ELKA_064 ENDEL LEPA KURGIAED / "MÕTLESIN, ET MIND TALLATAKSE LAIAKS, AGA SUUTSIN JALULE JÄÄDA"
Eesti venelasest noormehe, kes teenis 1991. aasta augustiputši ajal nõukogude armee eriteenistuses, kiri oma kodustele, 10. lehekülg.
FOTO: VBM _ 20950:1 D| Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu (Kistler-Ritso Eesti SA)
#EndelLepaKurgiaed #Augustiputs #ErioperatsioonWegebau #ELFHStudio #EndelLeppFashionHouse #HuangGuaLai #MartinTeeSuviKirblas #InTheBottomOfMyGarden #KumariImedemaa #Meestemoemuuseum #AMansGardenOfVerses #EroGuro #TheGardenOfMensFashionDelights #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheKirblaMethod #MEEZ082026 FOTO: VBM _ 20950:1 D| Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu (Kistler-Ritso Eesti SA)
Eestist pärit ajateenija kiri augustiputši keerisest: „Mõtlesin, et mind tallatakse laiaks, aga suutsin jalule jääda“
Kirjast võib välja lugeda, et Jura oli ajateenistuses olnud umbes kaks aastat. Millist ülesannet tema üksus täitma saadeti, jäi talle esialgu teadmata. „Arvasime, et sõidame lihtsalt ümber brigaadi,“ kirjutab ta, „aga sõitsime Kiievi maanteele ja läksime Moskva kesklinna poole.“
Ajateenijad sattusid kokku meeleavaldajatega, kellest osa tervitas neid rahumeelselt. Samas tuli tegeleda ka agressiivseks muutunud meeleavaldajatega. Ta kirjeldab lisaks tänavatel olnud meeleoludele ja armees valitsenud segadust, sh ohvitseride allumatust.
35 aastat vana kiri on praegu Vabamu arhiivis. See jõudis sinna 2019. aasta novembris, kuid kirja autori ega selle taustalugu muuseumil teada pole. Vabamu peavarahoidja Liisi Ploomi sõnul võib kirja pidada haruldaseks eksemplariks mäluasutuse kogus: „Tegemist on vahetu isikliku tunnistusega. Ta kirjutab sündmustest oma perele vaid mõni päev hiljem, mitte aastakümneid hiljem koostatud mälestusena, mil nii mõnigi detail on juba hägustunud või mälus moondunud.“
Ärevatele sündmuste kirjeldamise kõrval uurib Jura kodustelt värskema lugemisvara, kartulite võtmise ja muu argise olme kohta. Palub perel saata raha juuksuri jaoks ning kirjutab, et saadab koos kirjaga koju ka kommi. „Tavaline elu seisma ei jäänud,“ juhib Ploom tähelepanu kirjateemade kontrastile, „see on harvaesinev vaade sellele, kuidas üks Eesti venelasest ajateenija neid sündmusi ise koges ja tajus.“
Delfi avaldab Vabamu hoidlast pärit kirja eestikeelse tõlke täismahus. Originaali on võimalik vaadata-lugeda artikli lõpust.
_____________________________________________
Toimetas:Greete Lehepuu
greete.lehepuu@delfi.ee
Toimetas:Maria Mägi
Delfi tegevtoimetaja
35 aastat tagasi sattus Eestist pärit Nõukogude armee ajateenija Jura Moskvas riigipöörde keskele. Rutiinse õppusena tundunud lahinghäire tipnes sadade tuhandete meeleavaldajate mahasurumisega. 28. augustil pani ta kogetu kirja saatis selle perele Eestisse.
„Kõik oli väga põnev,“ alustab Jura kirja kodustele umbes nädal pärast seda, kui oli olnud tunnistajaks maailma ajaloo ühele märgilisemale sündmusele. „Minu pärast ärge muretsege, minul on kõik täiesti korras,“ kinnitab ta perele.
greete.lehepuu@delfi.ee
Toimetas:Maria Mägi
Delfi tegevtoimetaja
35 aastat tagasi sattus Eestist pärit Nõukogude armee ajateenija Jura Moskvas riigipöörde keskele. Rutiinse õppusena tundunud lahinghäire tipnes sadade tuhandete meeleavaldajate mahasurumisega. 28. augustil pani ta kogetu kirja saatis selle perele Eestisse.
„Kõik oli väga põnev,“ alustab Jura kirja kodustele umbes nädal pärast seda, kui oli olnud tunnistajaks maailma ajaloo ühele märgilisemale sündmusele. „Minu pärast ärge muretsege, minul on kõik täiesti korras,“ kinnitab ta perele.
Kirjast võib välja lugeda, et Jura oli ajateenistuses olnud umbes kaks aastat. Millist ülesannet tema üksus täitma saadeti, jäi talle esialgu teadmata. „Arvasime, et sõidame lihtsalt ümber brigaadi,“ kirjutab ta, „aga sõitsime Kiievi maanteele ja läksime Moskva kesklinna poole.“
Ajateenijad sattusid kokku meeleavaldajatega, kellest osa tervitas neid rahumeelselt. Samas tuli tegeleda ka agressiivseks muutunud meeleavaldajatega. Ta kirjeldab lisaks tänavatel olnud meeleoludele ja armees valitsenud segadust, sh ohvitseride allumatust.
35 aastat vana kiri on praegu Vabamu arhiivis. See jõudis sinna 2019. aasta novembris, kuid kirja autori ega selle taustalugu muuseumil teada pole. Vabamu peavarahoidja Liisi Ploomi sõnul võib kirja pidada haruldaseks eksemplariks mäluasutuse kogus: „Tegemist on vahetu isikliku tunnistusega. Ta kirjutab sündmustest oma perele vaid mõni päev hiljem, mitte aastakümneid hiljem koostatud mälestusena, mil nii mõnigi detail on juba hägustunud või mälus moondunud.“
Ärevatele sündmuste kirjeldamise kõrval uurib Jura kodustelt värskema lugemisvara, kartulite võtmise ja muu argise olme kohta. Palub perel saata raha juuksuri jaoks ning kirjutab, et saadab koos kirjaga koju ka kommi. „Tavaline elu seisma ei jäänud,“ juhib Ploom tähelepanu kirjateemade kontrastile, „see on harvaesinev vaade sellele, kuidas üks Eesti venelasest ajateenija neid sündmusi ise koges ja tajus.“
Delfi avaldab Vabamu hoidlast pärit kirja eestikeelse tõlke täismahus. Originaali on võimalik vaadata-lugeda artikli lõpust.
_____________________________________________
Tere, mu kallid ja armastatud emmeke, issike ja Olesja!
Tervitused teile sõdur-turistilt, kes oli pealinnas esimese retke osaline. Kõik oli väga põnev. Pühapäeval anti meile õppe-lahinguhäire ja pandi soomustransportööridele. Me arvasime, et sõidame lihtsalt ümber brigaadi ja kõik, aga sõitsime Kiievi maanteele ja läksime Moskva kesklinna poole. Kõik järgisid marsikorraldust.
Rahvas oli sõbralik! Igal pool tohutud rahvahulgad ja meie veereme rõõmsalt, ise midagi teadmata, Kremli poole, Maneeži väljakule. Enne kui me jõudsime sihtkohta, põrkasid meil kaks soomustransportööri omavahel kokku. Üks vanem laskur sattus peaverejooksuga haiglasse, aga kõik läks hästi. Soomustransportöör ise enam remonti ei kõlba, kogu tagaosa oli välja väändunud. Vot seda nimetatakse ebaõnnestunud BTR-i juhtimiseks Nõukogude armees.
Pärast seda jäime Maneeži tänavale seisma, otse Kremli sissesõidu vastas, ja seisime seal. Kõikjal liikusid tsiviilisikud lendlehtedega, kus kirjutati igasugust jama, ühed olid Jeltsini poolt, teised mingi „kogu selle jama“ poolt, nende kitsede kohta, igasugust jama oli kirjutatud. Umbes pärast kuut tundi seismist anti ka meie roodule ülesanne rahvahulk tagasi suruda.
Ja siis hakkasid igasugused huvitavad asjad: keegi loopis kividega uste pihta, räägiti igasuguseid asju, kes on hea, kes halb, aga rahvas seisis ega tahtnud taganeda. Kuid tasapisi, umbes tunni pärast, hakkasid nad eemalduma. Isegi soomustransportöör tuli neile teele ette panna. Sõitsime ligi ja lõpuks surusime inimesed Maneeži väljaku keskosani tagasi.
Kõikjal olid ajakirjanike massid, igasugused korrespondendid, rahvahulga juurde tuli igasuguseid seltsimehi, aga mind näidati ikkagi televisioonis. Te ju nägite mind telekast, peaaegu kogu meie roodu näidati, kui me ahelikus seisime. Kõrvalt vaadates paistis, et enamasti toetati sõdureid: saadakse aru, et oleme sõjaväelased ja teeme seda, mida kästakse. Ohvitsere aga meie ühiskond (ebaselge fraas)…
Juba järgmisel päeval oli kohal siseministeeriumi OMON, kutid olid konkreetsed, surusid rahvahulka oskuslikult tagasi, kõigil oma erivarustus seljas ja kohe tööle. Igasuguseid elemente oli seal ikkagi. „Valge maja“ juures, VNFSV Ülemnõukogu hoone juures, liikus juba ringi 70 000 inimest, isegi rohkem, kuid seni oli kõik korras, ilma erakorraliste juhtumite ja kokkupõrgeteta. Meie samal ajal sõitsime mööda Kremlit ringi nagu külas, käisime muuseumis ja kohtades, kuhu ilmselt tavainimese jalg pole astunud, Lenini posti juures, Pokrovski kloostri juures. Vot sellised „eriüksuse“ kutid me olime.
Järgmise päeva õhtu poole lasti meid vabaks, sest ilmselt nähti, et keegi kellelegi kallale ei lähe. Kellele seda pealaest jalatallani täis soditud „Valget maja“ ikka vaja on. Ja me olime koos rooduga. Kõik oli omamoodi huvitav, inimesi väljakule ei lastud, aga neid oli väga palju. Rahvahulgad (ebaselge). Nii ma võin teile jutustada, inimesed igatahes lahkusid.
(Ebaselge), aga minul endal oli raske otse ahelikus seista. Meil olid relvad, kuid ilma padruniteta. Kilbid, kumminuiad ja kuulivestid olid „Uralite“ kastides, mis seisid Maneeži tänaval. Kui oleks midagi juhtunud, oleksime kohe nende „Uralite“ juurde tormanud. Sellised lood.
Õhtuks toodi kohale kindralid – major, mingi tähtis tegelane. Meid oli neli ja me valvasime teda rahvahulga eest. Rahvamass oli tohutu, surus kohutavalt. Ma mõtlesin, et mind tallatakse laiaks, aga suutsin jalule jääda, jumal tänatud.
Pärast seda hakkasime mina ja veel üks poiss meie brigaadiülemat valvama. Sõitsime temaga Kremlisse. Seal Ülemnõukogu hoones oli staap. Sõitsime temaga seal ringi, peaaegu nagu muuseume vaatamas, ja seisime Kremli koridorides (ebaselge). Kokku saime ainult kaks tundi tukastada ja kõik, siis jälle sõitsime ringi, terve päeva ratastel. Olime sellest sõitmisest surmani väsinud. Istud autos (ebaselge), aga kui tema kuskile läheb, läheme meie temaga kaasa. Maneeži väljakul oli inimesi väga palju, seal olid igasugused kumminuiad, ja me sõitsime kogu rühmaga (ebaselge koht), ühte Moskva-lähedasse piirkonda mingit maja valvama. Kardeti, et seal võivad alata pogrommid, tapmised jne.
Nii me siis sõitsime sinna. Kohale jõudes pandi meid elama KGB reservsuvilasse. Ilusad, kõrged majad. Kõik oli korralikult tehtud. Meile anti kuivtoidupakid ja hakkasime neid maju valvama, kuigi igal majal oli ka oma isiklik valve. Lisaks saadeti veel meid. Aga kõik oli rahulik, midagi ei juhtunud ja meid viidi tagasi roodu.
Selline oligi meil see Moskva riigipöörde pilt. Moskvas olid ka dessantväelased. Kohale pandi diviis, mis samuti rahvahulga oma tehnikaga laiali ajas.
Meie roodus läks samuti üks ohvitser, rühmaülem, ülestõusnute poole üle.
Teda karistati ja nüüd lahkub roodust. Meie brigaadiülem nimetab teda kogu aeg reeturiks. No tal muidugi muud üle ei jää, kui ta kord juba Jeltsini üksuste poole läks. Saadakse aru, mida ta tegi. Veel üks selline tähelepanek oli Moskvast. Kõik olid nii rõõmsad, kui tagasi roodu jõudsime. Kõik magasid ja puhkasid, aga öö poole, umbes kell 00.20, tuli käsk võtta välja kogu erivarustus: kuulivestid, kilbid, kumminuiad. Anti lahingupadrunid, automaadisalved olid laetud. Meid pandi jälle BTR-idele ja liikusime Valge maja poole.
Umbes kahe tunni pärast kutsuti meid tagasi, jumal tänatud. Sest kui me oleksime väljakule jõudnud – sinna Valge maja ette –, kui te nägite, kuidas BMD-d rammisid trollibussi ja kolm inimest lömastati, nii et nad surid, vot sellised lood.
Nii nad tegid meie roodule teed vabaks. Ja ikkagi on jumal maa peal olemas, et me brigaadi tagasi jõudsime, sest muidu oleksime seal (ebaselge). Kui te TV-st nägite, mis seal toimus – õudne vaatepilt, tõeline sõjaväeline riigipööre. Poleks uskunudki, et midagi sellist on võimalik NSV Liidus, kus niigi igasugust jama toimub. Aga selline asi.
Hiljem olime roodus täielikus lahinguvalmiduses. Kella üheteistkümne paiku tuli käsk saada (ebaselge).
Kui saate, saatke mulle 25 rubla, ah?! Ma kulutasin nende kommide peale, need andis edasi üks teine tüdruk. Enne seda kulutasin väljaloal 15 rubla, nii et kui saate, saatke. Praegu on kulusid, vaja juuksuris käia.
Hea, et saite minu kaks pakikest kommidega kätte. Veel peaksin saama neli tükki, (ebaselge).
Praegu tundub Moskvas kõik nagu vaibunud olevat, enam-vähem rahulik. Enne oli täielik rahvamöll, aga nüüd vaikus, vaikne ja rahulik, (ebaselge) rahulikum.
Aga kuidas teil kodus nende sündmustega oli? Kuidas seal pärast (ebaselge)? Kas dessantväelased saadeti koju (ebaselge)? Ja kuidas seal noortega?
Kirjutage mulle (ebaselge). Olen alati teie kirjade üle rõõmus.
Emmeke, kas te siis sel aastal isaga maale ei lähegi?
Tal jäi vist mingi sõit hiljaks. Aga kui sa seal puhkusel oled, siis kirjuta mulle.
Ma ei tea veel päris täpselt, kas tema jääb roodu või lahkub. Teda nähti Valge maja juures, võib-olla tahtis ka ära minna. Las mõtleb kõik läbi, meie oma on targem.
Ühesõnaga, selle kõige jooksul on väeosas olnud nii palju, nii palju sündmusi. Neist jätkub terveks eluks, eriti kuna olin ise selle putši osaline. Aga Ameerika Hääl teatas, et alguses oli viiest brigaadist just meie brigaad üks Gorbatšovile ustavatest. Sellised vaprad kutid me siis olemegi.
Nüüd allume isiklikult NSV Liidu presidendile. Moskvas valvasid (ebaselge) meie mustad baretid. Huvitav, et meie pihta tulistati.
Praegu mul teenistuses midagi erilist ei ole, teenistus hakkab lõppema. Käsuni on 29 päeva ja kõik läheb okeilt. Elan, tervis on korras ja mõtlen teie kõigi peale palju.
Saatsin teile jälle kaks pakki – kommidega ja veel raamatuid. Kolmanda saan järgmisel nädalal, pole hullu. Ühes pakis on kaks kilo šokolaadi…
Hoidke ennast seal kodus, mu kallid, ja minu pärast ärge muretsege, minul on kõik täiesti korras.
Olesja, sina loe veel midagi (ebaselge), sa ju tahad veel. Kirjuta, mis seal (ebaselge) uut on.
Sel nädalal saatis Tanjuhha kirja, temal on kõik korras. Alates 1. septembrist läheb ta kartuleid võtma ja pärast sõidab oktoobri alguses koju. Mina loodan 15. oktoobriks koju tagasi jõuda.
Meil on roodus veel suur töö käsil – remont, lahingutuba. Selle tööga loodame kiiresti teenistusest vabaks saada, seda enam, et oleme koos (ebaselge), meil on kõik korras.
Nii et Ljohha ja Sanja teevad bürood (?), ostsid juba uue auto. Hind pole muidugi väike – nüüdisaegne „Moskvitš“. Aga kuidas nad meile koju jõuavad või kas üldse sinna sõidavad, las tüdrukud kirjutavad, see on nende enda asi.
Aga esimese korraga niimoodi käituda… no las nad olla, elu läheb ju edasi. Teie telefonid (ebaselge)…
No teile muidugi kannatlikkust. Kõik uudised, mis hiljem tulevad, kirjutan järgmises kirjas. Praegu aga suudlen teid kõiki kõvasti, kallistan. Isale seal (ebaselge), ootan neid väga.
No sellised lood. Ootan teie uudiseid, kirjutage rohkem, eks?
Kõik. Riigipöörde sõdur soovib head ööd ja (ebaselge), häid uudiseid!
„Lendav elevant“
P.S. Mina vaatan Moskvat, ärge uskuge kuulujutte. Sellist linna (ebaselge). Küsige teistelt, kui te ise mind TV-st ei näinud, kes mind nägi. Kõik.
Teie sõdur –
demblisse ’91
Jura…
730 päeva – ilma vabaduseta!
Kommentaarid
Postita kommentaar