ELKA_036 ENDEL LEPA KURGIAED / MOLOTOVI-RIBBENTROPI PAKT / LEPINGU KEHTETUKS TUNNISTAMINE _ WIKIPEDIA
Mittekallaletungileping Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel[1] ehk Molotovi-Ribbentropi pakt oli 23. augustil 1939 sõlmitud leping Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, millega reguleeriti omavahelisi suhteid ja mille lisaprotokolliga jagati Euroopa nende kahe suurriigi mõjupiirkondadeks. Lepingule kirjutasid Moskvas alla NSV Liidu valitsuse volitusel NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Saksa valitsuse nimel Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentrop.[2]
Enim tähelepanu on pälvinud selle lepingu juurde kuulunud salajased lisaprotokollid. Esimene salaprotokoll allkirjastati lepingu sõlmimise ajal, milles rahvusvahelist õigust eirates jaotati mitmete Euroopa riikide, sh Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Rumeenia territooriumid NSV Liidu ja Saksamaa vahel huvipiirkondadeks. Hiljem sõlmitud teise salaprotokolliga muudeti Poola ja Leedu esialgset jagamist. Kolmanda salaprotokolliga loobus Saksamaa talle Nõukogude Liidu poolt esialgu antud õigusest osale Leedu territooriumist (Vilniuse piirkond), mille eest NSV Liit kohustus Saksamaale tasuma.
See mittekallaletungileping oli jõus kuni Operatsioonini Barbarossa 22. juunil 1941, mil algas Saksamaa sõjaline sissetung NSV Liitu.
/.../
Lepingu kehtetuks tunnistamine
„NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsus "Poliitilisest ja õiguslikust hinnangust 1939. aasta Nõukogude–Saksa mittekallaletungilepingule"
1. NSV Liidu rahvasaadikute kongress võtab teadmiseks 23. augusti 1939. a. Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingu poliitilise ja õigusliku hindamise komisjoni järeldused.
2. NSV Liidu rahvasaadikute kongress nõustub komisjoni arvamusega, et mittekallaletungileping Saksamaaga sõlmiti kriitilises rahvusvahelises situatsioonis, tingimustes, mil kasvas fašismi agressiooni oht Euroopas ja Jaapani militarismi oht Aasias, ning selle lepingu üks eesmärke oli juhtida NSV Liidult kõrvale läheneva sõja oht. Lõppkokkuvõttes seda eesmärki ei saavutatud, möödalaskmised aga, mis olid seotud Saksamaa kohustustega NSV Liidu ees, süvendasid sõnamurdliku natsliku agressiooni tagajärgi. Sel ajal seisis meie maa raske valiku ees. Lepingukohustused jõustusid otsekohe pärast allakirjutamist, kuigi leping ise kuulus kinnitamisele NSV Liidu Ülemnõukogu poolt. Otsus ratifitseerimise kohta võeti vastu 31. augustil Moskvas, ratifitseerimiskirjad aga vahetati 24. septembril 1939. a.
3. Kongress on seisukohal, et selle lepingu sisu ei lahknenud rahvusvahelise õiguse normidest ja riikide lepingupraktikast, mida rakendatakse niisuguse reguleerimise puhul. Nii lepingu sõlmimisel kui ka selle ratifitseerimisel aga varjati fakti, et ühtaegu lepinguga kirjutati alla salajane lisaprotokoll, milles piiritleti lepingupoolte huvisfäärid Läänemerest Musta mereni, Soomest Bessaraabiani.
Protokolli originaale ei ole leitud ei Nõukogude ega välismaa arhiividest[14]. Ent koopiate, kaartide ja muude dokumentide grafoloogiline, fototehniline ja leksikaalne ekspertiis ning hilisemate sündmuste vastavus protokolli sisule kinnitavad selle allakirjutamise ja eksisteerimise fakti.
4. NSV Liidu rahvasaadikute kongress kinnitab käesolevaga, et 23. augusti 1939. a. mittekallaletungileping, samuti NSV Liidu ja Saksamaa vahel sama aasta 28. septembril sõlmitud sõprus- ja piirileping kaotasid nii nagu teisedki Nõukogude-Saksa leppimused – vastavalt rahvusvahelise õiguse normidele – kehtivuse momendil, mil Saksamaa tungis kallale NSV Liidule, s.o. 22. juunil 1941. a.
5. Kongress konstateerib, et 23. augusti 1939. a. protokoll ning muud salaprotokollid, mis kirjutati koos Saksamaaga alla aastail 1939–1941, olid nii koostamismeetodi kui ka sisu poolest eemaldumine Nõukogude välispoliitika leninlikest põhimõtetest. NSV Liidu ja Saksamaa huvisfääride piiritlemine nendes ning muud aktsioonid olid juriidilisest seisukohast vastuolus mitmete kolmandate riikide suveräänsuse ja sõltumatusega. Kongress märgib, et sel perioodil olid NSV Liidu suhted Läti, Leedu ja Eestiga reguleeritud lepingute süsteemiga. Vastavalt 1920. aasta rahulepingutele ja mittekallaletungilepingutele, mis sõlmiti aastail 1926–1933, kohustusid nende lepingute osalised kõigil asjaoludel vastastikku austama üksteise suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja puutumatust. Samasugused kohustused olid NSV Liidul Poola ja Soome ees.
6. Kongress konstateerib, et Stalin ja Molotov pidasid Saksamaaga läbirääkimisi salaprotokollide üle nõukogude rahva, ÜK(b)P Keskkomitee ja kogu partei, NSV Liidu Ülemnõukogu ja valitsuse eest salajas. Need protokollid olid kõrvaldatud ratifitseerimisprotseduuridest. Seega oli nende allakirjutamise otsus sisult ja vormilt isikuvõimu akt ega kajastanud kuidagi nõukogude rahva tahet, kes ei kanna selle sobingu eest vastutust.
7. NSV Liidu rahvasaadikute kongress mõistab 23. augusti 1939. a salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise fakti hukka. Kongress tunnistab salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende suhtes võetud õiguslikke kohustusi.
8. NSV Liidu rahvasaadikute kongress lähtub sellest, et keerulise ja vastuolulise mineviku mõistmine on osa uutmisprotsessist, mis peab tagama igale Nõukogude Liidu rahvale võimaluse vabalt ja võrdõiguslikult areneda tervikliku, vastastikku sõltuva maailma ning laieneva üksteisemõistmise tingimustes.
NSV Liidu Ülemnõukogu esimees M. GORBATŠOV
Moskva, Kreml, 24. detsembril 1989. Nr. 979-I[15].“
Kommentaarid
Postita kommentaar