütles seda talle. Kuidagi suutis Hele ebaadekvaatse Richardi majja talutada. Muid võimalusi kusagile ära minna või lahkuda ei olnud. Toas oli Oliver, kes oli nüüdseks ka ise silmanähtavalt joobes. Ta oli ebaadekvaatne, rahutu, nõudlik, kärsitu ja vihane. Ta hakkas Helet uuesti survestama, et tema plaanitud pidu jätkata.
Hele ei tahtnud Richardi suhtes ebaaus olla. Ta tahtis Richardile selgitada, mis temaga toimub, ning märku anda, et tema joogis pidid narkootikumid olema. Oliver ei lubanud aga Richardile öelda ja tahtis pidu jätkata.
Richardi eufooria kasvas üle füüsiliseks rahutuseks. Lõpuks oli ta vannitoas kägaras. Hele kutsus Oliveri appi, aga Oliver ei olnud enam selleks võimeline. Hele üritas Richardile selgeks teha, et ta on narkojoobes, aga Richard klammerdus tema külge ning ei olnud nõus Helet kuulama.
Siis õnnestus Helel Richard voodi juurde talutada. Lõpuks jäid Richard ja Oliver magama. Hele ei maganud silmatäitki, sest valvas nende olukorda. Kaine, šokis ja hirmul, sest oli hakanud lisaks Oliverile ka Richardit kartma. Ta ainus soov oli hommikul koos Richardiga minema saada.
Järgmistel nädalatel, kuudel ja aastatel ei rääkinud Hele juhtunust Oliveri ega Richardiga. Ta ootas, et nad räägivad sellest ise, kuid seda ei juhtunud.
Pärast seda õhtut hakkas Hele vaikselt Oliveri sõprusest eemalduma, sest Oliveri käitumine oli tekitanud lisaks hirmule ka hingelist valu. Ainete tarvitamise vastu ei ole tal siiani huvi tekkinud.
***
Selle aasta suvel helistas talle Richard ja kutsus Oliveriga kohtuma. Nad rääkisid esimest korda kolme aasta tagusest õhtust. Tuli välja, et Richard ei mäleta mitte midagi sellest, mida ta oli MDMA mõju all rääkinud ja kuidas käitunud.
Oliver proovis end algul õigustada ja öelda, et Hele peaks samuti võtma vastutuse, sest nad olid selles asjas koos. Hele sõnul ei vasta see tõele – see oli Oliveri kavandatud üritus, millesse Hele ja Richard külalistena kaasa tõmmati.
MART
Pikk paus. Mart [Koldits] ei osanud midagi öelda. Oliver oli kurb. Robi oli vait. Keegi ei öelnud mõnda aega midagi. Lavakunstikooli juht Mart tundis, et on, mida mõelda.
______________________________________________________________________
EI VISANUD OLIVERI KOOLIST VÄLJA: Mart on kuulnud, et lavakunstikooli süüdistatakse juhtunu kinnimätsimises. Ta pole nõus.
FOTO: Joonas Kreuz
Kunstnikud, eriti noored, on aegade jooksul proovinud teadvuse laiendamiseks teha erinevaid samme. Mõni teeb jalgsimatka. Mõni elab kose taga koopas. Kui Mart ise lavakunstikoolis õppis, siis oli noorte seas päris populaarne tõmmata kanepit ja juua viina. Aga tema õpilased on peaaegu kõik täiskarsklased. Et nad sellest hoolimata ei otsiks oma vabal ajal viise, kuidas puudutada teadvuse äärealasid, seda ei olnud Koldits kunagi arvanud ja selle üle moraliseerimist ei pea ta eriti mõttekaks. Kõik on täiskasvanud inimesed.
Aga see siin oli midagi muud. „Kas sa saad aru, et see on kriminaalkuritegu?“ küsis ta Oliverilt. Too noogutas ja nuttis ning palus vabandust. Ja ütles, et ta tahtis Robi paremini tundma õppida, ta tunneb ennast sisemuses üksikuna. Et ta sattus tsüklisse.
Kunagi oli Oliver Mardile öelnud, et kui tal on kahe aasta peale iga päev kõik kellaajaliselt teada, on ta õnnelik. Sinu suurim oht on läbipõlemine, oli Mart tihti Oliverile öelnud. Et ainete proovimine oli tal kiiresti kontrolli alt väljunud, ei üllatanud Marti.
Mida aeg edasi, seda enam hakkas Hendrik saama signaale, et asjad ei edene. Siis öeldi Hendrikule, et kolmik on kutsunud ühe näitleja, keda nad kõik usaldasid, enda lepitajaks. Nad kohtusid. Lepitust ei saabunud. Kui Richard ütles Hendrikule, et läheb nüüd ajakirjandusse, ei hakanud Hendrik teda ümber veenma.
***
Möödunud nädala esimesel päeval, pärast puhkust, läks Hendrik koos Oliveriga koosolekule, kus pidi arutatama Oliveri uue lavastuse kavandeid. Hendrik ütles, et seda lavastust ei tule ja kõik edasised plaanid on peatatud. Selgitati, miks. Oliver kahetses.
Hendrik teab, et noor inimene tegi vea. Aga ometi peab ka Oliveril olema pääsemise lootus, andeksandmise võimalus. Hendrik tahab loota, et nii Robi, Richard kui Oliver leiavad rahu. Et nende kõigi jaoks on olemas tulevik.
Autor oli Richardi ja Hele õppejõud ning on teinud koostööd Eesti Draamateatri, lavakunstikooli, Mart Kolditsa ja Hendrik Toompere jr-ga.
Eesti Ekspress/KUUM _ 25.08.2026, 11:00
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120605549/draamateatri-lavastaja-pani-kahe-naitleja-joogi-sisse-salaja-mdmad-koik-raagivad-juhtunust-labi-oma-pilgu
Draamateatri lavastaja pani kahe sõbra joogi sisse salaja MDMAd. Kõik räägivad juhtunust läbi oma pilgu
* Kuulujutud toimunust kasvasid teatriringkonnas üle pea
* Lavaka juhti Mart Kolditsat süüdistati juhtunu kinnimätsimises
* Hendrik Toompere jr pidi peatama Draamateatri uuslavastuse
* Lavastaja tunnistab kaht juhtumit, käib sõltuvusnõustaja juures
_____________________________________________________________________
_____________________________
____________________________________
ROBI Robi ei pidanud pikalt mõtlema, et aru saada, mis temaga toimub. Ta teadis seda üle kogu keha tulvavat tunnet hästi – ainult et siiani oli ta valinud selle tunde endale alati ise. Seekord mitte.
Kevadel olid nad MDMAd Oliveri algatusel mõned korrad koos teinud. Esimene kord koos veel kahe sõbraga. Robi tundis ennast selles seltskonnas juba vana kalana. Ta oli millalgi keskkoolis esimest korda ainet proovinud, aga ta oli proovinud ka muid aineid. LSDd. Seeni. Ta tundis huvi, kuidas need mõjutavad teadvust ja nihutavad piire.
Ta teadis, et need võivad pakkuda rõõmu ainult siis, kui tead, kellega koos, millises kohas ja ennekõike miks sa seda tegema lähed.
Kui aine sinu mõtted ja tunded ekstaasiga üle ujutab, pead olema selleks valmistunud – muidu läheb kõik väga halvasti.
Sul peab olema hea olla, pead olema endaga tasakaalus. Sel juhul tunned suurt kergust, kui MDMA surub sinu ajus serotoniini kõrgustesse, kuhu see loomulikul viisil kunagi ei lähe. Siis aitab see sul ehk üle elada ka järgmise päeva või terve nädala kestva sügava masenduse, kui serotoniin langeb alla normi.
Ent mitte lõputult.
_________________________________________
TUNDIS HUVI: Robi oli ka varem aineid proovinud, sest tundis huvi, kuidas need mõjutavad teadvust ja nihutavad piire. Enam ta ei tahtnud. Seekord aga otsustas tema eest Oliver.
FOTO: Kiur Kaasik| Delfi Meedia
FOTO: Kiur Kaasik| Delfi Meedia
______________________________________________________________________
Ühe tripi ajal tabas Robit ränk ärevushoog – midagi, mida ta polnud kunagi varem tundnud. Ta tundis suurt häbi ja kurbust iseenda ja elu ees, kus ta arvas end kõigist parema olevat. Ta sai aru, et MDMA ainult fabritseeris mingit olekut temas. Ta lõpetas.
Tol kevadel oli ta valmis üle tüki aja jälle kaasa tegema. Ühe sõbra jaoks oli see esimene kord ning Robile tundus, et sõbral avanesid mingid sisemised haavad, millega ta polnud tegelenud. Kuid MDMA ei aita kunagi haavu ravida – ainult toob need nähtavale. Sellel inimesel oli väga halb. Robi oli terve öö tema kõrval, kuulas tema valu. Kui ta Oliveri poole vaatas, tundus talle, et Oliver on kuidagi rahutu – nagu ta poleks saanud seekord päris sellist kogemust, nagu oli lootnud.
Järgmisel korral olid nad sõpradega kusagil maakohas. Ühel hetkel märkas Robi, et Oliver ja veel üks sõber istuvad autos. Ta küsis, miks nad seal, umbses ja kitsas kohas passivad – õues on ometi suveöö, palju värsket õhku. Mindigi jalutama, leiti vana kolhoosihoone, hüpati üle mingi aia. Asi toimis.
Aga ka seekord näis Robile, et Oliver ei saa päris seda, mida oli tahtnud. Ühel hetkel võttis Oliver veel teisegi doosi, kuid ta ei muutunud rõõmsamaks. Robile tundus, et Oliveri sees on mingi tühimik, mingi haav. Robi mõtles, et Oliver pole endaga mingil põhjusel rahul ja tunneb, nagu poleks ta inimesena piisav, võib-olla lootis, et MDMA parandab selle ära. Kuid nii need asjad ei käi.
Varsti märkas Robi lavakunstikoolis, et Oliver on muutunud äkilisemaks. Võib olla impulsiivne. Siis jälle masendunud. Midagi temas oli muutunud. Robi kahtlustas, et Oliver on sõltlane, ja mõtles, kas teda saab kuidagi aidata.
Augusti alguses sõitsid nad seltskonnaga linnast minema. Juba tee peal mõtles Robi, et ilmselt tahab Oliver ka nüüd MDMAd teha – aga tema ei taha. Tehti koos puid, mindi magama. Oliver läks vett tooma, Robi istus toas edasi. Kui Oliver tagasi tuli ja talle klaasi ulatas, jõi Robi klaasi tühjaks. Mõnekümne minuti pärast sai ta aru, et see ei olnud lihtsalt vesi: kohe võtab üks aine tema mõtted ja tunded üle.
Oliver seisis pimeduses ja ütles, et ta ei ole Robiga päriselt kontakti saanud ning lootis – ehk aitab MDMA teda lähemalt tundma õppida. Robi vaatas teda ja tundis, kui kohutavalt kahju tal Oliverist on. Ta andestas kõik, absoluutselt kõik. Aga Robi teadis, et päriselt ta nii ei tunneks. Niimoodi helgelt pani teda tundma vee sisse pandud pulber. Robi tõusis ja läks metsa, kuhu jäi hommikuni.
Järgmisel päeval sõitis Oliver minema. Ühel hetkel sai Robi temalt sõnumi: „Mul on ainult üks sõna: vabandust! Kui sa oled valmis või tahad minuga päevavalgel lobiseda, siis mina teeksin seda. Samas mõistan kui ei.“ Mõned päevad hiljem saatis Robi vastuse ja ütles, et see, mis juhtus, ei ole aktsepteeritav.
Siis mindi kursusega Robi ema juurde Muhusse. Oliver sinna ei tulnud. Robi rääkis kõigile, mis oli juhtunud. Robi rääkis juhtunust ka koolis mõnele õppejõule ja kooli juhatajale Mardile. Robi tundis, et teda kuulatakse. Politseisse ei tahtnud ta minna, sest lootis, et asi suudetakse omavahel ära lahendada. Ta ei tahtnud ka, et Oliver koolist välja visataks.
Nad kohtusid ka Oliveriga. Jalutasid Tartus Emajõe ääres, Oliver palus vabandust ning Robi ütles, et usub andestamisse ja muutusesse. Aga Robi teadis, et andestamine ei käi hetkega ja kohe nad sõbrad olla ei saa. Andestamine toimub aja jooksul – tuleb olla kannatlik.
Kuigi Robi tundis, et kool teeb kõik, et tema turvalisus ja heaolu oleksid esmatähtsad, siis tol sügisel tõmbus ta Oliverist eemale ega suhelnud temaga enam sel moel nagu varem. Ta ei teinud enam ka MDMAd.
Paari aasta pärast hakkas Robi kuulma kuulujutte: talle räägiti tema endaga juhtunust asju, mis ei vastanud tõele. Et Oliver olevat andnud talle korgijooki ja ta vägistanud. Ja et Oliver tegevat seda paljudega. Robi teadis, et Oliver oli koolis vandunud: Robi on ainuke, kellele ta midagi joogi sisse pani. Aga kuulujutud ei vaibunud.
Robi teadis, et Oliver on säärane tüüp, kellele paljud võivad tahta meelega haiget teha – liiga usin, poeb igale poole, toimekas. Inimesed eri linnadest küsisid Robi käest, kas ta on kuulnud sellest juhtumist. Isegi üks ajakirjanik, aga Robi tundis, et see kõik pole avalikkuse asi.
***
Tänavu kevadel tuli Robi juurde vanemalt kursuselt Richard ja ütles, et ka tema joogi sisse pani Oliver MDMAd. Robi tundis kohutavat pettumust. Aastaid kestnud andestamine kaotas tema jaoks hetkega tähenduse. Ta oli usalduse kaotust lappinud, saabunud oli mingi rahu, aga nüüd lendas kõik vastu taevast. Enam polnud Robi jaoks asi isiklikus andeks andmises, vaid milleski palju suuremas. Ta tundis, et Oliver peab vabandama kõigi ees, kes on neid jutte kuulnud ja keda need häirivad ehk rohkemgi kui Robi ennast. Kui Richard talle hiljem helistas ja ütles, et on aeg ajakirjandusse minna, oli Robi nõus.
RICHARD
Too suvi oli imeline. Richardil läks koolis hästi, ilmad olid soojad ja pealegi oli ta saanud väga lähedaseks kursuseõe Helega. Nad rääkisid kõigest ja käisid koos ringi. Vahel ilmus nende seltskonda ka Oliver ning Richard tundis, et neil on kolmekesi koos hea olla. Kui Oliver kutsus neid maale aega veetma, ei näinud Richard ühtegi põhjust, miks mitte minna.
Nad sõitsid ringi, mängisid lauamänge, ootasid kuulsat inimest, kes pidi läbi hüppama. Ühel õhtul oli Richard üksinda põllul. Oli juuli algus, kõrred polnud veel jõudnud kollaseks minna. Richardi juurde jalutas Hele ja küsis, mis oleks, kui teeks kolmekesi MDMAd. Richard keeldus kiirelt. Ta ei olnud kunagi narkootikume teinud ning ta polnud juba aastaid isegi tilkagi alkoholi joonud. Hele tundus olevat veidi kurb, kuid ei käinud peale.
Majas ootas neid Oliver. Ka tema tegi ettepaneku MDMAd teha. Richard tundis, et Hele oli käinud küsimas Oliveri õhutusel. Richard kordas, et ei soovi, ja mäletab, et seda öeldes ta naeratas, sest polnud kunagi varem näinud, kuidas keeldumisega ei lepita ja surve jätkub. Oliver muutus närviliseks. Raius ja raius edasi. „Just sellepärast, et sa mulle praegu ei ütled, sa seda tegema peadki,“ mäletab Richard tema sõnu. Richard keeldus endiselt. Oliver lahkus.
Hele ja Richard istusid vaikuses terrassil. Varsti tuli Oliver, ulatas Richardile klaasi ning läks kohe tuppa tagasi. Oli juba hilisõhtu, päev oli olnud palav ning Richard jõi tasapisi tänulikult klaasi tühjaks.
Mõne aja pärast tundis Richard ennast väga õnnelikuna ja hästi. Ta ei osanud teda vallanud tunnet kuhugi ära pakkida, seda oli lihtsalt liiga palju. Richard tõusis püsti ja hakkas ringi jooksma, nägu naerul. Mõne aja pärast keha väsis, kuid energia oli endiselt laes, kõik tundus võimalik. Ta läks tuppa ja nägi seal Helet. Hele näos oli õud. „Millised su pupillid on,“ ütles Hele. „Sa oled täiesti aines!“
Richard vaatas peeglisse ja sai kohe kõigest aru. Ta muutus ärevaks, hakkas kätega vehkima. Trepile ilmus Oliver ja ütles kogeledes, et tahtis panna endale joogi sisse MDMA kristalle, aga vist ajas kogemata klaasid segi. Richard läks üha segasemaks. Hele ja Oliver püüdsid teda rahustada, kuid see ei õnnestunud. Äsjane õnnetunne oli asendunud atakiga. Oliver ütles pettunult, et ilmselt täna kõik koos emmi tegema ei hakka.
Tol kevadel oli ta valmis üle tüki aja jälle kaasa tegema. Ühe sõbra jaoks oli see esimene kord ning Robile tundus, et sõbral avanesid mingid sisemised haavad, millega ta polnud tegelenud. Kuid MDMA ei aita kunagi haavu ravida – ainult toob need nähtavale. Sellel inimesel oli väga halb. Robi oli terve öö tema kõrval, kuulas tema valu. Kui ta Oliveri poole vaatas, tundus talle, et Oliver on kuidagi rahutu – nagu ta poleks saanud seekord päris sellist kogemust, nagu oli lootnud.
Järgmisel korral olid nad sõpradega kusagil maakohas. Ühel hetkel märkas Robi, et Oliver ja veel üks sõber istuvad autos. Ta küsis, miks nad seal, umbses ja kitsas kohas passivad – õues on ometi suveöö, palju värsket õhku. Mindigi jalutama, leiti vana kolhoosihoone, hüpati üle mingi aia. Asi toimis.
Aga ka seekord näis Robile, et Oliver ei saa päris seda, mida oli tahtnud. Ühel hetkel võttis Oliver veel teisegi doosi, kuid ta ei muutunud rõõmsamaks. Robile tundus, et Oliveri sees on mingi tühimik, mingi haav. Robi mõtles, et Oliver pole endaga mingil põhjusel rahul ja tunneb, nagu poleks ta inimesena piisav, võib-olla lootis, et MDMA parandab selle ära. Kuid nii need asjad ei käi.
Varsti märkas Robi lavakunstikoolis, et Oliver on muutunud äkilisemaks. Võib olla impulsiivne. Siis jälle masendunud. Midagi temas oli muutunud. Robi kahtlustas, et Oliver on sõltlane, ja mõtles, kas teda saab kuidagi aidata.
Oliver seisis pimeduses ja ütles, et ta ei ole Robiga päriselt kontakti saanud ning lootis – ehk aitab MDMA teda lähemalt tundma õppida. Robi vaatas teda ja tundis, kui kohutavalt kahju tal Oliverist on. Ta andestas kõik, absoluutselt kõik. Aga Robi teadis, et päriselt ta nii ei tunneks. Niimoodi helgelt pani teda tundma vee sisse pandud pulber. Robi tõusis ja läks metsa, kuhu jäi hommikuni.
Järgmisel päeval sõitis Oliver minema. Ühel hetkel sai Robi temalt sõnumi: „Mul on ainult üks sõna: vabandust! Kui sa oled valmis või tahad minuga päevavalgel lobiseda, siis mina teeksin seda. Samas mõistan kui ei.“ Mõned päevad hiljem saatis Robi vastuse ja ütles, et see, mis juhtus, ei ole aktsepteeritav.
Siis mindi kursusega Robi ema juurde Muhusse. Oliver sinna ei tulnud. Robi rääkis kõigile, mis oli juhtunud. Robi rääkis juhtunust ka koolis mõnele õppejõule ja kooli juhatajale Mardile. Robi tundis, et teda kuulatakse. Politseisse ei tahtnud ta minna, sest lootis, et asi suudetakse omavahel ära lahendada. Ta ei tahtnud ka, et Oliver koolist välja visataks.
Nad kohtusid ka Oliveriga. Jalutasid Tartus Emajõe ääres, Oliver palus vabandust ning Robi ütles, et usub andestamisse ja muutusesse. Aga Robi teadis, et andestamine ei käi hetkega ja kohe nad sõbrad olla ei saa. Andestamine toimub aja jooksul – tuleb olla kannatlik.
Kuigi Robi tundis, et kool teeb kõik, et tema turvalisus ja heaolu oleksid esmatähtsad, siis tol sügisel tõmbus ta Oliverist eemale ega suhelnud temaga enam sel moel nagu varem. Ta ei teinud enam ka MDMAd.
Paari aasta pärast hakkas Robi kuulma kuulujutte: talle räägiti tema endaga juhtunust asju, mis ei vastanud tõele. Et Oliver olevat andnud talle korgijooki ja ta vägistanud. Ja et Oliver tegevat seda paljudega. Robi teadis, et Oliver oli koolis vandunud: Robi on ainuke, kellele ta midagi joogi sisse pani. Aga kuulujutud ei vaibunud.
Robi teadis, et Oliver on säärane tüüp, kellele paljud võivad tahta meelega haiget teha – liiga usin, poeb igale poole, toimekas. Inimesed eri linnadest küsisid Robi käest, kas ta on kuulnud sellest juhtumist. Isegi üks ajakirjanik, aga Robi tundis, et see kõik pole avalikkuse asi.
***
Tänavu kevadel tuli Robi juurde vanemalt kursuselt Richard ja ütles, et ka tema joogi sisse pani Oliver MDMAd. Robi tundis kohutavat pettumust. Aastaid kestnud andestamine kaotas tema jaoks hetkega tähenduse. Ta oli usalduse kaotust lappinud, saabunud oli mingi rahu, aga nüüd lendas kõik vastu taevast. Enam polnud Robi jaoks asi isiklikus andeks andmises, vaid milleski palju suuremas. Ta tundis, et Oliver peab vabandama kõigi ees, kes on neid jutte kuulnud ja keda need häirivad ehk rohkemgi kui Robi ennast. Kui Richard talle hiljem helistas ja ütles, et on aeg ajakirjandusse minna, oli Robi nõus.
Nad sõitsid ringi, mängisid lauamänge, ootasid kuulsat inimest, kes pidi läbi hüppama. Ühel õhtul oli Richard üksinda põllul. Oli juuli algus, kõrred polnud veel jõudnud kollaseks minna. Richardi juurde jalutas Hele ja küsis, mis oleks, kui teeks kolmekesi MDMAd. Richard keeldus kiirelt. Ta ei olnud kunagi narkootikume teinud ning ta polnud juba aastaid isegi tilkagi alkoholi joonud. Hele tundus olevat veidi kurb, kuid ei käinud peale.
Majas ootas neid Oliver. Ka tema tegi ettepaneku MDMAd teha. Richard tundis, et Hele oli käinud küsimas Oliveri õhutusel. Richard kordas, et ei soovi, ja mäletab, et seda öeldes ta naeratas, sest polnud kunagi varem näinud, kuidas keeldumisega ei lepita ja surve jätkub. Oliver muutus närviliseks. Raius ja raius edasi. „Just sellepärast, et sa mulle praegu ei ütled, sa seda tegema peadki,“ mäletab Richard tema sõnu. Richard keeldus endiselt. Oliver lahkus.
Hele ja Richard istusid vaikuses terrassil. Varsti tuli Oliver, ulatas Richardile klaasi ning läks kohe tuppa tagasi. Oli juba hilisõhtu, päev oli olnud palav ning Richard jõi tasapisi tänulikult klaasi tühjaks.
Mõne aja pärast tundis Richard ennast väga õnnelikuna ja hästi. Ta ei osanud teda vallanud tunnet kuhugi ära pakkida, seda oli lihtsalt liiga palju. Richard tõusis püsti ja hakkas ringi jooksma, nägu naerul. Mõne aja pärast keha väsis, kuid energia oli endiselt laes, kõik tundus võimalik. Ta läks tuppa ja nägi seal Helet. Hele näos oli õud. „Millised su pupillid on,“ ütles Hele. „Sa oled täiesti aines!“
Richard vaatas peeglisse ja sai kohe kõigest aru. Ta muutus ärevaks, hakkas kätega vehkima. Trepile ilmus Oliver ja ütles kogeledes, et tahtis panna endale joogi sisse MDMA kristalle, aga vist ajas kogemata klaasid segi. Richard läks üha segasemaks. Hele ja Oliver püüdsid teda rahustada, kuid see ei õnnestunud. Äsjane õnnetunne oli asendunud atakiga. Oliver ütles pettunult, et ilmselt täna kõik koos emmi tegema ei hakka.
_________________________________________________
EI SOOVI: Richard kordas Oliverile, et ei taha aineid teha. Ta polnud kunagi kogenud, et keeldumisega ei lepita ja surve jätkub.
FOTO: Kiur Kaasik| Delfi Meedia
____________________________________________________
Richardi olukord halvenes kiiresti. Ta tundis paanikat. Siis paranoiat. Hirmu. Kõik oli õudne. Ähvardav. Miski polnud järsku tema kontrolli all. Mindi tuppa, heideti vooditesse, kuid Richard ei suutnud uinuda. Ta viskles, siis käis ringi, rääkis. Oliver ja Hele ütlesid, et ta ei oska käituda ega lase neil magada. Lõpuks Richard uinus.
Ärgates oli Richardi särk higist läbimärg. Kedagi teist majas ei olnud. Ta pesi hambad ning jooksis siis metsa. Ta tahtis järele mõelda, mis oli juhtunud. Metsas istudes hakkas talle vahepeal tunduma, et võib-olla nägi ta und. Mõne tunni pärast kuulis Richard, kuidas teised teda hõikasid. Kuulus inimene oli kohe neile külla saabumas ning Richard tuli võsast välja. Oliver ja Hele olid sõbralikud, koos külalisega arutati maailma asju. Eelmisel õhtul juhtunust ei rääkinud tol õhtul keegi midagi. Ega ka järgmisel hommikul. Nad sõitsid minema, mainimata kordagi seda, mis nende vahel oli juhtunud.
Kui kool uuesti algas, tundis Richard, et midagi on tema ja Hele vahel teistmoodi. Nad ei olnud enam nii lähedased. Kõik jahenes. Kolmekesi koos nad enam ei käinud.
Kui Richard vahel Oliveri või Helet nägi, vestlesid nad ühest ja teisest, aga mitte kunagi toimunust. Richard ei tea siiani, miks ta ise ei küsinud midagi. Kui mõni sõber oleks samas asjas nõu küsinud, oleks ta kindlasti osanud juhendada, aga ise tundis ta end kui halvatuna. Sõnu ei tulnud üle huulte. Ja võib-olla ootas ta, et teised ütlevad esimesena kas või mingi lausekatke, mis veenaks teda, et ta ei näinud und. Aastad läksid, aga nad ei öelnud.
***
Tänavu kevadel istus Richard Noku klubis, kui üks tema sõber küsis, kas ta on kuulnud, et Oliver mürgitas enda kursavenda. Siis kuulis ta sarnast juttu veel. Ja siis uuesti.
Küsiti, kuidas saab selline inimene vabalt edasi tegutseda. Miks keegi ei tee midagi? Richard kuulas, aga enda kogemusest kellelegi ei rääkinud. Ta ei tahtnud. Mingil kummalisel moel oli ta ennast need kolm aastat isegi natuke süüdi tundnud, et see kõik temaga juhtus. Või häbi. Kuuldes, et ta polegi ainuke ohver, tundis Richard järsku mingit suurt kergendust. Ta pole üksi.
___________________________________________________
FOTO: Priit Simson| Delfi Meedia
__________________________________________________________________________
Toompere ohkas Richardit kuulates sügavalt ja pettunult. Siis helistas ta Oliverile ja palus tollel Richardiga rääkida. Kui nad kokku said, rääkis Oliver ära, mis ta oli Robile teinud. Siis vaatas ta Richardile otsa ja ütles, et Robi on ainuke inimene, kelle joogi sisse ta midagi on pannud. Nad läksid lahku.Kolm aastat oli mööda läinud, Richardi sees oli kõik käärinud, mingit lahendust ei tulnud ega tulnud. Kui keegi taas temaga Robist rääkis, oli Richard neid parandanud: ei olnud vägistamist, ei olnud uimastamist. Kaitses Oliveri, sest talle ei meeldi ülekohus, kuid ülekohus oli ka temaga juhtunud.
Richard helistas Oliverile uuesti ja nad kohtusid taas. Kui Richard ütles, et tahab seekord rääkida tema endaga juhtunust, vastas Oliver kiirelt, et oli tahtnud just ise samast asjast vestelda. Siis nad rääkisid. Ja siis veel kord. Ja veel. Neid kohtumisi oli kümmekond. Vahel oli juures ka Hele. Richard ei olnud rahul. Ta tundis, et Oliver laveerib. Kui Richard tahtis detailide kohta küsida, siis Oliver proovis neist mööda libiseda või väitis, et ei mäleta.
Richardil jäi tunne, nagu ei mõistaks Oliver siiski oma teo tõsidust ja keelduks tõeliselt vastutamast. Kui Oliver lõpuks vabandas, tundis Richard, nagu oleks ta need sõnad tema käest ise välja pressinud. Ta ei saanud olla kindel, et Oliveri sõnad olid siirad. Alles siis, kui vabandus on kostnud valjemalt kui ainult nende kahe vahel, suudab ta Oliveri sõnu ehk uskuda. Alles siis, kui ta ei pea enam oma lugu kõigi eest varjama, saab ta mingi rahu. Alles siis, kui ta tunneb, et Oliver peab tõesti vastutama, saab Richard olla kindel, et kellegi teisega ei juhtu enam seda mis temaga. Ta võttis telefoni ja helistas ajakirjanikule.
MDMAd proovis Oliver esimest korda mai alguses. Ta teadis paljusid, kes seda tegid. See pole mingi haruldus ega isegi mitte suur saladus.
Paar kuud varem oli tema esimene suur armastus läbi saanud. Kallim läks oma eksi juurde ning Oliver kolis tagasi vanematekoju. Vabadus, mida ta oli nautinud, sai hetkega läbi. Ka lavakunstikool ei rõõmustanud teda enam. Oliver läks õppejõu juurde ja kurtis, et on pettunud. Talle tundus, et koolis võetakse asju liiga lõdvalt. Oliver ise on töömaniakk. See sõna pole liialdus. Ta töötab äärmiselt palju. Vastutab igasuguste tehniliste nüansside ja detailide eest, võtab projekti projekti järel ette, teeb karjääri. Kuigi väga noor, elab, sööb ja reisib ta juba aastaid ainult omateenitud raha eest. Sõbrad on temaga ammu rääkinud tervisest, aga Oliver lihtsalt ei oska teistmoodi. Temas on mingi obsessiivsus või kirglikkus. Vahel tuleb pähe mingi mõte, jääb ringlema ning keeldub lahkumast. Ringleb, ringleb, ringleb… Kui ta midagi ette võtab, siis peab see olema tehtud täiuslikult. Kuigi loominguline inimene, on ta samas Exceli-mees. Talle meeldib Excel. Kõik on kontrolli all. Kõik on täpne. Ja Excelisse saab ridu lisada lõputult.
Koolis säärast nõudlikkust justkui polnud. Oliver oleks tahtnud enamat. Ta ütles õppejõule, et soovib koolist lahkuda, kuid too julgustas ja andis jõudu ikkagi edasi püüelda. Semestri lõpus lavastas Oliver väikese katkendi Salingeri romaanist „Kuristik rukkis“. Hetk, kus Holden räägib oma õele, kuidas kõik on nii väike, et tundub mõttetu.
Kui Oliver kevadel ühe sõbraga esimest korda MDMAst rääkima hakkas, polnud kummalgi selget eesmärki, mida oodata või kuidas seda teha. Oliver ei viitsinud isegi guugeldada, mida aine teeb. Siis saabus üks suvaline tööpäev, tunne tuli peale, Oliver saatis kirja tuttavale ja järgmisel hetkel oli tema peopesal väike kivike, mis tuli puruks tükeldada ning joogi sisse segada.
Kui Oliver oli joogi endale sisse kallanud, tundis ta erakordset kergust ja rõõmu. Ta oleks nagu millestki vabanenud. Ta polnud kunagi midagi säärast tundnud ega osanud seda isegi igatseda. Nad tantsisid. Rääkisid juttu. Aeg kadus, seda polnud enam lihtsalt olemas, ja samas ei olnud mingeid hallutsinatsioone või hullust. Oliver ei teadnud veel, et kuna ta polnud koguseid endale selgeks teinud, olid nad võtnud peaaegu topeltannuse.
Järgmine hommik saabus rängalt. Kurbus oli meeletu. Üle keha jooksid külmavärinad. Ta ei saanud magada. Kogu joovastus oli kadunud, selle asemel oli ärevus, et keegi saab teada, mida ta oli teinud – tarvitanud narkootikume.
Nädala pärast tegi Oliver veel kord MDMAd. Veel nädal hiljem uuesti. Ja siis juba kaks õhtut järjest. Ühel korral uuris Oliver oma lähedaselt sõbrannalt Helelt, kas tal oleks ka huvi teha ja kas sobiks teha tema juures. Hele oli nõus. Mindi Hele juurde, tehti ainet koos.
Kui Oliver esimest korda koos Robiga MDMAd tarvitas, jäid talle meelde Robi sõnad: enne tegemist andke endale sisend, muidu lähete püüdma eelmist korda. See oli hea nõuanne, tark. Oliver püüdis selle järgi käia. Aga seda tunnet, mis teda esimene kord valdas, ta enam kätte ei saanud.
Ühel hetkel pihtis Oliver sõbrale, et masendus ja ärevus võtavad võimust. „Olen üleüldse väga lost endaga,“ kirjutas ta sõnumi. Ta sai aru küll, et asjaga tuleb tegeleda. Aga kuna tegelemine oleks tähendanud MDMAst loobumist, siis aju ei tahtnud sellest midagi kuulda. Oliver mõtles välja vabandusi. Ettekäändeid. Põhjendusi oma ajule, kuidas tegelikult on kõik kontrolli all. Juba poolteist nädalat hiljem tegi Oliver taas MDMAd. Kui keegi küsis, kas kõik on hästi, vastas ta, et muidugi.
Pidudel hakkas Oliver märkama teisi endasuguseid. Neid oli palju. Suunurgad all. Higised kehad võnkumas. Õlad veidi teistmoodi. Silmades tumedad suured pupillid.
Siis tutvustas Hele talle oma kursusevenda Richardit. Oliverile tundus Richard kuidagi omamoodi, raskesti loetav, nagu elaks ta mingis teises maailmas.
Suhtlus arenes. Tekkis kolmene sõpruskond. Kolmekesi koos on hea, tunnen teie läheduses ennast hästi, kirjutas Oliver juuli alguses Richardile. Richard vastas, et tunneb samamoodi ning loodab, et neid ootab ees palju ühiseid hetki.
Oliver uskus, et MDMA aitab inimestel jõuda oma „tõelise minani“. Helega olid nad juba varem fantaseerinud vabamast ja pöörasemast elust. Nad võiksid teha salajase pakti, elada teisiti kui teised. Millal siis veel olla hulljulge kui mitte noorena? Igast päevast pidi saama lugu, mida hiljem meenutada. Maailm, ole natuke suurem, ohtlikum, intensiivsem.
Juuli keskel mindi kolmekesi Tallinnast välja. Oliver ja Hele rääkisid MDMA tegemisest ning ka Helele tundus, et võiks kolmekesi proovida. Kui Richard keeldus, olid sõbrad pettunud. Nad ei suutnud mõista, miks. Oliverile tundus, et Richard lihtsalt kardab. Mõtleb üle.
Mõlemale tundus, et Richardi loobumine jätab nii neid kui teda ennast ilma millestki suurest. „ma lis tunnen et avasin talle mingi salajase luugi endast“, kirjutas Oliver Helele Messengeri. „Jaaap ma ka; Ja ta pani kinni selle lic“, vastas Hele.
Arutati Messengeris, kuidas olukorda lahendada. Kas peaks veel kord Richardiga rääkima? Kas Oliver kui teenekam kasutaja peaks selgitama, kui hea see kogemus on? Sõpru häiris, et Richard „räägib elu suurepärasest elamisest, aga piirab ennast iga päev 24/7, nagu puuriloom“. Oliver oli kindel, et MDMA teeks talle ainult head. Mingi hetk lipsas läbi mõte panna veidi ainet Richardi joogi sisse, aga Oliver kirjutas Messengeri: see oleks nõme. Ometi jõudis mikrokogus ainet joogivette segatuna Richardi klaasi.
Richard jõi väga aegamööda ning nähtavat mõju ei järgnenud. Oliver läks magamistuppa, aga uni ei tulnud. Ta oli joonud alkoholi ja teinud samasuguse sissejuhatava mikrokoguse MDMAd. Oliver mossitas, sest ei saanud korralikku trippi. Kui üks ei tee, ei saa teised ka teha, mõtles ta.
___________________________________________________________________________
POLNUD KUNAGI AINEID TEINUD: Richardi olukord halvenes kiiresti, kui ta Oliveri pakutud „vett“ jõi. Ta tundis paanikat. Siis paranoiat. Hirmu. Kõik oli õudne. Ähvardav. Miski polnud järsku tema kontrolli all.
FOTO: Kiur Kaasik| Delfi Meedia
FOTO: Kiur Kaasik| Delfi Meedia
_____________________________________________________________________
Veidi hiljem kirjutas Hele talle: „Ta tuli täiesti uue inimesena tagasi“ ja „üliõnnelik“. Oliver mõtles, kas tulla magamistoast välja ja teha koos sõpradega kauaoodatud tripp, aga õige tuju oli üle läinud. Nad arutasid Helega Messengeris, kas ja kuidas toimunut Richardile selgitada. Hele kirjutas viimaks: „Et ei oleks alatu; Utlesin et uhes klaasis oli ja see pidi olema sulle; ülinatukene; Ja kogemata sattus sulle; Ja ta fain sellega“. Ja veidi hiljem: „Ta analuusib seda natukeat praegu“.
Õhtu venis pikaks. Richard ei suutnud kaua magama jääda. Oliver tundis aga, et saab toimuvat jälgides üha kainemaks. Meeli valdas segadus. Kui kolm sõpra järgmisel päeval ärkasid, ei rääkinud keegi juhtunust midagi.
Oliver ärkas varakult. Ta võttis telefoni ja saatis Robile sõnumi: palub vabandust ja on valmis temaga rääkima, kui Robi seda tahab, aga kui ei taha, siis saab ta sellest aru. Vastust ei tulnud.
Lõuna paiku võttis võimust paranoia – Oliver istus autosse ja hakkas sõitma. Ta sõitis viis tundi. Tee peal ulgus ta nutta, karjus, kuulas raadiot, rääkis telefoniga. Siis jõudis ta kaugesse linna ja läks oma eksi juurde. Ta oli täiesti tühi ega jaksanud talle midagi rääkida. Kui Robi talle sõnumi saatis, et juhtunu ei ole aktsepteeritav, vastas Oliver, et tõesti pole. Ta lubas, et rohkem ei tarvita. Et tahab saada vabaks. Kui kogu kursus mõned päevad hiljem Muhumaale Robi ema juurde sõitis, Oliver ei läinud. Ta ei osanud selles olukorras käituda – tundis piinlikkust ja häbi. Nad polnud omavahel asjast päriselt rääkinud.
Paari päeva pärast helistas Oliverile õppejõud ning tahtis kokku saada. Ta oli Robilt juhtunust kuulnud. Õppejõud oli nördinud ja vihane. Kui nii jätkad, siis lähevad inimesed sinu juurest minema, ütles ta. Kui on probleemid, siis ei vahetata sõnumeid, vaid neist räägitakse otse, näost näkku. Ja pea meeles: kõik, mis sa teed, on avalik.
Oliver sõitis samal päeval Tartusse Robi juurde. Nad kohtusid Emajõe kaldal ning Oliver tundis, et talle antakse andeks. Kohtumise lõpus seadis Robi tingimuse: Oliver peab juhtunust rääkima ka kursusele.
Koolis ühe lõunapausi ajal Oliver tegigi seda. Ta rääkis kiirustades, et asi rutem mööda saaks, ja palus andeks. Teda ei usutud. Oliver pidi kõike veel kord rääkima, ta nuttis. Pärast ütles üks kursakaaslane, et Robi oleks võinud tema pärast surra.
Ta jäeti kooli tingimusel, et midagi säärast ei tohi enam juhtuda. Kogu kursusega otsustati, et juhtunu jääb kooliseinte vahele. Kuu lõpus kirjutas Oliver Robile ja küsis, kas saab veel midagi tema heaks teha. Robi ei vastanud.
_____________________________________________________
ÜLETAS PIIRI: Kui Robi (pildil) küsis, miks Oliver seda tegi, vastas viimane talle, et ta ei ole Robiga päriselt kontakti saanud ning lootis – ehk aitab MDMA teda lähemalt tundma õppida.
FOTO: Kiur Kaasik| Delfi Meedia
_____________________________________________________________________
Mõni aeg hiljem tegi Oliver esimest korda kokaiini. Seda oli kätte saada äärmiselt lihtne ja hind ei käinud üle jõu. Ta tundis, et kõik on kontrolli all, seda enam, et kokaiin ei jäta hommikul ahastusse, oled lihtsalt väsinud või ärritunud. Kuid tasapisi hakkasid kaalukausid tagurpidi minema. Naudingut ja unustust oli vähem kui hirmu ja ärevust.
Richardist ei rääkinud Oliver kellelegi. Tundis häbi, lootis, et see kõik on lõplikult selja taha jäänud. Et Richard ehk ei mäletagi, mis toimus. Oliver tahtis selle kõik unustada. Peast välja saada.
Tasapisi sai ta aga aru, et Robiga juhtunu ei jäänud saladuseks. Mingil hetkel jõudsid Oliverini kuuldused, mis süüdistasid teda korgijoogiga vägistamises. See ei vasta tõele. Oliver ei tahtnud uimastada. Ta tahtis jõuda inimestele lähemale ning uskus, et MDMA aitab teda.
Kui Richard sel kevadel temaga kunagisest kolmekesi veedetud õhtust rääkima tuli, oli Oliveril väga piinlik. Algul keerutas. Lõpuks rääkis ära selle, mida mäletas. Seda polnud palju, soov unustada oli peaaegu täide läinud. Vestluste ja vanade Messengeri sõnumite abil pani ta pildi siiski tagasi kokku – ja kinnitas, et polnud pahatahtlik. Seejärel Oliver vabandas.
***
Nüüd käib Oliver sõltuvusnõustaja juures. Ta ei ole mitu kuud midagi tarvitanud. Loobus ka alkoholist, pidudel käib ringi morsiklaasiga. Sotsiaalne kontakt säilib, aga joogi sisse ei ole tema – ega keegi teine – midagi muud pannud. Ta tunneb, et suvi oli hea, sest ta mäletab kõike ja otsustab enda käikude üle ise. Rõõm on tema sees olemas, ta proovib seda edaspidi leida ilma aineteta. Vabanemine pole kerge.
Oliver on korduvalt palunud andestust Richardilt ja Robilt. Ta on kirjutanud enda jaoks kõik lahti. Esimene variant oli 15 lehekülge pikk, viies variant 8, aga ta töötab edasi. Paljud laused on selles tekstis paksus kirjas. „Vastik on tunnistada, et olin valmis seadma oma tahtmise kõrgemale teiste inimeste tahtest,“ on ta kirjutanud. „Sellele ei ole õigustust.“ Või „mina otsustasin tema eest, et saada ise luba teha. Mul ei olnud selleks mingit voli.“
Ta on juhtunust rääkinud lähemate kolleegidega. Mõne koostööpartneriga. Enne Draamateatrisse tööle asumist teatri juhtidega. Ühel õhtul rääkis pikalt ema ja isaga. Ta on kõigile kinnitanud, et Robi ja Richard on ainukesed, kellele ta MDMAd joogi sisse on poetanud.
Seda artiklit oodates on Oliveri emotsioonid kõikunud üles-alla. „Üks päev korraga,“ saadab ta ühel õhtul sõnumi. Ta ütleb, et Robi ja Richard tegid talle teene. Sundisid tõele näkku vaatama. Tegelikult on hea, kui kõik avalikult välja öelda, saab õhu puhtaks. Las inimesed teavad ja võib-olla ei tulda talle nüüd enam aineid pakkuma. Kuulujuttude tõttu on ta juba kaotanud mõne töö. Ta teab, et peale oma loo rääkimist võib kaotada veel mõne.
Kui me kohtume, räägib ta detailselt, pikalt. Vaatab silma, kui ütleb, et ebaausus ei vii sihile. Probleemidega tulnuks tegeleda kohe, mitte kolm aastat hiljem. Oliver ei soovi midagi õigustada. „Kord kasvame kõik suureks,“ lausub ta. Ta ei soovi ka juhtunut pisendada. Ta teab, et vastab alati kiirelt ja lakooniliselt, et enda säästmiseks edasi liikuda, kuid teistele võib see mõjuda tahtmisena öelda, et midagi hullu pole toimunud.
Oliver valab endale tee tassi ja laseb sel pool tundi jahtuda, enne kui märkab natuke juua. Robiga tõid nad koolis ühiselt lavale ühe lõpulavastustest. Rohkem pole olnud põhjust suhelda. Richardit palus Oliver mängima oma tulevasse lavastusse, Richard oli nõus. Selle lavastuse on Oliver sekundi pealt läbi mõelnud. Esimene sekund – juhtub see. Järgmine sekund – juhtub too. Kolmas sekund – läheb hoopis naa. Nii tund aega järjest. Ta teab, kuidas see lavastus peaks minema ja mis seal peaks juhtuma. Kõik on kontrolli all. Vähemalt lavastuses, vähemalt teatris.
_______________________________________________________________
VALEHÄBI: Kuuldes, et ta polegi ainuke ohver, tundis Richard järsku mingit suurt kergendust. Ta pole üksi. Ta läks Robi juurde.
FOTO: Kiur Kaasik| Delfi Meedia
_____________________________________________________________________
HELE
Hele tundis hirmu. Richard lebas vannitoa põrandal, tema keha oli jäik. Kui teda puudutada, rapsis ta vastu ja keeldus kõigest. Aga ta rääkis. Pikalt, intensiivselt. Nõudis vastuseid küsimustele, mida küsinud ei olnud. Rääkis endast ja Helest. Tema jutt oli ebaloogiline, nagu viibiks ta hallutsinatsioonis. Hele ei olnud kunagi varem Richardit säärasena näinud. Plaanitud tore koosviibimine oli muutunud õudusunenäoks.
Nad olid sõitnud kolmekesi linnast välja, et mõnusalt üheskoos aega veeta. Õhtu algas kenasti – koos käidi mere ääres jalutamas ning avastati ümbrust. Tagasi majja jõudes tegi Oliver Helele ettepaneku teha kolmekesi narkootikume.
Sama aasta kevadel oli Oliver talle maininud, et tarvitab ainet päris palju, sest on omadega keerulises kohas. Nädal aega enne maale sõitmist oli Oliver ennast koos sõbraga Hele Tallinna korterisse külla kutsunud ning külakostiks kaasa võtnud midagi, mille kohta Hele arvab, et need olid MDMA tabletid. Kui Oliver tegi Helele ettepaneku ainet tarvitada, siis Hele keeldus. Oliver ei leppinud vastusega ja käis väga peale. Ta võttis kotist välja ainet ning segas veeklaasi. Hele palvel väikese koguse, ainult proovimiseks. Ta lonksas segatud vett. Mõne minuti möödudes oli selge, et külalised tunnevad ainest suurt mõnu, ent temal oli teistsugune kogemus. Varavalges lahkus ta oma korterist, sest ei talunud enam seda seltskonda.
Nüüd maal olles rääkis Hele Richardile, mis ettepaneku Oliver oli teinud. Siis läksid nad kahekesi välikööki, kus laual seisis veega täidetud kann ja kolm ühesugust pooleldi täis veeklaasi.
Hele läks Oliverile ütlema, et Richardi vastus oli olnud kindel ei. Oliver sai pahaseks. Ta otsustas, et räägib ise Richardiga. Hele jäi kööki üksi istuma. Kui Richard ja Oliver kahekesi tagasi tulid, oli Oliver tusane ja pettunud, sest tema pidu oli nüüd rikutud. Oliver küsis Helelt omavahel olles, kas nad võiksid seda siis kahekesi teha, ent Hele keeldus. Oli ebamugav, kõik kolm istusid mõnda aega omaette.
Mingil hetkel ütles Oliver Helele, et on juba ühe klaasi narkootilist vett ette valmistanud ning tema tahab endiselt ainet tarvitada. Ta heitis Helele uuesti ette, kuivõrd toreda õhtu ta oli keeldumisega ära rikkunud, kuivõrd pettunud ta olukorras on, ning jäi Hele juurde laua taha vaikusesse istuma.
Mingi aja möödudes käis Oliver välja mõtte, et ta paneb Richardi joogi sisse MDMAd, sest siis saab Richard proovida, talle hakkab see meeldima. Hele ei arvanud, et Oliveril sellega tõsi taga oleks.
Varsti tuli laua juurde ka Richard. Ühel hetkel küsis Oliver, milline veeklaas Richardi oma on. Üritati omavahel uuesti vestlust arendada. Jutustamise ajal kallas Oliver neile kogu aeg kannust vett juurde.
Järsku tõusis Richard püsti ja jooksis eemale põllule. Hele läks talle järele, sest selline käitumine oli tema jaoks kummaline. Richard tuli mõni hetk hiljem põllult tagasi ning oli silmanähtavalt ülemeelikus meeleolus, aga Hele ei saanud veel aru, miks.
Oliver oli vahepeal tuppa läinud ning küsis Helelt pidevalt Messengeri teel, mis toimub ja kuidas neil läheb. Hele vastas, et Richard käitub veidralt. Tal tekkis kahtlus, et Richardile on midagi manustatud.
Oliver pommitas toast Helet sõnumitega. Hele ei saanud vastata, ta oli Richardi pärast mures. Richardi pupillid olid väga suured ja Hele ütles seda talle. Kuidagi suutis Hele ebaadekvaatse Richardi majja talutada. Muid võimalusi kusagile ära minna või lahkuda ei olnud. Toas oli Oliver, kes oli nüüdseks ka ise silmanähtavalt joobes. Ta oli ebaadekvaatne, rahutu, nõudlik, kärsitu ja vihane. Ta hakkas Helet uuesti survestama, et tema plaanitud pidu jätkata.
Hele ei tahtnud Richardi suhtes ebaaus olla. Ta tahtis Richardile selgitada, mis temaga toimub, ning märku anda, et tema joogis pidid narkootikumid olema. Oliver ei lubanud aga Richardile öelda ja tahtis pidu jätkata.
Richardi eufooria kasvas üle füüsiliseks rahutuseks. Lõpuks oli ta vannitoas kägaras. Hele kutsus Oliveri appi, aga Oliver ei olnud enam selleks võimeline. Hele üritas Richardile selgeks teha, et ta on narkojoobes, aga Richard klammerdus tema külge ning ei olnud nõus Helet kuulama.
Siis õnnestus Helel Richard voodi juurde talutada. Lõpuks jäid Richard ja Oliver magama. Hele ei maganud silmatäitki, sest valvas nende olukorda. Kaine, šokis ja hirmul, sest oli hakanud lisaks Oliverile ka Richardit kartma. Ta ainus soov oli hommikul koos Richardiga minema saada.
Pärast seda õhtut hakkas Hele vaikselt Oliveri sõprusest eemalduma, sest Oliveri käitumine oli tekitanud lisaks hirmule ka hingelist valu. Ainete tarvitamise vastu ei ole tal siiani huvi tekkinud.
***
Selle aasta suvel helistas talle Richard ja kutsus Oliveriga kohtuma. Nad rääkisid esimest korda kolme aasta tagusest õhtust. Tuli välja, et Richard ei mäleta mitte midagi sellest, mida ta oli MDMA mõju all rääkinud ja kuidas käitunud.
Oliver proovis end algul õigustada ja öelda, et Hele peaks samuti võtma vastutuse, sest nad olid selles asjas koos. Hele sõnul ei vasta see tõele – see oli Oliveri kavandatud üritus, millesse Hele ja Richard külalistena kaasa tõmmati.
MART
Pikk paus. Mart [Koldits] ei osanud midagi öelda. Oliver oli kurb. Robi oli vait. Keegi ei öelnud mõnda aega midagi. Lavakunstikooli juht Mart tundis, et on, mida mõelda.
EI VISANUD OLIVERI KOOLIST VÄLJA: Mart on kuulnud, et lavakunstikooli süüdistatakse juhtunu kinnimätsimises. Ta pole nõus.
FOTO: Joonas Kreuz
______________________________________________________________________
Kunstnikud, eriti noored, on aegade jooksul proovinud teadvuse laiendamiseks teha erinevaid samme. Mõni teeb jalgsimatka. Mõni elab kose taga koopas. Kui Mart ise lavakunstikoolis õppis, siis oli noorte seas päris populaarne tõmmata kanepit ja juua viina. Aga tema õpilased on peaaegu kõik täiskarsklased. Et nad sellest hoolimata ei otsiks oma vabal ajal viise, kuidas puudutada teadvuse äärealasid, seda ei olnud Koldits kunagi arvanud ja selle üle moraliseerimist ei pea ta eriti mõttekaks. Kõik on täiskasvanud inimesed.
Aga see siin oli midagi muud. „Kas sa saad aru, et see on kriminaalkuritegu?“ küsis ta Oliverilt. Too noogutas ja nuttis ning palus vabandust. Ja ütles, et ta tahtis Robi paremini tundma õppida, ta tunneb ennast sisemuses üksikuna. Et ta sattus tsüklisse.
Kunagi oli Oliver Mardile öelnud, et kui tal on kahe aasta peale iga päev kõik kellaajaliselt teada, on ta õnnelik. Sinu suurim oht on läbipõlemine, oli Mart tihti Oliverile öelnud. Et ainete proovimine oli tal kiiresti kontrolli alt väljunud, ei üllatanud Marti.
Siis saadeti Oliver ruumist välja. Robilt küsiti, kas ta sai kõik ära rääkida. Kas on midagi, mida ta tahaks veel lisada. Mida on vaja selleks, et ta ennast turvaliselt tunneks. Oliveri väljaviskamist ei pidanud Robi vajalikuks.
Mart küsis, kas kursusega on räägitud. Jah. Kõik olid juhtunust teadlikud. Mardile tundus, et siin ei ole vaja pikalt mõelda. Oliver jäetakse kooli edasi, aga kui tuleb mingigi viide, et midagi sarnast on veel juhtunud, siis visatakse ta koolist välja. Siis mindi laiali. Mardile tundus, et kõik sai enam-vähem inimlikult tehtud. Kui aega tagasi keerata, teeks ta samasuguse otsuse.
Kaks asja jäid Mardil kripeldama. Ta tundis, et oleks võinud oma otsuse teha teatavaks kogu kursuse ees. Seda ütles talle hiljem ka üks tudeng. Ja ta oleks pidanud Oliverile pakkuma abi sõltuvusega võitlemisel. Oliver oli tundunud sedavõrd reibas, seltskondlik, iseseisev, et ei tulnud pähegi mõelda – ka tema vajab abi.
Järgmistel kuudel ja aastatel vaatas Mart tundides, kuidas Oliver tundub. Millised ta pupillid on. Kuidas ta käitub. Ta ei märganud midagi kahtlast. Ta rääkis järgmiste aastate jooksul palju Robiga. Tal oli kõik okei. Aasta pärast juhtunut tegid Robi ja Oliver koos lavastuse.
Arenguvestlustel küsis ta neid asju ka kursusekaaslastelt. Keegi ei öelnud, et midagi oleks valesti.
Kui Mart kuulis linna pealt kuulujutte, et Oliveri kahtlustati taas ühes uimastamises – see polnud Richard –, muretses ta väidetava ohvri telefoninumbri, helistas ja uuris, mis sorti olukorraga oli tegu. Kuuldud faktid olid liiga spekulatiivsed ja ei sobitunud mustrisse. Aga see on sinu karistus, ütles ta Oliverile sellest rääkides. Nüüdsest peale kahtlustavad sind kõik.
***
Tänavu suvel helistas Mardile ajakirjanik ja uuris Robi kohta. Mart rääkis, mida teadis. Mõne nädala pärast helistas ta Robile ja küsis, kas on midagi, mida tema koolijuhina ikkagi ei tea. Robi vastus hirmutas teda: üks asi on veel hiljuti ilmsiks tulnud. Nad said kokku ja Robi rääkis Richardist. Mart tundis suurt segadust. Mõne nädala pärast ütles Robi, et nad tahavad meediasse minna. Spekulatsioonid linna peal on muutunud väga häirivaks.
Lavakunstikooli lõpuaktusest oli möödas mõni nädal. Oliveril oli diplom käes. Mart tundis end lööduna. Ta ütles Oliverile, et tõeline võitlus on tal sõltuvusega. Tegele sellega. Mine nõustaja juurde. Ja mine räägi ajakirjanduses kõik täiesti ausalt ära. See on sinu ainus lootus.
Varsti algab uus õppeaasta. Mart istub oma koduaias. Ta on saanud sõnumeid, kus väidetakse, et ta oleks pidanud Oliveriga karmim olema. Ta on kuulnud, et lavakunstikooli süüdistatakse juhtunu kinnimätsimises. Ta pole nõus. Räägitud sai nii süüdlase, ohvri, kursuse, kursuse tuumikõpetajate kui ka lõpuks Oliveri tulevase tööandjaga. Kui veel laiemalt oleks rääkinud, oleks see kahjustanud nii Oliveri kui Robi.
Pealegi ei ole elu mustvalge. Peab olema ruumi ka andestamisele. Ruumi edasiminekule.
ÕHK PUHTAKS: Oliver ütleb, et Robi ja Richard tegid talle teene. Sundisid tõele näkku vaatama.
FOTO: Kiur Kaasik| Delfi Meedia
_____________________________________________________________________________
HENDRIK
Hendrik seisis, telefon käes. Tuttav oli talle just helistanud ja küsinud, kas too on kuulnud üht kuulujuttu Oliveri kohta. Varsti pidi Oliver asuma Hendriku juhitud Eesti Draamateatrisse tööle. Ta oli teinud juba ühe lavastuse, mis Hendrikule meeldis. Trupp oli öelnud, et Oliveriga on hea koos töötada, ta mõtleb kõik läbi, temaga on hea suhelda. Oliver oligi väga tubli. Sai inimestega kenasti läbi, organiseeris, tegi lisaks nähtavale veel palju musta tööd, mida vähesed viitsivad teha. Juba käisid ettevalmistused tema lavastuse kallal, mis pidi välja tulema sügisel.
Hendrik valis numbri ja helistas Mardile. Küsis, mida tema teab ja kuidas asi lahenes. Mart rääkis. Seejärel kohtus Hendrik Oliveriga. Nüüd siis on see sinu kõrvu ka kostnud, ütles Oliver ja rääkis enda loo. Hendrikule tundus, et Oliver ei õigusta ennast ja kahetseb siiralt. Ta otsustas, et Oliver võib esialgu jätkata alustatud töödega, sest kõik juhtus juba ammu ja lavakunstikoolist kinnitati, et olukorda on lahendatud.
Mõne nädala pärast istus Hendriku nurgapealses kabinetis Richard, rääkis oma loo ja palus, et Hendrik jätaks selle kõik esialgu enda teada. Kui Hendrik uuris, kas ta Oliveriga on sel teemal rääkinud, vastas Richard, et ei ole, ehkki võiks. Ta mainis, et ei taju probleemi Oliveriga koos töötamise osas.
Mida aeg edasi, seda enam hakkas Hendrik saama signaale, et asjad ei edene. Siis öeldi Hendrikule, et kolmik on kutsunud ühe näitleja, keda nad kõik usaldasid, enda lepitajaks. Nad kohtusid. Lepitust ei saabunud. Kui Richard ütles Hendrikule, et läheb nüüd ajakirjandusse, ei hakanud Hendrik teda ümber veenma.
***
Möödunud nädala esimesel päeval, pärast puhkust, läks Hendrik koos Oliveriga koosolekule, kus pidi arutatama Oliveri uue lavastuse kavandeid. Hendrik ütles, et seda lavastust ei tule ja kõik edasised plaanid on peatatud. Selgitati, miks. Oliver kahetses.
Hendrik teab, et noor inimene tegi vea. Aga ometi peab ka Oliveril olema pääsemise lootus, andeksandmise võimalus. Hendrik tahab loota, et nii Robi, Richard kui Oliver leiavad rahu. Et nende kõigi jaoks on olemas tulevik.
Autor oli Richardi ja Hele õppejõud ning on teinud koostööd Eesti Draamateatri, lavakunstikooli, Mart Kolditsa ja Hendrik Toompere jr-ga.
Toimetas Kerttu Jänese
__________________________________________________
Kommentaarid
Postita kommentaar