ELKA_011 ENDEL LEPA KURGIAED / "ELU ON HABRAS. HOIAME SEDA" _ ENDEL LEPP PANI LÄÄNERANNA MEHED MARTIN TEE JA AIVAR VENDELI POSTMARGILE: EESTI MEHED EI PEAKS KORRALDMA RÜÜSTERETKI KAASMAALASTE VALDUSTESSE / PRIIT PÕLDMA ANNAB KARISELT SAADUD PREEMIARAHA ÄRA: EESTI NOORED EI PEAKS OMA TULEVIKU NIMEL RIIGIGA KOHUT KÄIMA _ POSTIMEES 20.08.2026
#EndelLepaKurgiaed #GentlemenFromEstonia #EndelLepp #PriitPõldma #MartinTee #AivarVendel #IrohaAlphabet #HuangGuaLai #MartinTeeSuviKirblas #InTheBottomOfMyGarden #KumariImedemaa #Meestemoemuuseum #AMansGardenOfVerses #EroGuro #TheGardenOfMensFashionDelights #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheKirblaMethod #MEEZ082026
https://kultuur.postimees.ee/8530834/priit-poldma-annab-kariselt-saadud-preemiaraha-ara-eesti-noored-ei-peaks-oma-tuleviku-nimel-riigiga-kohut-kaima Priit Põldma annab Kariselt saadud preemiaraha ära: Eesti noored ei peaks oma tuleviku nimel riigiga kohut käima
Kultuuritoimetus
Priit Põldma rõhutas kõnes, kui habras on meie elukeskkond keset üleilmseid kriise.
Riigijuhid ja poliitikud ei suuda või ei taha tegelike ohtudega tegeleda.
Eestis ei suudeta vastu võtta looduse taastumisega arvestavat metsaseadust, tõi Põldma välja.
President Alar Karis andis tänavu noore kultuuritegelase preemia dramaturg ja lavastaja Priit Põldmale, kes ei pidanud vajalikuks preemiaraha endale võtta, vaid annetas selle hoopiski selle noorte keskkonnaorganisatsioonile Fridays for Future. Mis põhjusel, saab lugeda Põldma liigutavast eilsest kõnest, mis on avaldatud täismahus allpool.
Ma tänan Vabariigi Presidenti, preemia rahastajat Enn Kunilat ja kultuurirahastu nõukogu. See on suur ja ootamatu au. Ja et see on mulle antud teatritööde eest, siis pean ülioluliseks rõhutada, et teatris ei tee midagi üksi; ma olen saanud teha neid asju, mida olen teinud, ainult tänu sellele, et mu kõrval on olnud kolleegid ja sõbrad, kel on samad huvid, kes on tahtnud mängida sama mängu, mis mina. Mõne kõige olulisema ja lähedasema olen täna siia palunud, kõik ei saanud tulla, aga teadke, et see on teie preemia sama palju kui minu oma. Ilma teieta on täitsa võimatu. Paneme edasi!
Ma mõistan, et on meeletu privileeg kasvada perekonnas, ühiskonnas, keskkonnas, kus on võimalik tegeleda sellega, mis huvitab, õppida meelepärast eriala, end loominguliselt väljendada ja sellest ka elatuda. Ma olen saanud kogu oma teatritee jooksul teha peaaegu ainult neid töid, mis mind on päriselt köitnud, teha neid koos vaimustavate inimestega ja tänu institutsionaalsele toele on mul võimalik sellest vabakutselisena ära elada. See on suur õnn ja ma olen selle eest väga tänulik. Ja samal ajal mõtlen iga päev, kui ebakindel see kõik on.
Me elame ajas, kus on saanud valusalt selgeks, kui piiratud on ressursid, mis on meie kasutada, kui haprad on struktuurid, mis meid püsti hoiavad, kui kergesti pudenevad humanistlikud väärtused, millesse me usume. Ja kui suurel määral sõltub see kõik keskkonnast, mis meid ümbritseb. Ehkki me seda kõike teame, tundub, et teadvustame seda hirmutavalt vähe. Ilmselt ongi see kõik liiga hirmus, et seda teadvustada, aga kuidas teisiti?
Sel suvel, kui Eesti iseseisvuse taastamisest möödub 35 aastat, lõõmavad Euroopas metsatulekahjud, Euroopa Liidu piirid vanguvad põgenikelaine all, meie naaberriik jätkab 1000 kilomeetri kaugusel tsiviilisikute tapmist, maailma mõjukaima demokraatia vabalt valitud juht ähvardab riike sodiks pommitada... See kõik on ilmselgelt seotud, võitlus kahanevate ressursside pärast läheb üha julmemaks. Ja samal ajal tegeleme nii vähe sellega, et midagi päriselt muuta.
Me ei suuda Eestis vastu võtta looduse taastumisega arvestavat metsaseadust ega üldse mingisugust kliimaseadust. Euroopa põleb sõna otseses mõttes, aga meie arutame ikka veel, kas kliimamuutused meid ka kuidagi puudutavad. Me oleme olnud viimased 35 aastat järjest vaba demokraatlik riik ja ei ole vist ikka veel aru saanud, et Eesti kuulub maailma, et see, mis puudutab muud maailma, puudutab ka Eestit. Kõik, mida tehakse teistele, tehakse meile; kõik, mis tehakse põgenikele Euroopa piiridel, tehakse mulle; samamoodi nagu iga rünnak minust erineva nahavärviga inimeste vastu haavab mind; iga katse piirata minust erineva seksuaalse orientatsiooniga inimeste vabadusi piirab minu vabadust; iga labasus, mis solvab minust erineva emakeelega inimesi, solvab mind.
Mul on seda kohutavalt kurb siin välja öelda, aga mul on valusalt vähe usaldust nende vastu, kes meie riiki praegu juhivad, ja suur hirm nende ees, kes järgmisel aastal võimule pürgivad. Saan aru, et maailmavaadete ja prioriteetide vaheldumine on demokraatlikus riigikorras loomulik protsess, aga olen sügavas hämmingus, kui vähe pööratakse poliitikas tähelepanu kõige olulisemale, meid ümbritsevale keskkonnale ja selle muutumisele. Ma usun täiesti, et valijad on oma otsustes vabad... kuid samal ajal tundub mulle, et inimeste ebakindlust on praegu teadlikult ära kasutatud, inimesi on hirmutatud ja üksteise vastu üles ässitatud, lühiajaliste mugavuslubadustega pimestatud.
Keset suurt ressursside kriisi, mis avaldub nii aina süvenevas julgeolekukriisis kui aina lähemale jõudvas demokraatiakriisis, paistab selline asjade seis enam kui ohtlik. Rääkimata autentsuse kriisist, vaimse ruumi lamestumisest, mille on viimase paari aasta jooksul kaasa toonud tehisarulahenduste mõõdutu vohamine – jah, ma olen nõus, et peame uusi tehnoloogiaid tundma õppima ja enda hüvanguks kasutama, aga praegune tormijooks tehisaru suunas tundub mulle väga hirmutav, arvestades nii selle mõju loodusele kui kultuurile.
Ja ometi ma loodan. Loodan, et mulle ja mu sõpradele, meie põlvkonnale, jääb kogu meie eluaja jooksul vabadus tegeleda endale südamelähedase erialaga, et mu sõprade lastel, kes on juba sündinud, ja võib-olla ühel päeval ka minu lastel on võimalik elada maailmas, kus valitseb rahu ja üksteise hoidmine, kus jagub eluks vajalikke ressursse ning kus saab tegeleda oma kutsumusega. Ma väga-väga loodan. Aga kui ma vaatan tänaseid poliitilisi valikuid, siis ei suuda ma loota nii palju, kui tahaks.
Aga et lootust oleks pisut rohkem, siis annetan ma noore kultuuritegelase preemiaraha neile noortele, kes seisavad igapäevaselt tänase ja tulevase elukeskkonna eest – noorte keskkonnaühendusele Fridays For Future Eesti. Nende peamised kulud on täna seotud keskkonnaalaste kohtuasjadega – et vaidlustada põlevkiviõlitehase töötamiseks antud luba ja mitte suurendada põlevkivi kaevandusmahtusid.
Mõlema kohtuasja eesmärk on hoida Eesti elukeskkonda puhtamana ja vähendada inimtegevuse mõju kliimamuutustele. Minu meelest on traagiline, et Eesti noored peavad oma tuleviku nimel omaenda riigiga kohut käima. Aga nagu ütles ühenduse Fridays For Future Eesti liige Kertu Birgit Anton: iga keskkonna-kohtuasja tegelik eesmärk on see, et ühtegi keskkonna-kohtuasja ei peaks enam algatama, et me riik mõistaks, et peab järgima oma põhiseaduslikku kohust kasutada loodusvarasid ja loodusressursse säästlikult. Ainult siis, kui meil on elamist võimaldav keskkond, on võimalik ka Eesti kultuuri olemasolu.
Elu on habras. Hoiame seda.
Priit Põldma
Kultuuritoimetus
Riigijuhid ja poliitikud ei suuda või ei taha tegelike ohtudega tegeleda.
Eestis ei suudeta vastu võtta looduse taastumisega arvestavat metsaseadust, tõi Põldma välja.
President Alar Karis andis tänavu noore kultuuritegelase preemia dramaturg ja lavastaja Priit Põldmale, kes ei pidanud vajalikuks preemiaraha endale võtta, vaid annetas selle hoopiski selle noorte keskkonnaorganisatsioonile Fridays for Future. Mis põhjusel, saab lugeda Põldma liigutavast eilsest kõnest, mis on avaldatud täismahus allpool.
Ma tänan Vabariigi Presidenti, preemia rahastajat Enn Kunilat ja kultuurirahastu nõukogu. See on suur ja ootamatu au. Ja et see on mulle antud teatritööde eest, siis pean ülioluliseks rõhutada, et teatris ei tee midagi üksi; ma olen saanud teha neid asju, mida olen teinud, ainult tänu sellele, et mu kõrval on olnud kolleegid ja sõbrad, kel on samad huvid, kes on tahtnud mängida sama mängu, mis mina. Mõne kõige olulisema ja lähedasema olen täna siia palunud, kõik ei saanud tulla, aga teadke, et see on teie preemia sama palju kui minu oma. Ilma teieta on täitsa võimatu. Paneme edasi!
Ma mõistan, et on meeletu privileeg kasvada perekonnas, ühiskonnas, keskkonnas, kus on võimalik tegeleda sellega, mis huvitab, õppida meelepärast eriala, end loominguliselt väljendada ja sellest ka elatuda. Ma olen saanud kogu oma teatritee jooksul teha peaaegu ainult neid töid, mis mind on päriselt köitnud, teha neid koos vaimustavate inimestega ja tänu institutsionaalsele toele on mul võimalik sellest vabakutselisena ära elada. See on suur õnn ja ma olen selle eest väga tänulik. Ja samal ajal mõtlen iga päev, kui ebakindel see kõik on.
Me elame ajas, kus on saanud valusalt selgeks, kui piiratud on ressursid, mis on meie kasutada, kui haprad on struktuurid, mis meid püsti hoiavad, kui kergesti pudenevad humanistlikud väärtused, millesse me usume. Ja kui suurel määral sõltub see kõik keskkonnast, mis meid ümbritseb. Ehkki me seda kõike teame, tundub, et teadvustame seda hirmutavalt vähe. Ilmselt ongi see kõik liiga hirmus, et seda teadvustada, aga kuidas teisiti?
Sel suvel, kui Eesti iseseisvuse taastamisest möödub 35 aastat, lõõmavad Euroopas metsatulekahjud, Euroopa Liidu piirid vanguvad põgenikelaine all, meie naaberriik jätkab 1000 kilomeetri kaugusel tsiviilisikute tapmist, maailma mõjukaima demokraatia vabalt valitud juht ähvardab riike sodiks pommitada... See kõik on ilmselgelt seotud, võitlus kahanevate ressursside pärast läheb üha julmemaks. Ja samal ajal tegeleme nii vähe sellega, et midagi päriselt muuta.
Me ei suuda Eestis vastu võtta looduse taastumisega arvestavat metsaseadust ega üldse mingisugust kliimaseadust. Euroopa põleb sõna otseses mõttes, aga meie arutame ikka veel, kas kliimamuutused meid ka kuidagi puudutavad. Me oleme olnud viimased 35 aastat järjest vaba demokraatlik riik ja ei ole vist ikka veel aru saanud, et Eesti kuulub maailma, et see, mis puudutab muud maailma, puudutab ka Eestit. Kõik, mida tehakse teistele, tehakse meile; kõik, mis tehakse põgenikele Euroopa piiridel, tehakse mulle; samamoodi nagu iga rünnak minust erineva nahavärviga inimeste vastu haavab mind; iga katse piirata minust erineva seksuaalse orientatsiooniga inimeste vabadusi piirab minu vabadust; iga labasus, mis solvab minust erineva emakeelega inimesi, solvab mind.
Mul on seda kohutavalt kurb siin välja öelda, aga mul on valusalt vähe usaldust nende vastu, kes meie riiki praegu juhivad, ja suur hirm nende ees, kes järgmisel aastal võimule pürgivad. Saan aru, et maailmavaadete ja prioriteetide vaheldumine on demokraatlikus riigikorras loomulik protsess, aga olen sügavas hämmingus, kui vähe pööratakse poliitikas tähelepanu kõige olulisemale, meid ümbritsevale keskkonnale ja selle muutumisele. Ma usun täiesti, et valijad on oma otsustes vabad... kuid samal ajal tundub mulle, et inimeste ebakindlust on praegu teadlikult ära kasutatud, inimesi on hirmutatud ja üksteise vastu üles ässitatud, lühiajaliste mugavuslubadustega pimestatud.
Keset suurt ressursside kriisi, mis avaldub nii aina süvenevas julgeolekukriisis kui aina lähemale jõudvas demokraatiakriisis, paistab selline asjade seis enam kui ohtlik. Rääkimata autentsuse kriisist, vaimse ruumi lamestumisest, mille on viimase paari aasta jooksul kaasa toonud tehisarulahenduste mõõdutu vohamine – jah, ma olen nõus, et peame uusi tehnoloogiaid tundma õppima ja enda hüvanguks kasutama, aga praegune tormijooks tehisaru suunas tundub mulle väga hirmutav, arvestades nii selle mõju loodusele kui kultuurile.
Ja ometi ma loodan. Loodan, et mulle ja mu sõpradele, meie põlvkonnale, jääb kogu meie eluaja jooksul vabadus tegeleda endale südamelähedase erialaga, et mu sõprade lastel, kes on juba sündinud, ja võib-olla ühel päeval ka minu lastel on võimalik elada maailmas, kus valitseb rahu ja üksteise hoidmine, kus jagub eluks vajalikke ressursse ning kus saab tegeleda oma kutsumusega. Ma väga-väga loodan. Aga kui ma vaatan tänaseid poliitilisi valikuid, siis ei suuda ma loota nii palju, kui tahaks.
Aga et lootust oleks pisut rohkem, siis annetan ma noore kultuuritegelase preemiaraha neile noortele, kes seisavad igapäevaselt tänase ja tulevase elukeskkonna eest – noorte keskkonnaühendusele Fridays For Future Eesti. Nende peamised kulud on täna seotud keskkonnaalaste kohtuasjadega – et vaidlustada põlevkiviõlitehase töötamiseks antud luba ja mitte suurendada põlevkivi kaevandusmahtusid.
Mõlema kohtuasja eesmärk on hoida Eesti elukeskkonda puhtamana ja vähendada inimtegevuse mõju kliimamuutustele. Minu meelest on traagiline, et Eesti noored peavad oma tuleviku nimel omaenda riigiga kohut käima. Aga nagu ütles ühenduse Fridays For Future Eesti liige Kertu Birgit Anton: iga keskkonna-kohtuasja tegelik eesmärk on see, et ühtegi keskkonna-kohtuasja ei peaks enam algatama, et me riik mõistaks, et peab järgima oma põhiseaduslikku kohust kasutada loodusvarasid ja loodusressursse säästlikult. Ainult siis, kui meil on elamist võimaldav keskkond, on võimalik ka Eesti kultuuri olemasolu.
Elu on habras. Hoiame seda.
Priit Põldma
Kommentaarid
Postita kommentaar